Читать книгу Kirja vahetaja - Merike Õim - Страница 9

üle soovee sõuan

Vaevakase varju hõlmas

lauka ligi jõuan

Rabapistrik heidab pilgu

välkjalt lootsikule

Ohu suhtes olla valvel

tundmatuses tuleb

Lendab viuhti üle soo

kaugusesse varjub

Üksnes minu enda hirm

sissepoole karjub

Nähtamatu lehter imab

laukas minu hinge

Lootsik ülemäära õõtsub

veele tekib ringe

Sügavuse salapära

siiski tajuda

tahaks – mitte lisaringiks

veele hajuda

Püüan olla päris vaikselt –

sellest veelgi tasem

Siis on tunda kuidas hirm

minust lahti laseb

Laukaveele peegelduma

terve laotus mahub

Selle keskel pähklikoores

leian hingerahu