Читать книгу Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid - Michael Bar-Zohar - Страница 6

1971. aasta hilissuvel laastas Vahemere rannikut võimas torm ja Gaza kaldaid peksid kõrged lained. Kohalikud araablastest kalurid püsisid ettenägelikult kaldal. See ei olnud päev, mil oleks tasunud vaprust üles näidates ja elu ohtu seades tormisele merele minna. Seda suurem oli nende imestus, kui nad märkasid kalda poole loksuvat paadilogu, mis lähenes vaevaliselt rannale ja maabus lõpuks märjale liivale. Läbiligunenud riietes ja keffiyeh’des palestiinlased hüppasid paadist välja ja hakkasid mööda kallast edasi ruttama. Habetunud nägudest võis järeldada, et neil oli selja taga kurnav ja pikk merereis, aga neil ei olnud aega puhata, nad jooksid elu eest. Mööda vahutavaid laineid lähenes hambuni relvastatud sõduritega Iisraeli torpeedokaater. Põgenejad tõstsid tempot. Kui kaater kalda äärde jõudis, hüppasid sõdurid madalasse vette ja avasid palestiinlaste pihta tule. Kaks rannal mängivat poisikest jooksid palestiinlastele vastu ja juhatasid nad lähedal asuvasse viljapuuaeda varju. Sõdurid kaotasid nad silmist, aga jätkasid ranna läbi kammimist.

Hilisõhtul saabus põgenike juurde Kalašnikovi automaadiga noor palestiinlane.

„Kes te olete, vennad?” küsis ta.

„Palestiina Vabastamise Rahvarinde liikmed,” kõlas vastus. „Me tulime Liibanonist Tyre’i põgenikelaagrist.”

„Marhaba. Tere tulemast,” vastas noormees.

„Kas sa meie komandöri Abu-Seifi tead? Ta saatis meid rahvarinde Beth Lahia komandöridega kohtuma (terroristide kants Gaza tsoonis). Meil on raha ja relvi. Tahame operatsiooni ise juhtida.”

„Ma saan teid aidata,” teatas nooruk.

Järgmisel hommikul eskortisid relvastatud terroristid uustulnukad Jabalia põgenikelaagris asuvasse majja. Nad juhatati avarasse ruumi ja neil paluti istet võtta. Mõne hetke pärast sisenesid ruumi komandörid, kellega oligi loodetud kohtuda. Vahetati sooje tervitusi.

„Kas alustame?” küsis jässakas, punase keffiyeh’ga noormees, kes paistis olevat liibanonlaste grupi liider. „Kas kõik on kohal?”

„Jah, kõik on siin.”

Liibanonlane vaatas käekella. See oli kokkulepitud märguanne. Korraga haarasid „liibanoni saadikud” revolvrid ja avasid tule. Minut hiljem olid Beth Lahia terroristid surnud. „Liibanonlased” tormasid majast välja, jooksid Jabalia laagri petta saanud „liitlaste” vahelt läbi Gaza rahvarohketele tänavatele ja olid üsna varsti Iisraeli territooriumil. Õhtul teatas punase pearätiga mees − Iisraeli kaitsejõudude salajase Rimoni komando juht Meir Dagan − kindral Ariel (Arik) Sharonile, et operatsioon „Kameeleon” õnnestus. Palestiina Vabastamise Rahvarinde Beth Lahia terroristide rühmituse kõik juhid olid tapetud.

Vaid 26-aastane Dagan oli noorusele vaatamata legendaarne võitleja. Tema kavandaski kogu operatsiooni: maskeerumine liibanonlasteks, kes põgenesid vana paadiga Ashdodist Gazasse, öö läbi puuviljaaias varjumine ja kohtumine terroristide liidritega. Ka põgenemistee oli varem paika pandud. Isegi Iisraeli torpeedokaater oli osa plaanist. Dagan oli julge ja loova mõtlemisega gerilja. Yitzhak Rabin ütles kord: „Meiril on erakordne anne välja mõelda antiterroristlikke operatsioone, mis meenutavad stseene mõnest põnevusmärulist.”

Mossadi vanemohvitser Danny Yatomi sõnul oli Dagan jässakas, pruuni juuksepahmakaga noormees, kes soovis liituda Iisraeli prestiižikaima eriüksuse Sayeret Matkaliga ja hämmastas kõiki harukordse noaviskeoskusega. Ta tabas oma hiiglasliku pussnoaga mis tahes märki. Erakordselt täpsele käele vaatamata kukkus ta Sayeret Matkali katsetel läbi ja oli sunnitud liituma Silver Wingsi langevarjuüksusega.

