Читать книгу Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid - Michael Bar-Zohar - Страница 7

23. juulil 2011. aastal kell 16.30 sõitsid Lõuna-Teheranis mööda Bani Hashemi tänavat kaks mootorratturit. Korraga haarasid nad põuest automaadid ja lasid valangu mehe pihta, kes hakkas just oma koduuksest sisse minema. Pärast veretööd mehed kadusid ja olid läinud ammu enne seda, kui politsei kohale jõudis. Ohvri nimi oli Darioush Rezaei Najad. Ta oli 35-aastane füüsikaprofessor ja Iraani salajase tuumarelvaprogrammi üks võtmeisikuid.

Najad juhtis tuumalõhkepea aktiveerimiseks vajaliku elektroonika arendamist. Rezaei Najad ei olnud esimene Iraani teadlane, kelle elu vägivaldselt ja ootamatult lõpetati. Ametlikult väideti, et Iraan töötab tuumatehnoloogia kallal rahulikel eesmärkidel. Avalikkusele räägiti, et Bushehri reaktor on mõeldud energia tootmiseks, see rajati Venemaa abiga ja riigijuhid kinnitasid, et Iraanil on sellega ainult head ning rahumeelsed kavatsused. Lisaks Bushehri reaktorile avastati Iraanis veel mitu tuumarajatist, mis olid range valve all ning põhimõtteliselt ligipääsmatud. Aja möödudes tuli Iraani võimudel nende keskuste olemasolu tunnistada, kuid tuumarelvade arendamist eitati endiselt. Kuid siis paljastasid lääne salaluure ja kohalikud põrandaalused organisatsioonid mitu Iraani ülikoolides tegutsevat teadlast, kellele oli antud ülesandeks ehitada Iraani esimene tuumapomm. Iraanis puhkes „tundmatute osapoolte” vahel jõhker sõda, et peatada salajane tuumarelvaprogramm.

29. novembril 2010 kell 07.45 lähenes Iraani tuumaprogrammi juhtivteadlase doktor Majid Shahriyari autole tagantpoolt mootorratas. Kui ratas auto kõrvale jõudis, kinnitas mootorrattur sõiduki küljeakna külge mingi seadeldise. Mõni sekund hiljem toimus plahvatus, mis tappis 45-aastase füüsiku ja vigastas autos olnud naist. Täpselt samal ajal pani teine mootorrattur samamoodi plahvatama Lõuna-Teheranis Atashi tänaval teise tähtsa tuumateadlase, doktor Fereydoun Abassi-Davani Peugeot 206, milles olnud Abassi-Davani ja ta abikaasa said vigastada.

Iraani valitsus süüdistas toimunus mõistagi Mossadi. Nende kahe teadlase rolli Iraani aatomirelvade projektis oli kiivalt saladuses hoitud, aga projektijuht Ali Akbar Salehi teatas, et Shahriyari suri märtrisurma ja tema meeskond kaotas „oma kauneima õie”.

Ka president Ahmadinejad avaldas plahvatuse ohvritele geniaalsel moel austust – kohe pärast seda, kui Abassi-Davani vigastustest paranes, määrati ta Iraani asepresidendiks.

Mehi, kes teadlasi ründasid, ei tabatud.

12. jaanuaril 2010. kell 07.50 väljus professor Masoud Ali Mohammadi Põhja-Teheranis Gheytarihe linnajaos oma Shariati tänaval asuvast kodust ja kavatses Sharifi tehnikaülikooli laborisse tööle sõita.

Kui professor üritas avada autoust, kärgatas vaikses linnaosas vali plahvatus. Kohale rutanud turvakomando leidis eest põlenud autovraki ja plahvatuses tükkideks rebitud Mohammadi maised jäänused. Iraani meedias väideti, et atentaadi taga on Mossadi agendid, president Ahmadinejad aga teatas, et „tapmisviis meenutab pigem sionistide ehk juudinatsionalistide käekirja”.

50-aastane professor Mohammadi oli kvantfüüsika ekspert ja Iraani tuumarelvade programmi konsultant. Euroopa meedias räägiti, et ta oli kuulunud Iraani revolutsioonilisse kaardiväekorpusesse. Tegelikult ümbritses nii Mohammadi elu kui ka surma tihe saladuseloor. Mitmed professori sõbrad väitsid kindlalt, et Mohammadi tegeles ainult teoreetilise teadustööga ega olnud kuidagi seotud sõjaliste projektidega. Leidus ka neid, kes väitsid, et ta toetas dissidentlikke liikumisi ja võttis aktiivselt osa valitsusevastastest meeleavaldustest.

Pooled Mohammadi matusekülalistest olid Iraani revolutsioonilise kaardiväekorpuse liikmed. Isegi kirstukandjateks olid kaardiväekorpuse ohvitserid. Uurimise käigus leiti ümberlükkamatuid tõendeid, et Mohammadi oli tõepoolest olnud tihedalt seotud Iraani tuumarelvaprojektiga.

2007. aasta jaanuaris tapsid Mossadi agendid radioaktiivse mürgiga doktor Ardashir Hosseinpouri. Atentaadist kirjutati Londoni Sunday Timesis. Iraani võimud pidasid uudist naeruväärseks ja väitsid, et Mossad ei suudaks Iraanis iialgi sellist operatsiooni läbi viia ja „professor Hosseinpour hukkus vingugaasi mürgistusse, kui tema kodus puhkes tulekahju”. Lisaks väideti, et 44-aastane professor oli kõigest elektromagneetika asjatundja ega olnud Iraani tuumakatsetega mingil moel seotud.

