Читать книгу Spioonid - Michael Frayn - Страница 3

Nii et ta on Saksa spioon.

Kuidas ma uudisele reageerin? Kas ma kostan selle peale midagi?

Ma vist ei ütle üldse midagi. Arvan, et vaatan lihtsalt Keithile otsa, suu ammuli, nagu palju kordi enne seda, oodates järgmisi sõnu. Kas ma olen üllatunud? Loomulikult olen üllatunud – aga Keithi teadaanded üllatavad mind sageli. Ma olin üllatunud, kui ta mulle esimest korda rääkis, et härra Gort, kes elab üksinda majas number üksteist, on mõrvar. Aga kui me asja uurisime, siis leidsime tema aia tagaotsas olevast prügilasust mõned ohvrite luud.

Nii et ma olen kindla peale üllatunud, aga mitte nii palju, kui peaksin olema. Ja loomulikult olen ma otsekohe elevil, sest näen avanemas põnevaid uusi võimalusi ennast peita ja õhtuhämaruses jälgida, nähtamatu tindiga kirjutatud sõnumeid saata ja saada, Keithi maskeerimiskomplektis olevaid vuntse ja habemeid kanda, Keithi mikroskoobiga asju uurida.

Ma vist tunnen äkitselt imetlevat kadedust, sest jälle tuleb ilmsiks tema lõpmatu vedamine. Isa salateenistuses ja ema, kes on Saksa spioon – kui ülejäänud meist ei suuda leida isegi ühte huvipakkuvat vanemat!

Kas mulle tuleb pähe mõte, kas Keithi isa teab tema ema tegevusest – või tema ema isa omast? Või mõtiskleda delikaatse olukorra üle, mille selline huvide kokkupõrge koduses elus kindlasti tekitab? Ma ei usu, et tekitab. Nad mõlemad lihtsalt oskavad osavalt oma tõelist mina maailma eest varjata ja oletatavasti on neil õnnestunud oma saladust teineteise eest peita. Igal juhul on see, kuidas täiskasvanud omavahel käituvad, mõistatus, mille vastu ma pole veel õppinud huvi tundma.

Aga ma tunnen pisut kahetsust. Mõtlen sidruniteele ja šokolaadivõidele, mida olen temalt saanud, tema sallivusele, aimatavale heldusele ja enesevalitsusele. Kuigi mul on väga hea meel, et saan Saksa spiooni uurida, oleksin eelistanud, et selleks oleks osutunud proua Sheldon või proua Stott. Või isegi Keithi isa. Ma võiksin vabalt uskuda, et Keithi isa on sakslane. Õigemini oleksin võinud, kui ma poleks teadnud tema tööst salateenistuses ja tema märkimisväärsetest püüetest Suures Sõjas Saksamaa elanikkonda vähendada.

Ei, järele mõeldes tunnen ma kergendust, et spioon pole Keithi isa. Mõte tema jälgimisest on liiga hirmutav, et sellele üldse mõelda. Vaimusilmas näen tema huultel kerget naeratust. „Kas keegi lubas sul minu salajast raadiosaatjat näppida, vana semu?..”

Kas ma esitan Keithile esimese ja kõige ilmsema küsimuse: kuidas ta teab, et tema ema on spioon? Loomulikult mitte, täpselt nagu ma pole temalt kunagi küsinud, kuidas ta teab, et tema ema on ikka tema ema või isa tema isa. Ta lihtsalt on tema ema, samamoodi nagu proua Sheldon on proua Sheldon ja Barbara Berrill ei vääri meie tähelepanu ja minu pere on pisut häbiväärne. Kõik teavad, et sedasorti asjad lihtsalt on. Neid ei pea selgitama ega põhjendama.

Tegelikult, kui ma järgmiste päevade jooksul mõttega harjun, hakkavad paljud asjad loogilisena tunduma. Näiteks kõik need kirjad, mida Keithi ema kirjutab. Kellele need on? Ainukesed inimesed, keda Haywardid peale minu tunnevad, on tädi Dee ja onu Peter. Eks neil on kindlasti mujal ka teisi tädisid ja onusid – kõigil on kusagil tädid ja onud. Aga emad kirjutavad tädidele ja onudele paar korda aastas, mitte iga päev! Pole vaja ühel pärastlõunal kaks korda kirju posti viia! Aga kui ta Saksamaale aruandeid saadab… Aruandeid mille kohta? Mille tahes, mille järele ta poes käies nuhib. Tõenäoliselt kohaliku õhutõrje kohta – ja õhureidide valvuri vaatluskoha kohta Paradise’i viiva tee nurgal ja veepaagi kohta raamatukogu taga. Salajase laskemoonalao kohta, kust härra Pincher oma alumiiniumliiste ja vineeritükke näppab.