1970ndate alguses saadeti Dagan 1967. aastal Iisraeli poolt vallutatud Gaza tsooni ja sellest ajast saadik on ta osalenud eluohtlikes terrorismivastastes operatsioonides. Palestiina terroristid tapsid Gazas iga päev iisraellasi pommide, lõhkekehade ja tulirelvadega, aga Iisraeli kaitsevägi hoidis vaenulikke põgenikelaagreid oma kontrolli all. Kui 2. jaanuaril 1971. aastal surmasid terroristid Arroyos autosse visatud granaadiga 5-aastase Avigaili ja tema 8-aastase venna Marki, otsustas kindral Ariel (Arik) Sharon, et veresaunale tuleb lõpp teha. Ta kutsus appi paar head nooruspõlve sõpra ja mõned andekad noored sõdurid. Dagan oli üks neist noormeestest – ümara näoga ja lühikest kasvu, kuid sitke kehaehitusega ohvitser. Dagan lonkas ühte jalga, kuna oli kuuepäevases sõjas maamiini otsa astunud. Soroka haiglas toibudes armus Dagan oma põetajasse Binasse, kellega ta pärast paranemist abiellus.

Sharoni eriüksust ametlikult ei eksisteerinud. Nende eesmärk oli ohtlike ja ebakonventsionaalsete meetodite ning relvadega Gazas surma külvavad terroristlikud organisatsioonid hävitada. Dagan patrullis okupeeritud Gaza tänavail ustava dobermanniga, kaasas ka nui, paar püstolit, revolver ja automaat. Mõned inimesed on väitnud, et nägid teda ohtlikel Gaza alleedel araablaseks maskeerituna rahulikult eesli seljas ratsutamas. Väike kehaviga ei takistanud tal läbi viia kõige ohtlikumaid salaoperatsioone. Dagani põhimõte oli lihtne – meid tappa tahtvad vaenlased, kurjad araablased, tuleb tappa enne, kui nad meid tapavad.

Dagan asutas esimese Iisraeli salaluureüksuse Rimoni, mille araablasteks maskeerunud liikmed tegutsesid vaenlase tagalas. Maskeeruda tuli vabalt araablaste keskel ringi liikumiseks ja märkamatult sihtmärkidele ligi pääsemiseks. Üksust hakati nimetama Ariki löögirühmaks ja liikusid kuulujutud, et sageli lasevad nad tabatud terroristid külmavereliselt kohapeal maha. Räägiti, et vahel viidi mõni terrorist pimedale kõrvaltänavale ja öeldi: „Anname sulle kaks minutit aega põgeneda.” Kui tabatu seda teha püüdis, tulistati ta surnuks. Vahel jäeti peibutiseks pistoda või püstol ja kui terrorist püüdis seda haarata, lasti ta armutult maha. Ajalehtedes kirjutati, et Dagan käib igal hommikul põllul, kus ta ühte kätt urineerimiseks kasutab ja teise käega samal ajal tühje limonaadipurke tulistab. Dagan lükkas need väited tagasi. „Need on legendid, mis kergesti külge jäävad,” ütles ta. „Mõnikord on kirjutatu aga puhas väljamõeldis.”

Iisraeli väikesed luureüksused pidasid iga päev eluga riskides rasket ja julma sõda. Dagani salaüksuse liikmed läksid igal õhtul naise- või kalameheriietesse maskeeritult tuntud terroriste otsima. 1971. aasta jaanuari keskpaigas maskeerusid nad araablasteks ja piirasid Gaza põhjaosas sisse Fatah liikmed. Puhkes tulevahetus ja Fatah terroristid tapeti. 29. jaanuaril sõitis seekord sõjaväemundris Dagan koos oma meestega kahe džiibiga Jabalia põgenikelaagrisse (palestiinlaste põgenikelaager). Teel sõitis neile vastu takso, milles Dagan tundis ära kurikuulsa terroristi Abu Nimeri. Dagan käskis džiibid peatada ja sõdurid piirasid takso ümber. Kui Dagan sõidukile lähenes, kargas Abu Nimer taksost välja ja vehkis ähvardavalt käsigranaadiga. Ta vaatas Daganile otsa ja tõmbas kaitserõnga sütikust välja.

„Granaat!” karjatas Dagan.

