Читать книгу Värav hingede maailma - Merike Villard - Страница 7

Ryōzen-ji tempel on Shikoku 88 templi palverännaku esimene tempel. Sinna saan Fukuyamast oma Jaapani sõprade autoga. Sõitu jätkub ligi kaheks ja pooleks tunniks. Jään autos tukkuma. Lühike öö annab korraliku vopsu kuklasse ning mu pea vajub nõksatusega kahe ja pooletunnisesse ööpikendusse.

Ühel hetkel tunnen justkui läbi õhu ninas templi hõngu ning avan silmad täpselt sel hetkel, kui templiväravast parklasse keerame. Kohal. Ongi Ryōzen-ji tempel. Võdistan hetkeks õlgu, justkui kontrollides oma ärkvelolekut ja tegelikku kohalolu siin ja praegu. Täna astun siis esimesed sammud Kūkai jalajälgedes. Kūkai, tuntud ka kui Kōbō Daishi (774–835), oli Jaapani budistlik munk, riigiteenistuja, kalligraaf, insener, suur meister ja õpetaja, kes propageeris budistlikku õpetust ning rajas 819. aastal Kōya mäele shingon’i munkade õppekeskuse Kōyasani⁴, mis tegutseb siiani ning kuhu sageli rändavad o-henro palverändurid pärast väljakutseid pakkuva 88 templi teekonna 1200 kilomeetrit.

Mina ei saa ennast budistiks nimetada, aga nii vähe või palju, kui sellest religioonist tean, on selles midagi, mis on mind puudutanud ning nüüd olen valmis budistlikul hingusel laskma endaga koos elada rohkem kui 1200 kilomeetril. Minu sees on rännakule astudes palju küsimusi. Loodan sadu kilomeetreid mõõtes vastusteni jõuda. Ehk hakkab o-henro minuga kõnelema. Olen usaldanud oma sisetunnet, et sellesse tundmatusse hetke jõuda.

Astun autost välja ja tunnen, kuidas päike hakkab joonelt lagipähe kütma. Tundub, et minu sisemine temperatuur teeb sama. Sõbrad võtavad mu käevangu ning esimene asi saab olema templis poodlemine. Mida kõike vaja on – sugegasa, wagesa … ei, wagesa jätan siiski võtmata, hakui, juzu, zudabukuro … selle viimase jätan ka letile, sest mul on oma „mini-zudabukuro“ täitsa olemas, veel nōkyōchō, osamefuda, jirei⁵, küünlad, viirukipulgad ja välgumihkel. Nōkyōchō’d, templiraamatut, kuhu hakkan koguma templite pitsatimärke ja kalligraafiliselt kirjutatud nimesid, valin tükk aega, sest sellest raamatust saab minu kogetu ja läbielatu tõenduspõhine kaasavara. Kokku lükkan letile 13 054 jeeni. See teeb umbes 100 eurot ja näputäis sente pealekauba.

Pakin kraami pähe, selga ja kotti ning olen valmis edasi rändama, on varajane pealelõuna, kell on 13.12. Sõbrad teevad ettepaneku esimesest templist teiseni koos rännata. Tempo on aeglane, sest linnarahvas on kõpskingakestega ning mina püüan oma õhinat ja adrenaliini vaos hoida, et kuuma päikese all oma eurooplase pika sammuga kaaslasi valgusaastate taha maha ei jätaks.

Jõuame teise templi juurde – Gokuraku-ji. Enne kui oma peaga midagi mõelda jõuan, lükkavad sõbrad mu sõna otseses mõttes templikontorisse sisse. „Siit saad palveränduri raamatusse oma esimese templi!“ Kui Gokuraku-ji templikontorist väljun, on sõbrad usinalt maja ette juba ühe kogenud palveränduri korraldanud, keda nad mulle palveränduritarkust õpetama sokutavad. Ainus mure on see, et keegi neist ei räägi inglise keelt, ei minu jaapanlastest sõbrad ega ka palverändurihärra. Ja minu jaapani keel on … ohhjah, ma parem ei hakka ütlemagi – küll mu käed ja jalad ning hoogne kehakeel mind taaskord olukorrast välja aitavad.