Ka härra Pincheri enda ja abi kohta, mida ta varastamisega vaenlasele osutab. Kummaliste asjade kohta, mis Trewinnickis toimuvad. Härra Berrilli ja McAfeede poja asukoha kohta käivate hooletute jutuajamiste kohta. Tupiktänava tsiviilisikute üldise meelestatuse kohta, mis paljastuvad proua Sheldoni nurinas liha kvaliteedi üle Hucknalli poes ja tädi Dee hooletuses pimenduskardinate ette tõmbamisel. Ta peab meil kõigil silma peal.

Nüüd on loogilised isegi paljud asjad (ja see on ju uue teadmise tõeline katsekivi), mis varem ei tundunud loogilised. Miks viskasid sakslased süütepommi kõigi tänavate seast just tupiktänavasse? Ja miks sai kõigi tupiktänava majade seast pihta just preili Durranti maja? Aga kui preili Durrant oli saanud teada tõe Keithi ema kohta ja kavatses teda paljastada… Ja kui Keithi ema oli seda taibanud, pimenduse ajal välja läinud ja neile taskulambiga märku andnud, et neid sihtmärgini juhatada…

Haywardide esikulaual on taskulamp.

Mulle vist torkab pähe veel üks rahutu mõte – et see võib aidata selgitada Keithi ema arusaamatut lahkust minu suhtes, sidruniteed ja šokolaadivõiet. See on lihtsalt osa tema võltsidentiteedist, et oma tõelist palet varjata.

Juba mõni hetk pärast Keithi teadaannet, kui mul on veel suu ammuli ja ma pole veel tagajärgedele mõtlema hakanud, oleme mandritevahelise raudtee sinnapaika jätnud ja Keithi ema jälitama hakanud. Me vaatame üle trepikäsipuu, kuidas ta käib elutoa ja köögi vahet ning räägib proua Elmsleyga hõbeda puhastamisest ja tema ema tervisehädadest. Me leiame mängutoa kirjutustarvete kapist vihiku, mida kavatsesime kasutada linnuvaatluste ülestähenduste jaoks, kuni me lindude vaatlemisest loobusime, et golfiväljakult ahvisarnane olend üles leida. Keith kriipsutab maha sõna LINNUD ja kirjutab: LOGIRAAMAT – SALATUS. Õigekirja suhtes on mul salamisi kahtlusi, aga hoian need enda teada, nagu paljusid teisi tema autoriteedi vastu käivaid väikesi kahtlusi.

Keith hakkab meie tähelepanekuid kirja panema. „Kell 10.53,” kirjutab ta, kui me ülemisel trepimademel kükitades kuulame, mida tema ema all koridoris räägib. „Telefonikõned. Palub ühendada numbriga 8087. Härra Hucknalliga. Kolm lampakarponaadi. Väikese pekiga. Lõunaks.” Põgeneme mängutuppa, kui tema ema ülakorrusele tuleb… katkestame uurimise ja mõtleme millelegi muule, kuni ta tualetis viibib… Kui ta välja tuleb, järgneme talle alla kööki… sealt aeda, et kuuri tagant jälgida, kuidas ta viib tuttava aurava ja hapult lehkava emailkausi kanade aedikusse… Nüüd, kui me kõike üles märgime, teeb ta hommiku jooksul palju rohkem asju, kui ma olen kunagi varem märganud, tegemata hetkekski puhkamiseks või kirjade kirjutamiseks pausi. Lihtne on mitte tähele panna, kui tegus ta on, sest ta teeb kõike väga sujuvalt ja kiirustamata – sest ta teeb kõike nii… silmatorkamatult.

