Читать книгу Suvetüdrukud - Мэри Элис Монро - Страница 7

Marietta Muir vihkas sünnipäevi. Paari päeva pärast pidi ta saama kaheksakümmend. Ta väristas õlgu.

Ta seisis oma Atlandi ookeani ääres asuva maja katuseterrassil ja vaatas ookeani, mis oli sel hommikul rahulik ja paitas rannajoont nagu vana sõber. Kui mitu suve oli ta veetnud selle veekogu embuses? Neist ei saanud iial küllalt.

Marietta koputas sõrmedega terrassipiirdele. Nüüd polnud enam mingit mõtet oma sünnipäeva pärast närvitseda. Lõppude lõpuks oli ta korraldanud selle peo ise ja kutsunud oma lapselapsed Sullivan’s Islandile. Aga oleks tal siis üldse olnud võimalik oma kaheksakümnes sünnipäev maha vaikida? Kui palju kordi oli ta lapselapsi saarele kutsunud ja kui palju kordi olid nad vastanud talle kõiksugu vabandustega? Marietta mõtles lapselastelt saadud kirjadele, mis olid igaüks kirjutatud just nii erineva käekirja ja stiiliga, kui väga tüdrukud üksteisest erinesid, kuid ometi olid kõik kirjad täis ühesuguseid vabandusi. Oh, memm! Anna mulle andeks! Ma tahaksin väga tulla, aga… Hüüumärgid vabanduste lõpus muutsid vabandused veel eriti ebasiiraks. Kuidas muidu oleks ta saanud kolm maa eri otstes elavat tõrksat naist endale Lõuna-Carolinasse külla?

Lastena meeldis neile Sea Breeze’is käia. Aga kui teismeiga läbi sai, oli neil kõigil korraga oma täiskasvanuelu elada. Dora abiellus ja muutus otsesõnu oma poja ja abikaasa orjaks. Carsoni ambitsioonid lennutasid teda ja tema kaamerat üle kogu maailma. Ja Harper… Kes oleks võinud seda arvata? Tema oli ema käpa all, eiras kirju, saatis kohustuslikke tänukirju, kui oli saanud kingitusi, ega helistanud kunagi. Lihtne tõde oli, et naiseks saamisest saadik ei külastanud nad enam peaaegu üldse oma vanaema.

Marietta sõrmed toksisid terrassipiiret. Noh, vähemasti olid nad kõik seekord tulemas, mis sest, et neid oli tulema meelitanud lootus midagi saada. Väiksed piraadid… Polnud saladus, et nende pikale ja kuulsusrikkale kaptenite suguvõsale oli aluse pannud piraat. Viisakas seltskonnas ei võetud seda kunagi jutuks, kuid oli teada, et perekonna varandus pärines selle mereröövli saagist.

Marietta kitsaks muutunud huuled olid kokku surutud. Ta polnud kirjas maininud, et kavatseb tuulutada ka perekonnasaladusi, eriti neid, mis puudutasid tüdrukute isa. Pikk elu oli talle õpetanud, et need hämarad ja räpased saladused tulid alati välja ja rikkusid elusid. Parem oli neist rääkida, kuni tal selleks veel aega on.

Aeg – see oli tema kutse sisu. Ta oli kutsunud lapselapsed sünnipäevale. Ta lootis, et nad on nõus veetma temaga kogu suve. Nad lausa pidid jääma, mõtles ta ärevusega. Ta lõi käed kokku. Armas jumal, tee nii, et nad jääksid selleks viimaseks hooajaks.

Marietta silmitses oma käsi, mida kaunistas suur fassettlihviga teemant. Oh, armutu aeg, mõtles ta endamisi. Kunagi olid tema käed olnud siledad ja graatsilised, mitte vanad nagu nüüd. Tal oli valus vaadata kortsus nahka, tumedaid laike, seda, kuidas tema sõrmed, mis olid olnud pikad, klammerdusid piirde ümber nagu vanaeide küünised. Vanadusel oli võime muuta inimene alandlikuks.

Aga Marietta ei tundnud end sugugi vanana – kindlasti ei tundnud ta end kaheksakümnesena. Ta polnud iial osanud oodata, et üldse nii vanaks elab. Ta oli vanem, kui olid olnud tema ema ja isa ja paljud tema sõbradki polnud nii vanaks saanud. Nende hulgas oli ka tema armastatud abikaasa Edward, kes oli surnud kümne aasta eest. Ja isegi tema armas poeg Parker. Kui poeg suri, mõtles Marietta, et sureb samuti. Ükski vanem ei peaks kunagi elama oma lapsest kauem. Aga tema oli selle üle elanud, sellest oli möödas üsna kaua aega. Ja ta polnud oma peas vana ega noor Marietta. Ta oli lihtsalt Marietta.

