Читать книгу Hoiab oma leib - Mägi Jürka - Страница 7

Kui tuli aeg kooli minna, otsustas pere, et haridustempel peab olema Tartus. Seal elasid minu isa vanemad. Suurim linn, kus senini käinud olin, oli Rapla. Nüüd aga – põmm – Tartu. Ema kallistas, ütles: „Tuleme poole aasta pärast Tartusse järele, püüa harjuda.” Vanaema ja vanaisa olid mulle täitsa tundmatud suurused, elumaja kah võõras, kuid midagi polnud teha, käsk on vanem kui meie.

Nii palju lapsi, kui oli 1. septembril koolimajas, polnud ma kunagi varem näinud. Tänavatel harjumatult tihe autode liikumine – prr. Ei teadnud, mida teha või kuidas olla. Ja siis veel see riietus – sukad ja tripihoidja, mis oli poiste kohustusliku vormiriietuse lahutamatu osa.

Harjusin kooliga iga päevaga üha rohkem. Tüdrukuid oli palju ja hakkasin juba valikut tegema. Raikkülas oli ainult üks samaealine ja see oli loomulikult minu. Tiina oli ta nimi ja varsti olid tulevikuplaanidki koos. Lubasime oma titetekid kokku õmmelda, kui lapsed tulema hakkavad. Nii tuleb odavam. Paraku hakkas Raikküla pruut Tartu uute ahvatluste ja valikute juures kähku ununema. Uudistamist oli isegi nii palju, et õppimine jäi veidi tagaplaanile. Vanaema istus vitsaga kirjutuslaua kõrval ja jälgis minu kirjatehnikat. „Sinu käekiri on nigu kirbusitt,” teatas ta vihaselt, suunurkadest tatti pritsides. Ise oli ta pea eluaegne trükitööline, ju ta asja tundis. Tegelikult soovis ta mulle ju ainult head.

Mingi alateadvus ütles mulle (ei tea miks), et kaeba teiste poiste peale, siis jääb konkurents väiksemaks ja tüdrukud hakkavad mind hindama. Ja siis läks lahti. „Õpetaja, õpetaja, Peeter ütles rumala sõna; õpetaja, õpetaja, Ülo lasi puuksu; õpetaja, õpetaja, Enn kirjutas Vahuri pealt maha”, ja nii edasi. Asi läks niikaugele, et õpetaja kirjutas mulle päevikusse märkuse, et Jüri põhjuseta teiste peale kaebab. Vanaema kehitas ainult õlgu. Õnneks sattus vanamees linna tulema. Jutt lühike: mine õue, too vitsad, püksid maha, uurakile, ja läks lahti. Siis sain teada, et kitse panna ehk kituda pole ilus. Tean siiani. Aasta pärast jõudis ka perekond Tartusse ja me kolisime vanaisa maja teisele korrusele omaette elama. Olin lõpetanud 1. klassi üpris edukalt, kitse ei pannud, sõbrad hakkasid tekkima, pruut ka silmapiiril. Eriti hea meel oli venna üle, kes oli 4. klassi mees. Omada vanemat venda koolis on suur privileeg. Mina sain juba hästi hakkama, vennal oli aga väikeseid probleeme. Kolkakoolist tulnuna ei suutnud ta kohe harjuda suurlinna kooliolustikuga. Veidi priske ja mittesportliku välimusega, ei leidnud ta kohe sõpru. Ajud olid tal aga vägevad ja hobiks muusika ning pillimäng. Nutikas vend pani ajaviiteks kokku raadioid, mis kõik ka häält tegid. Tema raudne loogika aga ei saanud aru, mis selles naljakat on, kui tüdrukut patsist sikutada või peegliga saba alla vaadata. Klassivendadele tegi see aga nalja küll. Vennas neist vallatustest osa ei võtnud, mis oligi põhjuseks, et teda tossikeseks pidama hakati. Probleemi lahendas oskuslikult kooli auväärne direktor, hea vanaproua, kelle nime kahjuks ei mäleta. Vennale kirjutati kõigi klassikaaslaste nähes koolipäevikusse märkus, et Rein teeb peldikus salaja suitsu ja vahetunnil näpistab plikasid tagumikust. Vennas oli hoobilt üle klassi tehtud mees, kuna märkuse kirjutas ju direktor ise. Tegelikult oli Rein siiralt imestunud, et ta selle kõigega hakkama oli saanud ja koju jõudes läks kohe vanamehe paberossikarbi kallale. Usun, et ta mõtles paberossi pahvides tüdrukute tagumikkudest ja paistis, et see teema teda pisut ka erutas. Siis sain teada, et vahel võib ka bluffida. Tean siiani. Muuseas – direktor teavitas ema enne märkuse kirjutamist.