Mõni aeg hiljem selgus, et Hosseinpour töötas Isfahani salajases tuumajaamas, kus muudeti uraani gaasiks, mida kasutati omakorda uraani rikastamiseks Natanzi salajases maa-aluses tuumajaamas. 2006. aastal sai Hosseinpour Iraani tähtsaima teaduse ja tehnoloogia preemia, kaks aastat varem pärjati ta sõjalise teadustöö eest riigi kõrgeima autasuga.

Iraani tuumateadlaste atentaadid olid kõigest laiaulatusliku sõja üks tahk. Londoni Daily Telegraphis kirjutati, et Dagani poolt juhitav Mossad on kokku pannud topeltagentidest ja löögirühmadest koosnevad ründeüksused ning tegeleb väsimatult saboteerimise ja salaoperatsioonidega Iraani tuumarelvaprogrammi hävitamiseks.

Tsiteeriti Stratfori analüütikut Reva Bhallat: „Ameerika Ühendriikidega koostöös läbi viidud Iisraeli salaoperatsioonid keskenduvad nii tuumaprogrammi inimressursside elimineerimisele kui ka Iraani tooraine tarneahelate saboteerimisele.” Iisrael olevat kasutanud sama taktikat ka 1980ndate alguses Iraagis, kus Mossadi agendid tapsid kolm Iraagi tuumateadlast ja takistasid Bagdadi lähistele rajatava Osiraqi tuumareaktori valmimist.

Dagani Mossadi arvatava tegevuse tulemusena lükkus Iraani aatomipommi valmimine võimalikult kaua edasi ning selle tõttu pole kogu Iisraeli rahvast ohustavat ähvardust ehk Ahmadinejadi lubadust Iisrael maa pealt minema pühkida veel ellu viidud.

Samas ei lunasta need väikesed võidud Mossadi läbi ajaloo suurimat äpardust – suutmatust paljastada juba eos Iraani tuumaprojekti tegelikke tagamaid. Iraan oli aastaid tuumarelva kallal töötanud ja Iisraelil ei olnud sellest aimugi. Iraan investeeris projekti üüratuid summasid, värbas teadlasi, rajas salajasi tuumajaamu ja viis läbi keerukaid katseid, aga Iisraeli võimud ei teadnud sellest midagi. Sellest hetkest alates, kui Iraan otsustas tuumariigiks saada, kasutati nii kavalaid pettemanöövreid, et lääne luureorganisatsioonid ja Mossad tehti lihtsalt lolliks.

Iraani šahh Reza Pahlavi hakkas ehitama paralleelselt kahte reaktorit – ühte rahumeelsetel ja teist sõjalistel eesmärkidel. Kui projekt 1970ndatel käivitati, ei teinud see Iisraeli võime ärevaks, kuna tol ajal oldi Iraaniga liitlased. 1977. aastal kohtus Iisraeli kaitseminister Ezer Weizman kindral Hasan Toufanianiga, kellele oli ülesandeks antud Iraani sõjaväe kaasajastamine. Iisrael varustas Iraani armeed moodsa sõjatehnikaga. Salajase kohtumise toimikute põhjal tegi Weizman ettepaneku, et Iisrael võiks Iraani varustada pinnaltlastavate juhitavate rakettidega. Selle peale üllatas dr Pinhas Zusman Toufanianit, öeldes, et nimetatud rakettidele saab paigaldada ka tuumalõhkepäid. Enne kui riigimeeste plaan jõuti ellu viia, puhkes Iraanis revolutsioon, mis muutis Iisraeli ja Iraani vahelisi poliitilisi suhteid tundmatuseni. Revolutsionääridest koosnev islamimeelne valitsus tappis šahhi toetajad ja pöördus Iisraeli vastu. Troonilt tõugatud šahh põgenes ajatolla Khomeini võimu alla langenud kodumaalt ning uus valitsus lõpetas viivitamatult kogu tuumaprojekti, nimetades seda „islamivastaseks tegevuseks”. Tuumareaktorite ehitamine katkestati ja varustus ning seadmed monteeriti lahti. 1980ndatel puhkes Iraagi ja Iraani vahel verine sõda. Saddam Hussein kasutas iraanlaste vastu mürgigaasi, mis pani ajatollad kahtlema, kas tuumavastane poliitika on ikka õige. Juba enne Khomeini surma käskis tema troonipärija Ali Khamenei oma sõjaväel hakata uusi relvi välja töötama – bioloogilist, keemilist ja ka tuumarelva, et vastu astuda Iraagile, kes kasutas Iraanis massihävitusrelvi. Varsti pärast korralduse andmist kutsuti kokku riigi usuliidrid, et nad annaksid nõusoleku „islamivastased” relvad siiski tarvitusele võtta.

1980ndate aastate keskpaigas hakkas info Iraani uutest väljatöötamisel olevatest massihävitusrelvadest tasapisi meediasse lekkima. Kui Nõukogude Liit 1989. aastal kokku kukkus, kohutasid Euroopat kuulujutud, et Iraan kavatseb endistest Nõukogude Liidu sõjaväebaasidest tööta jäänud ohvitseride ja vaesunud teadlaste kaudu tuumalõhkekehasid ja lõhkepäid kokku osta. Lääne meedia avaldas dramaatiliste detailidega vürtsitatud lugusid teadmata kaduma läinud Vene teadlastest ja kindralitest, kes olevat väidetavalt Iraani sõjatööstuse teenistusse värvatud. Lennuka fantaasiaga ajakirjanikud kirjutasid soomusautodest, mis massiliselt Ida-Euroopast Kesk-Aasia poole vuravad ja mida piiripunktides kinni ei peeta ega kontrollita. Teherani, Moskva ja Pekingi allikate sõnul oli Iraan sõlminud Venemaaga lepingu, et ehitada koos tuumareaktorid Bushehri ja Pärsia lahe äärde, teine leping sõlmiti Hiinaga, et rajada veel kaks väiksemat reaktorit.