Väike käbe vanamehenähvits puurib oma silmavaate uurivalt minu uudishimulikku ja ootusärevasse silmapaari ning nähvab otsekoheselt: „Kes see siis enne templirituaalide läbimist pitsati ja kalligraafiliste kirjete järele läheb?!“ Ongi paljulubav algus meie tutvuseks tehtud. Tunnen ennast kui kooliplika, kes juba enne tundi paika pandi, tehes selgeks, kes siin mängu juhib. Püüan oma tagasihoidlikus jaapani keeles selgitada, et tegelikult ma tahtsingi enne templisse minna ja siis raamatusse sissekannet tegema, et ma ju tean üht-teist templirituaalidest, sest olen palju selle teema kohta lugenud ja et üleüldse on mul ka praktilised teadmised olemas, kuna käisin enne o-henro’t oma sensei’ga Kyōto shintō ja budistlikes templites. Aga härra, kes igapäevaelus on tubli maamees ja teenib elatist põlluharimise ja traktoristitööga, kohaneb kiiresti oma uue rolliga. Ja sel hetkel, kui mina olen oma eestlaslikult aeglases tempos jaapanikeelsed sõnad suutnud lauseks põimida, on eakas palverändur mu märkamatult püha veesilma poole suunanud. Siit pidi minu kursus algama. Aga ei alga. Mees piidleb mind ülevalt alla ja alt üles, teeb paar näpuviibutust ingliskeelse „no, no, no“ saatel ning nendib imestavalt: „Kes see siis palvehelmeid kaelas kannab?!“ Enne kui ma jõuan end liigutada, on palvehelmed mul kaelast juba kadunud ning mees keerutab neid oma sõrmedel vahel, näidates, kuidas asjad tegelikult käivad. Päriselt aru saamata, mis toimunud oli, näen palvehelmeid taas oma näppude vahel ning palverändur ühmab muheledes mulle sõbramehelikult: „Noh, võta ja tee järgi!“ Vaatan kohmetult helmeid ja püüan aeglaselt imiteerida liigutusi, mida ülehelikiirusel toimetava jaapanlase näpud olid teinud. „Oot, nii ei lähe mitte! Keeruta enne ikka helmestest lõpmatuse sümbol ja siis võta palvehelmed mõlema käe keskmiste sõrmede vahele. Seejärel pane käed palveasendisse, hõõru peopesasid vaikselt omavahel kokku selliselt, et helmeste hõõrdumise krõbinat on kuulda. Ja kui palvetamise oled lõpetanud, siis lükka parema käe keskmise sõrme otsast palvehelmed vasaku käe nimetissõrme külge. Selliselt jäävad helmed sinu vasaku käe keskmise- ja nimetissõrme otsa.“ Sensei viskab rahuloleva pilgu minu sõprade poole, kes hiirvaikuses on etendust pealt vaadanud. Mina seisan ikka kangestunult, vasak käsi küünarnukist taeva poole sirutatud, palvehelmed näppude vahel rippumas. „Aga kuidas ma nüüd veetseremooniat teha saan?“ Lehvitan oma vasaku käe sõrmede otsas rippuvate helmestega õpetaja poole. „Ahh, sa rumal õpilane!