Читать книгу Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks - Merle Sild - Страница 7

Pigem lootis mees ehk, et naine tuleb koos temaga Soome ja aitab seal oma tutvusi kasutades uuesti tööd leida.

Mees oli seal harjunud, tema mujale ei tahtnud.

Aga Mari jaoks oli see minevik. Ta oli seal ju olnud, alguses isegi päris pikalt.

Tema mäletuste Soome.

Ilus steriilne maa, aga Maril oli seal külm.

Soome oli tulnud Mari ellu tegelikult juba kuuekümnendatel, palju varem kui lemmikuks saanud Inglismaa.

Koos lapsepõlves tuppa toodud jõulukuusega.

Samal ajal oli kardinaid hoolega ette veetud ja hämaras toas raadionuppe krutitud.

Küünlavalgel, näod salapärased peas.

Helsingi oli see jaam, kust läbi kõrvukriipiva ragina ebamäärast jõulumuusikat kostus.

Marile kui Nõukogude aja lapsele ei tähendanud need viisid midagi, tema oleks äsjaostetud tillukese ekraaniga televiisorist hoopis Telepoissi ja tädi Ruthi vaadanud, aga eestiaegsete vanemate jaoks oli soome raadios nostalgiat ja endiste aegade pühadust.

Tüdruk ei söandanud nendel raadiokuulamise hetkedel oma tahtmist välja jonnida.

Mari mõtles, et ta ei käinud ju isegi veel koolis, kui juba paljudest asjadest aru sai.

Kõige selgemad olid just need, millest iga päev ei räägitud.

Suurte inimeste juttudes olid Soome, Rootsi ja „vene vankad“.

Need olid lihtsalt sõnad.

Midagi, mida keegi ei olnud kunagi näinud, kuid mis olid olemas.

Soome tähendas jõule, Rootsi ilusaid riideid ja asju, „vene vankade“ pärast olid inimesed kahest eelmisest ilma jäetud.

Igal aastal, saladuslike jõulude ajal kerkis see teema alati jälle üles, kuigi Mari vanemad olid lapse kuuldes ettevaatlikud. Selgus, et maailm ei ole alati ja igal pool ühesugune.

Kusagil olid tõelised jõulud ja soome raadio, mida tegelikult nagu ei olnudki olemas.

Kaunid meloodiad ja tuledesära Eestist ainult linnulennu kaugusel ka tollel kaugel, lapsepõlve jäänud ajal.

Mari lapsepõlv möödus Tartus ja siit oli Soome tõesti mitte kilomeetrite, vaid valgusaastate kaugusel.

Tallinlastel oli Soomega teistsugune suhe, nende jutud vabameelsest televisioonist panid tartlasi esialgu ainult õlgu kehitama: mis seal ikka erilist sai olla.

Kui ei tea, pole olemas.

Algas kooliaeg ja koos sellega tulid uued kaaslased.

Olles ise vaesest perest, pani Mari seda enam tähele, kui kenasti mõned tüdrukud riides olid.

Mõnedel olid isegi sukkpüksid, teised pidid algklassides leppima pihikutega, mille külge käisid sukatripid, ja sukkadega, mis koolipäeva lõpuks alati lonti vajusid.

Riided, mis tähelepanu äratasid, olid ikka mujalt.

Rootsist, Kanadast, Moskvast.

Soomest.

Vikerraadio diktorid hakkasid kuuekümnendatel meeleolumuusika vahele lugema laulude pealkirju vaheldumisi kahes keeles, eesti ja soome.

Mari oli raadiot kuulates iseenda üle lõpmatult uhke, et saab võõrast keelest aru, kuigi käis alles esimeses klassis.

Erinevalt vene keelest, millega uhkustasid suured, teise klassi lapsed, oli soome keel nii kummaliselt tuttav. Midagi oli nagu puudu ja midagi oli ülearu, aga pani Mari mõtlema sellele maale ja nendele inimestele, kes seda keelt räägivad.

Mõned olid seal juba isegi käinud.

Teised unistasid sinna jõudmisest.

Kaheksakümnendatel oli isegi tartlastele, kes Soomet televiisorist iga päev ei näinud, üsna selge, et see maa on päris tõesti olemas.