Читать книгу Hoiab oma leib - Mägi Jürka - Страница 6

ENSV, Tallinn, 29. aprill 1954, Sakala tänava sünnitusmaja. 11.45 pistan oma pea ema punust välja ja asun maailma uudistama. 46 aasta pärast, 29. aprillil, otsustab ema mind üksi jätta ja lahkub siitilmast. Matustel oskan ema iseloomustada ühe lausega: väga vahva naine oli…

Pilt tuli ette Raikkülas. Väike maailm minu ümber oli põnevust täis. Meie majas elasid kassid, koerad, tibud, kanad, kukk, lehm, lambad, üks loll oinas ja jänesed. Maja taga metsatukas toimetasid väsimatud sipelgad, kelle pesaehitamine mulle erilist huvi pakkus. Meie sõpruse omapoolseks kinnituseks kostitasin neid vahel moosiga. Vastutasuks pistsin kooritud puupulga pessa ja pärast lakkusin seda, mis oli hiiglama hapu ja hea. Hiljem tuli välja, et see oli sipelga kusi. On see tõsi, ei tea.

Paps oli kolhoosi piimamees, Nõukogude armee desertöör, persekukkunud näitleja Moskva GITIS-est, lokkispäine meesiludus, igavene pulli- ja viinamees. Tänu isa ametile oli ka hobune majas. Vanal õnnestus vahel oma piimaringi tehes nina nii täis tõmmata, et hobu ta ise koju tõi. Liiklus oli tol ajal üsna hõre ja miilitsat võis näha ainult külanõukogu ees plakatil poseerimas, suur näpp püsti, hoiatamas sotsialistliku omandi varguse või kahjustamise eest, täpselt ei mäleta. Kui isa lõpuks koju jõudis, lolli jutu ära rääkis ja lorilaulud ette kandis, lõppes jauramine tavaliselt küsimusega emale, et kas kodus kärakat on ning, saanud kurja, eitava vastuse, kobis ohates magama. Siis algas meie pidu koos vennaga. Kaks koolieelikust mehehakatist said päris hobuse koos vankri ja piimanõudega. Sõit algas. Piimanõud oli vaja meiereisse ära viia, et need seal puhtaks pestaks. Meierei asus kahe kilomeetri kaugusel. Tee oli kivine ja vanker kolises. Imelikul kombel meeldis see põrin hirmsasti ja meeldib siiani. Hambad plõksusid päris vahvasti. Nendes tingimustes vankris püstiseismine oli tõsine julgustükk, mis vahel ka õnnestus. Meie teele jäi ka Ööbiku Mari majapidamine. Mingil seletamatul põhjusel ei sallinud ma teda. Tegelikult oli ta muldvana eideke, kes elas üksi oma lagunenud onnis, seltsilisteks kaks kitse. Mees ja lapsed oli jäänud sõjaväljale. Mul oli raske aru saada, kuidas võib keegi nii vana ja krimpsus olla ja veel elada ka. Pealegi ta haises minu meelest. Vahel võtsime vennaga oma oskused ja julguse kokku, andsime hobule piitsa, tõusime püsti ja traav algas. Hütist möödudes heitsid kaks vennakest üleoleva pilgu seljataha, mis pidi tähendama, et kas nägid, muti, mis mehed siinkülas elavad!? Miks me nii tegime, ei tea siiani. Ise olin tiba haiglane põngerjas, kel rääkimise ja diktsiooniga raskusi oli. R-ga oli tegemist ja k-täht ei tulnud üldse välja. Ühel hommikul võttis ema mind käekõrvale ja lahkusime ainult talle teada olevas suunas, kuni jõudsime Ööbiku Mari hütini. Nähes kahte sarvilist habemega elukat kuuse külge kinni seotuna rohtu näksamas, hüüdsin vaimustunult: „Tuule, ema, selle tuuse tüljes on tats titse tinni!” Tõlkes oleks see pidanud tähendama: kuule, ema, selle kuuse küljes on kaks kitse kinni. Ema naeris ja ei väsinud mu esimest kuldlauset kordamast oma elupäevade lõpuni. Seekord lõppes asi veidi karmimalt. Võttes mul õlgadest kinni, vaadates sügavalt silma, ütles nii: „Tead, poja, kui sa k-tähte selgeks ei õpi, ei tule sul sünnipäeva.” Mul lõi silme ees mustaks. Sünnat ei tule? Olin tõelises paanikas. Vennale muret kurtes kehitas see ainult õlgu. Vaimusilmas nägi ta kindlasti juba kahte torti ja muud pudi-padi, kuna meie sünnipäevadel oli kaks päeva vahet. Tema raudne loogika ütles: kui vennal sünnipäeva ei tule, tuleb tal kaks. Tubli vennas! Jäi üle vaid isaga rääkida. Ootasin parajat juhust, mil vana kaine oli. Rääkisin oma murest. Vanamees jäi mõttesse, sügas kukalt, käskis mul suu pärani ajada, vajutas oma suitsukollase pöidla mulle keele alla ja käskis proovida. Midagi oli kuulda. Pöial oli hirmus vastiku maitsega, mäletan siiani. Järgmised kaks ööd istusin laudalakas, ajades näppu suhu iga nurga alt. Esialgu tulemusteta. Teise päeva koidikul aga hakkas midagi tulema. Kui kukk hommikul kirema hakkas, olin laudalakast all kui välk, jooksin ema voodi juurde, võtsin tal suurest varbast kinni. K-K-K-K-K-K teatasin võidukalt. „Kas nüüd tuleb?” küsisin emalt. „Mis asi?” pomises ta uniselt. „Sünnipäev, ah, tuleb?” Ema unesegused silmad läksid niiskeks, tegi mulle pai, kallistas, ütles: „Tegin ainult nalja.” Isa muheles teki all ja pööras teise külje. Aitäh, vana! Siis sain teada, et hirmul on suured silmad. Tean siiani.