Elu hakkas tasapisi juba laabuma, kui äkki uus pauk – jäin haigeks, kopsunäärmed või midagi sinnakanti. Hüvasti, kodu, sest sõit läks Taevaskotta, sanatooriumisse. Ema kallistas ja ütles: „Püüa harjuda.” Kohapeal selgus, et õpinguid II klassis jätkata ei saa, kuna kõik ühes tükis, kahe istmega koolipingid olid juba hõivatud ja kohti lihtsalt ei jätkunud. Ligi pool aastat olin ravil ilma koolis käimata. Kõige kihvtim koht, kus ma lapsena olen viibinud. Asusime metsa sees väikeses majakeses, allkorrusel palatid ja mängusaal, teisel – kool, kuhu ma ei mahtunud. Olime kõige nooremad ja söömas käisime rühmaga, suures majas. Tee viis läbi metsa. Põnev oli talvehommikul või õhtul kottpimeduses, taskulambi valgusel läbi metsa minna. Kartsime ka hunte. Kas neid seal oli või mitte, ei tea. Suitsusauna viidi kuhugi kaugemale saani ja hobusega. Suitsulõhnaline puhas pesu selga ja sama teed tagasi. Muinasjutt, kas pole?

Suurepärane olustik viis aga vägisi mõtted ka lolluste peale. Seal kirjutasin oma esimese kirja. Rühmas oli poiss, kes tundus veidi totakana ja seda mitte ainult mulle. Peale selle veel igavene kaebupunn. Otsustasin ta emale kirja kirjutada – igavesti loll idee, kuid nii see oli. Mõtlesin paar päeva kõige rumalamaid sõnu välja ja võtsin kirjatöö ette. Kiri oli sõna-sõnalt järgminse: „Kuradi ema, perse, loll.”

Üllitis valmis, ümbrikku, keelega üle liimi, kinni, aadress peale ja arsti kabinetti kirjutuslauale. Sealt olin ka aadressi saanud. Millegipärast hakkas arst kahtlema kirja tõsiduses, avas selle ja sai kohe ka autori kätte. Kuna mul oli veel üks patuke hinge peal, otsustas peaarst ema kohale kutsuda. Viimane polnud sisuliselt küll patt, vaid rohkem uudishimu. Nimelt üks tüdruk otsustas omal algatusel poistele näidata, mis temal teistmoodi on kui meil. Seda me siis tõemeeli riietusruumis uurisimegi. Mäletan, et palusin tal teist poolt ka näidata. See oli küll samasugune nagu poistel. Käisime päris mitu korda seda tüdrukut uurimas ja siis arutasime poistega, miks asjad nii on. Meie ei saanud küll aru, et midagi paha tegime. Siis tegime aga saatusliku vea. Asudes järjekordsele uuringule, tuli ka see otu kaasa, kelle emale ma kirja meisterdasin. Nähes, mis toimub, pani ta itsitama, lõi jalaga ukse lahti ja karjus üle maja: „Tulge ja vaadake kõik!” No oli jobu, kõik ilusa rikkus ära.

Sedasama „ilusat asja” ja kaebekirja tuli nüüd veel koos emmega arutada. Ema saabus kohale, tõi kommi. Läksime Taevaskoja panga peale. Rääkisin nagu lugu oli. Ema küsis, kas mul kirja kirjutades rohkem rumalaid sõnu meelde ei tulnudki. Seletasin emale, et sõna sitt oli varuks küll, kuid ema vend, onu Juhan ütles alati: „Kae, lehm sittus” ja et „sitt on leiva isa.” Sellepärast ma seda sõna roppuseks ei pidanud ja kirja ei pannud. Minu seletuste peale puhkes ema täiega naerma, nii et pisarad voolasid. Sedakorda oli teema ammendatud ja salajaste kaebekirjakestega ma rohkem tegelenud pole, mida aga ei saa öelda teise väikese patukese ehk uudishimu kohta, mis puudutab õrnemat sugu.