Aga valud ja vaevad olid siiski reaalsed, nagu ka see, et tema silmanägemine hakkas kehvaks jääma ja tal oli raskusi inimeste nimedega. Marietta imetles veel korra vaadet. Kõrgelt Sea Breeze’i katuselt nägi Marietta esimese saare majaderivi ja tihedate rannapõõsaste taga laiuvat kuldset randa. Kui ta oli noore pruudina esimest korda Sea Breeze’i tulnud, polnud tema ja ookeani vahel olnud ühtki maja. Nüüd oli kitsa rannaäärse riba peale mahutatud veel kaks majaderivi. Aga oma katuseterrassilt nägi ta ikkagi üle majakatuste sedasama sillerdavat ookeani. Pilvitu taevas peegeldus siniselt veepinnalt vastu ja valgete tippudega lained rullusid rahulikult rannale, liigutades liiva, mis oli sama iidne ja müstiline nagu aeg ise.

Ta naeris nukralt. Ta ise oli just niisama iidne.

„Preilna Marietta!”

Oh, häda, mõtles Marietta. Lucille oli kindlasti endast väljas sellepärast, et ta oli taas katusele hiilinud. Marietta pööras piirdele selja ja silmitses ärevalt järsku treppi. Noorena silkas ta igal hommikul sellest trepist üles nagu noor gasell, täis õhinat sellest, et saab vaadata, mis tujus on ookean. Selgroog, ütles ta endale ja haaras kõvasti trepikäsipuust. Marietta hakkas ettevaatlikult, aeglaselt kitsast trepist alla minema. Poolel teel tuli talle vastu Lucille. Teenija tumedad ümmargused silmad välkusid, kui ta Mariettale alt üles vaatas.

„Lucille, sa ehmatasid mind!” hüüatas Marietta ja pigistas käsipuud kõvemini.

„Mina ehmatasin teid? Mis teil arus on, et te niimoodi plika kombel trepist üles-alla jooksete. Te võite kukkuda! Ja teie konte arvestades oleks teil siis lips läbi. Ma jooksin end hingetuks, kui olin lõpuks välja mõelnud, kuhu te oled hiilinud.” Ta ronis paar astet kõrgemale ja haaras kõvasti Mariettal käsivarrest. „Ma ei saa teid minutikski üksi jätta, ilma et te end mingisse jamasse ei mässiks.”

„Rumalus,” turtsatas Marietta Lucille’ile toetudes. „Ma olen sellest trepist üles ja alla käinud rohkem kordi, kui jõuan mäletada.”

Lucille mühatas. „Ja te mäletate väga, väga kaugeid aegu. Te pole enam see noor tütarlaps, preilna Marietta, arvake ise, mida tahate. Te lubasite mulle öelda, kui teil on kavas minna üles katusele. Ma pean teiega kaasa tulema, et te ei kukuks.”

„Ja mida sa siis teed, kui ma kukun?” küsis Marietta norivalt. „Sa oled sama vana kui mina. Meist mõlemast jääks järele ainult hunnik katkisi konte.”

„Ma pole sama vana…” pobises Lucille, kui ta jõudis trepimademele ja juhatas Marietta viimastest astmetest alla.

Mariettale ei meeldinud, kui teda valvati ja teenindati, nagu oleks ta mõni laps. Ta oli alati pidanud iseseisvust uhkuseasjaks. Just nagu ta oli uhke selle üle, et tal oli oma arvamus ja julgus see välja öelda. Kui ta jõudis allkorrusele, ajas ta selja sirgu ja raputas end Lucille’i haardest lahti. „Ma tean täpselt, kui vana sa oled. Sa oled kuuskümmend üheksa ja just samasugune vana kõbi nagu mina.”

Lucille kihistas naerda ja raputas siis nukralt pead. „Seda ma olen,” nõustus ta, „aga ma võtan rõõmuga vastu kõik aastad, mis mulle määratud on.”

Marietta vaatas Lucille’i, kes seisis tema vastas, käed resoluutselt rinnal. Nad seisid seal ja põrnitsesid teineteist väljakutsuvalt. Marietta oli pikk ja klanitud nagu haigur. Tema lühikesed valged juuksed hõljusid pea ümber ja kui ta vaikselt seisis ja vaatas, just nagu nüüd, nägi ta välja just niisama kuninglik kui see elegantne soolind.

