Отрывок из книги
Mida rohkem head ma teen, seda rohkem head saan ma ka tagasi. Seda rohkem head tuleb minusse. Elasin sellise arusaamaga, kuni iga kiskus ümaramaks. Siis adusin, et see on üks väär mõte. Imbetsillidele paslik.
See juhtus vististi viis-kuus aastat tagasi, ent võib-olla ma eksin, vahest oli see hoopis kolm-neli aastat tagasi. Igal juhul õige ammu. Ja see ei juhtunud sellel konkreetsel päeval, mida praegu kirjeldan, vaid see oli kenasti ära jaotatud tollase eluetapi peale – lihtsalt täpsustamiseks. Ära jaotatud nagu roheline muda lõuendile. Mudajana kerkisid minusse sel etapil fataalsed mõtted. Aeg oli minu jaoks tähendusetu olem, magasin – vahel pehmelt, vahel teravalt –, millal juhtus, ka tööl laua taga kägaras, nädalapäevade nimed olin unustanud. Kirjutasin need endale kollastele märkmepaberitele. (Ärgas lugeja, ära naera seal midagi! Nii oligi!) Ma ei jõudnud kohtumispaikadesse iial õigeks ajaks, jätsin kokkulepped tähelepanuta. Mu võimukaim ülemus andestas, ent teadsin, et mitmed siunasid. Aga tol päeval saabus murdepunkt, kraksatus. Olin väga laial ja värvilisel tänaval, masinad siuhkasid minust mööda. Tänav oli kaetud halli ligaga. Mu silmade all pidid olema koledad sinised paisunud võrud. Ma ei teadnud seda, ma ei kasutanud siis peeglit. Ent ma aimasin. Liikusin ruttu, hingeldades, rahutud käed olid taskus ja siis tõusid jälle taskust välja, hambad oli huultel ja siis uuesti õige koha peal, suu sees, ma tõtt-öelda ei liikunud, vaid siuglesin – aga kandiliselt, säh sulle – edasi, ei vaadanud, kuhu astun. Kraapisin sõrmedega nägu, sügeles, küünte alla jäi naharibakesi. Koperdasin aiva edasi. Ma ei hoolinud sellest, kuidas reageerivad tänavasillutisel ukerdamisele mu mustad, madalad, mõttetud, metsikult mehelikud, laiaks veninud kingad. Needsinatsed olid pärast minestushoogude algust saanud lemmikuteks, enne olin kummardanud tumesiniseid punavalge triibuga ja kõva kontsaga jalavarje. Mulle kangastus pilt iseeneslikult lagunevatest kingadest: jalavarjudest, mille servad lihtsalt sulasid tallast lahti. See kangastus pani mind muhelema. Mu kõnnak pole kunagi mõjunud graatsilisena ega ihaldusväärsena, pigem on see alati olnud kuidagi kohmakas-konarlik: üks jalg liigub teisest pisut kiiremini ja ma ei saa nende erinevaid liikumiskiiruseid ühtlustada. Paksud juuksed lendlesid nii kaunilt, näkilikult, silmavaade oli selge ja sügav, kulmukaar küsivalt kaardus – ja jalad täiesti kooskõlatud. Alati, kui jalutasin – aga eriti siis, kui olin noorem, värskemate organitega – ja mõni mustajuukseline südametunnistusega väärt poiss mind piidles, suutsin ma jalad korralikult sõlme kõndida ja jätta endast kummalise mulje ning nõnda peletasin eemale kõik potentsiaalsed kandidaadid, see tähendab, kandidaadid armastuse jagamiseks. Mis seal keerutada-pöörelda: ma ei jätnud mitte ainult kummalist muljet, vaid tekitasin enda ümber lausa kentsaka sfääri, veidruserõngad. Nende veidruserõngastega sai hiljem mitmeid kummastavaid mänge mängitud, seda siis, kui mu ellu sisenes Leevi. Maud jättis ukse praokile, praost vihises sisse punajuukseline Leevi. Aga moondunud kõndimise juurde tagasi! Kellestki mööda kõn-di-des ei olnud ma ühtki magusust loonud. Fakulteedis – nii kaua, kui seda väisasin – teati mind kui kaunitarist kooserdajat. Selline hüüdnimi tegi mulle hiiglama kombel nalja. Aga rumal ma õnneks ei olnud, nii teadvustasin endale seda hirmjat nõrkust ja leidsin, et järelikult tuli väljavalitu – oh teda õnnelikku! – enda õnge otsa saada kas istudes või seistes või pärlitest kaetuna lamades. Kui ma kellegi enda lummusesse sain, enamasti verbaalselt või pilguliselt, oli järgnev juba lihtlabane: mu kummastav kõnnak jäi tagaplaanile, seda ei märgatud. Ma sain meistriks nõrkuste maskeerimisel, ma valisin hoolikalt oma maskid-maneerid. Imelik-võrratute pahkluudega ning kummaliste rõngastega tõttasin ma saturnjalt saatusele vastu.
