Читать книгу Spioonid - Michael Frayn - Страница 2

Kõik on nii nagu varem, avastan ma sihtkohta jõudes, ja kõik on muutunud.

Peaaegu pool sajandit on möödunud ajast, kui ma viimati selle väikese puidust jaamahoone ees rongilt maha astusin, aga jalad kannavad mind mingi unenäolise kerguse ja paratamatusega jaama viivast kallakust alla vähese liiklusega keskpäevasele peatänavale, siis vasakule, väikese korrapäratu poodiderea poole, ning postkasti juurest uuesti vasakule, tuttavale pikale sirgele puiesteele. Peatänav on täis uusi tüütuid liiklusskeeme, poodidel on isikupäratud uued nimed ja fassaadid ning peenikesed noored toomepuud, mida mäletan puiesteed ääristamas, on nüüd elunäinud ja väärikad. Aga kui pööran puiesteelt veel kord ümber nurga, tupiktänavasse…

Seal see on, nagu ikka. Seesama vana vaikne armas tuim keskpärasus.

Seisan nurgal, vaatan, kuulan ja hingan seda sisse, teadmata täpselt, kas olen liigutatud, et viibin pärast nii pikka aega taas siin, või üsna ükskõikne.

Jalutan aeglaselt tänava lõpus oleva väikese ringi poole. Needsamad neliteist maja seisavad soojal tuimal pärastlõunal rahulikult, enesega rahulolevalt, täpselt nagu alati. Lähen aeglaselt tagasi tänavanurgale. Kõik on alles, täpselt nagu vanasti. Ei tea, miks see mind niivõrd üllatab. Midagi muud ma ei oodanudki. Kuid ometi, pärast viit aastakümmet…

Kui esimene tuttavlikkusest tingitud vapustus hajub, hakkan nägema, et kõik ei ole tegelikult sugugi nii nagu varem. Tänav on täiesti muutunud. Majad on korda tehtud ja igavad, nende ühitamatud arhitektuuristiilid on uute verandade, valgustite ja lisatud puitdetailidega kuidagi sarnaseks muudetud. Mäletan, et igaüks neist oli nagu omaette maailm, teistest majadest niisama erinev kui inimesed, kes seal elasid. Igaüks neist oli rooside või kuslapuude, laimipuude või budleiade varjus peituv saladus. Nüüd on peaaegu kogu lopsakus kadunud, parkimiskohtade ja autodega asendunud. Tänava ääres rivis seisab veel autosid. Neliteist eraldatud kuningriiki on sulandunud omamoodi haljastatud linnaparklaks. Kõik saladused on lahendatud. Õhus on tunda peent tuntud kiirekasvuliste igihaljaste taimede lõhna. Aga metsikust siivutust lõhnast, mis mind siia meelitas, pole isegi nii hilisel juunikuupäeval enam jälgegi.

Vaatan üles taevasse, selle iga maastiku ja linnapildi osa poole, mis põlvkondade ja sajandite jooksul muutumatuks jääb. Isegi taevas on teistsugune. Kunagi andis selle kangelaslike lennukijälgede sigrimigri märku sõjast. Öösiti paistsid sealt prožektorivihud nagu püstised sõrmed ja langesid tohutud värvilised tulekerad. Nüüd on isegi taevas tasane ja ilmetu.

Nurgale jõudes kõhklen taas. Tunnen end üsna rumalalt. Kas olen nii pika maa maha sõitnud üksnes selleks, et tänava lõppu ja tagasi kõndida ning küpressihekkide lõhna nuusutada? Aga ma ei suuda välja mõelda, mida muud võiksin teha või tunda. Mu mõtted on otsas.

Ja siis tajun, kuidas õhkkond mu ümber muutub, nagu oleks minevik otse õhust tagasi saabunud.

Põhjuse tuvastamiseks kulub mõni hetk. See on hääl – nähtamatu rongi hääl, alguses summutatud ja kauge, kuid siis järsku selge kõlaga, kui rong tupiktänava lõpus seisvate majade tagusest süvendist nähtavale ilmub, samuti nagu rong, millega mina kahekümne minuti eest saabusin. Ta sõidab märkamatult mööda vasakpoolsete majade tagust raudteetammi, seejärel ületab õõnsalt kajava silla ja aeglustab jaama poole liikudes käiku.

Tuttav helide järjestus muudab kogu tupiktänavat minu pilgu ees. Majast vasakpoolsel nurgal, kus mina seisan, saab Sheldonite oma, vastasnurgal olevast Hardimentide oma. Hakkan kuulma muid helisid. Härra Sheldoni hekikääride lõputut nähtamatut lõksumist kõrge pöögiheki taga, mis on nüüdseks kadunud. Lõputuid noodiridu, mida mängisid Hardimentide kahvatud lapsed süngetes tubades korralikult kokku punutud laimipuude taga (mis on endiselt alles). Tean, et pead pöörates näen taamal tänaval Geestide kaksikuid üheskoos mingit keerulist keksu keksimas, täpselt ühesugused hiiresabad täpselt ühtemoodi kuklas hüplemas… ning Averyte sissesõiduteel end õliseks määrinud Charliet ja Dave’i ja laialilammutatud kolmerattalise osi…

Loomulikult vaatan praegu maja number kaks, mis asub Hardimentide oma kõrval. Isegi see näeb nüüd kummalisel kombel välja nagu kõik teised majad, ehkki ta on kinnitatud maja number kolm külge – tegemist on tupiktänava ainukese paarismajaga. See näib olevat endale saanud nime Wentworth. Kui mina selles elasin, oli majal ainult number, ja sedagi hädapärast, sest väravapostil olev numbriplaat oli kreosoodiga kaetud. Maja on siiski endist viisi ähmaselt piinlik, hoolimata uhkest uuest nimest, värskest valgest krohvist ja raudsest korrast, mida sillutisekivid ja isikupäratu pinnakate maja ees mõista lasevad. Ma peaaegu näen krohvi puhta sileduse all vana pragulist ja niiskuslaikudega halli seina. Lopsakate pikkade lehtedega lillede vahelt näen kummituslikke võrseid ajavat tundmatute põõsaste rägastikku, mille eest isa kunagi ei hoolitsenud, ja väikest paljast murulappi. Meie maja tegi veel häbiväärsemaks see teine pool, mille külge ta oli kinnitatud ja mis nägi välja veelgi hullem kui meie oma, sest Pincherite aias vedeles vihmast kõveraks tõmbunud mahajäetud mööbli ning puidu- ja metallijääke, mis härra Pincher1 oli töö juurest varastanud. Vähemalt nii kõik tänava elanikud arvasid. Võib-olla oli asi lihtsalt tema nimes, torkab mulle nüüd pähe. Igal juhul polnud Pincherid tupiktänavas soovitud elanikud – isegi veel vähem kui meie – ja kohutav tõsiasi, et meie kodud olid ühendatud, viis meid koos nendega põhja.

