Читать книгу Vaba ja metsik - Merit Raju - Страница 3

Töö, mille valis süda

Olin 24aastane, kui sain oma unistuste töö. Kui neli aastat oli möödas, polnud see enam mu unistus. Aga ma ei tahtnud ka karjääriredelil üles, alla ega mööda mõnd teist haru edasi. Tahtsin vaid sellelt redelilt maha.

Miks? Ja mida siis selle asemel? Seda pidin mõtlema ja tunnetama umbes pool aastat. Oli elevust, aga oli ka ärevust ja isegi hirmu. Pool aastat hiljem, sarnases olukorras oleva sõbranna toetusel, sain siiski otsuse tehtud ning veel mõne kuu pärast algaski teekond vabadusse. Teadmatusse. Nüüd on see osa minu elustiilist. Tee sinna pole lihtne ega kerge olnud, aga see on olnud võimalik. Ja tõtt-öelda kõige rahuldustpakkuvam.

Olen olnud vabakutseline ja mikroettevõtja kaksteist aastat. Ja olen selle aja sees ka kaks korda tööle läinud, mõlemal korral on mind lõpuks koondatud – ja tagasi vaadates on need koondamise momendid olnud parimad hetked mu ettevõtjaelu jaoks. Need on olnud Elu enda meeldetuletused ja tõuked mugavustsoonist välja. Et saaksin kogu aja pühendada sellele, mida armastan, ja mis inspireerib ka teisi!

Nüüdseks olen avaldanud kuus raamatut, lisaks korraldan joogafestivale, annan välja Hingele Pai ajakirja, juhendan väiksemaid ritriite ja joogagruppe, aga ka e-kursusi ja päriselusündmusi. Olen väikese poja ema. See kõik ongi mu elustiil. See on võimalik.

Ja muidugi pole ma veel kohal. Eelmisel aastal osalesin iganädalasel e-kursusel. Sel aastal olen võtnud osa kaheksakuulisest töise enesearengu programmist ning kahest nädalapikkusest koolitusest, Loen raamatuid ja õpin veebis.

Et mitte kõigele kogu aeg jah öelda ja ennast töötempoga hulluks ajada, sõnastan aeg-ajalt uuesti oma töö sisu, fookuse: teha inimesi õnnelikumaks, inspireerides elukvaliteeti uuele tasandile tõstma, olgu tervise, heaolu, töö või raha teemadel. Nii pole mul tegutsedes vaja ammutada energiat tahtejõust, vaid liigun edasi sisemise sära toel. Tundega, et see, mida teen, on minu jaoks tähendusrikas.

Aga kuidas leida oma tee, oma ala, kutsumus? Tehes vähem seda, mis su südant ei rõõmusta ja rohkem seda, mille vastu tunned huvi, mis teeb rõõmu ja paneb unustama aega. Kasvõi natukesehaaval. Kui ei tea, mille vastu tunned huvi: loe, surfa netis, reisi, suhtle, too ennast mugavustsoonist välja, proovi uusi asju ja sa leiad kindlasti niidiotsi!

Paljud reeglid on iganenud

Ihaad on Jordaania mees, kellega käisime Horvaatias koos koolitusel. Väga elav, julge ja… puudutuste inimene. Nagu minagi.

Olin just lõpetanud prooviväitluse teemal “Seks esimesel kohtumisel – poolt või vastu?” süürlannaga, kus üks meist pidi olema poolt ja teine vastu. Kui tasakaalukas ta oli, aktsepteerimaks viisakalt ka teist vaadet kui talle ja tema kultuurile omane! Täpsuse huvides mainin, et ma pole selle poolt, mille poolt ma väitlesin, lihtsalt ülesanne oli selline.

Ihaad aga puudutas mind vestluse ajal – nagu minagi tavaliselt teen – ja ma tundsin ebamugavustunnet, sest ma ei teadnud, mida see tema jaoks tähendab tema kultuurikontekstis. Ma ei osanud omalt poolt midagi peale hakata sellega, mida tema aktiivne suhtlus peaks minu jaoks tähendama.

Ta kutsus mind lõunale koos oma õe perega. Tellisin falafele ja nad rääkisid mulle seepeale ahvatlevalt Jordaania falafelidest, mul hakkas suu vett jooksma ja võib-olla-kunagi-maakaardile tekkis uus reisisihtpunkt. Võtsin teemaks nende usu, eesmärgiga jõuda mingite vastusteni just selles puudutustesse suhtumises. Oli kergendus, kui nad ütlesid, et on sealsed kristlased.

Muidugi, Jeesus ju kõndis läbi Jordaania ja moslemid tulid alles pärast.

Ühel hetkel tundsin end ka piisavalt mugavalt, et selgitada, miks ma nende usu kohta küsisin, ja mõistsingi, et kristlastena pole kõik nii range kui moslemitel.

Aga me jõudsime hoopis valulikuma teemani Ihaadi jaoks. Nimelt on uskumatult suur probleem, kui Jordaanias tahaksid paari astuda kristlane ja moslem.