.....
Rohmakalt tõstsin oma mustad väljaveninud jalavarjud kingakastide otsa ja vaatasin enda ette. Triibuline tapeet tõusis taevasteni. Kõrgel asuva porte kohal hõljusid pilved. Liikusin kööki, olgu, kööktuppa. Mul ei ole köögiga mikagesakurailikku suhet. Köögis frigo ees ma magada ei tahaks, räpased köögipõrandad teevad söögitoru ja kurgu heitlikuks. Köögis passis kass – õel triibuline loom, kes paisid ega väntsutusi ei sallinud ja tundis ennast hästi ka täiesti üksinda. Ja ta ei olnud Peemot ega Murr ega Otsuka. Ta ei võtnud valu ää. Vöödiline olend. Hoolisin temast. Ta hoidis triibulise tapeedi lähedusse ja tegi näo, nagu oleks sellega üks. Oh teda, sõltumatut, kuidas tahtsin ka mina selline olla, ignoreerida teiste olemasolu! Ma krigistasin hambaid ja kratsisin endast välja sõltumist-sõltuvust Temast. Krigistasin seni, kuni hammastel hakkas väga valus. Ka vannis käisin selleks, et unustada. Tahtsin tunda, kuis pehme vedelik kisub minust välja kõik musta, kõik pahelise, kõik liiase. Lootsin, et puhastun. Äravoolutorru läheks siis mu mõru minevik. Ma olin sõltunud nõnda jõuliselt, mehiselt. Ma kaldusingi sõltuvusse, see tekitas turvatunnet, ma olin sõltuvuses sõltuvusest. Jällegi, nagu ütlesin: argpüks. „Sõltun ma ju vähem kui nii mõnigi teine,” ütles mu eneseupitajalik poolus. Aga see pisukenegi tunne oli vastik. Silmade ees säras idee iseseisvast, jumalikust naisest. Sõltuvussõltuvusest vabanenud selgroolisest. Õrnavärvilisest olendist, kelleks oli võimalik saada, kuid kelleks mitte keegi mu ümber saada ei soovinud. Ma istusin kassi kõrvale ja pilved kõrgusid mu kohal ning mõtted – saadanast – jõõrasid mu peas edasi. „Mida sa tahad? Kuidas sa saaksid terveks?” küsisin ma ja vaatasin oma pruunide silmadega kassi rohelistesse. „Asjad on tegelikult lihtsamad kui paistavad, eks ole. Simplex.” Ma naeratasin, vaatasin helgel pilgul tapeedistunud kassi. Padi oli täis pudistatud-lödistatud. Keegi oli siin maiustanud. Istusin ja mõtlesin. Näppisin padjaservi ja lootsin, et pilved liiga madalale ei lasku. Kõik. See oligi kõik. Pidin järgmisel päeval tööle minema, aga just helistati ja öeldi, et miskit ei toimu ja pole tarvis ilmuda. Mu emotsionaalset haprust arvesse võttes olekski see liiga kurnav olnud. Ma töötasin ühes vastalustanud firmas poole kohaga turundusassistendina. Tihti pidin kutse peale töötama ka nädalavahetustel. See ei olnud unistuste töö. Tööl koostasin ma nimekirju ideaalsetest ametipostidest, koostasin kriiskavtoredaid ametikirjeldusi, unistasinunelesin. Mu ülemus oli tolerantne, jumal tänatud. Sain keskmist palka. Ei säästnud, ei investeerinud. Ma ei osanud rahaga ümber käia. Lapsepõlves ei rääkinud mitte keegi mulle raha olemusest, nii sattusin ühtäkki naiivsena maailmakorda, mis seisis rahapakkidel, ja tundsin end kui kana. Siis aga algas äkitselt mu lolitalik ja apokalüptiline suhe Temaga, kes ta kõik mu finantsprobleemid lahendas. Ma ei saanud arugi, et ta mind ülal pidas. Nii loomulikult juhtus see. Aga Tema rahaline ja emotsionaalne toetus oli mu toimimisest igaveseks kadunud. Nii ma ostsingi isemajandavana süüa, kui oli nälg ja söök oli lubatud, ja ostsin kangaid, kui oli himu õmmelda. Kui palga kätte sain, ostsin endale alati raamatuid, nii veetsingi kuu esimese nädala õhtupoolikud raamatupoodides. Käisin teatris ja kinos. Maksin üüri, kui üksinda elasin. Ja loomulikult ravimid. Vajasin oma närust tööd. Kuigi mul oli laua taga istudes raskusi hingamisega ja enamik meestöötajaid kohtles mind kui ettekandjat või pigistatavat no-stress tompu. Aga see selleks.