Sellisena näen tänavat praegu. Aga kas tema näeb seda oma eas samasugusena? Ma pean silmas kohmetut poissi, kes elab selles kasimata majas Hardimentide ja Pincherite vahel – Stephen Wheatleyt, sedasama, kellel on peast eemale hoidvad kõrvad ja liiga lühike hallist flanellist koolipluus, mis ülemäära pikkade hallide lühikese säärega flanellpükste värvli vahelt välja ripub. Ma vaatan, kuidas ta kaardus uksest välja tuleb, toppides alles õhtuoodet suhu. Kõik tema seljas on üleni hall – isegi veniv püksirihm, triibuline nagu vanamoodsa õlgkaabu ümber käiv pael, pandlaks S-tähe kujuline metallmadu. Püksirihma triibud on kahte halli tooni, sest poiss on üleni mustvalge, sellisena tean ma teda kodus olevatelt vanadelt mustvalgetelt fotodelt, mis mu lapselapsi uskumatult naerma ajavad, kui ütlen, et see olen mina. Mina ei suuda seda samamoodi uskuda. Mul ei oleks õrna aimugi, milline Stephen Wheatley välja näeb, kui poleks neid fotosid, ja ma ei oskaks kunagi arvata, et oleme kuidagi teineteisega seotud, kui poleks foto taha kirjutatud nime.

Praegugi veel tunnen ma sõrmeotste all mao soomuselise keha mõnusat sakilist hõbetekstuuri.

Stephen Wheatley… Või lihtsalt Stephen… Klassitunnistusel S. J. Wheatley, klassiruumis või mänguväljakul lihtsalt Wheatley. Kummalised nimed. Ükski neist ei tundu talle päriselt sobivat, kui ma nüüd poissi vaatan. Enne ukse kinni löömist pöörab ta end ringi ja hüüab täis suuga midagi ebapiisavalt solvavat vastuseks oma talumatu vanema venna järjekordsele üleolevale pilkele. Ühe tema räpase tennise paelad on lahti ja üks pikk hall põlvik on jalas lõõtspillina lonti vajunud. Tunnen püksiserva varjus oleva sokihoidja lootusetut lõtvust sõrmeotste all niisama selgelt kui mao soomuseid.

Kas ta teab, juba selles eas, mis positsioon tal tänaval on? Ta teab seda täpselt, isegi kui ta sellest teadlik pole. Kusagil sügaval sisimas mõistab ta, et tema ja ta pere on kuidagi teistsugused, kes ei sobi ega hakka kunagi sobima hiiresabadega Geesti plikadega ega õliga määrdunud Avery-poistega.

Väravat pole tal vaja avada, see on juba lahti, sest on veest läbi imbununa ülemisest hingest lahti mädanenud. Ma tean, kuhu ta läheb. Mitte teisele poole tänavat Norman Stotti juurde, kellel poleks häda midagi, kui poleks tema väikest venda Eddiet. Eddiel on midagi viga – ta muudkui jõlgub läheduses, vesistab suud, naeratab ja püüab sind katsuda. Mitte Averyte ega Geestide poole. Kindlasti mitte Barbara Berrilli juurde, kes on kaval ja reetlik nagu suurem osa tüdrukuid ja veelgi vastumeelsem nüüd, kui Stepheni vend Geoff on hakanud juukseid pumatiga siluma ja käib Barbara vanema õe Deirdrega õhtuhämaruses sigarette suitsetamas. Berrilli-plikade isa on sõjas ja kõik ütlevad, et nad on ülekäte läinud.

Nagu ma juba arvasin, läheb Stephen teisele poole teed, vaevumata isegi pead pöörama, et näha, kas ei tule mõnda autot – aga sõja ajal pole muidugi erilist liiklust, kui välja arvata mõni harv jalgratas ja aeglaselt edasi rühkivad hobused, kes piimamehe ja pagari vankrit veavad. Ta kõnnib aeglaselt, suu pisut ammuli, mingisse ähmasesse unistusse vajunud. Mida mina nüüd teda vaadates tunnen? Enamalt jaolt vist kihku tal õlgadest kinni haarata, teda raputada ja öelda, et ta üles ärkaks ja poleks nii… nii mitterahuldav. Mulle meenub, et ma pole esimene, kellel on selline kihk.

Möödun tema kannul Trewinnickist, salapärasest majast, kus on alati pimenduskardinad ees ja külma põhjamaiselt tumeda kuusetuka taga hooletusse jäetud aed. Aga Trewinnick ei ole häbiväärne nagu meie ja Pincherite maja, selle sünguses on midagi pahaendelist. Mitte keegi ei tea siin elavate inimeste nime ega isegi seda, kui palju neid siin elab. Nende näod on tõmmud, nende riided mustad. Nad tulevad ja lähevad pimedas ja hoiavad ka valgel ajal pimenduskardinaid ees.

Stephen on teel kõrval asuvasse majja. Number üheksasse. Chollertoni. Haywardide majja. Ta avab valge hästi õlitatud jalgvärava ja paneb selle hoolikalt enda järel kinni. Ta kõnnib mööda korralikku punastest tellistest teerada, mis lookleb roosipeenarde vahel, ja koputab sepistatud koputiga raskele tammepuust uksele. Kaks viisakat mitte liiga valjut koputust, mida tugev tammepuit summutab.

Ootan värava taga ja uurin vargsi maja. See on vähem muutunud kui suurem osa teisi maju. Mahedatel punastel tellistel on endiselt teravad nurgad ning puidust aknaraamid, katuseviilud ja garaažiuks on niisama laitmatult valged nagu siis, kui härra Hayward neid värvis, seljas värvitud pinnaga võrreldavad puhtad valged tunked ja hommikust õhtuni vilistades. Punastest tellistest teerada lookleb endiselt roosipeenarde vahel ja peenarde servad on niisama geomeetrilised ja selged kui vanasti. Välisuks on endiselt värvimata tammepuidust ja sellel on pisike rombikujuline pruunist klaasist aken. Tagasihoidlikus kirjas nimi ukse kõrval päevinäinud vaskplaadil on endiselt Chollerton. Vähemalt siin on minevikku täielikult säilitatud.

Stephen ootab ukse taga. Nüüd alles, liiga hilja, paneb ta oma välimust tähele. Ta tõmbab lontivajunud põlviku üles ja kummardub lahtiseid tennisepaelu siduma. Aga juba paotub uks ja majas oleva pimeduse taustal seisab lävel Stepheni-vanune poiss. Ka temal on seljas hall flanellsärk ja jalas hallist flanellist lühikesed püksid. Aga tema särk ei ole liiga lühike ega püksisääred liiga pikad. Tema hallid põlvikud on kenasti üles tõmmatud, nii et ulatuvad põlvedest sentimeetri kaugusele, ja pruunist nahast sandaalide rihmad on korralikult kinni.

Ta pöörab pea kõrvale. Ma tean, mida ta teeb. Ta kuulab, kuidas ema küsib, kes ukse taga on. Ta ütleb emale, et see on Stephen. Ema käsib tal sõbra sisse kutsuda või välja mängima minna, mitte jõlkuda uksel, pooleldi toas, pooleldi õues.

Keith teeb ukse täiesti lahti. Stephen pühib kiiruga jalgu jalatsiresti metallvöötidel ja seejärel uuesti toas oleval uksematil ning lõdva sokihoidja küljes olev põlvik vajub uuesti alla. Uks sulgub tema taga.