Jah, kogu tema toimetamises on midagi kurjakuulutavalt märkamatut, nüüd kui me selle taga peituvat tõde teame. Temas on midagi ilmselgelt valesti, kui teda tähelepanelikult vaadata ja kuulata, nagu me praegu teeme. Kuulda on valet nooti eriliselt lahkes ja ebaisikulises viisis, millega ta proua Elmsleyga, Keithi isaga ja isegi kanadega räägib. „Teil ikka oli seekord meeles ka söögitoa kella tagant tolmu võtta, proua Elmsley…? Ted, kallis, kas sa tahad poest midagi? Ma pean Deele paar asja tooma. Muide, need salatiseemikud on sul kohutavalt hästi välja tulnud… No kuulge, daamid. Ei mingit lükkamist ja tõukamist. Kenasti järjekorras, palun. Söögitalongid valmis panna…”

Taban samasuguse valskuse erilises lõbustatud hääletoonis, mida ta kasutab Keithi ja minuga rääkides, kui ta pöörab ringi ja on tühja kausiga teel tagasi maja poole ning näeb meid silkamas ühest peidukohast teise, aiakuuri tagant pergola taha, et temaga sammu pidada. „Pahh pahh!” ütleb ta naljatades, sihtides meid nähtamatu relvaga, nagu oleksime kõik lapsed. „Sain teile mõlemale pihta!” Ta teeskleb, et võtab osa mingist süütust lastemängust. Aga kogu see aeg on ta meie keskel võõras, kes vaatab meid võõra pilguga.

Vaatan esimest korda korralikult proua Elmsleyt. Mulle pole kunagi pähe tulnud imestada, miks tal on vuntsid ja keset laupa tüügas või miks ta nii vaikselt räägib…

Samas jälle, kas too „härra Hucknall”, kellega Keithi ema telefonis rääkis, oli ka tegelikult härra Hucknall, tuttav veriste rõivastega naljanina lihunikuäris? Ja isegi kui oli, paneb tema seos nüüdseks teadaoleva spiooniga meid temas kahtlema. Mõtlen sellele, kuidas ta mitme meetri kauguselt lihatükke kaalule loopides naljakalt valjusti laulab. „Kui sa oleksid ainuke tüdruk maailmas…” Seejärel läikivaid messingist kaaluvihte nagu žongleerimiskurikaid ühest käest teise viskab. „Ja mina oleksin ainuke poiss…” Siis kassasse hõikab: „Võta sellelt tublilt daamilt kakskümmend neli penni, proua Hucknall. Järgmine, palun…” Ka tema näitleb nagu Keithi ema; ta püüab oma tõelist olemust varjata. Kas „lambakarbonaad” tähendab ka tegelikult lambakarbonaadi? Igal juhul, kui pisut enne keskpäeva saabub poiss raske kaubavedamisrattaga, mille põiktoru all on silt „F. Hucknall, perelihunik” – kust me teame, et väike valge pakk, mille ta tillukese esiratta kohal olevast suurest korvist välja võtab, ka tõepoolest lambakarbonaadi sisaldab?

Kõik, mida oleme kunagi iseenesestmõistetavaks pidanud, näib nüüd küsitav. Isegi see, mis pealtnäha toimub otse sinu silme ees, osutub järele mõeldes millekski, mida sa ikka päris hästi ei näe, ja põhjustab igasuguseid oletusi ja tõlgendusi.

Selleks ajaks, kui Keithi ema käsib tal lõunasöögiks käed ära pesta ja mina koju sööma jooksen, oleme logiraamatusse kirja pannud märkimisväärse hulga asitõendeid. Konservitud veiseliha ja keedetud kartuleid sisse lahmides ning kaalikaid seatoidu kaussi valades ei suuda ma mõelda millelegi muule kui meie uurimise järgmisele ja muret tekitavamale etapile, mille oleme pärastlõunaks kavandanud. Samal ajal kui Keithi ema ülakorrusel puhkab, kavatseme meie elutuppa hiilida. Me tahame võtta peegli, mis ripub esikus riideharjade ja kingalusikate kõrval, ja uurida kuivatuspaberit Keithi ema laual, sest kindlasti kasutas ta kirju kirjutades kuivatuspaberit ja jättis sellele peegelkirjas selgelt loetavaid ridu. Juhuks kui see mingil põhjusel ei toimi, võtame esikulaualt ka taskulambi, et näha jälgi, mida sulepea on kuivatuspaberile jätnud.

Märkan ähmaselt, et ema teeb mingi tuttava teema pärast kära. Arvan, et see on tavapärane: „Ega sa teisi inimesi ära ei tüüta, kui sa kogu aeg Keithi juures käid?”