Temale kontrastiks oli Lucille sama kompaktne ja kogukas nagu hästi söönud tiigikana. Tema juuksed, mis olid kunagi olnud läikivmustad, olid nüüd pigem valged, kuid tema suured tumedad silmad sädelesid endiselt sama põikpäiselt ja salakavalalt kui sel parvelinnul. Ja jumal ise teadis, et tema naer oli sama läbilõikav. Lucille oli küll peaaegu seitsekümmend, kuid tema nahk oli sile nagu poleeritud eebenipuu ja juba aastaid oli Marietta missioon olnud teada saada, mis kreemid Lucille’i vananeva naha nii värskena hoiavad. Lucille oli tulnud Marietta teenijaks umbes viiskümmend aastat tagasi ja olnud Muiri perekonna Charlestoni, East Bay kodule ja pereliikmetele väga ustav. Kui Marietta suure maja maha müüs ja püsivalt Sea Breeze’i kolis, oli Lucille temaga kaasa tulnud.

Nüüdseks oli Lucille’ist saanud pigem seltsiline kui teenija. Lucille teadis kõiki Marietta saladusi ja seisis tema uksel kui vankumatu valvur. Vahel arvas Marietta, et Lucille teadis temast ja tema perekonnast liiga palju. Ta tundis end pisut ebamugavalt, mõeldes sellele, et tema elus oli üks inimene, kellega ta oli seotud nii lähedalt, et ei saanud teda kuidagi haneks tõmmata. Ainult Lucille võis tulla lagedale irooniliste kommentaaridega, mis suutsid purustada Marietta illusioone või teha talle selgeks karmi tõe, hoolimata sellest, kui raske võis Mariettal seda kuulda olla. Marietta usaldas Lucille’i ja oli talle üdini lojaalne. Nad olid teineteisele pühendunud.

Marietta lahkus terrassilt kindla eesmärgiga. Läänetiib oli vana rannamaja autentne osa. See koosnes kolmest toast: ühes olid maganud nemad Edwardiga, teine oli olnud Parkeri oma ja avar männisüdamikust paneelidega ruum, kus olid raamatud ja maalid, mis kujutasid jahikoeri, oli olnud elutuba. Aastaid hiljem, kui Marietta oli maja laiendanud ja Parkeri kolm tütart käisid suviti seal, olid tüdrukud skvotterite kombel läänetiivale käpa peale pannud. Ta võis ikka veel kuulda nende naeru ja kilkeid. Vaesed mehed peletati oma koobastest välja ja nad tulid, torisedes hormoonide ja nooruse edevuse üle.

„Kas sa otsisid välja need kaelakeed, mida ma sinult palusin?” küsis Marietta, kui nad läbi elutoa kõndisid.

„Need on teie toas, teie voodi peal.”

Marietta läks läbi elutoa suurde magamistuppa. See võttis enda alla terve maja idatiiva ja oli tema pühamu. Ta taastas Sea Breeze’i ja tegi juurdeehitisi, kui päriselt Charlestonist saarele kolis. Vaene Edward polnud elanud nii kaua, et oleks saanud oma pensionäripõlve korralikult nautida. Marietta oli leidnud ta arvuti kohalt kössis kõigest aasta pärast Parkeri surma ja nii oli ta jäänud oma uueks loodud majja ihuüksi.

Ta läks üle pehme vaiba otse oma voodi juurde, mis oli nelja mahagonipostiga ja kaunistatud ohtrate nikerdistega, ja nägi seal voodikattel lebamas kolme musta sametkotikest. Kolm kaelakeed tema kolmele lapselapsele.

„Praegu on just õige aeg otsustada, missugune kee missugusele tüdrukule kinkida.”

Lucille pani käed oma lopsakal rinnal risti. „Ma arvasin, et teie lasete neil välja valida, missugune kellele rohkem meeldib.”

„Ei, ei, Lucille,” vastas Marietta kannatamatult. „See ei läheks üldse.” Ta vaikis ja pööras pead, et Lucille’ile silma vaadata. „Öeldakse,” teatas ta nagu mõni iidne teadjanaine, „et pärlid võtavad omaks kandja olemuse.” Ta noogutas, justkui annaks ta sellega oma sõnadele rõhku. Ta hakkas uuesti astuma. „Ma olen kandnud neid pärlikeesid kümneid aastaid. Iga pärl on minu olemusest läbi imbunud. Kas sa ei saa siis aru,” ütles ta, nagu see oleks olnud iseenesestmõistetav, „et annan pärlitega lapselastele edasi killukese iseennast?” Ainuüksi see mõte pakkus talle naudingut. „Ma olen seda hetke aastaid oodanud.”