Siin saigi lugu alguse. Haywardide juures. Päeval, kui Keith, minu parim sõber, ütles esimest korda need viis lihtsat sõna, mis minu maailma pahupidi keerasid.

* * *

Huvitav, mis on selle ukse taga nüüd? Toona paistis juba ukse avanedes esimese asjana poleeritud tammepuidust esikukapp, kus rippusid riideharjad, kingalusikad ja nööpijad ning olid nagid jalutuskeppide ja vihmavarjude jaoks. Seejärel, sisse astudes, võis näha tumedaid tammepaneele, kaht Alfred Hollingsi akvarelli Trossachsi rahvuspargist ja kaht portselantaldrikut, millel oli kujutatud siniseid pagoode ja väikseid siniseid riisikübaratega inimkujusid, kes kõndisid üle väikeste siniste jalgsildade. Elutuppa ja söögituppa viivate uste vahel seisis kappkell, mis koos teistes tubades asuvate kelladega veerandtunde lõi, täites maja neli korda tunnis ebamaise, alati isemoodi muusikaga.

Kõige selle keskel oli minu sõber Keith. Pilt ei ole ilmselt enam mustvalge, sest nüüd näen ma meie püksirihmade värvi. Keithi rihm on samuti kinnitatud S-tähe kujulise metallmaoga ja selle mustal taustal on kaks kollast triipu, minu rihmal on kaks rohelist triipu. Hõlpsamaks sotsiaalseks määratlemiseks on meid värvidega eristatud. Kollane ja must on kohaliku õige algkooli värvid, kus kõik poisid sooritavad erakooli sisseastumiskatsed ja kõigil on oma kriketikurikas, jalatsid ja kaitsmed ning spetsiaalne pikk kott, kuhu need panna. Roheline ja must on vale kooli värvid, kus pooled poisid on kiitsakad mühkamid nagu minu vend Geoff, kes on juba sisseastumiseksamit teinud ja selles läbi kukkunud, ja kus me mängime kriketit katkiste ühiskasutuses olevate kurikatega – osal meist jalas pruunid võimlemissussid ja tavalised hallid lühikesed püksid.

Juba siis olin ma väga hästi teadlik, et mul on mõistetamatu õnn olla Keithi sõber. Kui ma nüüd täiskasvanuna sellele tagasi vaatan, näib see veelgi üllatavam. Mitte ainult tema püksirihm, vaid ka tema ise oli üleni kollane ja must; mina olin lihtsalt roheline ja must. Tema oli meie kahemehearmees ohvitser. Mina kehastasin teisi auastmeid – ja olin selle eest tänulik.

Meil oli palju ettevõtmisi ja projekte ning kõigis neis oli tema juht ja mina olin juhitav. Nüüd näen, et terve hulga minu elus domineerinud isikute seas oli tema ainuke, kelle jüngriks ma sain. Tema autoriteeti põhjendas täielikult intellekti ja kujutlusvõime üleolek. Just Keith, mitte mina, tuli mõttele, et meie kaht maja võiks ühendada tross, millega saaksime omavahel vahetada sõnumeid nagu tšekke ja peenraha kohalikus toidupoes, ja just tema kavandas imelise maa-aluse raudtee, mille õhusurve paneks liikuma nagu sularahasüsteemi, mida olime näinud lähedal asuvas kaubamajas ja mille kaudu me saaksime ise kiiresti ja hõlpsalt edasi-tagasi liikuda, jäädes ümbruskonnale märkamatuks. Või köistee ja surveõhutorud, mida mööda meie ja meie sõnumid edasi liiguksid, niipea kui me plaanid ellu viime. Just Keith avastas, et Trewinnickis, salapärases majas tema maja kõrval, kus pidevalt pimenduskardinad ees olid, tegutsesid Jutid, vasakpoolne organisatsioon, mis seisis kõiksuguste vandenõude ja pettuste taga. Just Keith oli ühel päeval avastanud majade tagusel raudteetammil salakäigu, mille kaudu Juttide liikmed tulid ja läksid. Või õigemini oleks iga hetk avastanud, kui isa ei oleks käskinud tal õigeks ajaks koju tulla, et oma kriketijalatseid puhastada ja hommikuseks kooliminekuks valmis seada. Niisiis seisavad Keith ja Stephen koridoris tumedate seinapaneelide, hõbedasära ja kellamängu keskel ning püüavad otsustada, mida nad pärastlõunal tegema hakkavad. Õigemini ootab Stephen, et Keith otsustaks. Võib-olla on isa andnud talle mingi ülesande, mille juurde Stephen appi lubatakse. Näiteks tuleb jalgratast hooldada või garaažis isa tööpingi ümbert põrandat pühkida. Jalgratas vajab eriti palju hoolitsust, sest Keith sõidab sellega iga päev kooli ja tal on eriline sportrattamudel, mida peab spetsiaalse õliga õlitama ja spetsiaalsete puhastusvahenditega puhastama, kuni selle roheline raam läigib ning kroomitud lenkstangid, kodarad ja kolme käiguga rattarumm päikese käes hiilgavad. Jalgrattaga on lihtsalt õige koolis käia; buss, mille peale Stephen iga päev peatänavaäärsest pragunenud betoonist bussiootekojast astub, on vale valik. Jalgratta puhul on roheline värv õige, täpselt nagu see on püksirihma ja bussi puhul vale.

Või lähevad nad ülakorrusele ja lukustavad end Keithi mängutuppa. Tema mängutuba on niisama korras kui ülejäänud maja. Seal pole laiutamas ja kõike segamas nõmedaid vendi ega õdesid, nagu Stepheni kodus ja kõigis teistes tupiktänava majades, kus elab lapsi. Kõik Keithi mänguasjad kuuluvad temale ning on korralikult sahtlitesse ja kappidesse paigutatud, sageli karpides, millega need poest toodi. Seal on mõnus asjakohane kellamäärde lõhn, mida levitavad kellamehhanismiga võidusõiduautod ja kiirpaadid. Seal leidub konstruktorikomplektidest õigesti kokku pandud keerulisi mehaanilisi konstruktsioone, kus on vaheliti hammasrattad, põrkemehhanismid ja tiguajamid, ning komplektidest korralikult kokku pandud täiuslikke Spitfire’i ja Hurricane’i lennukimudeleid, millel on tselluloidist kabiinikuplid ja sissetõmmatavad telikud ning mis mahuvad oivalisse pardimunasinisesse lennukikõhtu. Mõnes sahtlis on patareide jõul töötavad vidinad: kolmes värvitoonis säravad taskulambid ja väikesed optilised riistapuud, mis suunavad valguskiiri läbi läätsede ja prismade – kõik töökorras. Seal on riiulitäis poisteraamatuid, milles asustatakse üksildasi saari, täidetakse biplaanidega lennates missioone ja avastatakse salakäike. Üks teine riiul on täis raamatuid, mis õpetavad tühjadest sigarikarpidest juhtmeteta superheterodüünvastuvõtjaid tegema ja muna siidist taskurätikuks muutma.