Selle asemel, et varjuda, hüppas ta mehele kallale, väänas ta kõhuli ja rebis tal granaadi käest. Selle julgustüki eest anti Daganile Iisraeli sõjaväe vaprusemedal. Väidetakse, et kui Dagan oli granaadi eemale visanud, tappis ta Abu Nimeri paljaste kätega.

Aastaid hiljem Iisraeli ajakirjanik Ron Leshemile antud intervjuus ütles Dagan: „Rimon ei olnud löögirühm. See ei olnud Metsik Lääs, kus kõigil on kogu aeg kuked vinnas. Me ei tapnud naisi ega lapsi. Ründasime ainult jõhkraid ja vägivaldseid mõrtsukaid. Nende kõrvaldamine oli teiste terroristide jaoks ühtlasi ka hoiatus. Kodanike kaitsmiseks tuleb riigil mõnikord võtta tarvitusele ka ebademokraatlikke meetmeid. See on tõsi, et sellistel üksustel, nagu meie oma, tuleb vahel piire ületada. Just sellepärast ongi äärmiselt oluline, et teenistuses oleksid ainult parima väljaõppega inimesed. Kõige räpasematele missioonidele saadetakse kõige ausamad ja paremad mehed.”

Demokraatlik või mitte, aga Sharon ja Dagan on oma meestega järjekindlalt terroriste hävitanud ja Gaza sektor on juba aastaid olnud vaikne ja rahulik paik. Mõned väidavad, et Sharon on pooleldi naljatamisi oma truu abilise kohta öelnud: „Meiri erioskus on eraldada araablaste pead nende kehadest.”

Vaid vähesed tundsid tõelist Dagani. Ta sündis 1945. aastal Meir Hubermanina Ukrainas Hersoni lähedal rongivagunis, kui tema vanemad põgenesid Siberist Poola. Enamik Dagani pereliikmetest tapeti genotsiidi käigus. Meir emigreerus vanematega Iisraeli ja kasvas üles Lodis vaeses linnajaos. Lod on vana araablaste linn, mis asub Tel Avivist umbes 25 kilomeetri kaugusel lõuna poole. Paljud tundsid Dagani kui alistamatut võitlejat, vaid vähestel oli aimu Dagani salakirgedest: ta armastas lugeda ajalooraamatuid, oli taimetoitlane, jumaldas klassikalist muusikat ning tegeles maalimise ja skulptuuriga.

Varases lapsepõlves sõja ajal kogetud hirmsad üleelamised painasid teda kogu elu ja ta otsustas oma elu pühendada uuestisündinud Iisraeli riigi kaitsmisele. Sõjaväehierarhias üha kõrgemale tõustes riputas ta alati esimese asjana uue kabineti seinale suure foto vanast juudi mehest, kes põlvitas langetatud peaga SS-i ohvitseride jalge ees. Üks sakslane hoidis käes kurikat ja teine püstolit. „See vana mees on mu vanaisa,” ütles Dagan, kui keegi jäi fotot silmitsema. „Kui seda pilti vaatan, tunnen, et peame olema tugevad ja kaitsma end, et holokaust enam kunagi ei korduks.”

Vanamees fotol oli tõepoolest Dagani vanaisa Ber Ehrlich Slushni, kes mõrvati Lukovis mõni sekund pärast ülesvõtet.

1973. aastal Jom Kippuri sõja ajal kuulus Dagan esimesse Iisraeli väeüksusesse, mis ületas Suessi kanali. 1982. aastal toimunud Liibanoni sõjas sisenes relvastatud sõjaväeüksus juba tema juhtimisel Beirutisse. Peagi ülendati ta Lõuna-Liibanoni turvatsooni ülemaks ja seiklusjanuline sõdur tõmbas selga kolonelimundri. Dagan tuletas taas meelde Gaza päevil kätteõpitud varjumis-, maskeerumis- ja pettevõtted. Sõdurid hakkasid teda Varjude Valitsejaks kutsuma. Liibanon koos salajaste liitlaste, reetmiste, julmuse ja varjusõdadega sobis Daganile hästi.

„Juba enne seda, kui meie tankiüksus Beirutisse jõudis, tundsin seda linna nagu oma viit sõrme,” kinnitas Dagan.