Lucille oli harjunud sellega, et Marietta oli väga dramaatiline, ega lasknud end veenda. „Nad võivad ikkagi ise oma pärlid valida ja sellest olemusest osa saada. Mis siis, kui neile ei meeldi teie valitud kee?”

„Ei meeldi? Kuidas see saaks mitte meeldida? Iga kee on hindamatu väärtusega.”

„Ma ei räägi hinnast. Ma räägin meeldimisest. Te ei taha, et nad üksteist salamisi piidleksid ja uuriksid, missuguse teised said. On väga võimalik, et te valite valesti. Ma pole iial varem tundnud kolme inimest, kes üksteisest nii erineksid. Kui te paluks minul valida, siis mina küll ei oskaks. Mul pole õrna aimugi, mis neile meeldib.” Ta kissitas silmi ja noogutas järsult pead. „Ja teil pole samuti.”

Marietta ajas pea kuklasse. „Muidugi on. Ma olen nende memm. Mina tean.”

„Jajah,” vastas Lucille ja vangutas kõhklevalt pead, kui nad läbi elutoa läksid. „Nii palju siis sellest, et te tahate püüda inimestega vähem manipuleerida.”

„Mida sa ütlesid? Kas sa arvad, et ma manipuleerin nendega?”

„Lihtsalt… Mulle meenub, kuidas ütlesite, et tahate istuda ja jälgida, kuidas tüdrukud valivad, sest siis näeksite ise, milline on nende maitse ja missugusteks naisteks nad on kasvanud. Te ütlesite, et tahate aidata neil jälle lähedaseks saada. Kuidas te kavatsete seda teha, kui olete juba sättinud kõik asjad iseenda meele järele? Kas te ei õppinud Parkerilt midagi?”

Marietta pööras pea ära, sest Lucille’i süüdistuses oli valus tõde. „Ma pühendasin Parkerile kogu oma elu,” ütles Marietta tunnetest väriseva häälega.

„Ma tean,” vastas Lucille vaikselt. „Ja me mõlemad teame, et selle nahka see poiss läkski.”

Marietta sulges silmad, et end rahustada. Nüüd, kui tema poja varasest surmast oli möödunud aastaid, sai ta vaadata tema elu selgema pilguga, niisugusega, mida tema pühendumus enam ei hägustanud.

Marietta ja Edward olid tahtnud lapsi, lapsed olid olnud oodatud. Nad polnud tahtnud just suurt hulka, kuid olid unistanud vähemasti kahest. Tagasi vaadates oli olnud ime, et Marietta oli üldse suutnud poja ilmale tuua. Pärast Parkeri sündi oli ta elanud üle mitu nurisünnitust ja tundnud meeleheidet surnult sündinud lapsest. Ta oli Parkerit nunnutanud… ta ära hellitanud. Ta sai alles aastaid hiljem teada, et arstid ütlevad tema kohta kaassõltlane.

Edward oli virisenud, et kaotas annetuste näol terve varanduse, et poiss korporatsioonipidudel purjuspäi tehtud lollustest ja lugematust arvust tüdrukutest hoolimata kõrghariduse saaks. Pärast ülikooli lõppu oli tahtnud Edward poisi „oma palgalt pagendada” ja sundida teda hakkama „meheks ja õppima, mis on dollari väärtus”. Sellele oli Marietta norimisi vastanud: „Ah nii? Kas nagu sina pidid tegema?”

Parker ei saanud oma ema silmis iial midagi valesti teha ja Marietta oskas peagi poja läbikukkumisi vilunult välja vabandada. Kui poeg oli tujukas, nimetas Marietta teda tundlikuks. See, kui sageli ta naisi vahetas, isegi pärast abielu, oli alati ebasobivate kaaslaste süü. Ja joomine… Noh, kõigile meestele meeldis juua. Eks ole?

Parker oli olnud ilus laps ja kasvanud lausa ebaausalt nägusaks meheks, selle vastu ei saanud vaielda keegi. Ta oli pikk ja sale, kahvatublondide juuste ja meresiniste silmadega – see oli Muiride värv – ning neid silmi raamisid uskumatult pikad ripsmed. Ühes oma Lõuna kõrgema klassi päritoluga oli ta Marietta meelest Ashley Wilkesi inkarnatsioon. Kui Parker paluvalt emale silma vaatas, oli tal võimatu pojale tema ebadiskreetsuste pärast pahane olla. Isa oli aastatega siiski poja pilgu vastu immuunseks muutunud.