Ihaadi isa ähvardas lausa suitsiidiga, kui poiss sellise hulluse teeb, et moslemiga abiellub.

Või võib see poisi jaoks fataalselt lõppeda.

Kui julm!

Kui palju energiat kulub neil kokku jäämiseks. Nagu Romeo ja Julia lugu, kus armastatud kannatasid suguvõsade ajast ja arust vihavaenu pärast.

1970ndatel ei saanud ka Euroopas ilma ühise perekonnanimeta ühist hotellituba võtta. Ja veel mõnikümmend aastat tagasi olid norralased pretsedendi ees, kus aadlik, st kuningas, abiellus Playboy modelliga. Skandaal!

“Miks see teid nii häirib?” küsisin norralasest sõbralt.

“Kuningas peaks ikka eeskujuks olema, mingit standardit, latti hoidma.”

Nüüd on seegi möödanik, kuningas on rõõmsalt Mette-Maritiga ikka koos ja on ka teisi siniverelisi, kes valinud lihtsureliku kaasaks ja see pole enam üleriigiline või üleeuroopaline skandaal.

Aga Ihaadi puhul näen, kuidas aegunud uskumus ja suhtumine võib nii palju kurja teha üksikisiku tasandil. Kui nad saaks kogu selle salatsemise ja varuplaanide ja emigreerumise asemel lihtsalt teineteist armastada, oleks maailm veel parem paik.

Ja selliseid iganenud reegleid – kirjutamata või kirjapanduid – on ka meie elukeskkond ja uskumused täis. Paksult. Nii paksult, et me isegi ei oska neid märgata ja ära tunda. Reeglite suhtelisust märkabki sageli alles täiesti teiste ideede, elustiili ja mõtteviisiga kokku puutudes, ja siis käib sees ahhaa! – või et nii saab ka!? Oo, võib-olla saab tööd teha ilma tööl käimata? Äkki tohib tulla nähtavale oma loominguga, isegi kui pole just sellist haridust või on tunne, et teised on seda paremini teinud? Sest mitte keegi pole seda teinud täpselt sinu moodi.

Pärast Hingele Pai ajakirja esitlust Tartus tuli üks naine mind teraselt silmas pidades otse minu kõrvale ja palus luba mind lähemalt vaadata: “Oledki ilma meigita – ja täiesti normaalne!? Ma pole selle peale tulnudki, et võib tulla kodust välja meigita!”

Reegel murtud.

Õigus unistada

See oli 12 aastat tagasi, kui ma tegin suure elumuutuse ja tulin ära oma lemmiktöölt. Kuna ühel hetkel see ei olnud mu lemmiktöö – muutunud oli firma juhtkond ja seega ka kogu vaib. Igatahes tundsin suurt rõõmu jälle vaba olemisest. Minus väreles energia ja elurõõm, mida olin tundnud lapsena Võrumaa-suvedel. Ja mulle paistis nii loomulik olla suvel päikese käes, mitte vaadata arvutiekraani või läbi ribakardinate asfalti ja korstnaid.

Ja järsku ma teadsin, et soovin sellest kirjutada raamatu. Raamatu!? Mina? Sel ajal olid raamatud ikkagi Tammsaare ja Krossi kirjutatud, mitte meritraju-mida?-kes?-tänavalt. Mul ei olnud isegi arvutit.

Uuh, aga kuidas julgeda välja tulla oma loominguga? Ennast usaldada, et ma tõesti võiksingi raamatu kirjutada, oli suur katsumus.

Aga see unistus ei andnud alla. Ta kerkis ikka ja jälle.

Minu tee viis Austraaliasse. Olin 29aastane ja üks aasta oli veel võimalik seal lihtkorras tööviisa saada – tuli võimalusest haarata! Uutest elamustest tuli taas raamatu kirjutamise tunne.

Rääkisin töökaaslastele ja nad ei puhkenudki naerma.

Mina ise naersin, sest mulle tundus see ikkagi liiga suur ja aukartustäratav ja vastutusrikas ja nii mitte-mina.

Rääkisin sõpradele ja lähedastele ja nemadki julgustasid mind kirjutama.

Kusjuures keegi ei öelnudki, et “proovi”, vaid mulle tundus, et nad juba nägid mind raamatu autorina. Nad uskusid minusse rohkem kui mina ise.

Just selliseid inimesi ongi meil eneste ümber tarvis.

Ja see raamat sai valmis ja ma sain palju kirju, milliseid muudatusi inimesed oma eludes tänu sellele tegid.

Alles sel aastal kohtasin naist, kes oli suure panga juhatuse liikme kohalt ära tulemiseks saanud tõuke just sellest raamatust.