„Ei,” pomisen ma, suu mannapudingut täis. Keith ei teeks kunagi midagi sellist – mina tema juures olles samuti mitte.

„Ega sa pärastlõunal sinna tagasi lähe?”

Sellele ma vist ei vasta. Ma vist ei vaata isegi emale otsa. Temas on midagi nii lootusetult tavalist, et tema olemasoluga on raske arvestada.

„Ma arvan, et tema ema tahaks vahetevahel ka pisut rahu saada. Ta ei taha, et te, poisid, kogu aeg tal jalus oleksite.”

Ma naeratan endamisi salapäraselt. Kui ta vaid teaks!

„Kutsu õige Keith kord ka siia mängima.”

Ta ei saa millestki aru ja ma ei oska ka seletada. Söön mannapudingu ära ja tõusen veel suutäit kugistades laua tagant püsti.

„Kuhu sa lähed?”

„Ei kuhugi.”

„Ega ometi Keithi juurde?”

„Ei.”

Tegelikult ei lähegi – veel, sest mul pole lubatud sinna minna, enne kui olen kindel, et tema isa on lõunasöögi ära söönud. Ma lähen tänavale, et näha, kas leian kellegi teise, kellega ajaviiteks mängida. Kusagil on ehk Norman Stott, kes loodab, et ka mina olen tegevuseta. Või keksivad Geesti kaksikud oma maja ees mõnda lõputut keksu. Ihkan meie imelisest avastusest ja tähtsast tööst, mida teeme, kellelegi rääkida. Õigemini mitte rääkida, vaid anda paar kaudset ja piinavat vihjet. Ei, isegi mitte vihjata, selle kohta üldse mitte midagi öelda ja lihtsalt teada midagi, mida nemad ei tea. Kujutan ette, kuidas ma taban Wanda ja Wendy teineteisele põgusalt üleolevalt naeratamas, ja hoian kogu aeg oma saladust, mis on kindlasti palju suurem sellest, mida nemad teineteisega jagavad. Kujutlen, kuidas ma kähmlen rõõmutult Normaniga ja teen seda pelgalt selleks, et tema eest varjata, et olen sellise lapsiku ajaraiskamise tõesti kaugele seljataha jätnud.

Aga kõik on veel toas lõunal. Teen tervele tühjale tupiktänavale tiiru peale. Isegi Avery-poiste kolmerattaline seisab mahajäetult õliplekkide vahel – kerge saak kõigile mööduvatele Saksa vägedele, kõik kolm ratast endiselt küljes. Kui kedagi teist pole, pean sedakorda olema valmis Barbara Berrilliga paar sõna vahetama. Ta tilbendab pidevalt läheduses, kui sa ei taha temaga tegemist teha, manab ette teeseldud plikalikke näoilmeid ja teeb teeseldud plikalikke žeste. Täna võin ma temasse isegi sellise sõbraliku põlgusega suhtuda, nagu ma kunagi varem pole suhtunud – aga loomulikult ei ole teda kusagil näha.

Vargsi pean Keithi majal silma peal, oodates tema isa vilistamist või mõnda muud tõendit selle kohta, et pärast lõunasööki läheb elu edasi. Ei midagi. Vaikus. Ainult maja enda täiuslikkus, pingutuseta saavutatud üleolek, mida kõik teised tupiktänava majad saavad vaid tõdeda, et siis alistuda. Ja nüüd, nagu ainult Keith ja mina teame, on majal teiste ees veel üks eelis, salajane tähtsus, mis on peidus selle südames ja mida mitte keegi kunagi ära ei arva.

Millise üllatuse osaliseks saavad üsna pea kõik tavalised, igavad tupiktänava elanikud – minu ema, Berrillid, Geestid, McAfeed!

Veel suurem üllatus on see loomulikult tädi Dee jaoks, kui ta näeb jalgrattaga politseinikku Keithi ema maja juures peatumas, sest siis ei ole kedagi, kes Milly järele vaataks või tema eest poes käiks. Mulle torkab pähe, et ka Keithile on see väga kurb, kui tema ema on ära viidud ja ta peab koos isaga kahekesi edasi elama. Proua Elmsley teeb talle lõunasööki, kui ka teda ei vahistata. Aga millegipärast ei kujuta ma ette, et tüüka ja vuntsidega proua Elmsley õhtuooteks šokolaadivõiet pakub. Kas ta üldse lubab mul sinna teed jooma jääda?