“ muigab palverändurihärra ning haarab mu käe ja juba ongi palvehelmed mu käe ümber käevõruks formeerunud. Astume taas sammukese veesilmale lähemale. Näitlikustatud loeng võib alata. Aga ei! Õpetajahärra pilk haarab minu sugegasa’t, mille olin just hoolikalt lõua alt parajaks sidunud. „No, no, no!“ hüüatab sensei taaskord minu poole näppu viibutades. Jään kohmetunud ja hädise pilguga rangele õpetajale otsa vaatama. „Mis siis nüüd jälle valesti on?“ jõuan veel mõelda, kui juba on minu hoole ja armastusega parajaks timmitud paelte tugevus järgi lastud ja õpetussõnad peale loetud. „Elu peab ikka lihtne olema,“ vadistab vanahärra ja nobedad näpud kujundavad minu sugegasa-paeltest lihtsuse ning juba ongi uue kvaliteediga sugegasa minu peas. Vanahärra viskab veelkord terava pilgu minu eksistentsile, ohkab rahulolevalt ning annab mulle loa pühale veesilmale lähenemiseks. „Kõigepealt võta veekopsik paremasse kätte ja ammuta pilgeni vett täis. Seejärel vala vesi vasakusse peopessa, tühjenda kohe peopesa veest ja võta kopsik vasakusse kätte ning vala vett paremasse peopessa, tühjenda taaskord peopesa veest ning seejärel võta kopsik jällegi paremasse kätte ning vala vett uuesti vasakusse peopessa, peopesast võtad sõõmu suhu ja loputad suud ning sülitad kombekalt käega suud varjates vee välja ning valad veelkord vasakusse peopessa törtsu vett, et kätt puhastada. Parema käega haarad kopsikuvarrest kõrgemalt kinni, kallutad kopsikut nii, et vesi voolab kopsikuvart ja sinu kätt mööda maha. Siis võtad käterätiku ja kuivatad käed ära. Aga ära sa kopsikust kunagi vett jooma hakka! Wakarimashita ka?“⁶ puurib vanahärra oma silmad minu silmadesse. „Hai, wakarimashita,“ ütlen kiiresti vastuseks. Selle rituaali „eksami“ läbin esimese korraga. Tehtud. Kiitus õpetaja poolt. Järgmised väljakutsed ootavad. Ja need ei lase end pikalt oodata. „Oot, oot!“ hüüatab minu riisikasvatajast õpetaja kogu meie kambale, kui oleme jõudnud vaid paar sammu pühast veesilmast eemale teeservale astuda. Mu jaapanlastest sõbrad astuvad välgukiirusel teeserva pealt pärast sensei hüüatust maha. Mina jään tasakaalu hoides ehmatusest serva peale kõikuma. „Käime ikka vasakus teeservas ja astume ikka vasaku jalaga teeserva peale ning teeserva pealt alla astume parema jalaga. Wakarimashita ka?“ Tilluke vanamees vaatab puurivalt meile kõigile kordamööda otsa. Et õpetaja saaks südamesse rahu, teeme õigesti astumise ja kõndimise mitu korda kambas läbi. Seejärel saame heakskiidu edasiliikumiseks.