Olin ikka veel varukodus. Ma mõtlesin, kuidas olla ja mida teha. Tänkjas kitsejuustupirukas. Ma tõstsin külmkapist lauale ained, keerasin oma koti tagurpidi ja plaanisin hakata küpsetama külma pirukat. No alguses oleks see ilmselgelt ju soe. Ma ei mõelnud Temale, vaid hoopis Traadile, kelle pärast olin ikka veel valulikult mures. Ma pobisesin rahustavaid fraase, ei tahtnud tema probleeme üdini endasse võtta. Üleeile olin ka Traadi pool käinud, ma veetsin seal ülemäära palju aega. Tal tundus olevat kive südame peal, nii et ka tol korral ei saanud jälle minemata jätta. Kuigi oleksin hea meelega oma sohvas asuvat istumislohku veelgi sügavamaks istunud. Telefonikõne, mille ta mulle tegi, koosnes kahest minu nime lausumisest ja kahest kähedast appikarjest. Ja see oli kõik. Lakooniline, geniaalne. Ka mina ihaldasin olla napisõnaline, harjutasin iga päev, kaldusin ikkagi sõnarohkusesse. Ma jõin ruttu oma kange kohvi lõpuni, mummud tassil elasid omasoodu. Jõin mõnuga, sest kohvist segasena tegin ma kõige paremaid otsuseid. Värisevate kätega panin vammuse selga ja jooksin trolli peale. Trill-troll. Traat oli sellel hetkel, mil üle tema lävepaku astusin, ülimalt üksik, ideedesajule ja optimismile oli järgnenud kitsikus, lämbumine, kontrollimatus, kurbus. Aktiivsusele järgnes kurb passiivsus. Traat, mu hea sõber, keda ma omamoodi isegi armastasin, leigelt ja leegita, aga siiski, oli jälle jõudnud elu hallile servale. Traadi metsik kujutlusvõime oli mulle pärikarva ja temaga ei hakanud kunagi igav. Ta rääkis mulle pegasustest. Nii ilusasti. Traat oli palju lugenud, tegi hästi süüa ja lõhnas taevalikult. Ilmselgelt tahtsin temaga aega veeta. Iseenesestmõistetavalt tuleb temasugustest kinni hoida. Temale see muidugi ei meeldinud, aga Tema oli selleks hetkeks mu elust õigupoolest peaaegu läinud, nii et isegi seda probleemi ei olnud enam. Tema kitsarinnalisus – mida ma tegelikult salamisi mööndusteta mõistsin, ent Temale ma oma mõistmist ei paljastanud ning silmakirjalikult isegi hurjutasin Teda – väljendus selles, et ta ei suutnud mõista, kuidas saavad meest-naist suhelda omavahel aseksuaalselt. Tema taandas kõik sugutungile. Ja mina õppisin Temalt palju. Tema küpsetas mind. Ja kõrvetas. Aga, Tema! Traat oli ju Traat! Traat õppis strateegilist juhtimist ja ma aina naersin ta üle sellise eriaalavaliku pärast, oli ta ju gümnaasiumipäevil valmis poeet või vähemasti filosoof, ja õppima läks midagi nii teistlaadset. See oli üllatuslik ja too üllatus muutis mind ebalevaks. Ta küsis mu käest ükskord pärast kooli väikese silla all, kas kirjanik saab oma peategelase lemmikkirjanikuks nimetada loojat, kes on tegelikult kirjanikule endale kohutavalt antipaatne? Kas ta saab sellisel juhul seda kõike kujutada irooniavabalt? Ohh, Traat! Mu romantiline poeet. Mu sõber par excellence. „Eriline loll!” karjus Maud, kui kuulis Traadi erialavalikust. Maud oli terav nagu juurviljanuga. Siuhti ja raksti purustas ta inimeste sõnalisi unelmaid. Aga too õppekava kindlustas lõppude lõpuks multitalent Traadile leivapätsid leivakappi ja Traadist sai dändi. Traat kandis alati ilusaid pehmeid sviitreid ja tema juuksed lõhnasid nagu eelmäng. Mis omakorda ei tähendanud, et tema soe hingeõhk mu kõrva kõrval oleks tekitanud minus niiskeid tundmusi. Oh ei! Tol õhtul oli aga mu lemmik nii üksik ja nukker ja varisenud ning see tekitas minus mitu kilo kaastunnet. Ilusa kesta sees sõi teed väljapoole pakitsev rahulolematus.
.....