Hakkan taipama, et uurimise tagajärjed on meie kõigi jaoks üsna kurvad. Asi pole nii lihtne, nagu ma alguses arvasin.

Aga mida me teha saame, kui ta on Saksa spioon? Me peame sõjaponnistuse nimel ohvreid tooma. Me peame sõja kestel raskusi taluma.

Ma kuulen vilistamist. Näen Keithi maja nurga taga vilksamisi tema isa, kes köögiviljaaia poole suundub. Viskan kogu haletsuse nurka ja avan aiavärava.

* * *

„Poisid, teil on ju, mida teha?” küsib Keithi ema, pistes pea mängutoa ukse vahelt sisse ja olles teel pikali heitma. Me noogutame tummalt. „Püüdke siis lihtsalt mitte liiga palju lärmi teha.”

Me ei tee kunagi liiga palju lärmi. Aga nüüd ei tee me üldse lärmi. Istume teineteisele otsa vaatamata täielikus vaikuses põrandal ja kikitame kõrvu, kuni kuuleme, kuidas tema magamistoa korralikult õlitatud uks vaikse klõpsuga sulgub. Seejärel hiilime alumisele korrusele, tardudes iga põrandalaua nagina või sõrmede kriuksatuse peale trepikäsipuul. Keith võtab väga vaikselt nagi otsast peegli ja esikulaualt taskulambi. Ta keerab väga aeglaselt elutoa ukse käepidet, peatub siis taas ja vaatab tagasi trepi poole.

Kappkellast kostab tiksumist. Ühtegi muud heli pole. Ma soovin, et oleksin kodus.

Keith lükkab ettevaatlikult ukse lahti. Toas on veelgi suurem vaikus. Igasuguse heli summutab paks kahvaturoheline vaip, tumerohelised sametkardinad ja samasuguse kattega pehme mööbel. Me hiilime kirjutuslaua poole vaikselt nagu siuu indiaanlased. Laua poleeritud tumedale pinnale annavad valgust hõbedane sära ja selle peegeldused: paberinuga, tulemasin, kaks küünlaleegi kustutajat ja hulk hõbedases raamis fotosid, mis väärika nurga all nähtamatutele küünarnukkidele toetuvad. Keith avab nahast kaaned, mille vahel on kuivatuspaber.

Meile vaatab vastu puhas lumeväli, millel pole jälgegi plekilisest peegelkirjast. Keith asetab peegli käest ja paneb taskulambi põlema. Ta seab selle kuivatuspaberi serva äärde sellisel moel, nagu oleme mitmest raamatust lugenud, et see heidaks pikki varje nagu loojuv päike, seejärel ta kummardub ja piilub läbi oma margikogu juurde kuuluva luubi. Ta liigub aeglaselt ja süstemaatiliselt keskelt äärte poole.

Mina vaatan oodates hõbedastes raamides fotosid. Ühelt neist vaatab mulle tõsiselt vastu umbes Keithi ja minu vanune tüdruk, kes on pisut fookusest väljas. Ta seisab päikeselaikudega aias, käes pikad valged kindad, mis katavad tema paljaid käsivarsi küünarnukkideni, ja peas laia servaga suvekübar, mis on talle mitu numbrit suur. Taipan rahutult, et see on Keithi ema, kes mängib täiskasvanut, kelleks ta on hiljem saanud. Tal on käsi kaitsvalt ümber ühe teise väikese tüdruku, kes on temast mitu aastat noorem, hoiab käes nukku ja vaatab usaldavalt, kuid õige pisut kartlikult tema poole üles. See on tädi Dee, kes mängib oma vanema õe väikest tütart. Näha neid sellisena, kaitsva täiskasvanupõlveta ja lapselikult teeskluselt tabatuna, on peaaegu ebasünnis, ja tõik, et tädi Dee on täielikus teadmatuses sellest, kelleks tema vanem õde ühel päeval saab, tundub üsna häiriv.

