Читать книгу Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks - Merle Sild - Страница 8

Mari jõudis Soome palju aastaid hiljem koos oma maalidega. Ühe väikelinna orhideekasvatajate selts oli kutsunud ta näitust korraldama ja esimesele kutsele järgnesid teised.

Olid üheksakümnendad.

Seda, kuidas soomlased oma keelt, kultuuri, käsitööd ja kõike kodumaiselt omanäolist väärtustada oskasid, nägi Mari niipea, kui silmad ringi vaatama harjusid.

Lihapoes oli sea- ja loomaliha kõrval üllatav silt „suomalaista lihaa“, millel juures ka oluliselt suurema numbriga hinnalipik.

Kindel märk sellest, et soomlane hindas kõige rohkem maailmas kodumaist omatoodangut.

Eestlaseni see mõtteviis veel jõudnud ei olnud. „Kodukootud“ oli pigem halvustava maiguga väljend.

Liiga kaua oli rahvas olnud sunnitud kõike, mida poest saada ei olnud, ise tegema. Oli elatud isolatsioonis, eraldatud kirevast internatsionaalsest kassikullast, mis muu maailma inimestele oli enesestmõistetav.

Rahvas ei hinnanud enam isetegemist, viis oma kätega tehtu Soome, müüs maha ja imestas, kuidas soome inimesed käsitöö järele nii hullud on, vabrikus tehtu on ometi kvaliteetsem ja ilusam?

Ühel päeval aastaid hiljem taas Soome, lillefestivalile orhideesid vaatama sõites kutsus Mari mehe kaasa.

Aitab sellest sandikopikate eest töötamisest, olid nad otsustanud.

Kuldse Börsi kuulutus otsis ehitusmeest samas kandis, kuhu Mari teel oli.

Palga suurust kirjas ei olnud. Kokkuleppel, öeldi telefonis.

See tähendas kokku leppimist soome tasemel ja soome tase pidi olema päris kõrge, seda teadsid kõik.

Mari oli kaugele Tartussegi kuulnud, kui suurt raha ehitajad Soomes teenisid, ja miks ei oleks siis temagi mees võinud kõrgepalgaliste hulka kuuluda.

Tööl ei paistnud poolelioleva maja juures olevat otsa ega äärt.

Esimene üllatus jõudis kohale järgmisel päeval pärast seda, kui oldi ennast sisse seatud.

Majaomanik arvas tööde valmimise ajaks mõned nädalad, mitte rohkem. Sellega, et 400 eurot oleks päris hea palk, olid tulijad algul isegi nõus. Kui kõik kulutused kokku arvutati, pakkus peremees pikaksveninud nägusid nähes mõned kümned juurde. Lubas veel omalt poolt toidu ja rääkis, kui kallis oleks Soomes sellises omaette majas üürniku või isegi omanikuna elamine.

Ja loomulikult meelitas ta sellega, et järgmine ja ametlik töökoht on kohe lausa nurga taga ootamas, natuke aega ja ongi paberid korras.

Tema annab ju võimaluse Soomes elada! Annab oma tagasihoidliku kuuetoalise majakese neile hüppelauaks!

Selline põhjendus ajas teda ennastki muigama, aga Mari arvas tookord, et tööpakkuja on lihtsalt kena inimene ja naeratab heast südamest.

Härra oli soome kodakondsusega mustlane, pool elu Stockholmis äri ajanud ja kogu maailma kavalusest pakatamas.

Iga päev leidis ta mingi ülesande, mis väljaspool kokkulepet ära tuli teha. Vahel mitu. Sageli oli õhtu juba käes, kui põhitöö kallale sai asuda.

Tunnetada, et aeg on raha, sai siin lausa füüsiliselt.

Mehe tunnitasuks enne ametliku töö leidmist ehitajana kujunes nelja kuu vältel lõpptulemusena üks euro tunnis, boonuseks elamine ilusas suures majas ja kuusteist tundi kestvad tööpäevad.

Pärast oli kergem. Tulid uued kliendid ja nendega koos uued tööd ja peremees, kes küll kuidagi raha välja käia ei raatsinud, andis ometigi kaasa hea soovituskirja.

See ei maksnud midagi.

Mees oli rahul. Ei kulunud kaua, kui ta oli unustanud, kust ta tulnud oli.

Enesehinnang ja iseteadvus tõusid koos kogemuste ja töötasuga.

Suhtesse tekkisid esimesed mõrad.

Armastus kasvatas need siis veel kinni.

Esimest korda mehe teksapükste taskust väljakukkunud kasiino kliendikaarti leides ei osanud Mari midagi halba kahtlustada. Elu selle, kuigi paljuräägitud poolega polnud ta varem kokku puutunud.

Mehe ellu oli tekkinud uus rutiin.