Kui tohib ja kui Keithi isa ei ole äsja muru niitnud, võivad nad aeda mängima minna. Nad ehitavad raudteesüsteemi, mis ulatub alt garaažitaguste lillepeenarde juurest kõrgele pommivarjendi künka otsa, kust muljet avaldavad sillad viivad raudtee üle hingematvate kuristike. Seejärel läheb tee köögiviljaaias läbi ohtliku bandiitide piirkonna ning sealt alla kurgilava taga asuva tähtsa tööstuskompleksi ja kaide juurde. Õigemini pidi kõik nii olema, kui Keith on isalt kõik vajalikud maakasutusload kätte saanud.

Nad võivad minna jalutama, võib-olla üles golfiväljakule, kus Keith on näinud mingit kummalist looma, midagi rääkiva ahvi sarnast, end astelherne põõsastes peitmas, või Paradise’i väiketalude juurde, kus ta nägi kunagi allakukkunud Saksa lennukit, mille kokpitis istus surnud piloot. Jalutuskäigu ajal räägivad nad oma kavatsusest ehitada inimest kandev purilennuk, mida saab katuselt õhku saata, või päris rooliga päris auto. Purilennuki ja auto on kavandanud loomulikult Keith, aga auto on projekt, millesse Stephen on juba aktiivselt kaasatud, sest autole pidid jõu andma kümned vanad kellamehhanismiga töötavad mootorid, mis pole võetud Keithi pühadest mänguasjadest, vaid katkistest, mida leidus küllaga Stepheni segamini mänguasjakapis.

Käsil on veel palju muid projekte ja lahendada on vaja hulk saladusi. Kuid üks võimalus on liiga ebaharilik, et seda üldse kunagi kaaluda – mõte minna Stepheni majja mängima. Mis mõtet sel oleks? Tema tagahoovi ebahuvitavaid savanne ei läbi ühtegi uhket mandritevahelist raudteed ja Stephenil ei tule kunagi pähe näidata kellelegi, kõige vähem veel Keithile, tuba, kus tema ja Geoff mitte ainult ei mängi, vaid ka magavad ja koolitükke teevad. Veel hullem on see, mis on voodite sees ja ümber – nööri, plastiliini, elektrikaabli, unustatud sokkide ja tolmu, vanadest hüljatud ettevõtmistest järele jäänud kõdunevate liblikate ja katkiste linnumunadega vanade pappkarpide lootusetu segadus.

Püüan ette kujutada võimatut, et Keith küsib oma emalt, kas ta võib Stepheni juures mängida… Naeran selle mõtte peale. Tema ema istub elutoas diivanil ja tõstab pilgu raamatukogu raamatult. Ta kergitab pisut oma täiuslikult kitkutud kulme. Mida ta ütleb? Tegelikult tean ma täpselt, mida ta ütleb. „Ma arvan, et parem oleks seda issilt küsida, kullake.”

Ja mida ütleks issi, kui Keith leiaks piisavalt põhjust ja julgust, et sellele ennekuulmatule palvele kindlaks jääda? Kas ta pööraks üldse ringi ja vaataks kord ka Stepheni poole, olles kutse jultumusest rabatud? Muidugi mitte. Samuti ei vastaks ta küsimusele. Ta ütleks lihtsalt midagi sellist, nagu: „Kas sa oled oma kriketikurika juba ära õlitanud, kutt?” Ja sinna asi jääkski; nad läheksid kööki, paluksid proua Elmsleylt põrandale laiali laotamiseks ajalehti ja õlitaksid Keithi kriketikurikat.

Nüüd tagasi vaadates hämmastab mind, et Keithi vanemad olid üldse lubanud oma pojal Stepheni majja viivaid maa-aluseid tunneleid ehitada ja trosse õhku vedada, temaga linnupesi uurida ja ahve jahtida, teda oma täiuslikult hoitud mänguasjadega mängima ja oma erilist sportratast puhastama kutsuda. On võimalik, et tema isa ei olnud Stepheni olemasolu lihtsalt kunagi tähele pannud, aga ema oli seda kindlasti märganud. Ta ei rääkinud otseselt temaga, aga mõnikord pöördus tema ja Keithi poole korraga, lisades lausele „teie kaks” või „poisid”. „Kas teie kaks sooviksite klaasikest piima?” võis ta Keithile otsa vaadates hommikupoolikul küsida. Või: „Tulge, poisid. On aeg mänguasjad kokku korjata.” Mõnikord palus ta Keithil midagi enda poolt Stephenile edasi öelda. „Kullake, kas Stephenil pole vaja koolitükke teha…? Keith, kallis, kas tahaksid paluda, et Stephen jääks teed jooma?”

Keithi ema kõneles vaikselt ja naeratades, mingi rahuliku lõbususega, huuli ülemäära liigutamata. Suure osa päevast veetis ta diivanil lamades või magamistoas puhates ning just puhanud näis ta ka alati olevat. Ta ilmus mängutoa uksele, puhanud, rahulik ja tasakaalukas, teatamaks, et ta läheb sealsamas lähedal elavale tädi Deele külla või poodidesse. „Poisid, teiega on ju kõik hästi, eks? Teil on, millega aega sisustada?” Kui ta ei läinud poodidesse ega tädi Dee juurde, siis käis ta postkontoris. Ta postitas kirju, mõnikord Stepheni arvates mitu korda päevas.

Kuid Keithi isa töötas päev läbi. Mitte mingis nägematus kontoris nagu Stepheni isa ja kõigi teiste isad, kes sõjakohustust ei täitnud, vaid aias ja köögiviljaaias ning maja ümber, kus ta muudkui kaevas ja väetas, pügas ja lõikus, kruntvärvi ja pealisvärviga pintseldas, juhtmeid vedas ja neid välja vahetas, tehes täiuslikkust pidevalt täiuslikumaks. Isegi kanadel aia tagaosas oli laitmatult elegantne elu, nad patseerisid kõrgilt avaras kuningriigis, mida ümbritses sirgete joontega läikiv võrktara, ja munesid puhtaid pruune mune kanalas, kus kanasööda ja väljaheidete tuttav lõhn segunes maitsekalt värske kreosoodi lõhnaga, mis tuli väljast, ja värske lubja lõhnaga, mis tuli seest.

Keithi isa töökeskus oli garaaž. Selle kahele poole avanevaid uksi ei tehtud kunagi lahti, aga külje peal oli väike uks, mille juurde pääses otse köögist üle õue tulles, ja mõnikord, seistes Keithi taga, kui too pidi küsima isalt luba murul käimiseks või raudteerööbaste aiateedele maha panemiseks, nägi Stephen vilksamisi garaažis peituvat imelist erakuningriiki. Keithi isa töötas süvenenult mõne puu- või metallitüki kallal, mida hoidsid kindlalt paigal tööpingi küljes olevad kruustangid, viilis, saagis või hööveldas osavalt, teritas oma suurt hulka peitleid käiakivil või sobras tööpingi kohal ja ümber leiduvates sadades korras sahtlites ja lahtrites, otsides täpselt õiget liivapaberit, mõõteriista või kruvi. Õhus oli tunda iseloomulikku lõhna. Mis lõhn seal oli? Kindlasti saepuru ja masinaõli. Võib-olla ka pühitud betoonpinna. Ja auto lõhn.