Ärevusse aetud USA ja Iisraeli võimud saatsid kõikjale Euroopasse salaluuremeeskonnad Nõukogude Liidust ostetud aatompomme ja värvatud teadlasi jahtima, aga midagi ega kedagi ei leitud. USA avaldas Venemaale ja Hiinale survet, et nad Iraaniga sõlmitud lepingud tühistaksid. Hiina andis järele ja koostöö Iraaniga lõpetati. Venemaa lubas sama teha, aga mingeid konkreetseid samme ette ei võetud. Reaktorit ehitati üle kahekümne aasta ja selle kasutamist piirasid ja kontrollisid nii Venemaa kui ka rahvusvahelised võimuorganid.

USA ja Iisraeli võimud oleksid pidanud uurimistööd laiendama, kui juhtlõngad hakkasid otsa saama. Nii Mossadi kui ka CIA juhid ei taibanud, et Venemaa ja Hiinaga koostöös rajatud tuumareaktorid olid kõigest suitsukate, et eksitada „maailma parimaid salaluureorganisatsioone”. Iraan oli kogu aeg paralleelselt töötanud mammutprojekti kallal, mille eesmärgiks oli luua tuumarelv.

1987. aasta sügisel toimus Dubais salajane kohtumine. Väikeses tolmu alla mattunud kabinetis kohtusid kaheksa meest: kolm iraani, kaks pakistani ja kolm euroopa spetsialisti (nende seas kaks sakslast), kes kõik töötasid Iraani heaks. Iraani ja Pakistani esindajad sõlmisid salajase kokkuleppe. Pakistanile, õigemini dr Abdul Qadeer Khanile, Pakistani ametlikule tuumarelvaprogrammi juhile, anti üle suur summa raha. Pakistan oli mõni aasta varem käivitanud oma tuumaprojekti, et olla sõjaliselt võrdväärne põlise vaenlase Indiaga. Doktor Khan vajas tuumapommi valmis saamiseks hädasti rahasüsti. Selle asemel, et kasutada plutooniumit, mida toodeti tavapärastes tuumareaktorites, otsustas ta oma tuumarelvas kasutada hoopis rikastatud uraani. Kaevandatud uraanimaak sisaldab kõigest ühe protsendi uraan-235, mis on tuumarelva tootmiseks hädavajalik materjal. Ülejäänud 99 protsenti on täiesti kasutu uraan-238. Dr Khan leiutas mooduse, kuidas looduslik uraan gaasiks muuta. Saadud gaas suunatakse tsentrifuugide ahelasse, mida nimetatakse kaskaadiks. 100 000 pööret minutis tegevad tsentrifuugid keerutavad uraanigaasi nii kiiresti ringi, et kergem uraan-235 eraldub raskemast uraan-238. Kui sama protsessi tuhandeid kordi korrata, toodavad tsentrifuugid rikastatud uraan-235. Kui gaas uuesti tahkeks muuta, sünnibki aatomipommi ehitamiseks vajalik aine.

Tsentrifuugide joonised varastas Khan Euroopa firmast Eurenco, kus ta 1970ndate alguses töötas. Khanist sai peagi „surma kaupmees”, kes äritses oma teadmiste, valemite ja tsentrifuugidega. Tema peamiseks kliendiks oli Iraan, kuid ta tegi kaupa ka Liibüa ning Põhja-Koreaga.

Iraanlased ostsid tsentrifuuge ka mujalt ja mõne aja pärast hakkasid neid juba ise valmistama. Iga natukese aja tagant saabusid Iraani suured uraani, tsentrifuugide, elektroonika ja varuosade koormad. Loodusliku uraani töötlemiseks, tsentrifuugide ladustamiseks ja gaasi tahkeks aineks muutmiseks ehitati hiiglaslikud tööstus- ja laohooned. Iraani teadlased külastasid Pakistani ja pakistani eksperdid käisid Iraanis, ilma et keegi sellest midagi teadnud oleks.

Iraan ei tahtnud panna kogu raha ühele hobusele − tuumaprojektiga seotud baasid, laboratooriumid ja väiksemad tehased pillutati üle maa laiali. Osa ehitati sügavale maa alla ja ümbritseti maa-õhk tüüpi rakettidega. Üks tehas püstitati Isfahani ja üks Araki. Kõige tähtsam rajatis – tsentrifuugide tehas – ehitati Natanzi. Neljas tehas rajati pühasse linna Qomi. Pisemagi kahtluse korral, et baasi asukoht võidakse avastada, oleksid iraanlased tuumareaktori mujale toimetanud − isegi maapind, milles võis leiduda radioaktiivseid osakesi, oleks minema viidud. Osavalt kasutati ära ja peteti isegi Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri inspektoreid. Organisatsiooni egiptlasest eesistuja doktor Mohamed El-Baradei tegi näo, nagu usuks iraanlaste valeraporteid ja väljastas protokolle, mis võimaldasid Iraanil surmaskeemi kallal rahulikult tööd jätkata.

USA võimud mõistsid esimest korda iraanlaste tuumaprojekti tegelikke tagamaid 1. juunil 1988. aastal, kui üks Pakistani põgenik New Yorgis FBI uurijatelt poliitilist varjupaika palus. Ta tutvustas end kui dr Iftikhar Khan Chaudhry ja paljastas FBI-le täies mahus Iraani ja Pakistani vahelise salajase koostöölepingu sisu. Chaudhry kirjeldas üksikasjalikult salajasi kohtumisi, millest võtsid peale tema osa ka dr Khan ja Iraani tuumaprojektis osalevad pakistani eksperdid.