Taevaskoja-aeg sai ümber, kuid tervis paremaks ei läinud, pigem vastupidi. Ravi otsustati jätkata Kose-Lükati Sanatoorses Metsakoolis. Esimene päev oli tõeline piin. Jälle uus kodu, uued näod, õpetajad, teise klassi uus algus. „Püüa harjuda,” ütles ema lahkudes. Rahunesin alles siis, kui trehvasin juba Taevaskojast tuttavat poissi, kes sama mossis ja lössis nagu mina. „Kus me nüüd oleme? Kas tõesti Tallinnas?” küsis semu. „Minu arust küll,” vastasin ja kaks kurba mehehakatist võtsid üksteisel kaela ümbert kinni, raputasid pead, sülitasid korra ja asusid uurima, mis siin uues kohas ka põnevat on. Siis sain teada, kui tähtis on omada selles elus mõnda sõpra. Tean siiani. Metsakool oli tõeline paradiis haigetele lastele. Meid hoiti väga ja personal oli nagu oma vanemad. Igavust tunda ei olnud võimalik. Koolis oli korralik raamatukogu ja lugemine au sees. Vahel läks mõni raamat nii põnevaks kätte, et tuli öötundidest lisa võtta. Taskulambiga teki all lugemine oli laialt levinud. Marunaljakas oli see, kui keegi öövaikuses teki all pupsuma hakkas. Tõlgituna tähendas see seda, et tekialune lugeja oli jõudnud eriti naljaka kohani, suutmata naeru pidada. Järgmisel päeval tuli talt paluda loetust lühikokkuvõtet, mida reeglina ei keelatud. Kogu majas valitses sõbralik ja heatahtlik õhkkond. Toredad olid sünnipäevapeod, mida peeti korra kuus ja toidud olid ülimagusad ning maitsvad. Aeg-ajalt käisid koolis haigete laste meeleolu tõstmas tolleaegsed kuulsused, partei- ja sõjaveteranid. Meenub Olga Lauristin, kes oli kena memmekene ja oskas lastega väga südamlikult juttu vesta. Minu mäletamist mööda kommunismist ta meile küll ei pajatanud, või kui, siis imeilusasti. Ka Ferdinand Veike ei pidanud paljuks oma Buratinoga meile lusti pakkuda.

Metsakoolis viibisin kaks toredat aastat, mille jooksul avastasin nii mõnegi elutarkuse, mis saatnud mind kogu elu. Paraku tuli tarkus läbi katsumuste. Mäletan, kui rühma toodi 1 paar uiske (vaene aeg) ja küsiti, kes oskab uisutada. (Uisud olid tol ajal mu elu unistuseks ja ema tõesti ei jaksanud neid osta). Olin esimene, kes nagu paugust püsti kargas ja teatas: MINA!!! Tegelikult polnud ma uiske mitte kunagi alla saanud. Mii-naa! kordasin, anuvalt. Uisud said mulle ja siis algas minu Kolgata tee. Kästi uisud kohe jalga panna ja liuväljale minna, mis asus kooli õuel. Minu saatjaks oli kogu rühm. Kohe asuti kommenteerima minu ponnistusi uiskude jalgatõmbamisel. Uisud olid pruunid, poolpantsid. Minna oli oma 50 meetrit. „Mis saab, Jürka?” vasardus mu peas, „Uisud võetakse ära! Mis saab?” Sai sedasi, et ma olen vist maailmas ainuke poisike, või üks vähestest, kes elu esimesel jääsõidul, esimese 10 minuti jooksul kordagi perseli ei kukkunud. Rühm, kes mu uisutamisoskust takseeris, oli sunnitud tõdema, et oskab jah ning mindi ükskõikselt oma asju edasi ajama. Siis käisin küll kõhuli – meister võib ju sellist asja endale lubada. Kuidas see liug mul õnnestus, ei tea siiani. Ju siis julge hundi rind. Igatahes arg ma ei ole.

Korra sattus mulle pihku lauatennisereket. Hakkas meeldima. II klassi poisina oli mul ainus võimalus mänguaega saada niinimetatud võitja lauas. See tähendab, et kaotaja loovutab oma koha järgmisele. Minu taktika baseerus kaitsemängul, mis tähendab seda, et suutsin 7.–8. klassi poisid närvi ajada nende surumisi vastu võttes. Tipphetk saabus kooli meistrivõistlustel, kui olin kehalise kasvatuse õpetaja suureks üllatuseks end 4 parema sekka toksida osanud. Ta hoidis mulle siiralt pöialt. Järgmine kohtumine oli kooli kõige lugupeetavama 8. klassi poisiga. Asi lõppes sellega, et kui tõde temani jõudis, et oli 2. klassi jõnglase käest tappa saanud, viskas ta mind reketiga, mille eest õnnestus kõrvale hüpata, ja tegi paar sammu minu poole, et kere peale anda. Mingil hetkel tuli tal mõistus koju ja ta isegi punastas. Tüdrukud itsitasid. Esikohamängus ma eriti ei pingutanud, ausalt, kartsin ka, ja kaotasin. Seda kahetsen. Just siis oleks pidanud endast viimase andma, aga läks nii. Minu triumf oli kooli laval diplomite kätteandmisel. Üllatus oli suur, kui kuulutati välja 2. koha omanik – II klassi poiss. Eriti plaksutasid õpetajad.

Lisaks spordile oli uskumatult populaarne tubadevaheline seebikorjamise komme. Kellel rohkem seepi, see kõvem vend. Miks me nii tegime, ei tea, sõda ammu mõõdas. Võib-olla aitasid kaasa kasvataja Sorgenfei jutustused Leningradi blokaadist, mille ta üle elas. Igatahes põnev oli.

Siis sain terveks ja pääsesin koju. Läksin tagasi vanasse kooli. Endised klassikaaslased olid klass eespool ja pruut uue peika leidnud.