Jõuame templini. Õpetajahärra peatab mu templihoonete ees ja hakkab rõhutatult mulle kanji’sid ette lugema, püüdes mulle selgeks teha, milline on peatempel, milline kõrvaltempel. Ja et tulemuses kindel olla, teeb ta seda aeglaselt igat kanji’t rõhutades kaks korda järjest, vaatamata sellele, et osutan ingliskeelsele sildile, mis täpselt selgitab, kus miski hoone asub. Vanamees ei tee aga minu vahemärkust märkamagi, sest minu elu korraldamine kuulub hetkel tema pädevusse ning mingi välismaine infomüra ei hakka ometi tema õpetustööd segama. Saan aru, et minu tähelepanek läks kurtidele kõrvadele.

Liigume templikella juurde. Kellahelin on Buddha tervituseks. Kuna ma oma laia äärega sugegasa alt hästi välja ei näe, ukerdan kellale liiga lähedale ning saan korraliku vopsu kella edasi-tagasi kõikuva lööginuia käest. Saamata päris hästi aru, mis toimus, ajan end sirgu ja saan teisegi kolaka mööda pead. Lükkan sugegasa kuklasse, et ilmaelu selgemalt näha, püüdes samal ajal kolmandat korda vältida. Enne kui see toimuda jõuab, tõmbab sensei mu kellast eemale ning hakkab kohe mulle graatsilisi kehaasendeid võttes kellalöömist õpetama. „Eelkõige tundlikkust, palun. Tunneta, kuidas kellanui õrnalt helidesse sukeldub …“ Mis ma oskan öelda või tunnetada. Pea kellanuia löökidest pehmeks tambitud, tunnen end oma vilka ja särtsaka õpetajahärra kõrval pigem kui elevant portselanipoes. Enne järgmise rituaali juurde liikumist viibutab vanamees taas minu poole näppu ning teatab resoluutselt: „Ära sa mitte mingil juhul kella pärast templirituaalide tegemist löö. See on halb enne, modorikane. Kõigel on oma tähendus ja kindel järjekord.“ See viimane õpetussõna jääb minusse kõlama kogu palverännaku jooksul läbi 88 templi. Tegelikult näeb kellalöömise etikett ette, et kella lüüakse vaikselt ning kellalöömisest peaks hoiduma varajastel hommikutundidel ja hilisõhtul. Mõnes templis on kellalöömine lausa keelatud. Seepärast tuleb tähelepanelikult järgida iga templi reegleid.

Jõuame küünlariiulite ette. Küünlarituaal on iidne budistlik rituaal. Küünlaleegi valgust peetakse Buddha õpetuste ja valgustatuse sümboliks. Küünlad ja viirukipulgad⁷ pannakse budistlikes pühakodades Buddha kuju ette austuse märgiks. Peatempli ees, vasakul ja paremal serval, asuvad küünlaalused riiulitel. Keskel ees on aga viirukipulkade põletamise alus, mis näeb välja kui hiiglaslik kauss, mille sees on tuhahunnikuks põlenud tuhandete viirukipulkade tuhk, ja kuhu torgatakse üha uusi ja uusi viirukipulkasid, mis inimeste palvetega igavikku põlevad. Enne palvetamist süüdatakse küünal ja enda süüdatud küünlalt võetakse oma viirukipulkadele tuli. Küünlad pakuvad inimestele valgust maailma pimeduse eest ning sillutavad teed Buddha juurde. Viirukisuits aitab inimesel puhastuda ja saada seeläbi kontakti Buddhaga. Küünlad ja viirukipulgad on ka muutumisseisundi esilekutsujad. Templi etikett soovitab teisi arvestades asetada küünlad tagumistesse ridadesse ja viirukipulgad tuhakausi keskele, andes järgnevatele palveränduritele võimaluse ennast põletamata templirituaalid läbida.

„Aga kus on sinu küünlad?“ hüüatab minu riisikasvatajast sensei. Hakkan tuhnima oma seljakotis, kust leian karbi küünaldega. Sensei vangutab pead ja nendib, et küll mina ikka oskavat oma elu keeruliseks teha. „Lihtne peab kõik olema, lihtne!“ saadab õpetajahärra mulle näpuviibutustega elutarkust. Haarab siis karbist ligikaudu kümme küünalt ning poetab need koos viirukitopsiga mu kaelas olevasse väiksesse kandekotti, mis on minu mini-zudabukuro. „Sul ikka münte on?“ uurib õpetaja. „Jah, on,“ vastan enesekindlalt ning näitan talle oma tillukest ümbrikku, mille seest vaatavad vastu kuldkollased aukudega mündid⁸. Ootamatult ja minu üllatuseks pistab sensei oma näpud minu rahaümbrikusse ning kangutab sealt välja korraliku saagi läikivaid münte. Vaatan talle suurte silmadega vaikides otsa ega saa aru, mida ta nüüd sellega mõtleb, et võõrasse kukrusse tungib. Vanamees aga ei pööra minu üllatuse- ja ehmatusesegusele pilgule karvavõrdki tähelepanu ning kangutab hoopis mu püksitaskut avaramaks ja libistab kogu rahasaagi taskusse, ise rahulolevalt nentides: „Lihtne, lihtne peab kõik olema!“