FBI kontrollis Chaudhry ülestunnistuses sisalduvad faktid ja ütlused üle ja leidis, et need vastavad tõele. FBI tegi küll avalduse, et Chaudhryle pakutaks Ameerika Ühendriikides poliitilist varjupaika, kuid mingil arusaamatul põhjusel asja uurimine katkestati. Võib-olla jätsid USA võimud Chaudry ütlused sahtlipõhja vedelema lihtsalt hooletusest. Igatahes midagi ette ei võetud ja Iisraeli ei hoiatatud. Tõde Iraani kohta tuli päevavalgele alles neli aastat hiljem.

2002. aasta augustis paljastas Iraani põrandaalune vastuliikumine Mujahedeen el Khalq (MEK) ootamatult rahvusvahelisele meediale kahe tuumarajatise asukohad Arakis ja Natanzis. Järgmiste aastate jooksul toodi avalikkuse ette ka teisi Iraani tuumaprojekti üksikasju, kuid õhus oli kahtlus, et info pärineb mõnest välisriigi allikast. CIA oli endiselt skeptiline ja oletas, et selle taga on iisraellased ja inglased, kes püüavad USA-d ohtlikesse operatsioonidesse tõmmata. Täpsemalt usuti, et Mossad ja Briti MI6 varustasid ise MEK-i salajase infoga, lootes, et iraanlastest informaatorid on USA võimude arvates usutavam infoallikas. Iisraeli allikate sõnul oli selleks hoopis üks valvas Mossadi ohvitser, kes avastas kaugel kõrbes asuvast Natanzist hiigelsuure tsentrifuugide tehase. Samal aastal toimetas MEK CIA-le salajasi dokumente täis sülearvuti. Kuidas arvuti nende valdusesse oli sattunud, keelduti ütlemast. Umbusklikud ameeriklased kahtlustasid, et dokumendid on äsja arvutisse salvestatud ning süüdistasid Mossadi oma allikate kogutud materjali lisamises ning seejärel MEK-i kätte toimetamises, kelle vahendusel see läände jõuaks.

Ameeriklaste ja eurooplaste lauale kuhjus aga üha uut tõendusmaterjali ning neil ei jäänud muud üle, kui lõpuks silmad avada. Jutud dr Khani viljakast ja surmavast äritegevusest levisid kõikjal maailmas nagu kulutuli. 4. veebruaril 2004. aastal tunnistas dr Khan Pakistani televisioonis viimaks üles, et oli tõepoolest müünud oskusteavet, oma kogemusi ja tsentrifuuge Liibüasse, Põhja-Koreasse ja Iraani, teenides sellega miljoneid. Pakistani valitsus kiirustas „dr Surmale”, kui riigi aatomipommi isale, kõike andeks andma.

Iisraelist oli nüüd saanud peamine Iraani puudutav infoallikas. Meir Dagan ja Mossad varustasid USA luureagentuure värske infoga iraanlaste salajase Qomi aatomireaktori kohta. Lisaks värbas Iisrael mitu Iraani revolutsioonilise kaardiväe vanemohvitseri enda teenistusse ja Mossad edastas paljudele riikidele värsket infot selle kohta, millised kaubalaevad nende sadamate kaudu Iraani aatomivarustust veavad.

Iisraelile sedasorti salajasest infost ei piisanud. Samal ajal, kui fanaatilised Iraani võimud Iisraeli avalikult hävitada ähvardasid, ei julgenud ülejäänud maailm ühtegi jõulist ega otsustavat sammu astuda. Iisraelil ei jäänud muud üle, kui Iraani tuumarelvaprogrammi vastu põhjalikku spioonisõda alustada.

Kuusteist aastat olid Dagani eelkäijad pead liiva all hoidnud ja Dagan otsustas nüüd tegutseda.

2006. aasta jaanuaris toimus Iraanis lennuõnnetus. Kõik pardal olnud inimesed hukkusid. Reisijate hulgas olid Iraani revolutsioonilise kaardiväe ohvitserid, kaasa arvatud ülemjuhataja Ahmed Kazami. Iraanlased ajasid süü halbade ilmastikuolude kaela, aga Stratforist tuli vihje, et lennuõnnetuse taga on lääne salaagendid.

Vaid kuu aega varem oli sõjaväe kaubalennuk kukkunud Teheranis kortermajja. Kõik 94 reisijat hukkusid. Pardal oli terve hulk Iraani revolutsioonilise kaardiväe ohvitsere ja tuntud režiimipooldajatest ajakirjanikke. Novembris 2006 plahvatas Teheranis kohe pärast õhkutõusmist sõjaväelennuk. Selles õnnetuses hukkus 36 revolutsioonilise kaardiväe liiget. Kohalikus rahvusringhäälingus teatas Iraani kaitseminister: „Luureagentuuri andmetel võime kindlalt väita, et lennuõnnetuste eest vastutavad ameerika, inglismaa ja iisraeli salaagendid.”

Daganist oli vahepeal märkamatult ja ilma suurema meediakärata saanud Iraani puudutava poliitika peamine sõjalise strateegia juht. Ta uskus, et Iisraeli ainsaks võimaluseks võib peagi olla kõikide sõjaliste jõudude kasutusele võtmine ja Iraanile kallale tungimine. Dagan mõistis ka seda, et see tuleks kõne alla vaid siis, kui enam mingit muud väljapääsu ei ole.

Laiaulatuslik sabotaaž algas 2005. aasta veebruaris. Rahvusvahelises meedias räägiti Dialemis asuvas tuumajaamas toimunud plahvatusest, kui seda tabas tundmatult lennukilt lastud rakett. Samal kuul toimus teine plahvatus Bushehris, mis õhkas venelaste ehitatud tuumareaktorit varustava gaasitoru.