Keith ajab end sirgu ja ulatab mulle vaikides luubi. Ma kummardun ja matkin tema metoodilist aeglast uurimist. Kuivatuspaberil on jäljed, aga väga õrnad ja segased. Mõned neist võib-olla üksteise peale kirjutatud sõnadest. Saan vist paarist üksikust tähest aru ja võib-olla isegi ühest või kahest silbist: võimalik, et seal seisab „neljap” ja „kui sa”.

Keith sosistab mulle kõrva: „Kas sa näed?” Ta osutab millelegi. Vaatan tema tohutu sõrmeküüne ümber jäävat piirkonda. Eristan vist numbreid 8 ja 2. Või on tegemist numbriga 3 ja küsimärgiga.

„Kood,” sosistab Keith.

Ta paneb mõned tähed ja numbrid logiraamatusse kirja ning seejärel sulgeb kuivatuspaberi kaaned. Tunnen kergendust, et operatsioon on lõppenud ja me saame toast lahkuda, enne kui tema ema üles ärkab või isa tagasi sisse tuleb. Aga Keith paneb mulle takistavalt käe käsivarrele; ta ei ole veel lõpetanud. Vaikselt tõmbab ta lahti lauaaluse pika sahtli. Tema ema vaatab meid endiselt ainiti hõbedasest raamist, kui me uuesti kummardume, et sahtli sisu uurida.

Kirjapäisega paberid… ümbrikud… odavad margid… Kõik korralikult oma kohale pandud, vahel piisavalt ruumi… Aadressimärkmik…

Keith võtab aadressimärkmiku ja keerab lehti. Sissekanded on tehtud korraliku selge käekirjaga. Ashtonid (koristajad), ABC kirjatarbed… Härra ja proua James Butterworth, Marjorie Beer, Bishop (aknapesijad)… Kes on härra ja proua Butterworth ja Marjorie Beer? Need võivad muidugi olla varjunimed… Arst, hambaarst… Iga tähe all on ainult käputäis nimesid, kellest paljud paistavad olevat kaupmehed. Panen tähele märget „Hucknall (lihunik)…” Nii palju kui ma näen, ei ole seal kedagi tupiktänavast, kui välja arvata härra ja proua Peter Tracey… Keith uurib igat sissekannet luubiga ja kirjutab mõned neist logiraamatusse.

Samal ajal vaatan mina uuesti fotosid. Kolm naervat inimest valgetes tenniserõivastes: Keithi ema ja tädi Dee, onu Peter poisilikult nende vahele nõjatumas, ning nende kõrval neljas inimene, kelle elutud lühikesed hallid juuksed ja süngelt irooniline naeratus minus juba ärevust tekitavad. Needsamad neli inimest rannas, onu Peter seisab pea peal ning Keithi ema ja tädi Dee hoiavad teda pahkluudest kinni. Järgmiseks seisab tõsine noor pruut kirikuukse ees ja hoiab häbelikult loori näo eest kõrvale, pikk valge kleidislepp langeb uhkelt trepile tema ees: Keithi ema, käsi tagasihoidlikult hallis sabakuues ja iroonilise naeratusega mehe käevangus.

Selle viimase foto kõrvale on nagu paariliseks seatud ühe teise pruudi foto, mis on esimesega peaaegu identne, sama kirikuukse ees tehtud, samasugune kleidislepp samadele trepiastmetele langemas. Aga see pruut on pisut lühem, veidi julgema moega, mingil seletamatul moel pisut kaasaegsem ja kätt, millest ta kinni hoiab, katab sellist halli tooni riie, mis, nagu ma nüüd tean, pole üldsegi hall, vaid õhujõudude sinine, ning see kuulub peigmehele, kelle juuksed ja naeratus on endiselt poisilikud.

Ema ja isa, tädi ja onu – kõik neli vaatavad meid minevikust, samal ajal kui meie näeme vaeva, et oleviku saladusi läbi näha ja nende tulevikku koost lammutada.

Sahtli tagumisest otsast on Keith leidnud väikese päeviku. Tunnen uut ärevushoogu. Me ei vaata ju tema päevikusse, ega? Päevikud on isiklikud… Aga Keith on selle juba avanud ja ma vaatan üle tema õla, samal ajal kui tema lehti keerab.

Jälle on sissekanded napisõnalised: „Arstiaeg… Milly sünnip… kardinad puhastusse… pulma-aastap…” Mõned paistavad olevat seltskondlikud üritused: „Bridžimäng Curwenite juures… Tedi vanemate juurde… Ted vilistlaste õhtusöögil…” Paljud sissekanded on seotud K-ga. K semestri algus (koolipintsak puhastusse, kriketisärgid)… K spordipäev… K hambaarsti juurde.”