Süütan küünla ning võtan sealt viirukipulkadele tuld. Pulgad hakkavad heleda leegiga põlema, tahan leeki ära puhuda ja kui olen oma suu juba puhumiseks rulli keeranud, jõuab mu õpetaja ka sellesse protseduuri vahele lõigata. „No mida sa teed, tahad oma palvete peale sülitada või?“ ütleb õpetajahärra etteheitvalt. „Sülitada!?“ imestan endamisi ja jään alandlikult kutsikasilmadega talle otsa vaatama. „Kustuta leek ära edasi-tagasi vehkides või siis teise käega lehvitades. Ära sa oma palveid süljepritsmetega tühista,“ manitseb eakas sensei. Pistan vaikides viirukipulgad tuhahunniku keskele ning sean end palvetamiseks valmis. Kummardan palveasendis ja saadan vaikselt annetusraha templi annetuskasti põhjatusse sügavusse. Kirjutan valmis ka osamefuda oma nime, kuupäeva ja sooviga ning see läheb palvete jaoks mõeldud kasti august sisse teiste omasuguste juurde. Paari sammuga jõuan waniguchi⁹ juurde ja helistan seda õrnalt. Nii nagu templi kellahelin, on ka gongi heli tervituseks Budhhale. Palvetamise alustamiseks kummardan, silmad suletud, käed palveasendis kergelt rinnale surutud, seejärel loitsin hannya shingyo’d. Loitsimise lõpetan taas sügava kummardusega Buddhale.

Kuna tegu on püha paigaga, siis templipiirkonnas ei joosta ega karjuta, välditakse söömist ja liigset keha paljastamist. Templis on ka alad, kuhu sisenemiseks tuleb jalanõud ära võtta ning alad, kus fotografeerimine on keelatud. Olen teadlik ja arvestan sellega.

Kui oleme peatemplis kõik rituaalid koos minu templirituaalide sensei’ga läbi teinud, siis kihistab väike vanamees naerda ning teatab lõbustatult, ise minu sõpradele silma tehes: „Noh, rumal õpilane, kas midagi sai selgeks kah?“ Mina noogutan ja koogutan rahulolevalt muudkui sügavamaid kummardusi sensei tänamiseks: „Arigatō gozaimashita! Arigatō gozaimashita, sensei!“¹⁰ Ja ütlen talle, et ta on hea õpetaja. Sensei lööb seepeale särama ning näkku ilmunud leebe tundevarjund toob esile ilusa ja siira naeratuse. „Sina olid ikka ka väga hea õpilane!“ teeb ta lõpetuseks kokkuvõtte, millega tõmbab joone alla minu „raske õppustel, kerge lahingus“ templikursusele. Kallistame ja jagame omavahel palvelipsikuid. Heategija saab oma heateo eest palverändurilt annetusena osamefuda, mis täidab ka visiitkaardi rolli – palverändur kirjutab sinna oma nime ja soovi korral ka oma aadressi. Minul on valge osamefuda, sest mina olen oma esimesel o-henro-rännakul, aga õpetajalt saan ilusa tumepunase osamefuda, mis tähendab, et ta on juba 180 korda selle palverännaku läbinud. Tema osamefuda ei ole paberist, vaid punasest kangast, mis on kaunistatud lillede ja kuldsete ornamentidega ning ülemises otsas on Kūkai kujutis. Keskel, ülalt alla, on igal osamefuda’l, nii paberist kui ka kangast palvelipsikul tekst „Pühendumus. Rändan koos Kōbō Daishiga läbi Shikoku 88 templi“. Osamefuda värv ja see, kas ta on kangast või paberist, sõltub kordade arvust, kui mitu korda on palverändur saarele o-henro-tiiru peale teinud. Pärast viite palverännakut on paber roheline, pärast kaheksat punane, kui juba kakskümmend viis korda palverännak läbi tehtud, siis on pronksivärvi osamefuda. Viiekümne o-henro järel on võimalus kasutada juba kuldset osamefuda’t. Alates sajandast rännakuringist on osamefuda kangale trükitud ning seda nimetatakse nishiki’ks. Nishiki’s on koos kõik need läbitud kilomeetrid väärtuslikku kogemust. Pronksi- ja kullavärvi paber-osamefuda ning nishiki on ossettai’na¹¹ rändurile kui amulett, mis kaitseb ja hoiab kingituse saajat tema teekonnal. Sellise amuleti võib rännakul ossettai’na kingituseks saada veteran-palverändurilt. Samas on mõned pika kogemusega rändurid jäänud tagasihoidlikuks ja kasutavad lihtsaid, valgest paberist osamefuda’sid, pidades suuri numbreid ja värvide mängu liigseks kiitlemiseks, mis ei sobi justkui kokku palveränduri alandliku loomusega. Nii et võta sa kinni, mis on õige ja mis mitte. Samas on see sügavalt isiklik tunnetus, kas sa käid alandlikkuses ja vaikselt omaette seda palverada või jagad oma kogemust ning tundeid maailmaga, mis aitab võib-olla kedagi julgustada sel teekonnal, mis esitab nii füüsilisi kui vaimseid väljakutseid.