Rünnati ka Teherani lähedal Parchinis asuvat katsejaama, kus iraani eksperdid „plahvatavaid läätsi”välja töötasid. See on mehhanism, mis muudab lõhkekeha südamiku kriitiliseks massiks, milles toimub iseseisva ahelreaktsioonina tuumalõhustumine. Iraani põrandaaluste allikate sõnul tekitas Parchinis toimunud plahvatus salajastele laboritele korvamatut kahju.

2006. aasta aprillis toimus Natanzis pidulik kohtumine. Suur hulk teadlasi, laborante ja tuumaprojekti juhte kogunes maa-alusesse keskusesse, kus tuhanded tsentrifuugid ööpäevaringselt pöörlesid. Ülevas meeleolus tuldi vaatama, kuidas järjekordne uus tsentrifuugideseadeldis käima pannakse. Kõik ootasid hinge kinni pidades ülevat momenti. Peainsener vajutas nuppu, kuid masinavärgi käivitumise asemel toimus ruumis võimas plahvatus. Torud lendasid laiali ja kogu seadeldis purunes.

Raevunud tuumaprojekti pealikud nõudsid, et algatataks põhjalik uurimine. Selgus, et „tundmatud isikud” olid seadme varustuse hulka valeosi sokutanud. CBS teatas, et tsentrifuugid hävitasid vahetult enne käivitamist nende külge kinnitatud väikesed lõhkekehad. Lisaks väideti, et Natanzi plahvatuse taga on ameerika salaagendid, kes said abi Iisraeli salaluurelt.

2007. aasta jaanuaris said sabotaaži peamisteks sihtmärkideks jälle tsentrifuugid. Lääne salateenistused rajasid Ida-Euroopasse varifirmad, mis tootsid tsentrifuugide torujuhtmete jaoks isolatsioonimaterjali. Iraanlased ei saanud seda vabalt turult osta, kuna ÜRO oli selle materjaliga kauplemisele kehtestanud piirangud. Nii ei jäänudki neil muud üle, kui pöörduda Ida-Euroopa ettevõtete poole, mida juhtisid venelased ja eksiilis olevad iraanlased, kes tegelikult olid aga hoopis lääne salaagendid. Seda, et toode on kasutuskõlbmatu, avastasid iraanlased alles siis, kui isolatsioonimaterjal oli juba paigaldatud.

2007. aasta maiks oli president George W. Bush allkirjastanud salajase käskkirja, mis andis CIA-le õiguse käivitada luureoperatsioonid, mis takistaks Iraanil tuumaprojekti ellu viia. Üsna varsti pärast seda otsustatigi, et lääne salateenistused peavad saboteerima varuosade, seadmete ja toormaterjali tarnimist Iraani. Augustis kohtus Dagan USA suursaadiku Nicolas Burnsiga, et arutada Iraani puudutavaid tegevusstrateegiaid.

Järgmised seitse aastat toimusid Iraani tuumarajatistes pidevalt plahvatused ja juhtusid mõistatuslikud äpardused. Üks säärane tõrge tekkis Bushehri reaktori jahutussüsteemis, mille tõttu lükkus tuumarajatise valmimine kahe aasta võrra edasi. 2008. aasta mais toimus Arakis kosmeetikatoodete tehases plahvatus, mis põhjustas suuri kahjustusi ka lähedalasuvale tuumajaamale. Teine plahvatus tekitas suuri kahjusid Isfahanis, kus uraani gaasiks muudeti.

2008. ja 2010. aastal kirjutati New York Timesis, et Šveitsi päritolu inseneride perekond Tinnerid on aidanud CIA-l Liibüa ja Iraani tuumaprogrammide tagamaid paljastada ja agentuur maksis neile teenete eest 10 miljonit dollarit. Lisaks pakkus CIA neile poliitilist varjupaika Šveitsi võimude eest, kes soovisid Tinnereid ebaseadusliku tuumaseadmetega kauplemise eest süüdi mõista. Pereisa Frederic Tinner oli koos poegade Ursi ja Marcoga müünud iraanlastele Natanzi tehase jaoks ebakvaliteetseid elektriseadmeid, mille tõttu lakkas töötamast ja hävis 50 tsentrifuugi. Tinnerid ostsid survepumbad Saksamaalt firmast Pfeiffer Vacuum, lasid need New Mexicos veidi ringi teha ja müüsid seejärel pumbad iraanlastele.

Ajakirjas Time kinnitati, et Mossad kaaperdas Soomest Alžeeriasse sõitva venelastest meeskonnaga ja Malta lipu all seilava laeva Arctic Sea, mille lastiks olevat puit. 2009. aasta 24. juulil, kaks päeva pärast laeva teele asumist, ründas alust kaheksa kaaperdajat. Kuu aega hiljem teatasid Venemaa võimud, et Vene kiirreageerimisüksus on laeva oma valdusesse saanud. London Timesis ja Daily Telegraphis väideti, et häirekella lööjaks oli olnud Mossad. Dagani mehed olevat venelastele ette kandnud, et laeva lastiks on hoopis uraan, mille müüs iraanlastele endine vene ohvitser. Admiral Tarmo Kõuts, piraatide vastu võitlemise juht Euroopa Liidus, pakkus Time’ile välja oma versiooni. Nimelt olevat tema sõnul ainuke usutav seletus see, et laeva kaaperdas Mossad eesmärgiga konfiskeerida uraan.