Ma ei tea, kuidas Keith esimesi salajasi märke märkab. Panen tähele, et ta ei keera enam lehti, on päeviku hästi silmade lähedale tõstnud ja luubi unustanud. Ta vaatab mulle otsa. Tema näol on samasugune eriline ilme, nagu ikka, kui juhtub midagi väga tähtsat. Just nii vaatas ta mulle otsa, kui härra Gorti aia taganurgast maa seest tuli välja esimene selgroog.

„Mis on?” sosistan ma. Ta ulatab päeviku mulle ja osutab ühele jaanuarikuu reedesele päevale.

Alguses tundub see tühi olevat. Siis näen, et sinna on käsitsi tehtud mingi märk, mis on teistest sissekannetest väiksem ja pesitseb märkamatult kuupäeva ja kuufaasi vahelises tühimikus: tilluke x.

Mind läbistab kummaline surin. See on midagi hoopis teistsugust kui kõik, mida me seni oleme tähele pannud. Mida iganes see silmatorkamatu sümbol tähendab, pole see mõeldud teistele lugemiseks ega arusaamiseks. Me oleme komistanud millelegi tõesti salajasele.

Keith vaatab mulle endiselt oma erilise ilmega otsa, oodates minu reaktsiooni. Tema pilgus on sedalaadi sära, mis mulle ei meeldi. Ta näeb, et minu julgus lööb jälle kõikuma, nagu siis, kui ta esimest mahamaetud selgroogu õhus hoidis ja mina enam edasi kaevata ei tahtnud. Tema ootused on täitunud; mina avastan, et mu huvi uurimist jätkata on äkitselt haihtunud.

Panen päeviku tagasi sahtlisse.

„Jätame parem asja sinnapaika,” sosistan ma.

Keithi suunurk väljendab peaaegu märkamatu hetke jooksul üleolekut. Mäletan, kui sageli ta on mind sel moel minevikus alandanud. Alguses on tegemist mänguga, aga siis muutub see katseks, milles ma läbi põrun.

Ta võtab päeviku uuesti sahtlist välja ja keerab aeglaselt lehti.

„Aga kui see on midagi privaatset…” anun mina.

„Pane logiraamatusse kirja,” käsutab tema.

Ta vaatab, kuidas ma kritseldan vastu tahtmist paberile kuupäeva ja selle kõrvale risti. Olen poolel teel ukse juurde, kui mõistan, et tema on endiselt kirjutuslaua juures ja keerab päevikulehti.

„Siin on veel midagi,” ütleb ta. „Midagi teistsugust.”

Ma kõhklen. Aga lõpuks pean muidugi tagasi minema ja üle tema õla vaatama. Ta osutab ühele veebruarikuu laupäevale. Seal on kuupäeva kõrval tilluke hüüumärk.

„Pane see kirja,” ütleb ta.

Ta keerab uuesti päevikulehti. Veel riste. Veel hüüumärke. Kui ma need kirja panen, hakkab kujunema muster. See, mida iganes x tähistab, juhtub kord kuus. Mõnikord on sellele kriips peale tõmmatud ja päev või kaks varasemaks või hilisemaks tõstetud. Aga hüüumärgiga tähistatud asi on sel aastal juhtunud ainult kolm korda ja ebaregulaarse ajavahemiku tagant – ühel jaanuarikuu laupäeval, ühel märtsikuu laupäeval ja aprillikuu teisipäeval. Märkan kuidagi häiritult, et viimasele kuupäevale on märgitud ka „pulma-aastap”.

Minu rahutust hakkab varjutama kasvav salapära. Ma vaatan, kuidas Keithi ema meile loori alt häbelikult naeratab. Ma ei suuda seda mõista. Ta ongi päriselt Saksa spioon. Ja mitte nii, nagu härra Gort on mõrvar ja need inimesed, kes Trewinnicki majas sisse-välja käivad, kuuluvad mingisse kurja organisatsiooni. Mitte nii, nagu kõik tänava elanikud võivad olla mõrvarid või Saksa spioonid. Ta on sõna otseses mõttes… Saksa spioon.