Naine ei osanud kunagi olla meeldiv ja vastutulelik, kui vindist meest tulemas nägi.

Kasiinos avanesid uksed tulija ees haigettegeva irooniata.

Sama aasta talvel sõitis Mari Soomes tööd leidmata Inglismaale, et vahelduseks natuke raha teenida ja kaotatud aeg tasa teha. Alatasa millegagi hõivatud oleva mehe kõrval elades tundis ta ennast nagu suur ümmargune null.

Maaliminegi ei edenenud, värvid ja pintslid kuivasid.

Ehk oli ajastus vale?

Võib-olla oligi nüüd parem aeg, aga Mari ei tahtnud tagasi.

Soome oli niigi saanud nende armastuse.

See jäi koos müüri laotud kividega mehe ehitatud majadesse, kus elasid nüüd oma uusi kodusid kaunistades noored õnnelikud soome pered, ja lahusoldud kuudesse, mille jooksul mees talle võõraks oli jäänud.

Sellest hoolimata, et nad mõlemad olid endale lausa alateadvuse kaudu sisendanud, et nende suhe on eriline ja ei allu ühiskonna valupunktidele.

Eituse eitus.

Nüüd jäi Maril üle ainult oodata, et aeg teeks oma töö ja laseks kõike kõrvalt vaadata. Ise kohale jääda oli mõttetu, see oleks ainult lumepalli suuremaks kasvatanud.

Kusagil oli piir, millest võõramaks minna enam ei saanud.

Mari otsustas peatuda seal, kust võõramaks enam ei tohtinud minna.

Edasi oleks tulnud ainult vihkamine. Karistuseks mittemõistmise ja teisitimõtlemise eest.

Halvimal juhul isegi põlgus.

Õnneks mees ei helistanudki, vaid pidas sõpradega pidu.

Kojujõudmispidu.

Töötuks jäämise pidu?

Mari ise ei tahtnud numbrit valida.

Tal ei olnud enam midagi öelda.

Tegelikult oli kõike liiga palju südamele kogunenud, selleks et üldse midagi rääkida. Nii palju, et targem oli nüüd ise ära minna ja endaga olla.

Kui kauaks, Mari ei teadnudki. Võib-olla igaveseks.

Vahemaade taha.

Eluga lihtsalt pidi kuidagi edasi minema.

Tal ei olnud midagi selle vastu, et mees saaks jälle tema üle võimu, ta isegi soovis salajas olla taas lihtsalt naine vahelduseks ema ja majandusjuhataja rollile.

Mari ei olnud kindel, kas pärast kõike, mis teineteisele oli öeldud, oli see üldse mõeldav. Oli meeski leidnud oma ellu uusi väljundeid, millega oma poolikut elu kompenseerida ja üksildasi õhtuid täita. Kasiino oli üks nendest.

Mehe truuduseski polnud naine enam kindel.

Ta ei tundnud oma meest enam.

Abielud lähevad laiali siis, kui mehed hakkavad vähem teenima ja naised vananema, ütles keegi.

Sellised asjad muudavad mõtlemist.

Tunded muutuvad hiljem.

Vastuolu kõigepealt iseenda, mitte teisega.

Nüüd oli siis nende ellu saabunud aeg, kus asjaolud kokku langesid?

Tema oleks ei tea mida andnud, kui see suure raha järel jooksmine mõlemalt poolt oleks olemata olnud ja selle oleks saanud vahetada kodu ja koosolemise vastu.

Nüüd oli liiga hilja. Vigade parandus jääks vigade paranduseks ja pealegi ei näinud Mari ühtegi puhast lehte, millele see kirjutada.

Kõik oli täis soditud.

Ühise vanaduspõlve jaoks polnud jäänud väikseimatki rida.

Mõttetutesse pisiasjadesse uppunud ja omaenese elus tahtmatult võimuvõitlusse kistud Mari tajus nüüd, et tegelikult oli elu, mida ta koos mehega lootusrikkalt edasi viia püüdis, hoopis seisma jäänud või avaldas esimesi allakäigu märke.

Iga hinna eest naabrist paremaks püüdmine võttis tihti viimse kui jõu. Kui vahel oligi aega puhata, siis puhkas mees nii, et „maa oli must“. Teisiti ta ei osanud.

Järjepidevus, mida naine kõige rohkem ootas, puudus mehe ajust ja sõnavarast kui mõiste. Et suhtes mitte liigseid pingeid üleval hoida, loobus naine stabiilsuse tagaajamisest.

Alguses oli niimoodi kergem, varsti maksis see kätte.

Kellaosutid, mis kuulutasid aja voolamist, liikusid järelejätmatult ja nõudsid tasakaalus püsimist kõigilt asjaosalistelt.

See, kes ei suuda sammu pidada, võtku aeg maha või astugu kiiremale karussellile.

Mari otsustas teha mõlemat korraga.