Kuna mehel k-täht selge ja, oh mis ime – saime sünnipäevaks kumbki oma ratta! Need olid sellised omapärased, kõvade kummidega kolmerattalised sõiduriistad, mida sai vajadusel ka kaherattaliseks muuta. Mul rattasõit ammu selge, kuid kolmerattaline oli põnevam, kuna sellega võis kohapeal seista ja tagurpidi krossi sõita. Sünnipäev tuli võimas. Küla eliit oli kohal ja mina rõõmsaim nende seas.

Lapsepõlves puutusin kokku erinevate koduloomadega, keda jälgisin huviga. Tol ajal pidasin lehma emaks ja hobust isaks. Mind huvitas, milliseid järglasi nad saavad. Ema vanematekodu oli Peipsi ääres ja esimesel võimalusel uurisin vanaisalt, kuidas asjad tegelikult käivad. Taat andis endast parima ja suurem uudishimu sai rahuldatud. Kuid mitte kauaks. Erilist huvi pakkus kodune lehm. Mitte ei saanud aru, miks ta kogu aeg sabaga vehib? Mis värk on? Püüdsin ta saba kinni ja hoidsin paigal. Lehm mõtles veidi ja asus omakorda asja uurima, et mis toimub? Taha vaadates puudutas ta sarvega minu paremat kulmu. Valus oli ja verine ka. Lehmaga saime edaspidi sõbralikult läbi. Mina jõin lüpsisooja piima ja tema ümises mõnusalt. Arm kulmul meenutab meie kohtumist siiani. Samas asub ka teine sarnane arm, seda tänu sipelgatele, kelle pesasse ma vahel salaja moosi sokutasin. Millegipärast hoiti moosipurke sahvri kõige ülemisel riiulil. Arvatavasti minu pärast, sest olin tihti üksinda kodus. Selleks, et moosipurkideni jõuda, tegin imekompunni majas olevatest taburettidest, ja saak käes. Märksa keerukam oli aga riiuli otsast allatulek. Üks järjekordne moosiretk lõppes kavandatust kiiremini. Väike vääratus, tasakaal kadus ja kogu konstruktsioon mu jalge all varises kokku. Kukkusin vastu alumise tabureti nurka, nii et kulm puru, aga moosipurk terve, ja sipelgad said oma magustoidu kätte.

Üldiselt meeldivad mulle igasugu elukad, olgu suured või väikesed. Ainus olend, kellega ma läbi ei saanud, oli oinas. Miks ta mind ei sallinud, ei tea. Kui juhtusin ette jääma, siis puksis ta mind tõemeeli, korra isegi surus vastu aeda ja muudkui togis, kuni ema lõpuks meid lahutas. Teda ma vältisin, mitte et valus oli, aga ebameeldiv küll. Siis sai selgeks, et oinas on oinas. Tean siiani.