Aga naised ei muutunud selle vastu iial immuunseks.

Naised tiirlesid tema ümber parvedena. Mariettale oli meeldinud salaja vaadata, kuidas nad end Parkeri juuresolekul lindude kombel puhevile ajasid. Oma edevuses pidas ta seda enda teeneks. Aga ometi polnud Marietta iial naiivne olnud. Ta oli tutvustanud Parkerit tema tulevasele abikaasale just sellepärast, et ta teadis, et tagajärjed võivad poja täiesti külmaks jätta.

See naine oli Winifred Smythe, üsna kauni välimusega noor naine heast Charlestoni perekonnast. Veel enam – ta oli naine, kes oli mõjutatav, hea kasvatusega ja valmis abielluma. Kõik, kes neid koos nägid, nõustusid, et nad olid „ideaalne paar”. Nende St. Philipsis peetud laulatus jõudis ka seltskonnaajakirjadesse. Kui Winnie aasta hiljem tütre sünnitas, tundis Marietta, nagu oleks see olnud tema isiklik võit. Parker pani tütrele nimeks Dora oma lemmiku Lõunast pärit kirjaniku Eudora Welty järgi.

Just sel ajal teatas Parker, et kirjutab romaani. Marietta oli olnud vaimustuses mõttest, et tema poeg on kunstnik. Edward nägi selles vabandust, miks mitte päriselt tööle minna. Parker oli proovinud teha koos isaga tööd pangas, kuid seal polnud ta vastu pidanud aastatki. Parker polnud tahtnud kössitada akendeta majas ja ta vihkas numbreid, ülikondi ja lipse. Ta väitis, et peab kirjutama.

Nii sai ta oma vanematelt taskuraha ja hakkas kirjutama romaani, mis pidi Parkeri enda sõnutsi rajama talle teed Lõuna autorite auväärt ridadesse. See oli seitsmekümnendatel ja Parkerist oli saanud stereotüüpne kirjanik: ta istus konföderaatide majas oma hämaras kabinetis, inspiratsiooniks Jim Beam ja marihuaana. Ta kandis kõrge kaelusega kampsuneid, lasi juustel pikaks kasvada ja pidas oma „kunsti” enamasti väga väärtuslikuks.

Kaks aastat hiljem polnud Parkeri romaan endiselt valmis ja tuli välja, et tal oli afäär lapsehoidjaga. Marietta oli tormanud majja, mille ta oli neile ostnud Charlestonis, Colonial Lake’i ääres, ja nõudnud, et Parker lapsehoidja sinnapaika jätaks ja anuks naiselt märkimisväärse ehteasjaga andestust. Marietta suureks šokiks oli Parker talle esimest korda elus vastu hakanud ja keeldunud tema tahtmist tegemast. Teine naine, vaevalt kaheksateistkümneaastane veetlev prantslanna oli rase ja Parker kavatses Winniest lahutada, et abielluda Sophie Duvalliga.

Ja just nii ta tegigi. Niipea kui Parker oli Winniest lahutatud, abiellus ta Sophiega. Pärast seda kui Parker oli ohtralt vabandanud ja meelitanud, astusid vanemad viimaks sisse majalobudikku, mida ta koos Sophiega Sullivan’s Islandil rentisid. Marietta oli Edwardile kurtnud, et ainus põhjus, miks see maja üldse püsti püsis, oli see, et termiidid hoidsid kätest kinni. Marietta ja Edward ei käinud pulmas, kus Parkeri ja Sophie pani paari rahukohtunik, kuid nad leebusid, kui poeg leidis esimese töö, hakates linnas juhtima eraraamatupoodi. Edward oli olnud nii lootusrikas sellest, et tema poeg oli ometi millelegi pühendunud, et ta oli nõustunud paari pärast lapse sündi rahaliselt toetama – neile sündis järjekordne tütar. Parker pani oma teisele tütrele nimeks Carson – Carson McCullersi järgi, jätkates nõnda traditsiooni nimetada oma lapsed lõunaosariikidest pärit kirjanike järgi.

