Читать книгу Kõiksuse jälg - Merike Õim - Страница 8

kahe käega hoian sooja kohvitassi

märkan rohuliblet mida eile polnud

huulil veidikene aimub männitolmu

Pole kiiret minna mööda kindlaid radu –

see on lootus mille täitumist nüüd adun

Tulvil värve tõuseb vaikus silmadesse

viib mind teistesse vastloodud ilmadesse

mille sügavustel polegi veel kuju

Hinge pidades sealt vargsi välja ujun

kuna hõljumise kestvas võimaluses

saaksid hommikud terrassil võimatuseks