Vaatamata lakkamatutele rünnakutele jätkasid iraanlased eesmärgi poole püüdlemist. Aastatel 2005 kuni 2008 ehitati Qomi lähistele täieliku saladuskatte all uus tuumarajatis. Maa-alusesse tehasesse plaaniti paigaldada kolm tuhat uut tsentrifuugi. 2009. aasta keskpaigas said iraanlased teada, et USA, Inglismaa ja Iisraeli luureorganisatsioonid on Qomi tehase kohta haisu ninna saanud ja teavad täpselt, mis seal toimub. Iraan reageeris silmapilkselt. 2009. aasta septembris jõudis Teheranist rahvusvahelisse ajakirjandusse üllatav uudis − Iraan olevat IAEA-d Qomi tehasest informeerinud. Mõnede allikate väitel olid iraanlased tabanud lääne spiooni (tõenäoliselt Inglismaa MI6 agent), kes oli Qomi kohta usaldusväärset infot hankinud. Et maailma silmis mitte häbisse jääda, eitati sellise agendi olemasolu.

Kuu aega hiljem ütles CIA direktor Leon Panetta Time’ile antud intervjuus, et nende organisatsioon on Qomis toimuvaga juba kolm aastat kursis olnud ja et tehas avastati Iisraeli salaluure kaasabil.

Qomi avastus andis mõista, et CIA, MI6 ja Mossad on võitluses Iraaniga oma jõud ühendanud. Prantsusmaa allikate sõnul tegid kolm salateenistust tihedat koostööd ja Mossad viis CIA ja MI6 abiga Iraanis läbi keerukaid salaoperatsioone.

Mossad vastutas mitme 2010. aasta oktoobris toimunud plahvatuse eest. Zagrose mägedes asuvas tehases, kus pandi kokku Shahabi rakette, toimus plahvatus, milles hukkus kaheksateist iraani inseneri ja laboranti. Briti ja ameerika liitlaste kaasabil mõrvas Mossad ka viis tuumateadlast.

Luureorganisatsioonide koostöö oli suuresti Meir Dagani pingutuste tulemus. Alates hetkest, mil temast sai Mossadi juht, avaldas Dagan oma alluvatele survet, et saavutada teiste riikide salateenistustega tihe ja sujuv koostöö. Nõuandjad olid küll vastu, et Mossad salajast infot välismaalastega jagab, aga Dagan ei võtnud neid kuulda, öeldes: „Lõpetage see jama ära ja hakake nendega koostööd tegema!”

Lisaks brittidele ja ameeriklastele olid Daganil veel ühed tugevad liitlased, kellelt saadi otse Iraanist väärtuslikku infot – Iraani vastupanuliikumise juhid. Väljaspool Iraani toimuvatel pressikonverentsidel avaldasid nad Iraani tuumaprojekti kõige tähtsama teadlase isiku, kelle nime oli seni saladuses hoitud. Mohsen Fakhri Zadeh oli 49-aastane füüsikaprofessor ja töötas Teherani ülikooli juures. Teda peeti mõistatuslikuks ja tabamatuks meheks, kuid vastupanuliikumisel oli õnnestunud Zadeh kohta päris palju andmeid välja nuhkida. Zadeh oli 18. eluaastast saadik olnud Iraani revolutsioonilise kaardiväe liige, ta elas Teheranis Shahid Mahallalti tänaval, tema passinumbrid olid 0009228 ja 4229533, isegi telefoninumber − 0212448413 − oli teada. Fakhri Zadeh oli spetsialiseerunud kriitilise massi loomisele, milles toimub iseseisva ahelreaktsioonina tuumalõhustumine ja tuumaplahvatus. Professori meeskond töötas miniatuurse aatomipommi juurutamise kallal, mis mahuks Shahabi raketi tuumalõhkepeasse.

Zadeh’l keelati pärast tema isiku paljastamist siseneda Ameerika Ühendriikidesse ja Euroopa Liitu ning kõik tema lääne pankades olevad arvelduskontod külmutati. Vastupanuliikumise juhid kirjeldasid peensusteni tema rolli tuumaprojektis, avaldasid koos Zadeh’ga töötavate teadlaste nimed ja isegi salajaste laboratooriumide asukohad. Andmete rohkus andis põhjust arvata, et „teatud salateenistus” tegutseb peamiselt enda huvides, kogudes üksikasjalikke fakte ja numbreid Iraani teadlaste kohta ja edastades seejärel info Iraani vastupanuliikumisele, et see info läände toimetaks. Zadeh paljastamisega taheti öelda, et ta võib „olla järgmine atentaadiohver”. Teda ärgitati end paremini varjama ja viidati veelgi paremale lahendusele: minna üle lääne poolele.

2007. aasta veebruaris kadus teel Istanbuli jäljetult endine Iraani kaitseminister kindral Ali Reza Asgari, kes oli olnud tuumarelvaprojektiga tihedalt seotud. Iraani salaagendid otsisid teda tutultult kõikjalt maailmast. Peaaegu neli aastat hiljem, 2011. aasta jaanuaris, pöördus Iraani välisminister Ali Akbar Salehi ÜRO peasekretäri poole ja esitas Mossadi vastu süüdistuse, milles väitis, et Mossad on Asgari röövinud ja hoiab teda Iisraelis vangistuses.

Londoni Sunday Telegraphis aga kirjutati, et Asgari on lääne poolele üle läinud ja Mossad korraldas tema põgenemise riigist ning on taganud talle Türgis turvalise peavarju. Teiste allikate sõnul olevat CIA ta üle kuulanud ja Asgarilt Iraani tuumaprogrammi kohta väärtuslikku infot saanud.