Vaene Sophie, mõtles memm, kui talle meenus see õnnetu naine. Sophie oli kannatanud sünnitusjärgse depressiooni all ja viimaks oli saanud temast Parkeri joomakaaslane. Nende elustiil muutus boheemlaslikust düsfunktsionaalseks. Marietta polnud nende joomise tõttu öösiti mure pärast und saanud. See, mida ta kartis, sai teoks neli aastat hiljem. Keegi ei maininud iial tulekahju, mis oli röövinud Sophie elu. Asjaolud vaikiti maha ja sellest sai järjekordne Muiride perekonnasaladus.

Pärast Sophie traagilist surma kaevus Parker nii sügavale, et tal õnnestus lõpetada oma romaan. Saanud hoogu uuest entusiasmist, kolis ta New Yorki, et töötada kirjastuses assistendina. Ta oli otsustanud leida toimetaja ja memm pidi ohates tunnistama, et see oli tal ka õnnestunud. Kahjuks ei andnud see toimetaja tema raamatut välja. Selle asemel läks ta Parkerile mehele. Georgiana James oli toimetajana Vikingi tõusev täht. Ta oli motiveeritud, ambitsioonikas ja tema rikas briti perekond toetas teda väga heldelt. Nad olid abiellunud kiiresti ja lahutanud paar kuud hiljem – enne seda, kui laps ilmale tuli. See oli järjekordne tüdruk ja Georgiana tuli haruldasel kombel Parkerile vastu – ka temale meeldisid kirjanduslikud seosed – ning lapsele sai lõunaosariikidest pärit kirjaniku Harper Lee järgi nimeks Harper.

Georgianale oli olnud algusest peale vastu kõik, mis oli seotud Muiridega. Ta oli alati keeldunud vastu võtmast Marietta kutset külastada Charlestoni ega kutsunud Mariettat iial New Yorki Harperit vaatama. Aga memm oli peale jäänud, sest ei kavatsenudki lasta end oma lapselaste elust välja puksida.

Neil tormilistel aastatel oli Carson tulnud elama memme juurde tema Charlestoni koju. Suviti käis väike Dora nende juures Sullivan’s Islandil, Sea Breeze’is Carsoniga mängimas. Memm naeratas neile ammustele aegadele mõeldes igatsevalt. Need kaks tüdrukut olid nagu sukk ja saabas, alati koos. Isegi pärast seda, kui Carson kolis isaga Los Angelesse, tuli ta alati tagasi Sea Breeze’i, et veeta suvi Doraga. Läks aastaid, enne kui Harper sai nii vanaks, et koos nendega saarele tulla.

Need paar armast suve 1990. aastate alguses olid ainsad, mis tema kolm lapselast olid Sea Breeze’is koos veetnud. Ainult kolm aastat, ja kui imelised need suved olid olnud. Siis oli vahele tulnud teismeiga. Kui Dora sai seitseteist, ei tahtnud ta enam kulutada oma väärtuslikku puhkuseaega oma väikestele õdedele. Carson ja Harper jäid kahekesi. Nii oli Carson side kõigi tüdrukute vahel. Keskmine laps, kes oli veetnud suvesid kummagi õega kahekesi.

Memm tõstis käe laubale. Tema peas sulasid kõik suved kokku nagu tüdrukute vanusedki, kui nad seal koos mängisid. Tal oli mälestuste kaleidoskoop. Kunagi oli olnud tema lapselaste vahel eriline side. Talle tegi haiget näha neid nüüd sama hästi kui võõrastena. Memm ei suutnud taluda mõistet poolõde. Nad olid õed, neis voolas üks ja sama veri. Need tüdrukud olid tema ainsad elavad sugulased.

Marietta pöördus sametkottide poole, täis otsustavust. Ta kallas pärlikeed ükshaaval kahvaturoosale linasele voodikattele. Need kolm keed sädelesid loomulikus valguses, mis suurtest akendest sisse voogas. Sellal, kui ta säravaid pärleid silmitses, tõusis tema käsi alateadlikult kaela juurde. Kord olid need pärlid kaunistanud tema peenikest kaela, sellal kui kael oli olnud veel tema uhkus. Nüüd sai ta seda kahjuks ainult häbeneda. Kõrge kvaliteediga pärlid, iga viimane kui üks. Mitte nagu need tänapäevased, mageveest pärit asjandused, mis olid pigem kostüümiehted kui hinnalised ja peened pärlid. Kui Marietta noor oli, olid pärlid haruldus, kõige väärtuslikum asi naise ehtekollektsioonis.