Hakkame sensei’ga templist lahkuma, kui ta järsku peatub, lükkab peanupult ära oma sugegasa, sõlmib pea ümbert lahti hachimaki¹² ning ulatab viimase mulle, öeldes: „See on sulle kingituseks, mu õpilane! See rätik on käinud minuga mitu teekonda ja nüüd annab ta sulle tuge ning enesekindlust, et julgelt koos Kūkaiga o-henro läbi teha.“ Olen sügavalt liigutatud, sest see kingitus on väga isiklik ja eriline. Hachimaki’l on Kūkai, Kōbō Daishi kujutis ning palverändurit julgustav slogan koos templi nimetusega. Hachimaki pärineb kolmekümne seitsmendast, Iwamoto-ji templist. Sinna ehk jõuan kunagi ka mina. Pärast Iwamoto-ji templit on rändajal ees kõige pikem teekond ilma templiteta ehk et see tähendab kaheksakümmet kuut kilomeetrit sisevaatlust ja mõtisklusi enne järgmist templit ja budistlikku rituaali.

Jõuame õpetaja ja sõpradega templiväravast välja. Keerame näoga templi poole ning kummardame tänulikult. Enne kui lõplikult lahkume üksteisest, haarab sensei mu käevangu ja ütleb: „Tule, ma näitan sulle midagi.“ Elevil ja õhinaga tirib käbe vanahärra parklas mu ühe auto juurde: „No vaata, see on mu o-henro-kodu.“ Minu ees on tilluke valge auto, mis on sisustatud kui väike ratastel majake. Auto tagumises osas on riiulid vajalike asjade hoidmiseks ning korrektselt siledaks silutud magamisase. „Chotto matte kudasai!“¹³, tõstab sensei-härra taaskord nimetissõrme ja paneb mind ooterežiimile, lipsates automajakesse, et sealt välja tulla kilekotitäie umeboshi’dega¹⁴. „Njah …“ jään hetkeks mõtisklema. Ei ole just lemmikkraam, mida teekonnale tilkuvana kaasa võtta, aga andja nägu särab õnnest, sestap ei ole ka viisakas annetusest loobuda. Sügavate kummarduste ja arigatōtamisega me lõpuks siiski lahkume üksteisest. Kui oma kilekotiga sõprade juurde ilmun, loevad nad justkui mu mõtteid ning haaravad ploomikoti enda valdusesse, et rändur ei peaks liigselt oma pead vaevama, kuidas saadud kingitusega toime tulla.

Jätan hüvasti ka oma jaapani sõpradega ning minu iseseisev rännak võib alata. O-henro kolmanda templini on matkata vaid kolm kilomeetrit. Tunnen Konsen-ji templi poole rännates end palju kindlamalt, olles läbi teinud budistlike rituaalide hädavajaliku õppeprotsessi – elan nende sees Shikoku saarel ju nüüd ligi poolteist kuud.

Konsen-ji templist lahkudes kohtun väleda lühikest kasvu Jaapani noormehe Masahiroga. Püüame omavahel vestlust arendada, aga see jääb üsna piiratuks minu viletsa jaapani keele ja tema viletsa inglise keele tõttu. Aga nii palju me üksteist mõistame, et mõlemal on plaan Shikoku saarele tiir peale teha, temal kuuekümne päevaga, minul neljakümne päevaga. Kui muidugi kõik hästi läheb ja sujub. „Aga miks ei peaks?“ lasen kiirelt ja kergelt enda peast küsimuse läbi. Aga o-henro’l on minuga omad plaanid.