Auto oli veel üks täiuslik asi – väike peresedaan, mille kroomitud pinnad garaaži pimeduses tähtedena särasid ning mille kere ja mootori eest hoolitseti laitmatult, olles pidevalt valmis sõja lõpuks, kui taas on saada bensiini, et jälle autoga sõita. Mõnikord paistsid Keithi isast ainult jalad, mis ulatusid välja autoalusest valgussõõrist, kui ta regulaarset ülevaatust ja õlivahetust tegi. Puudusid üksnes rattad. Auto seisis täiesti liikumatult neljal hoolikalt tahutud puupakul, et sisse tungivad sakslased seda enda kasutusse ei võtaks, nagu Keith selgitas. Rattad ise rippusid korralikult seinal piknikukorvi, puidust pressi vahel olevate tennisereketite, õhust tühjaks lastud kummimadratsite ja kummirõngaste vahel – kõik need kuulusid unustusehõlma vajunud muretu elu juurde, millele oli mõneks ajaks lõpp tehtud, nagu paljudele asjadele sõja kestes, kõikide peade kohal rippuva olukorra ajaks, mis igaühe elu nii paljudel viisidel mõjutas.

Stephen võttis kord julguse kokku, et Keithilt omavahel olles küsida, kas sakslased oma õela leidlikkusega, mille poolest nad kurikuulsad olid, rattaid seinalt alla ei võtaks ja autole uuesti alla ei paneks. Keith selgitas talle, et rattamutrid, millega neid kinnitati, olid kindlalt lukustatud salajasse sahtlisse isa voodi kõrval koos revolvriga, mis oli isal olnud ohvitserina Suures Sõjas ja millega ta kavatses sissetungivaid sakslasi seekord ebameeldivalt üllatada.

Keithi isa tegi muudkui tööd – ja vilistas töötamise ajal. Ta vilistas toredalt ja vabalt nagu laululind lõpmata keerulist looklevat viisi, mis ei lõppenud kunagi, täpselt nagu tema töö. Harva leidis ta hetke rääkimiseks. Aga kui leidis, olid tema sõnad kiired, kuivad ja kärsitud. „Uks – värv – märg,” oli ta Keithi emale teatanud. Kui ta oli heas tujus, kutsus ta Keithi „kutiks”. Mõnikord sai sellest „poiss”, millel oli käskiv varjund: „Ratas ära kuuri, poiss.” Aga mõnikord ilmus tema huultele midagi naeratusesarnast ja ta ütles Keithile „vana semu”. „Kui see mängulennuk vastu kasvuhoonet läheb, vana semu,” ütles ta naeratades, „saad kepiga peksa.” Keith ilmselt uskus teda. Stephen samuti. Esikunagis jalutuskeppide ja vihmavarjude hulgas rippus ka terve hulk keppe. Stepheni poole ei pöördunud ta kunagi – ta isegi ei vaadanud tema poole. Isegi kui see oli Stephen, kes ähvardas kasvuhoonele viga teha, oli Keith „vana semu” ja Keith, kes kepiga peksa sai, sest Stephenit ei olnud olemas. Ühtlasi ei rääkinud ka Stephen temaga kunagi ega vaadanud talle otse silma, ükskõik kas ta naeratas või mitte. Võib-olla sellepärast, et ta kartis liiga palju, või hoopis sellepärast, et kui sind pole olemas, siis sa ei saagi midagi sellist teha.

Oli teisi põhjuseid, miks Keithi isa austust äratas. Keith oli Stephenile rääkinud, et isa oli Suures Sõjas viie sakslase tapmise eest medali saanud. Ta oli nad täägiga läbi torganud, aga kuidas Keithi isal oli õnnestunud tääk oma kuulsa revolvri külge kinnitada, ei julgenud Stephen küsida. Tääk hüples endiselt verdtarretaval kombel Keithi isa khakipükstega kaetud tagumikul igal nädalavahetusel, kui ta oma kodukaardimundris minema marssis, kuigi tegelikult ei läinud ta kodukaardirühma juurde, nagu Keith oli selgitanud, vaid salateenistuse heaks mingit erilist ülesannet täitma.

Haywardid olid laitmatud. Ja sellest hoolimata talusid nad Stephenit! Väga võimalik, et ta oli tupiktänavas ainuke inimene, kes oli iial nende majja või isegi aeda astunud. Ma püüan ette kujutada Norman Stotti Keithi mängutoas ringi müdistamas… või et Barbara Berrillit kutsutaks teed jooma… Minu kujutlusvõime takerdub. Ma ei suuda vaimusilma ette manada isegi seda, kuidas täiesti korralikud ja vaoshoitud lapsed, näiteks Geesti kaksikud või kahvatud muusikud majast number üks, roosipeenarde vahel väljapeetult mängivad. Ma ei suuda seal ette kujutada ka ühtegi täiskasvanut. Seisan mõttes Keithi selja taga, kui ta koputab elutoa uksele… „Sisse,” ütleb tema ema hääl, mis harva valjemaks muutub. Keith avab ukse ja me näeme tema ema viisakalt teed joomas… kellega? See ei ole proua Stott ega proua Sheldon. See pole minu ema (see tuleb mulle nüüd pähe!). See pole proua Pincher…

Mitte keegi. Isegi mitte proua Hardiment ega proua McAfee.

Sama võimatu on ette kujutada, et Keithi ema viibib mõnes teises tupiktänava majas.

Kui välja arvata tädi Dee oma.

* * *

Tädi Dee oli veel üks Haywardide pere imeline ehe.

Ta elas kolm maja edasi, samal tänavapoolel, peaaegu Stepheni maja vastas, šokolaadipruuni sõrestiku ja õitseva mandlipuu taga. Minu ema ja ülejäänud tänav tundsid teda proua Tracey nime all. Keithi ema oli pikk, tädi Dee lühike. Keithi ema oli rahulik ja mõõdetud naeratusega, tädi Deel oli alati kiire ja ta ei naeratanud sugugi mõõdetult, vaid uljalt valgeid hambaid ja lustlikkust demonstreerides. Keithi ema käis kogu aeg edasi-tagasi poodide vahet, et nii tädi Deele kui ka endale asju tuua, sest tädi Dee oli väikese Millyga niivõrd hõivatud, ja kui ta polnud ise poes, jooksis ta muudkui tädi Dee kodu vahet, et Milly eest hoolitseda, kui tädi Dee poes käis.

Mõnikord saatis Keithi ema enda asemel sinna oma poja, käes kaks või kolm aia lõpus olevast näidiskanalast toodud värsket muna või ajalehepaberisse keeratud äsjalõigatud maitsetaimed, ja Stephen läks temaga kaasa. Tädi Dee varjamatu naeratus lõi särama, niipea kui ta meile ukse avas, ja ta rääkis mitte ainult Keithi, vaid üsna otseselt meie mõlemaga, nagu oleksin mina olemas niisama palju kui Keith. „Tere, Keith! Sul on juukseid lõigatud! Kui kena! Tere, Stephen! Su emme rääkis, et sina ja Geoff olite mõlemad hullusti külmetanud. Kas sa oled nüüd tervem? Oi, mul on nii hea meel. Istuge ja mängige hetkeks Millyga, kuni ma vaatan, kas leian teile mõlemale tükikese kooki.”