Noorele tütarlapsele oli kuueteistkümneaastaseks saamise või seltskonnadebüüdi puhul tavaks kinkida tagasihoidlik pärlikee, mis ulatus täpselt kaela alaosani. Marietta sirutas käe välja ja võttis esimese kee. See koosnes kolmest pärlireast ning uhkest rubiinist ja teemandist kinnitist. Vanemad olid selle kinkinud talle St. Cecilia debütantide balliks. Isale meeldisid ekstravagantsed asjad ja see oli olnud kohe kindlasti julge valik, mis oli pannud teda end tundma kui kuninganna teiste valgetes kleitides ja üherealiste pärlikeedega printsesside seas.

Marietta silmitses oma peos kõlkuvaid pärleid ja mõtles, kellele ta küll selle andma peaks.

„Ma annan selle Harperile,” teatas ta.

„Vaiksekesele,” imestas Lucille.

„Ta pole vaikne, ta on lihtsalt kinnine,” vastas Marietta endale vastu rääkides. „Küllap see tuleb tema inglise päritolust.”

„Teeb sama välja,” vastas Lucille. „Ta oli nagu hall hiireke. Kas polnud? Istus alati, nina raamatus. Ehmus ka kergesti. Aga jummel küll, kui armas tüdruk ta oli.” Lucille surus huuled mõtlikult kokku ja vangutas pead. „Ma ei tea, aga minu arvates on see temasuguse nääpsukese jaoks liiga uhkeldav.”

„Selles asi ongi. Need tõstavad teda esile. Ja ta kannab need hästi välja,” vastas Marietta, mõeldes Harperi uhkele hoiakule. „Vaata, Harper on praegu umbes nii vana kui mina siis, kui need pärlid mulle kingiti. Ja ma arvan, et need kreemikad pärlid sobivad hästi tema kreemika jumega.”

„Kreemikas jume?” Lucille’i rinnust tungis välja kume naer. „Teist nii kahvatut tüdrukut kui tema pole ma vist elus näinudki.”

See oli tõsi ja Marietta naeratas. Harperi nahk ei päevitunud suviti iial; see kõrbes, hoolimata sellest, kui palju tüdruk endale päikesekreemi peale uhas.

„Tal on hele inglise nahk nagu tema emal, Georgiana Jamesil,” nentis Marietta üleoleva tooniga, mõeldes jahedale, kalleid disainerirõivaid kandvale naisele, kes oli käitunud temaga väga upsakalt, kui nad olid viimati suhelnud. „Ma olen kindel, et ta kasutab meigi tegemiseks kellut. Ta näeb välja nagu koolnu! Ja ta väidab, et tema soontes voolab kuninglikku verd,” turtsus Marietta. „Neis veenides ei ole tilkagi sinist verd. Mul on tunne, et seal pole punastki. Aga Harperikesel on tõesti väga hingestatud silmad. Eks ole? Selle värvi on ta pärinud Muiridelt…”

Lucille pööritas silmi.

Marietta surus sõrmed pärlite ümber kokku ja mõtles noorele naisele, kes elas New Yorgis ja hoidis temaga distantsi.

„Georgiana on see, kes Harperit meie vastu mürgitab,” teatas ta teemast tuld võttes. „See naine ei armastanud mu poega iialgi. Ta kasutas lihtsalt ära Parkeri head välimust ja tema perekonnanime.” Marietta kummardus Lucille’i kõrva äärde ja sosistas dramaatiliselt: „Parker polnud talle muud kui spermadoonor.”

Lucille laksutas keelt ja kortsutas kulmu ning astus sammukese tagasi. „Jälle seesama jutt. Te ei tea seda.”

„Ta lahutas Parkerist niipea, kui oli rasedaks jäänud!”

„See pole lapse süü.”

„Ma ei süüdistagi Harperit milleski,” vastas Marietta haavunult. „Tema ema, see inglise snoob, kes arvab, et lõunaosariikide inimesed on kõik rumalad maakad, on see, kes on mulle vastukarva.” Ta rehmas käega. „Me ju teame kõik, et Parkeriga polnud just kerge koos elada, rahu tema põrmule. Aga südametu oli keelata tal pärast lapse sündi beebiga kohtuda. Ja sel ajal oli Parker juba pisut endast ära.”

„Endast ära?” kordas Lucille. „Kas nii nimetatakse siis seda, et ta oli vahetpidamata juua täis?”

Marietta oleks tahtnud poja kaitseks Lucille’ile midagi nähvata, kuid hoidis end tagasi, sest Lucille oli käinud temaga koos New Yorgis, kui ta oli viinud Parkeri esimesse mitmest võõrutusravikliinikust. Kurb tõsiasi oli, et hoolimata oma vaimukusest ja sarmist oli Parker olnud kurikuulus joomar. See oligi ta lõpuks tapnud.

