Читать книгу Vaba ja metsik - Merit Raju - Страница 2

Merit Raju
Vaba ja metsik

Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi

Merit Raju

Toimetaja: Tene Hook

Fotod: Ruudu Rahumaru

Loodusfotod: Elen Schnur

Kujundus: Kaia Loigom

Kaanekujundus: Teele Strauss

© Lihtne OÜ 2019

Kõik õigused kaitstud.

Trükk: Print Best OÜ

ISBN: 978-9949-01-458-3

e-ISBN: 9789949019755

Tere, armas lugeja!

See pole lihtsalt tavaline raamat, vaid raamatuga koos on sulle kingituseks e-kursus!

Kursuse teemaringis on rahuldust pakkuv töö, terve keha, teadlik toitumine, emotsionaalne heaolu, keemiavaba kodu, täisväärtuslik paarisuhe, lapse tundemaailma toetamine – kõik, millest raamatuski juttu tuleb. Ainult et praktilisemalt!

Selle raamatu siirus + praktilised nipid ja sammud = 7 videoklippi.

Registreeru tasuta: www.hingelepai.ee/vabajametsikkingitus

Mõnusat lugemist ja kohtumiseni veebi vahendusel või päriselusündmustel!

Mille poolest vaba? Ja kui metsik?

28aastaselt tundsin, et karjäär pole see, mida mina tahan teha. Sellest hetkest polnud mul mõttelist sirgjoonelist teekonda pensionini, vaid ma pidin selle ise kujundama.

Ja sellest saati olen peaaegu igas eluvaldkonnas teinud julgeid valikuid: olen 12 aastat olnud iseenese tööandja. Ärkan hommikul – ja see päev on minu. Mind saadab ettevõtlik meel, kahtlemine ja küsimuste esitamine. See on minu vabadus.

Metsik on minu koduümbrus ja mu looduslähedane eluvaade. See, mida ostan ja ostmata jätan, mida kuulan, loen ja vaatan, kuidas tervist toetan. Millised on mu suhted ja vestlused. Ja milline kodu. Kuidas ma oma last kasvatan – khm, või pigem tema mind – ja kuivõrd vastan sotsiaalsetele ootustele.

Mul on iga päev uinudes tunne, et ootan elevusega homset. See ei käinud küll hetkega, vaid selles on aastate töö.

Ma usun, et elusse võib armuda. Ja et see saab juhtuda, kui julgeda lasta end suunata rõõmul ja uudishimul ning elada oma südame ja oma reeglite järgi.

Ja julgust on vaja läinud.

Tehes end haavatavaks oma siirusega, leiutades oma teed ja enamasti astudes enne, kui tean, kas mind püütakse – sotsiaalses, rahalises või mistahes mõttes.

See raamat koosneb lühilugudest ja seepärast saab seda lugeda ka loo kaupa – iga lugu on nagu väike tervik. Näiteks küsi oma küsimus ja ava raamat.

Olen sinuga siiras, aus ja ehe – seda väärtustan igas suhtes ja ka oma suhtes lugejaga, sinuga. Sellepärast on iga lugu kirjutatud nii, nagu ma räägiksin seda sulle. Justkui parimale sõbrale.

Jah, aus olemine ja oma valikute tegemine on hirmutav, aga pooltki mitte nii hirmus, kui endalt elu lõpus küsida, kas ma elasin täiel rinnal. Sest mõnikord on vaja ei öelda, vahel ebamugavaid teemasid puudutada, oma mõtteid välja öelda, oma emotsioonide, arvamuse või loominguga nähtavale tulla, öelda jah asjadele, mille peale süda rõkkab! Sest nende üksnes endale hoidmine on veelgi ebamugavam. Jah, see nõuab julgust, teeb haavatavaks, sest kuigi haavatavus pole tegelikult nõrkus, vaid see ongi endaks kujunemise ja oma mõtete, välimuse, loominguga või millega tahes teiste ette tulemise loomulik osa. Ja see tundub nii õige, sest see on iseenda ja teiste ees aus olemine, kogu eheduses, maskide ja kaitseteta. Mis siis, et tundub, nagu oleksin alasti.