Keith ja mina istusime kohmetult elutoas põrandal lebavate beebilelude keskel, vaadates laitvalt Millyt, kes tõi meile oma nukud ja pildiraamatud ning püüdis sülle ronida, naeratav ja usaldav nagu tema emagi. Maja oli peaaegu niisama korratu kui minu kodu. Terrassiuste taga olev tagaõu oli veel hullem. Hoolitsemata muru oli niisama kõrge kui roostetavad kroketiväravad, mis olid mõnest varasemast suvest sinna jäänud. Kui me tädi Dee juures olime, oli Keithi näol alati tema isale omane hukkamõistev ilme, ta silmalaud olid pisut allapoole vajunud ja huuled kokku surutud, nagu hakkaks ta kohe-kohe vilistama. Aga nagu mina aru sain, ei olnud see kuidagi seotud tema tädi täiusliku tädilikkusega. Tädid pidid olema kutsuvad, lõbusad ja korratud. Neil pidid olema väikesed lapsed, kes sulle naeratavad ja sülle ronida püüavad. Keithi hukkamõistev ilme oli lihtsalt ilme, mis pidi ühel korralikult kasvatatud õepojal tädi majas olema. See tõestas veelgi Keithi perekonna vankumatut korralikkust.

Igal juhul oli korratusel põhjus. Tädi Deest ja isegi korralagedusest endast kiirgas mingit püha valgust nagu pühakust ja tema sümbolitest religioossel maalil, sest nad andsid edasi onu Peteri hiilgust.

Kaminasimsil oli hõberaamis foto onu Peterist, kes naeratas sama uljalt ja avalalt nagu tädi Dee, kuninglike õhujõudude teravatipuline ohvitserimüts viltu peas, kooskõlas tema ulja naeratusega. Berrilli-plikade isa oli kusagil sõjas, McAfeede poeg andis oma panuse Kaug-Idas. Aga mitte kellelgi polnud onu Peteriga võrreldavat eemal viibivat sugulast. Ta oli pommituslennuki piloot ja lennanud Saksamaa kohal nii ohtlike ja salajaste erimissioonidega, et Keith võis neile ainult vihjata. Foto ümber olid hõbedased karikad, mida ta oli eri spordialadel võitnud. Riiulitel oli seiklusjutte, mis onu Peter oli poisipõlvest alles hoidnud ja mida Keithil mõnikord laenata lubati. Tema eemalolek oli omamoodi kohalolek. Ta oli olemas väikeses hõbeprossis, mida tädi Dee alati rinnas kandis ja mille sinisel emailtaustal olid kolm kuulsat initsiaali, külgedelt sirutuvad kuulsad tiivad ja peal kuulus kroon. Onu Peteri lustlikku julgust oli tunda tädi Dee julges lustlikkuses, tema muretut ohu eiramist korratus majas ja unarussejäetud aias. Ainult Keithi ema käis tädi Dee juures, tema isa ei käinud seal kunagi. Ja tädi Dee ei käinud kunagi Keithi kodus. Ainus kord, kui ma Milly jalutuskäru Keithi vanemate välisukse taga ootamas nägin, oli hiljem – ja ma teadsin kohe, et midagi on valesti.

Mitte et toona oleks sellises vildakas elukorralduses minu meelest midagi imelikku olnud. Haywardide pere kombed olid niisama kaheldamatud ja mõistetamatud kui püha perekonna kodune elu. Võib-olla ei vastanud isegi tädi Dee onu Peterist hoolimata Jumal-isa nõutud standarditele.

Ainult üks külaline oli alati Keithi kodus teretulnud: kapsalehe-kõrvadega, ammuli suuga ja räpaste tennistega Stephen.

* * *

Kas Stephen siis ei armastanud oma perekonda? Kas ta ei hinnanud toona omadusi, mis ta neis hiljem avastas ja mis vanemaks saades teda aina sügavamalt mõjutasid?

Ma ei usu, et ta kunagi kahtles, kas ta neid armastab või mitte. Nad olid tema perekond ja jutul lõpp. Ilmselt meeldisid talle mõned nende omadused, sest alateadlikult mõistis ta, et tema ebasoodsat olukorda elus oli vaja selleks, et tuleks esile kütkestav erinevus Keithi staatuse ja tema positsiooni vahel. Kuidas oleks Stephen saanud imetleda Keithi vaevatut vedamist elada vennata, kui ta ise poleks pidanud venda taluma, kui ta poleks pidanud kuulama, kuidas vend pidevalt uusi kirumisvõimalusi katsetas („Jumal taevas”, „Jeesus nuttis”) ja kõiki saatana sigidikuks nimetas? Kas ta oleks Keithi ema heldust ja rahulikkust nii selgelt märganud, kui tema enda ema ei oleks suuremat osa päevast veetnud, luitunud põll ees, ohkav ja ärevil, suutmata pealtnäha mõelda muule kui Geoffi vandumisele, Stepheni asukohale ja nende toa räpasusele? Kas isegi onu Peter oleks olnud niivõrd täiuslik onu, kui Stephen ise poleks pidanud läbi ajama käputäie võõraste lillelises kleidis tädidega?

Stepheni isa ja Keithi isa vahel oli eriti pikantne kontrast. Stepheni isa kohalolu oli vaevu märgatav. Ta oli kogu päeva ja sageli õhtu läbi kusagil kontoris, tehes tööd, mis on kirjeldamiseks liiga igav, midagi, mis oli seotud ehitusmaterjalide hulga reguleerimisega. Ükskord oli ta olnud tervelt aasta põhja pool mingil ärireisil ja mitte keegi ei olnud sellest kunagi rääkinud ega seda isegi eriti tähele pannud. Ja isegi kui ta oli kodus, ei vilistanud ta hirmutavat viisi, ei kutsunud Stephenit „vanaks semuks” ega ähvardanud talle kepiga peksa anda. Ta rääkis väga vähe. Sageli meenutas ta mingit leebet karvast looma. Ta istus tundide viisi söögitoalaua taga, paberid ja kaustad laiali laotatud, prillid ninaotsal, või vajus mõnda elutoa kulunud tugitooli ja tukastas vaikselt võõraste raadiokontsertide saatel, mida keegi teine kuulata ei tahtnud. Ta lasi lipsu lõdvaks ja terve hulk tumedaid sassis rinnakarvu puges lahtisest särgikaelusest välja. Siis vajus tema pea alla ja terve maailm nägi lisaks veel sassis karvu, mis kasvasid korrapäratute tuttidena tema viljatul pealael. Isegi tema käeselgadel olid tugevad tumedad karvad – püksiserva ja allavajunud sokkide vahel samuti. Tema välimus oli niisama mitterahuldav kui Stepheni oma.