Ütlen Masahirole, et mulle anti Konsen-ji templist kaasa soovitus enne neljandat templit läbi minna hoopis viiendast templist, sest kuna templid suletakse kella viiest, ei pruugi me täna mõlemasse jõuda. Masahiro naeratab tagasihoidlikult ja ütleb, et temal on siiski plaan templid õiges järjekorras ette võtta. Otsustan sedaviisi minagi. Olgu nii, numbrites on siis vähemasti kord majas. Masahiro on kiire tegelane, püüan kuidagi tema kannul püsida. Ühel hetkel peatub Masahiro järsult ja teatab mulle, et vajab puhkust. Viskab hetkeks seljakoti seljast, paneb suitsu ette, vaatab häbelikult mulle otsa ja teatab: „Päris kõva tempot teed, võtab võhmale!“ Ja mina veel mõtlesin, et küll on jaapanlane, ise nii väike, aga vudib kui sipelgas.

Jõuame neljandasse templisse. Dainichi-ji on remondihoos, mis ei sega kuidagi meie budistliku rituaalse kava läbimist. Näppude vahel tühi veepudel, otsin kohta, kuhu see poetada. Näen enda arvates prügikasti ja käsi tõuseb juba pudelit lahti laskma, kui Masahiro tabab ära mu tegevuse mõtte, hakkab naerma ja selgitab, et see nüüd küll prügikast ei ole. See on rändurite keppide hoiukoht. Nojah, seda ma vaatasingi, et kuidagi väga puhas ja prügitu. Aga mine sa tea, siin Jaapanis on ju kõik nii korrektne ja puhas, et isegi prügikast võib sile välja näha. Panen tühja pudeli taas oma matkakotti, sest prügikast jääbki templiterritooriumil leidmata.

Lõpetame Masahiroga oma templirituaalid täpselt viisteist minutit enne järgmise templi sulgemist. Jizō-ji templini on minna kaks kilomeetrit. Üksteise tempot toetades jõuame kolm minutit enne templi sulgemist templi kontoriuksest sisse, et palveränduri raamatusse sissekanne teha. Seejärel läheme kumbki oma teed, et enne öömajale minemist veel templirituaalidesse sukelduda.

Jizō-ji templist lahkudes kohtan austraallannat, kellega olime põgusalt tuttavaks saanud teises templis minu templirituaalide õppeprotsessi ajal. Sandra ootab, et talle kodumajutusest järele tullakse. Minul veel öömaja ei ole, hakkan alles otsima. Kui templi väravast välja astun, vaatab mulle minshuku¹⁵ uksel vastu silt „M. Morimotoya“. Koputan uksele ning uurin, kas neil leidub magamiskohta ühele üksikule rändajale. Saan jaatava vastuse. Tegu on väga ilusa Jaapani stiilis majutusega. Maja perenaine juhatab mu tuppa ning siis teeb majas ekskursiooni, näidates ette kõik ruumid, mida mul minshuku’s viibimise ajal võib vaja minna. Seejärel asetab mu kätele yukata¹⁶ ning palub pärast pesemist enne õhtusööki sellesse riietuda.

Enne õhtusööki olengi yukata’sse riietunud. Kuidagi eriline tunne on. Perenaine tuleb mind sööma kutsuma, näeb mind yukata’s ja vangutab pead. Saan aru, et miskit on minu juures valesti, aga ei oska taibata, mis küll. Seisan vaikides tema ees, kuni ta mind „ümber pakkima“ hakkab. „Ikka vasak hõlm üle parema,“ pobiseb vanaproua mind kohendades. „Ahjaa, kannan ju samamoodi oma palverändurijakki! Kuidas ma kohe ei taibanud?“ tuleb kiire äratundmine. Alla söögituppa liikudes näen ukse taga sussirivi. Vaatan oma varbasokkides jalgu ning püüan mõistatada, kust ma siis sussid oleksin pidanud saama. Sellele mõistatusele ma lahendust tol õhtul välja ei nuputagi.