Dagan ei loobunud salaoperatsioonidest isegi siis, kui Liibanoni sõda oli juba lõppenud. 1984. aastal saadeti ta personalijuht Moshe Levy käsul araablaseks riietatuna jälgima Bahamdounis asuvat terroristide peakorterit. Aastatel 1987–1993 kestnud Palestiina ülestõusu ajal, kui Dagan saadeti Jordani Läänekaldale ja määrati personalijuht Ehud Baraki nõuandjaks, lõi spioonikirg temas taas lõkkele ja ta veenis isegi Baraki endaga liituma. Mehed panid selga dressid, hankisid kohalike numbrimärkidega helesinise Mercedese ja läksid sõitma salaliku Nabluse tsitadelli. Luureretkelt naastes nad esiteks ehmatasid, siis aga hämmastasid sõjaväe peakorteri sissepääsu valvureid, kes lõpuks tundsid ära auto esiistmel istuva mehe.

1995. aastal lahkus selleks ajaks kindralmajoriks ülendatud Dagan sõjaväest ja läks koos sõbra Yossi Ben-Hananiga 18 kuuks Aasiasse mootorrattamatkale. Peagi pärast teele asumist jõudsid nendeni uudised Yitzhak Rabini mõrvast ja retk jäeti pooleli. Iisraeli tagasi jõudes juhtis Dagan mõnda aega terrorismivastast võitlust, tegi üsna kiretu katse ärimaailmas läbi lüüa ja aitas Sharonit valimiskampaania elluviimisel. 2002. aastal läks Dagan erru ja naases kodulinna Galileasse oma raamatute, plaatide, paleti ja skulptoritööriistade juurde.

Pärast kolmekümmet aastat Gazas, oli erukindralil viimaks mahti ka oma pereliikmeid tundma õppida.

„Ühel hommikul ärgates avastasin, et mu lapsed on vahepeal märkamatult täiskasvanuks saanud,” ütles ta oma vanale sõbrale Arik Sharonile, tollal Iisraeli peaministrile, kui viimane helistas.

„Tahan, et sina hakkaksid Mossadi juhiks,” ütles Sharon 57-aastasele sõbrale. „Mossadi peab juhtima mees, kes magab pistoda hambus.”

Oli saabunud 2002. aasta ja Mossadi elujõud hakkas raugema. Viimaste aastate läbikukkumised olid organisatsiooni mainele hoobi andnud. Palju räägiti Hamasi tähtsa juhi äpardunud atentaadikatsest Ammanis ja Iisraeli agentide tabamisest Šveitsis, Küprosel ja Uus-Meremaal. Mossadi viimane juht Efraim Halevy ei vastanud üldsuse ootustele. Endine Euroopa Liidu saadik Brüsselis oli küll suurepärane analüütik ja diplomaat, kuid kehv juht ja võitleja. Sharon otsis Mossadi etteotsa julget ja loomingulist juhtfiguuri, kes suudaks anda islami terroristidele ja Iraani tuumareaktoritele surmava hoobi.

Mossadis Dagani taga ei igatsetud. Teda peeti autsaideriks, kes keskendus peamiselt operatsioonidele ega huvitunud eriti salaluure teoreetilisest tööst ja diplomaatiast. Mitu Mossadi ohvitseri astusid protesti märgiks ametist tagasi, aga Dagan ei lasknud end sellest kõigutada. Ta pani kokku uued operatsioonigrupid, sõlmis suhteid teiste riikide luureteenistustega ja tegeles aktiivselt Iraanist tulevate ohtudega. Kui 2006. aastal puhkes hirmsate tagajärgedega teine Liibanoni sõda, oli Dagan ainus Iisraeli sõjaline juht, kes oli õhurünnaku vastu. Ta uskus maavägedesse ja kahtles, et õhujõudude abil võiks sõja võita. Tal oligi õigus, aga sellegipoolest kritiseeriti teda ajakirjanduses teravalt, eriti tema karmi suhtumist alluvatesse. Kibestunud Mossadi endised ohvitserid suhtlesid agaralt meediaga ja Dagan oli pideva turmtule all. „Kes see Dagan veel on?” kirjutas üks tuntud kolumnist. Siis aga toimus midagi, mis muutis meedia suhtumist kardinaalselt. Päevalehtedes hakkasid ilmuma ülivõrretest tulvil kiiduavaldused, nimetades Dagani „meheks, kes päästis Mossadi au”. Dagani juhitud Mossad oli hakkama saanud mõeldamatuga: Damaskuses tapeti Hezbollah hullumeelne mõrtsukas Imad Mughniyeh, hävitati Süüria tuumareaktor ning Liibüas ja Süürias likvideeriti terroristlike rühmituste ninamehed. Tema kõige tähelepanuväärsem saavutus oli Iraani tuumarelvaprogrammi vastu suunatud väsimatu, armutu ja õnnestunud tegevus.