See raamat on läbinisti isiklik. Neis lugudes, läbielamistes, taipamistes avanevad hetked, kus olen leidnud oma viisi armuda elusse.

KEVAD

Kallistus kevadele

Kevad hiilib õhku ja südamesse ja hinge! Kõik ärkab ja tärkab ja saab justkui uue elu. Mulle meeldib see hommikune üha varasem valgus ja kõik need värsked lõhnad. Pärast kõiki oma reise tean, et meie lindudekooril on maailma kõige harmoonilisem ja sillerdavam hääl.

Ja see elevus, mis tekib paksude talveriiete vahetamisest kergemate ja lendlevamate ja helgemate vastu! Mul on lausa nõrkus kleitide vastu: talveks mitmesugused villased, kirjute sääristega komplektis… aga suveks roosad, helesinised, lillelised, täpilised, kirjumirjud ja pitsvalged. Mu kapis on vaid kahed püksid: tuule-vee-külmakindlad püksid talvel lapsega õues müttamiseks. Ma juba ootan seda aega, kui saan jälle kõiki oma suvekleite kanda, isegi kui selleks on veel pisut liiga jahe!

Teine mu nõrkus on aknalauaaiandus, täpsemini tervis. Külvame lapsega brokoli- ja päevalilleseemneid ja suhkruherneid ning ootame imestusega, millised nad seekord kasvavad ja kuidas maitsevad. Ka sünnipäevadele minnes tundub mulle parim kaasa võtta kimp hernevõrseid, mida saab vaasi asemel (või pärast vaasist võtmist) otse suhu panna.

Värsked sõõmud kevadist õhku tuletavad mulle meelde, kuidas tahaks juba maale, loodusse, aeda! Mulle meeldib matkal kasvõi mudas madistada ja imestada, kui palju on Eestimaal kauneid paiku. Meeldib unistada oma maakodust, käia ja uurida, mismoodi on kauneid maakodusid taastatud.

Ja ikka ja jälle tekitab minus suurt õhinat see, kuidas loodus tärkab,

meeldib tänuga kaasa noppida päikeseliselt kingult leitud naadi- ja nõgesevõrseid (ai!) ning oodata kodutänava kollakasroheliste vahtraõite ja lehvikuna kokku kleepunud minivahtralehtede aega, et neid smuutisse – või otse põske – pista.

Küpsuse kiituseks

Võib-olla on küpsus kaotanud tähendust ja seeläbi ka väärtust. Maailmas, kus looduse ande on saada aasta läbi. Äris, kus viljad nopitakse pooltoorelt. Ühiskonnas, kus noorust ja välist sära hinnatakse kõrgemalt kui elutarkust ja tagasihoidlikkust.

Kui ma pidin abituriendina 17aastaselt otsustama, milline eriala valida, polnud ma selleks kindlasti küps. Kui hääletasin 19selt sõbrannaga Euroopas ringi, polnud ma tegelikult küps. Kui pidin vanematekodust 21selt Saksamaale magistrantuuri minekuks välja kolima, ei olnud ma selleks päris küps. Ja kui ma sain lapse, kuigi olin juba 35, tundsin, et ma pole ka selleks küps. Rääkimata koondamiste momentidel ettevõtluse peale mõtlemisest.

Võib-olla toimubki oma eluhetkede väljakutseteks küpsemine õppides, katsetades, vigu tehes, end kõrvalt vaadates ja kaasteelistelt teri noppides. See küpsus, mille nõnda olen saavutanud, maitseb nagu päikeseküpsed suveviljad, mitte nagu kunstvalgusega kasvuhoonekraam. Sellel on minu jaoks väärtus ja maitse ja mälestused – see on ise kasvatatud, kastetud ja nopitud, sellelt on ise parasiite nokitud ning mõnedki põuad ja üleujutused kaasa elatud.