Kuu aega pärast Asgari kadumist, 2007. aasta märtsis, haihtus veel üks Iraani vanemohvitser − Amir Shirazi, kes teenis revolutsioonilise kaardiväe Al Qudsi eliitüksuses ja korraldas väljaspool Iraani salajasi operatsioone. Iraani allikas rääkis London Timesi ajakirjanikule, et lisaks Asgarile ja Shirazile on jäljetult kadunud veel üks kõrge ohvitser: Revolutsioonilise kaardiväe Pärsia lahe komandör Mohammad Soltani.

2009. aasta juulis lisandus ülejooksikute nimekirja ka tuumateadlane Shahram Amiri, kes töötas Qomis ja kadus palverännaku ajal Saudi Araabias. Iraanlased nõudsid, et saudid juhtunu kohta uurimise algataksid ja mehe kadumise põhjused välja selgitaksid. Amiri ilmus mõni kuu hiljem välja Ameerika Ühendriikides. Talle korraldati põhjalik ülekuulamine, anti 5 miljonit dollarit, uus identiteet ja uus kodu Arizona osariigis. CIA sõnul olevat Amiri juba aastaid lääne informaatorina tegutsenud ja varustanud CIA-d „algupärase ning olulise” salajase infoga. Amirilt saadi teada, et Malek-Ashtari tehnikaülikool, kus ta loenguid oli pidanud, oli tegelikult akadeemiline suitsukate laboratooriumile, kus töötati välja pikamaarakettide tuumalõhkepäid. Ülikooli juhtis Fakhri Zadeh.

Pärast aastat USAs elamist, otsustas Amiri tagasi Iraani pöörduda. Ilmselt ei suutnud ta uue elu ja sellega kaasneva stressiga toime tulla. Koduvideos, mille ta ka internetti üles riputas, väidab mees, et CIA hoiab teda pantvangis. Mõni tund hiljem avaldas Amiri uue video, milles ta esimeses videos öeldud sõnad tagasi võttis ja veidi aja pärast ilmus kolmas video, mis lükkas ümber teises videos öeldu. Amiri võttis ühendust Pakistani saatkonnaga, mis esindab Iraani huve Ameerika Ühendriikides, ja palus, et ta tagasi Iraani saadetaks. Saatkond ulataski talle abikäe ja Amiri sõitis 2010. aasta juulis Teherani. Ta esines pressikonverentsil, väites, et CIA oli ta röövinud ja teda väga halvasti kohelnud ning seejärel lihtsalt hooletusse jätnud. CIA-d süüdistati operatsiooni ebaõnnestumises, aga CIA pressiesindaja käratas: „Meie saime tähtsat infot ja iraanlased said Amiri, kummal siis teie meelest nüüd paremini läks?”

Iraanlastel olid Mossadi vastu oma trumbid varuks. 2004. aasta detsembris vahistati kümme isikut, keda kahtlustati luuretegevuses USA ja Iisraeli heaks. Arreteeritutest kolm töötasid Iraani tuumajaamades. 2008. aastal teatasid iraanlased, et nad on avastanud järjekordse Mossadi luurebaasi, kus tegutses Mossadilt keeruliste kommunikatsioonivahendite, relvade ja lõhkekehade kasutamiseks väljaõppe saanud kolm Iraani kodanikku. 2008. aasta novembris hukati poomise teel 43-aastane Ali Ashtari, kes mõisteti süüdi luuretegevuses Iisraeli heaks. Kohtuistungil tunnistas süüalune, et on Euroopas kohtunud kolme Mossadi salaagendiga, kes olevat andnud talle raha ja elektroonikaseadmeid. „Mossadi inimesed tahtsid, et müüksin Iraani salateenistusele märgistatud arvuti- ja elektroonikaseadmeid ja paigaldaksin kommunikatsiooniseadmetesse pealtkuulamisaparaate,” tunnistas Ashtari kohtupingis.

28. detsembril 2010. aastal poodi Teheranis Evini vangla hukkamisplatsil üles järjekordne spioon Ali-Akbar Siadat, kes mõisteti süüdi Mossadile Iraani sõjasaladuste ja tuumaraketiprogrammi puudutava info edastamises. Siadat oli kuue aasta jooksul kohtunud Iisraeli salaagentidega Türgis, Tais ja Hollandis ning talle oli väärtusliku info eest tasutud iga kord 3000 kuni 7000 dollarit. Iraani võimud lubasid, et vahistamisi ja hukkamisi on ka edaspidi oodata.

Kuid 2010. aasta oli Iraani tuumaprojekti arengus kõige kehvem aasta. Kas põhjus oli kvaliteetsete varuosade puudumises või vigastes seadmetes ja materjalides, mida Mossadi varifirmad Iraani müüsid? Või hoopis selles, et alatasa toimusid lennuõnnetused, plahvatused raketi- ja tuumatehastes, salapäraselt kadusid kõrged sõjaväelased ja teadlased ning töölised pidevalt mässasid? Või hoopis Dagani viimases „vägevas saavutuses”, millest rääkis Euroopa ajakirjandus? Igatahes viitasid kõik need sündmused Iraani võimude arvates Dagani agentidele.

2010. aasta suvel nakatusid tuhanded Iraani tuumaprojektiga seotud arvutid ja serverid Stuxneti viirusega, mida peetakse üheks keerukamaks ja kavalamaks viiruseks maailmas. Stuxnet viis rivist välja kõik arvutid, millega juhiti Natanzi tsentrifuuge ning tekitas üleüldise kaose. Kuna pahavara oli nii keerulise ülesehitusega, ei jäänud kahtlustki, et sellele on kulutatud ohtralt raha ja tipptasemel asjatundjate aega. Viiruse üheks eripäraks oli see, et selle sai suunata ühte kindlasse süsteemi või programmi teisi programme kahjustamata. Viiruse olemasolu oli väga raske tuvastada ja selle abil oli võimalik tsentrifuugide pöörlemiskiirust reguleerida, ilma et keegi seda tähele oleks pannud. Spetsialistid leidsid, et on ainult kaks riiki, kes suudaks sellise küberrünnaku korraldada – Ameerika Ühendriigid ja Iisrael.

