Читать книгу Kirja vahetaja - Merike Õim - Страница 11

tunned

tuttav üksiolek

sinu sees ja sinu ümber

Kõneled ja võtad osa

aga hinges vaikus laotab

üle hääle valgeid linu

Huulil loitsud seljal pilgud

toetuseta pinnal

hõljud ära mõttemaile –

oled hiiest teadjanaine

laubal ehavalgusega

mahendatud aja laine

Lõpuks varjud salasohu

laukaid kõnetama

Üksiolek

on ka seal

ruumivõtvalt sama