Mõnikord kui ta ärkvel oli, küsis ta Stephenilt ja Geoffilt viisakalt, millega nad olid tegelenud. Ta kõneles aeglaselt ja hoolikalt, nagu arvaks, et nad ei saa temast aru. Ja kui tema kannatus viimaks siiski katkes, oli kõige hullem karistus, mida ta suutis välja mõelda, huupi poistele vastu pead äsamine, mille eest nad pingutuseta kõrvale põikasid. Tavaliselt oli kannatuse katkemise põhjus nende tuba ja seal valitsev segadus, mida isa mõnikord kuddelmuddeliks nimetas. Selles oli midagi piinlikkust tekitavalt privaatset; mitte keegi tupiktänavas polnud kunagi sellist sõna kasutanud. Kui Stephen vastu vaidles ja püüdis edasi raiuda, et toa koristamata jätmine jätab aega tähtsamate asjade, näiteks koolitükkide jaoks, tõi isa kuuldavale veel kummalisema sõna: shnick-shnack. Stephen kordas seda kord Keithile, võibolla sel ainukesel korral, kui ta ei uskunud päriselt midagi, mida Keith oli talle öelnud. „Tead,” lausus Keith, „tädi Dee laps kasvas seemnest.” „Shnickshnack,” sõnas Stephen ebalevalt ning luges Keithi näoilmest välja, et oli järjekordselt midagi valesti öelnud.

Ma mäletan ka aega, kui Stephen oli oma isale öelnud, et Jutid kolivad Trewinnicki majja. Isa kinkis talle omase pika mõtliku pilgu.

„See on tõsi,” sõnas Stephen. „Keith ütles.”

Isa naeris. „Ah et Keith ütles. Sel juhul pole vaja asja rohkem edasi uurida. Shnick-shnack.”

* * *

Jah, Stephen ilmselt armastas oma perekonda, sest perekonna armastamine oli tavaline asi ja Stepheni perekonna juures oli kõik, või vähemalt nii talle tundus, isegi kuddelmuddel, erakordselt tavaline. Kuid ta ihkas olla Keithi juures. Ja Keithi juures olemises meeldis talle kõige rohkem see, kui teda kutsuti teed jooma.

Need teejoomised! Otsekohe tunnen ma šokolaadivõide maitset paksul saiaviilul. Tunnen sõrmeotste all sidrunitee tassi rombimustrit. Näen söögitoa läikivat tumedat lauda, mille ääres Keithil ja minul lubati omapäi istuda, me võtsime luust salvrätirõnga vahelt salvrätid ja valasime endale ise sidruniteed kõrgest kannust, mida kattis pitsitükk, raskuseks küljes rippumas neli sinist helmest.

Kaminasimsile hõbedaste küünlajalgade vahele on püsti asetatud hõbedane tuhatoos, millele on graveeritud WWLTC. Seenioride segapaarid. Teine koht: W. P. Hayward ja R. J. Whitman, 27. juuli 1929. W. P. Hayward ja R. J. Whitman, nagu Keith kunagi ammu selgitas, olid tema vanemad, enne kui nad abiellusid, ja WWLTC tähistas Wimbeldon World Lawn Tennis Clubi. Nad oleksid olnud maailmameistrid, kui neilt poleks tiitlit kuidagi pettusega ära võtnud üks teine paar, kes kuulus sellessesamasse kurja organisatsiooni, mis oli nüüd Trewinnicki majas kanda kinnitanud. Puhvetikapil kahe kristallist karahvini vahel on järjekordses hõbedases pildiraamis onu Peteri foto. Siin, Keithi vanemate majas on tema naeratus kammitsetum ja ohvitserimüts sirgelt peas. Kotka, krooni ja tihedalt tikitud loorberilehtede üksikasjad mütsinoka kohal on hästi näha, samuti piloodi tiibade omad vasakul rinnataskul.

Ühe pärastlõuna lõpuks, kui Stephen on jäänud teed jooma, koputab Keith elutoa uksele ja juhatab ta oma ema juurde, et ta saaks hüvastijätukõne pidada. Diivani kõrval laual seisab Keithi ema enda teekandik, millel on hõbedane teekann, hõbedane piimakann ja väike hõbedane karp, milles on tillukesed sahhariinitabletid. Keithi ema on diivanil, jalad tagumiku all, ja loeb raamatukogu raamatut. Või istub kaugemas nurgas kirjutuslaua taga ja kirjutab kirju, mida ta nii ohtralt postitab, tosinkonna hõbedases raamis perefoto pilkude all, mis on tema ette lauale seatud. Stephen ei julge selles pühas kohas mitte millegi poole otse vaadata. Keithi ema tõstab pilgu ja naeratab. „Oi, kas Stephen läheb koju?” küsib ta Keithilt. „Sa pead ta veel mõnikord külla kutsuma.”

Stephen astub sammu ette ja kannab oma kõne ette. „Aitäh, et te mind vastu võtsite,” pomiseb ta.

„Peaasi, et teil mõlemal koos lõbus oli,” sõnab Keithi ema.

Ma ei usu, et Stephenile tema sõnad toona eriti midagi tähendasid, nii et las ma lausun neid taas tema eest, enne kui juhtub see, mis hiljem juhtus. Aastatega üksnes tugevamaks muutunud siira tänutunde ja imetlusega, et mul oli nii väga vedanud. Tänutundega mitte ainult Keithi ema, vaid ka Keithi enda ja kõigi nende ees, kelle abiline ja publik ma olin, ning kõikide teiste ees, kes kirjutasid ja etendasid eludraamat, milles minul oli väike, sageli hirmuäratav, aga alati kaasahaarav osa:

Aitäh, et te mind vastu võtsite. Aitäh, aitäh.

* * *

Kust see häiriv lõhn siis tuli?

See ei tulnud hoolitsetud roosidest Haywardide maja ees ega jumal teab mis taime rägastikust meie eesõues. See ei tulnud Hardimentide maja ees olevatest laimipuudest ega budleiadest Stottide ja McAfeede juures ega härra Gorti ja Geestide kuslapuudest.

Jalutasin aeglaselt mööda tänavat, vaatasin maju, mis jäid Haywardidest teisele poole teed, ja püüdsin selgust saada. Lõhn ei tulnud majast number kuus – Berrillide okastraadina sasipuntrasse kasvanud metsroosidest… Maja number viis kuulus Geestidele… Maja number kolm, ja me oleme tagasi Pincherite juures. Nii et lõhn sai tulla ainult majast Geestide ja Pincherite vahel, number neljast.

Peatun ja uurin maja hoolikalt. Sepistatud värava rustikaalsel sildil on kirjas Meadowhurst ja selle tagusest aiast pole eriti midagi näha peale hoolitsetud kurerehapottide ja kiviplaatidega sillutatud parkimisplatsil seisva kolme auto. Maja ise näeb tundmatu välja. Kogu selle stiil erineb pisut kõigist teistest tänava majadest – see on lihtsalt palju hiljem ehitatud. Jah, see oligi see koht – meie Arkaadia, meie Atlantis, meie Eedeni aed, omanikuta territoorium, mis jäi maha, kui juhuslik Saksa süütepomm preili Durranti maja laastas.

Neil päevil oli maja nimi Braemar. Juba siis, kui Stephen ja kõik teised tupiktänava lapsed seal mängisid, olid põldmurakad, põdrakanep ja kibuvitsad hakanud varjama nukrameelset väikest maa-ala täis rususid, mis katsid selle maja vundamenti, kus preili Durrant oli elanud ja surnud. Kogu aed oli nüüd metsistunud nagu Berrilli-plikad ning majaesine kõrge roheline hekk, mida preili Durrant oli niivõrd sirgena hoidnud ja mille taga ta oli nii hoolikalt oma privaatsust säilitanud, oli kuju kaotanud ja kasvanud korratuks võsaks, mis sulges täielikult ligipääsu sellele salajasele kuningriigile ja tegi ta maailma jaoks olematuks.