Ja see julgus tuli minusse Austraalias, vaadates meie normidele või ainult minu enda peas vasardanule (“mina ju ei kõlba kirjanikuks”) teiselt poolt maakera. Nähes oma Austraalia töökaaslasi, kes käisid neljakümneselt armastusluule, jaapani kalligraafia ja balleti tundides. Seal ei olnud mingeid piiranguid, et sina selleks ei kõlba, sest sa pole Shakespeare, Epp Maria Kokamägi või Kaie Kõrb. Ja sellepärast sain ka mina üle barjäärist, et tahan kirjutada raamatu, aga ma pole Tammsaare ega isegi mitte naaatu-natukene tema sugulane.

Kahtluste hoovused

Jalutasin Haapsalu linnusehoovis ja järsku nägin oma kujutluses nagu filmikatket joogamattidega inimestest sealsamas… Tõrjusin selle pildi kohe oma kujutlusest eemale. Mul on nimelt umbes keskkoolist saadik olnud hullumeelselt kiire: mul on endale kõrged nõudmised ja mul tekib palju ideid, mida teostan suures osas ise. Seega, ühest küljest teadsin, et nii suurt üritust koos sellega kaasneva stressiga ma teha ei taha, see lihtsalt ei mahu mu päevakavasse! Ja unustasin mõne ajaga kogu loo.

Umbes pool aastat hiljem Hollandist külas olnud sõbrannale Haapsalu linnusehoovi näidates tuli mu juurde täpselt seesama pilt. Seekord meenus mulle ka esimene kord ja ma ütlesin idee oma sõbrannale välja. Tema asus kohe toetama ja pakkus ka välja esimese peaesineja (Daniel Strausseri, kellest sai paljude lemmik). Tundsin sel korral ära, et see on minu kohustus idee ellu viia, ning sellest ajast peale hakkas justkui kõik mind sel teel toetama.

Läksin koju ja avasin postkasti, kuhu sain iga päev inspireerivaid sõnumeid. Ja selle päeva oma soovitas teha ära kümme esimest sammu ning langetada otsus siis. Uskumatu, kuidas see just sellesse päeva sobitus, sest kahtlusi oli mul endiselt küllaga. Esimesed sammud läksid ludinal: Haapsalu linnusehoovis oli üks vaba suvine nädalavahetus, esinejad olid järjest nõus tulema, tiim hakkas kujunema.

Mõnikord on meie ees seisev ülesanne suurem, kui me julgeme endale usaldada. Üks väga kogenud ja minu jaoks ääretult autoriteetne joogaõpetaja ütles mulle, mis sa ikka kohe suurt festivali teed, tee enne kusagil mõisas väikene. Hmm. Äkki ma tõesti peaksin nii mõtlema… aga ma olen mõisas väikeseid juba teinud! Tahaks ju nii väga just seda Haapsalu joogafestivali, suurt!

Hmm… Jaa… Äkki see on tõesti liiga riskantne. Äkki keegi ei tule? Jaa, see on ohtlik ja riskantne ja mõisas ma ei taha teha, niisiis ma ei julge üldse teha!

Need mõtted ja nendest tulenev hirm halvasid mu kaheks nädalaks. Enne seda oli kõik voolanud ja kõigilt, kelle poole pöördusin, olid tulnud ainult jahhid, mul oli palju ideid programmi ja tiimiliikmete osas ja töö nagu lendas.

Ja nüüd ma tundsin end väikese ja hirmununa. Ma ei julgenud isegi festivali peale mõelda.

Kuni ühel hetkel mu mustad mõtted hajusid ning inspiratsioon läks jälle tugevamaks kui hirm ja kahtlused.

Ja see festival tuligi.

Kaks korda haaras mind veel tugev hirm. Esimest korda, kui festivalini oli jäänud veel pool aastat, kulud ja töömaht oli selgunud, neist mõlemast oli stress kuni festivalipäevani.

Ja teine hirmu koht oli veel festivalipäeva hommikul. Mitte ainult selle pärast, et tundsin halvavat hirmu oma avakõne ees. Vaid kuidagi üldisemalt, et kes tuleb, kas tuleb, kas kõik õnnestub ja sujub. Festivali eel soovisingi kõige enam, et kõik sujuks ja ma tunneksin rahulolu. Esimese päeva õhtuks saigi nii öelda ja see tunne oli eu-foo-ri-li-ne!

Samal õhtul oli mul ka sünnipäev, jalutasin üksinda oma kõhubeebiga pimedatel vaiksetel Haapsalu tänavatel ja tundsin end õnnest, rahutundest lihtsalt kaalutuna. Täiuslikkuse seisundis. Kõik oligi täiuslik. Isegi ilm.

Ma ei kirjuta seda, et hoobelda või oodata tunnustust. Ma kirjutan seda, sest kui mina seda tegin, võid ka sina seda teha. Mul oli täpselt sama palju aga-mis-siis-kui…-sid kui sinul, võib-olla isegi rohkem! Ja sellest hoolimata õnnestus kõik. Ja ka mulle väiksemat katsetust-algust soovitanud õpetajale sain just alles hiljuti öelda oma tänusõnad selle enese usaldamise õppetunni eest, mis ta mulle oli andnud.