President Ahmadinejad püüdis Stuxneti poolt tekitatud kahju varjata ja kinnitas, et olukord on kontrolli all. Tegelikult olid 2011. aasta alguses umbes pooled tsentrifuugid rivist väljas.

Väidetavalt tõkestas Dagani meeskond Iraani tuumarelvaprogrammi edenemist lakkamatute rünnakute ja kavalustega ning nende käsi ulatus kõikjale. ÜRO esitas Iraanile pidevalt survet ja kehtestas sanktsioone, iraanlased ei saanud aatomipommi ehitamiseks vajalikke materjale ja vaba maailma pangad keeldusid Iraaniga koostööd tegemast. Lisaks tekitas riigikorra muutumine Iraanis poliitilisi ja etnilisi pingeid − 50 protsenti riigi rahvastikust moodustavad kurdid, aserid, araablased ja türklased.

Suurepärastele luureoskustele ja teiste riikide kaasabile vaatamata ei õnnestunud Mossadil tuumaprojekti täielikult ikkagi peatada.

„Dagan on küll tõeline James Bond,” ütles üks Iisraeli analüütik, „aga isegi James Bond ei suudaks sellises olukorras maailma päästa. Parimal juhul saab ta protsessi pidurdada. Iraani unistusele luua surmav massihävitusrelv saab kriipsu peale tõmmata ainult Iraani valitsus või laiaulatuslik sõjaline rünnak.”

Kõigele vaatamata määrati Dagan ramsad’iks (rosh hamossad – Mossadi juht). Eksperdid ennustasid, et Iraanist saab tuumariik 2005. aastal, hiljem lükati tähtaega edasi 2007. aastale, mõne aja pärast 2009. ja siis 2011. aastale. Kui Dagan 2011. aasta 6. jaanuaril erru läks, oli tal oma kodumaale järgmine sõnum: „Iraani tuumaprojekti ei viida lõpule enne 2015. aastat.” Ta soovitas jätkata sama taktikaga, mida oli rakendatud viimased kaheksa aastat ja külmutada kõik Iraanile kallaletungimise plaanid. „Ainult siis, kui mõõgad meie rahva lihasse tungivad, tuleb rünnata,” sõnas ta. „Selleni on veel vähemalt neli aastat aega.”

Dagan teenis oma riiki ramsad’ina kaheksa ja pool aastat ehk kauem kui enamik Mossadi juhte. Tema ameti võttis üle Mossadi vanemohvitser Tamir Pardo, kes oli alustanud oma karjääri Yoni Netanyahu nõunikuna.

Tõrvikut Pardole üle andes rääkis Dagan välisriikides operatsioonidel olevate Mossadi salaagentide kohutavast üksindusest, sellest, kuidas neil pole abi saamiseks kellegi poole pöörduda ning kuidas keegi ei lähe neid vajadusel päästma. Ta ei varjanud ka oma ebaõnnestumisi. Kõige suuremaks läbikukkumiseks pidas ta seda, et Mossadil ei ole õnnestunud tuvastada paika, kus Hamas hoiab Iisraeli sõdurit Gilad Shalit, kes viie aasta eest rööviti. Nendele äpardustele vaatamata võib julgelt öelda, et Daganil on au olla seni parim ramsad kogu organisatsiooni ajaloos. Peaminister Benjamin Netanyahu tänas Daganit kõikide juutide nimel ja embas teda soojalt. Seejärel tõusid kõik Iisraeli ministrid püsti ja tunnustasid 65-aastast ramsad’i ülevoolava aplausiga. George W. Bush saatis talle isiklikult tänukirja.

Kõige tähtsama lugupidamisavalduse osaliseks sai Dagan aasta varem, kui 16. jaanuaril 2010. aastal ilmus tuntud ajakirjaniku Ashraf Abu Al-Hauli artikkel Egiptuse Iisraeli-vaenulikus päevalehes Al-Ahram.

„Kui poleks Dagani,” kirjutas ta, „oleks Iraan juba aastaid tagasi tuumariigiks saanud ... Iraanlased teavad, kes on tuumateadlase Masud Ali Mohammadi surma taga. Iga Iraani juht teab, et võtmesõna on „Dagan”. Vähesed teavad, mis on Iisraeli Mossadi juhi nimi. Ta tegutseb tagasihoidlikult ega ihka meedia tähelepanu. Viimase seitsme aasta jooksul on Dagan andnud Iraani tuumaprojektile nii palju hävitavaid lööke, et seda pole õnnestunud tänini lõpule viia. Lisaks on Mossad läbi viinud terve rea ohtlikke operatsioone ka mujal Lähis-Idas.” Al-Haul mainis Dagani saavutusi Süürias, võitluses Hezbollah, Hamasi ja Islami Džihaadiga (vt peatükid 18–20).

„Kõik see,” võttis ta oma artikli kokku, „on teinud Daganist Iisraeli Supermehe.”

1948. aasta mais, kui loodi Iisraeli salateenistus, polnud supermehi kusagilt võtta. Leidus vaid käputäis Shai veterane, kes olid tegelenud spionaaži ja salaoperatsioonidega Palestiina juutide kogukonna põrandaaluse sõjalise organisatsiooni Haganah teenistuses. Ning neid tagasihoidlikke ja pühendunud võitlejaid vapustas Haganah esimese tegutsemisaasta jooksul organisatsiooniga seotud vägivald, võimuvõitlus, julmus ja mõrv, mis sai tuntuks Be’eri afääri nime all.