Читать книгу Kõiksuse jälg - Merike Õim - Страница 9

oma õla najalt

nihutades aiatooli

märtsi päikeselaigus

Tundsin ta elujõu tuge

Neelasin õhku

kevadet oli huulte peal

keele peal järelmaigus

Puu on minuvanune

Elame teineteist üle

Mitmed kümned on möödunud

tema varjavas süles

Aastaringid me kummagi sees

pöörlevad nagu rattas

aga keskmes kuhu kukkuda

on ajatus