Mõnel tuleb see ehk kergemini, teistel tuleb käia pikem ja käänulisem tee. Iga teelolek on aga väärt ka vaadete nautimist.

Töö jumalikkus

Isegi kõige viletsamas töös on jumalikkust – kust ma seda just hiljuti kuulsin? Mulle meenub selles valguses, et joogakoolitustel olin juhuse tahtel alati koristaja. Mul tuli kuivkäimlas saepuru käsiharjaga mustavasse auku pühkida. Ja tassida vetsudesse uut saepuru. Kui üle saada haisust, siis oli see töö tegelikult väga lihtne. Ja ma sain seda tehes teistele abiks olla, neid teenida – anda võimaluse võtta oma hetk puhtas kohas.

Teiste teenimise võimalus on peaaegu igas töös ja selle taipamises seisnebki see jumalikkus. Ometi paneb mind mõtlema, et väga paljud inimesed teevad tööd peamiselt raha pärast ja isegi kiruvad oma tööd. See hakkab ju tervisele!

Mäletan mõnda päeva või paarikuulist perioodi, mil olen ise jalgu järel lohistades tööle läinud. Mul on need olukorrad täpselt meeles, see tuim tiksumine, kus aeg venis tõepoolest nagu kissell ning tööle minnes tundus samm raske.

See oli näiteks Saksamaal, kui töötasin pangatellerina: esimestel nädalatel oli kliente haruharva ja oma asju seal letis ka teha ei tohtinud – see peletanuks viimsedki kliendid. Mediteerida ma veel ei osanud. Lihtsalt kannatasin. Vahepeal lehitsesin ungari vestlussõnastikku, sest sinna plaanisin varsti reisida.

Tuleb meelde ka töö Austraalias, kus tuli paar nädalat teha päevade kaupa Exceli tabeleid (tööpäev oli küll õnneks lühike) ja see oli minu jaoks – endalegi üllatuseks – tapvalt igav.

Tallinnas minu lemmiktöökohas küsis ükskord juhatuse esimees hommikuses kontoris: “Ja miks sina nii heas tujus oled?”

Kell oli natuke kaheksa läbi, särav kevad.

“Mm-ma ei tea, miks mitte?” küsisin kohmetult. Vaatasin ringi, kas leian silmapaari, kes tunnistaks hommikuse värske meeleolu loomulikuks.

“Sest ma tulin rattaga!” pahvatasin. Ja ilmselt oli ses tõtt. Kümme kilomeetrit läbi metsa, mere ääres ja läbi pargi. Tasuta heaoluhormoonid juba enne hommikusööki!

Muidugi alati ei piisa ainult jalgrattaga liikumisest ja oma rutiinsest tööst mõttekaima külje leidmisest. Väga paljud inimesed pole lihtsalt enda jaoks õigel töökohal. Inimeste loomulik püüe on tegevuste poole, mis pakuvad lisaks kindlustundele ja suhtlemisele ka vaheldusrikkust, arenemise võimalust, aga ka mõju ja suuremat tähendusrikkust. Kui su töö seda ei paku, pole viga sinus. Mõnikord ei võimalda olud muud, teinekord oled tõepoolest sattunud valele tööle või jääb vajaka muutuse tegemise julgusest. Vahel aga ei nähta sind sellena, kes sa olla võiksid. Või ei usalda sa ise ennast.

Ja mõnikord võib tuleneda valel töökohal kannatamine sellest, et sa ei teagi, et töö võiks pakkuda (peaaegu) kõike, mida hing ihkab. Selline arusaamatus võib olla tulnud lapsepõlvest, näinud oma vanemaid uskuvat, et tehes tööd ja nähes vaeva, tuleb ka armastus. Ei pruugi tulla. See armastus töö ja elu vastu võib tulla hoopis siis, kui vahetad tööd. Targalt muidugi.