Stephen oli veetnud palju aega nende tähelepandamatute ja ilmetute roheliste põõsaste vahel, mis kunagi olid moodustanud heki. Aga ta pani neid vaevu tähele. Igatahes seni, kuni hakkas lõppema too juunikuu, need tema ümber õitsema puhkesid ja lämmatasid teda pooleldi vänge magusa lõhnaga, mis teda aastaid jälitas.

Vaatan pikalt kurerehade potte ja kolme autot. Põõsastest pole nüüd enam jälgegi. Hakkan tahes-tahtmata naerma, kui mulle meenub, mis need olid, sest see liik on niivõrd levinud, niivõrd põlatud ja naeruvääristatud, niivõrd seostatud selliste metsikute tunnete allasurumise ja varjamisega, mida need minus vallandavat näisid. Las ma ütlen selle nime ja toon kõik lõpuks päevavalgele.

Minu suure rahutuse allikas on lihtne, tavaline liguster.

* * *

Lugu algas seal, kus enamik meie ettevõtmisi ja seiklusi – Keithi kodus. Tegelikult teelaua taga – ma kuulen vaikset kõlksumist, mida teevad sidrunitee kõrget kannu katvale pitsitükile raskuseks olevad neli sinist helmest…

Ei, oodake. Olen valesti aru saanud. Klaashelmed kõlksuvad vastu klaasist kannu, sest kate liigub tuule käes. Me oleme hommikul õues, aia tagaosas oleva kanaaediku juures, ja ehitame mandritevahelist raudteed.

Jah, sest ma kuulen veel midagi – ronge päris raudteel, kus need ilmuvad kaevandist võrkaia taha meie pea kohal olevale raudteetammile. Näen sädemesadu, mida nad rööbastelt õhku paiskavad. Kannutäis sidruniteed ei ole õhtuooteks, see on lõunaoode, millega kaasneb mõlemale kaks küpsist, mille Keithi ema on meile toast toonud ja meie kõrvale punastest tellistest teerajale asetanud. Just siis, kui ta mööda punastest tellistest teerada minema kõnnib, laseb Keith väga rahulikult ja vaikselt pommuudisel lõhkeda.

Millal see juhtub? Päike särab, kui helmed vastu kannu kõlksuvad, aga mul on tunne, et mandritevahelise raudtee jaoks kaevatud pinnasel on endiselt mõned mahalangenud õunapuuõied ja tema ema muretseb, kas meil on õues ikka piisavalt soe. „Te ju tulete tuppa, poisid, eks ole, kui teil jahe hakkab?” Võib-olla on endiselt maikuu. Miks me koolis ei ole? Ehk on laupäev või pühapäev. Õhus on tunda argipäeva hommikut; see on selge, isegi kui aastaaeg pole ilmne. On midagi, mis sellele pildile päris hästi ei sobi, nagu tihti, kui püütakse terviku leidmiseks kilde kokku panna.

Või olen kõigest tagurpidi aru saanud? Kas see lugu politseinikuga oli juhtunud juba enne seda?

Nii raske on meenutada, millises järjekorras asjad toimusid – aga kui sa seda ei suuda meenutada, on võimatu aru saada, mis milleni viis ja milline oli nende asjade vaheline seos. See, mida ma mäletan, kui väga põhjalikult mälus sobran, ei ole sugugi jutustus. Tegemist on elavate üksikasjade kogumiga. Teatud sõnad, mida öeldi, teatud vilksamisi nähtud asjad. Teatud žestid ja näoilmed. Teatud tujud, teatud ilmad, teatud kellaajad ja valgus. Teatud eraldiseisvad hetked, mis tunduvad väga palju tähendavat, aga tegelikult tähendavad väga vähe, kuni nendevahelised varjatud seosed pole leitud.

Millal politseinik mängu tuli? Me vaatame, kuidas ta aeglaselt mööda tupikteed lähemale väntab. Tema ilmumine on ühteaegu kõiki meie kahtlusi põhjendanud ja kõik meie jõupingutused tähtsusetuks muutnud, sest ta tuleb Keithi ema vahistama… Ei, ei – see juhtus varem. Me jookseme rõõmsalt ja süütult politseiniku kõrval mööda tänavat ja ta kehastab ainult ootamatut lootust, et midagi põnevat hakkab toimuma. Ta sõidab kõigist majadest mööda, vaatab kordamööda neist igaüht, pöörab tänava lõpus ringi, väntab mööda tänavat tagasi… ja tuleb sadulast maha maja number kaksteist ees. Kindlasti mäletan ma ilmet Keithi ema näol, kui me jookseme tuppa talle ütlema, et üks politseinik läheb tädi Dee juurde. Hetkeks kaob kogu tema enesevalitsus. Tundub, et tal on halb ja ta on hirmunud. Ta paiskab välisukse lahti ja ei kõnni, vaid jookseb mööda tänavat edasi…

Nüüd ma saan muidugi aru, et tema ja tädi Dee ja proua Berrill ja McAfeed kardavad politseinikke ja telegrammitoojaid nagu kõik, kelle pereliige võitleb sõjas. Olen unustanud, milles asi toona lõpuks oli – sellel polnud igal juhul midagi pistmist onu Peteriga. Vist kaebus tädi Dee pimenduskardinate pärast. Ta oli nendega alati üsna lohakas.

Uuesti näen seda ilmet Keithi ema näol ja seekord arvan nägevat veel midagi peale hirmu. Midagi, mis meenutab mulle Keithi näoilmet, kui tema isa avastas, et poiss on jätnud unarusse oma kohustuse ratta või kriketivarustuse eest hoolt kanda; kerget süütunnet. Või varjutab seda mälestust taas tagantjärele tarkus?

Kui politseinik ja näoilme olid juba ette tulnud, kas oli võimalik, et need olid selle mõtte Keithile pähe pannud?

Arvan nüüd, et kõige tõenäolisemalt tulid Keithi sõnad tühjalt kohalt, et need sündisid spontaanselt väljaütlemise hetkel. Et need olid pime fantaasia. Või puhas sisetunne. Või, nagu paljude asjade puhul, mõlemat.

Aga neist viiest sõnast sai alguse kõik järgnev, mille kutsus esile lihtsalt see, et Keith sõnad välja ütles ja mina neid kuulsin. Meie ülejäänud elu määrati kindlaks sel põgusal hetkel, kui helmed kõlksusid vastu kannu ja Keithi ema kõndis läbi hommikusära, üle viimaste punasest tellistest teerajale langenud valgete õite meist eemale, selg sirge, tasakaalukas ja kõigutamatu, ja Keith jälgis tema lahkumist, silmis unelev pilk, mida ma mäletan väga paljude ettevõtmiste algusest.

„Minu ema,” sõnas ta mõtlikult, peaaegu kahetsevalt, „on Saksa spioon.”