Suur jalgratas oli peres üks, ema oma. Vana ei viitsinud sõita, tal ju hobune. Seda ratast saime ainult ema loaga. Pidu oli siis, kui poodi saadeti. Kolm kilomeetrit sinna ja tagasi! Vägev! Sadulasse muidugi ei ulatanud, aga mis sellest. Tavaliselt jäi mõni kopikas ka kommirahaks, karamell TROPS maksis 7 kopikat. Üks poereis jäi aga eriliselt meelde. Tulles poest, olid kaubavõrgud lenksude küljes rippumas. Ei häda. Õnnetuseks sõitis küla postiljon rattaga vastu. No tema tee sirge küll ei olnud. Hakkasin juba mõtlema, mis trajektoor võtta, et temast õnnelikult mööda pääseda. Tee oli piisavalt lai, seal sõitsid isegi bussid. Üritasin mis üritasin, kuid suur ratas ja rasked kaubavõrgud lenksudel ei allunud väikemehe ponnistustele, ja maoli ma olingi. Mäletan – kui toibusin, oli esimene mure ratta pärast. Terve? Hurraa! Poekaup? Terve? Hurraa! Käsi luuni puru – pole hullu. Otsisin teeäärest teelehe ja surusin haavale. Korras! Kuid mitte kauaks. Õnneks oli postiljon ennast kaineks ehmatanud ja läks abi tooma. Tubli mees. Varsti tuligi isa hobusega järgele, vaatas mu haava üle. Küünarvars oli kenasti lõhki ja luu paistis. Ilus valge oli, nii ma mäletan. Jälgisin põnevusega, kuidas isa stoilise rahuga mu haavast kruusa välja õngitses, imelikul kombel valu ei tundnud. Jõudes koju, ootas ees haiglassesõit ja seda küla ainukese autoga, milleks oli Moskvitš 401. Autosõit, ja näha, kuidas arstionu kõvera nõela ja siidniidiga su käel haava kolme pistega kinni nõelub, oli minu jaoks erakordne sündmus. Enne olin näinud ainult, kuidas ema sokke nõelus. Need kolm lapsepõlvearmi, mille tekkimisele aitasid kaasa lehm, sipelgad ja postiljon, olid mu esimesed ning kuigi hilisem elu on mind üsna kriimuliseks teinud, on nad omamoodi armsad tänapäevani.

Isa tegi vahel koduõlut. Õlleankru kraanil oli mingi väike viga küljes, mida kinni oskas keerata vaid tema ise. Olime vennaga kodus, kui saabus ema koos veoauto ja kahe töömehega. Nad tõid meile mingit kaupa. Tänutäheks avas ema õllekraani ja pakkus meestele keelekastet. Õlled joodud, sõideti minema. Nägin, et õllekraan jäi tilkuma. Jooksin lahkuvale autole järgi ja hüüdsin: „Ema, kraan jäi tilkuma, mis teeme?” „Ah, jooge ära,” hõikas ema naljatades – mis see mõni tilk õllevahtu… Aga tegelikult see polnudki „nii mõni tilk”. Asusime vennaga tõsiselt asja kallale. Esiotsa maitses purki tilkunud kesvamärjuke hästi, kuid pikapeale hakkas mõõt täis saama, kuni vennas teatas: „ Ma enam ei jõua ega taha, aitab.” „Aga ema käskis ju?” püüdsin venda veenda. „Ei,” oli resoluutne vastus, ta pööras selja ja lahkus uhkelt. Reetur igavene, kuid vanem, suurem ja tugevam. Kuna valikut ei olnud, jätkasin üksi. Sellel saatuslikul hetkel mul polnud õrna aimugi, mida õlu mehepojaga teha võib. Minu arusaamist mööda olid viin ja piiritusvein need, mis papsi purju tegid. Mõne aja möödudes hakkas mul halb. Otsisin venna üles ja kurtsin muret. Vennas võttis asja tõsiselt, tõi aiast värskeid porgandeid. Sõin – ei midagi, herneid – sama lugu. Püüdsin kolmerattalisega sõita – esimene purjus juhtimine. Sõitsin lillepeenrasse, mille üle Rein väga imestas. Olin küll noorem, aga ratta seljas kõva käsi. Lõpuks otsustas ta mu voodisse talutada, arvates, et olen tõsiselt haige. Ema jõudis õhtul koju ja läks ka pisut paanikasse. Selleks ajaks olin jõudnud ennast korralikult täis kusta ja magasin õndsat und. Ema otsustas arsti kutsuda. Õnneks jõudis piimaringilt koju suht kaine vanamees, kuulas ema jutu ära, tuli voodi juurde, vaatas, katsus otsaesist, nuusutas ja sõnas: „Mis, kurat, haige, poiss on lihtsalt täis kui tinavile!”

Mingil ajal ilmusid meie perre veel kaks poissi, Peeter ja Jüri. Need olid minu tädipojad, kelle kodu oli maha põlenud. Ainukene vara, mis neile jäi, oli see, mis seljas. Nad olid minust tublisti vanemad, nii 5–6 aastat. Liiga nad mulle ei teinud, lõbusad sellid, siiamaani peame end vendadeks. Kaasa võeti mind nii onniehitustele kui muudele poisikeste tegutsemistele. Kui aga küla peale mindi plikasid taga ajama – nuta või naera –, sina, tattnina, jääd koju. Punkt. Nii öeldi. Meil olid nad ainult laupäeval ja pühapäeval, ülejäänud aja viibisid internaadis.