Astun sussirivist üle ja siis söögituppa. Esimese asjana märkan söögilaua taga Masahirot. Masahiro on oma tagasihoidlikkuse kohta üsnagi elevil mind nähes ning kukub kohe teistele söögiruumis olijatele selgitama, et mina see olingi, kes teda tänasel palverännakul tempoga täitsa ära väsitas. Mehed saavad omavahel lõuatäie naeru käristada ning jaapanikeelseid, minule arusaamatuid lauseid vahetada, mind naeru saatel ülevalt alla ja alt üles läbi skanneerida.

Minu vastas istub kuuekümnendates eluaastates jaapanlane. Tema hääl on jäiselt kare, pilk karm. Täiega shōgun¹⁷, mõtlen endamisi. Mees räägib rõhutatult nagu mõnes Jaapani vanaaegses samuraifilmis. Puurib minu silmadesse kõrgema astme teravusega. Kohmetun ja tõmban suure sõõmuga tee endale kurku. Taaskord käre naer ja jaapanikeelsed arusaamatud laused. Olen nende jaapani meestega justkui shōgun’i teetseremoonial, kus tema kaaskond minu kui barbari üle nalja viskab. Või siis ei viska, aga minu keeleline võimekus ei luba nagunii muud teha, kui teed lürpida ja seltskonnale kenasti naeratada. Eestisse naastes tuleb ikka jaapani keele õpingutega jätkata, panen enda jaoks lähituleviku paika. Minu o-henro esimese öömaja „shōgun“ on oma palverännakuteekonda lõpetamas, mina aga alustamas. Mõlemal on ees öö enne teistsuguse elureaalsusega kohtumist. Temal on selja taha jäänud 20-päevane teekond autopalverändurina, minul pool päeva jalgsi palverännakusse sisseelamist. Mees vaatab taaskord mulle otsa, aga seekord juba laia naeratusega. Tema näojooned on lõdvestunud leebusesse ning see annab mulle võimaluse kujutluspildis taas tänapäeva tagasi tulla. „Shōgun’i“ olekus on midagi nii põnevat ja aegade hämarusse viivat, et võiksn vaikides teda salamisi jälgima jäädagi.

Aga nüüd sussimajanduse juurde tagasi tulles – sellega on eurooplasel Jaapanis üks tants ja trall kogu aeg. On toasussid ja WC-sussid ning kui pesuköök on majast väljas, siis on veel kolmandat sorti sussid. On veel külaliste sussid ja pereliikmete sussid. Ilmselt on veel mõni peen sussisort, aga minul tuli väljakutsed vastu võtta esimese kolmega. Ja et sa siis taipad kogu aeg territooriumit vahetades ka susse vahetada. Jumal hoidku sind WC-sussidega tuppa tatsumise eest! Tualettruumi peetakse räpaseks kohaks, sestap sinna toasussidega ei minda. Mis ei tähenda, et WC-s piinlik puhtus ja kord ei valitseks.

Õhtu on juba hiline. Astun tualetti ja kohe ka WC-sussidesse. Hambapesu ja ööunele. Olen sahistanud sussidega mööda koridoripõrandat juba mõnda aega, kui äkki taipan, et mul ei ole ju susse terve õhtu jooksul olnud ja nüüd äkki on!? Viin pilgu jalavarjudele ning loen nendelt katakanas¹⁸ kirjutatud teksti „トイレ“ (toire). Püha müristus! Olen sellel territooriumil lubamatute jalavarjudega! Sahistan „kuriteopaigalt“ – vargsi ringi vaadates, et ega keegi ei märganud – tualettruumi tagasi ning väljun sealt sussivabalt. Tipin varvassokkides vaikselt oma tuppa, et ritsikate siristamise saatel sügavasse ööunne vajuda.