Tahtmata sellele rohkem mõelda, pistis Marietta kaelakee resoluutselt sametkotti ja asus teise kaelakee juurde.

Üheksakümmend üks sentimeetrit veatuid säravroosasid pärleid voolas tema sõrmede vahelt läbi, kui ta kee sametist välja võttis. Ta ohkas. Seda imelist pikka keed oli ta kandnud oma pulmas ja hiljem ametlikemail üritustel, kui üle rinna langevad pärlid pidid rõhutama tema lugematut hulka pikki kleite.

„See kee läheb Dorale,” ütles ta.

„Tema on see käsutaja,” märkis Lucille.

Marietta huuled tukslesid, sest Lucille’il oli imetabane anne tüdrukute isiksuseomadustega täppi panna. „Ta pole käsutaja, vahest lihtsalt kõige tugevama arvamusega,” pehmendas Marietta. Dora oli läinud kõige traditsioonilisemat lõunaosariikide noorte naiste rada. Ta oli abiellunud Calhoun Tupperiga, mehega oma sõpruskonnast, kohe varsti pärast ülikooli lõpetamist. Dora sukeldus abielunaise rolli, toetades oma abikaasa panganduskarjääri, oma kogukonda, kirikut ja hiljem oma poega. Nagu Mariettal, nii oli olnud ka Doral raske rasedaks jääda, kuid ka tema oli saanud poja, jälle nagu Marietta.

„See kee annab tema figuurile pikkust,” ütles Marietta.

„Ta on suur tüdruk. Pikkus tuleks talle kasuks.”

„Ta pole suur,” vaidles Marietta oma lapselapse nimel vastu. „Ta on lihtsalt end käest lasknud.”

„Oh, ma ei mõelnud sellega midagi halba. Mulle meeldivad naised, kel on pisut liha luudel. Ma salli neid kondikubusid silmaotsaski.”

Marietta ei muretsenud niivõrd Dora lopsaka keha kui selle pärast, et Dora on õnnetu. Ta polnud lihtsalt ülekaaluline, ta oli ülekoormatud. Marietta pistis pika kee tühja sametkotti. Siis võttis ta kätte viimase kee.

See oli üksainus rida suuri musti Lõunamere pärle. Suurejooneliste ebakorrapäraste pärlite alatoonid ulatusid kahvatust hõbedast kuni sügavmustani ning need helkisid vikerkaarevärvides. Ta mõtles tumedapäisele ja suvel ookeanis veedetud tundide jooksul kuldseks muutuva nahaga Carsonile. Reisihimulisele Carsonile võis niisugune eksootiline kee meeldida.

„Ja see on Carsonile,” ütles ta lõplikkusega.

„Tema on see iseseisev tüdruk,” lisas Lucille.

„Just nii,” nõustus Marietta vaikselt. Südames pidas ta Carsonit oma lemmiklapselapseks. Vahest seepärast, et ta oli selle emata jäänud tüdrukuga kõige rohkem aega veetnud pärast seda, kui isa Carsoni sõna lausumata pikaks ajaks üle tema ukse viskas ja joomatuurile läks. Aga Carson oli ka kõige rohkem Marietta moodi, sest suhtus elusse kirglikult, ei peljanud väljakutseid, langetas otsuseid kiiresti ja oli pikk ning kaunis naine, kelle elus oli olnud palju peigmehi.

„Kas Carson läks surfama?” küsis Marietta. Carson oli saabunud Sea Breeze’i tüdrukutest esimesena.

„Muidugi,” vastas Lucille kihistades. „See tüdruk ärkab koos lindudega, kui meie alles voodis vedeleme. Laisk ta pole, seda peab küll ütlema.”

„Ta on alati õnnelik, kui saab olla vees.” Marietta vaatas taas muutliku värviga pärleid ja talle näis, et Carsoni iseloomus on samu jooni. Tuld ja jääd. Ta oli väga sooja südamega, kuid jahtus kiiresti. Mariettale valmistas muret, et tema kaunis lapselaps ei leidnud elus oma kohta ega meest, kes oleks teda hoidnud. Carsoni hinges põles midagi sünget, just nagu neis pärliteski. Naise südame jaoks oli see ohtlik. Marietta lasi pärlitel aeglaselt sõrmede vahelt sametkotti libiseda.