Me vaatame nimekirja, mille olen logiraamatusse kandnud, veel kord läbi. Iga kuu teeb ta midagi. Midagi, mille ta peab üles märkima. Midagi salajast. Mis see on?

„Ta kohtub kellegagi,” oletan. „Salajased kohtumised. Need kõik on ette planeeritud – ainult et mõnikord ei saa see inimene tulla ja nad peavad kuupäeva muutma…”

Keith vaatab mulle sõnagi lausumata otsa. Nüüd, kui ma olen mõtted jooksma saanud, liiguvad need ometi kord kiiremini kui tema omad.

„Siis mingi aja tagant toimub midagi muud,” jätkan aeglaselt. „Midagi üllatavat, midagi, mis polnud planeeritud…”

Märkan Keithi huultel talle omast kerget naeratust. Ta ei ole minust sugugi maha jäänud – kuidagi on ta taas ette jõudnud ja venitab minu õrritamiseks aega.

„Ristiga tähistatud kohtumised,” sosistab ta viimaks. „Millal need peaksid toimuma?”

Tunnen, kuidas mu kuklakarvad turri lähevad. Tema häälest võib järeldada, et tulemas on midagi õõvastavat, aga ma ei suuda ära arvata, mis. „Kord kuus,” sosistan ma abitult.

Ta raputab aeglaselt pead.

„Jah – vaata. Jaanuar, veebruar…”

Ta raputab uuesti pead. „Kord iga nelja nädala tagant,” sõnab ta.

Ma ei saa millestki aru. „Mis vahet sellel on?”

Ta ootab naeratades, samal ajal kui mina päeviku uuesti läbi vaatan. See peab vist paika. Igal kuul tundub kuupäev pisut varasem olevat. „Ja siis?”

„Vaata kuufaasi,” sosistab ta.

Pöördun algusse tagasi ja vaatan kuufaase iga pisikese risti kõrval. Jah, ristid järgivad umbkaudu kuukalendrit. Igal kuul on ristike sellesama märgi, musta ringi lähedal. Vaatan üles Keithi poole.

„Kuuta ööd,” sosistab ta.

Mu kuklakarvad lähevad uuesti turri. Nüüd näen võimalusi niisama selgelt kui tema – valgustamata lennuk maandub golfiväljakule, langevarjur liugleb vaikselt läbi täiusliku pimeduse…

Keeran päevikulehti. Viimane ristike on märgitud kahe päeva tagusele kuupäevale. Järgmine tuleb kahekümne kuue päeva pärast. Pärast seda on tühjus. Ei riste ega hüüumärke.

Järelikult üks viimane kohtumine veel, kuupaisteta pimedal ööl…

Äkitselt on kogu maja tulvil pulbitsevat läbipõimunud haldjamuusikat. Kõik kolm kella löövad ühekorraga.

Esimese võbeleva kellahelina peale oleme juba nahast välja hüpanud, päeviku tagasi sahtlisse visanud, sahtli kinni löönud ja poolel teel ukse poole.

Ukselävel seisab Keithi ema, niisama ehmunud kui meiegi.

„Mida teie siin teete?” nõuab ta.

„Mitte midagi,” ütleb Keith.

„Mitte midagi,” kinnitan mina.

„Ega te ei võtnud minu kirjutuslaualt midagi?”

„Ei.”

„Ei.”

Kas ta nägi meid? Kas ta sai aru? Kui kaua ta on meid jälginud? Jääme kolmekesi kõik endale kindlaks, teadmata täpselt, kuidas olukorda lahendada.

„Miks teil nii naljakas ilme on?”

Mina ja Keith vaatame teineteisele otsa. See on tõsi – meil on tõesti naljakas ilme. Aga raske on arvata, milline ilme oleks sobiv, kui räägid inimesega, kellel, nagu me teame, on hiljuti olnud salakohtumine Saksa sõnumitoojaga. Ja kui me ei tohi talle mõista anda, et me teame.

Ta paneb raamatukogu raamatu lauale, võtab uue ja siis kortsutab kõhklevalt kulmu. „Kas see pole mitte sinu luup?” nõuab ta. „Ja mida taskulamp siin teeb? Ja peegel?”

„Me lihtsalt mängisime,” vastab Keith.

„Noh, sa tead, et te ei tohiks siin mängida,” lausub ema. „Minge õige õue mängima.”

Keith paneb luubi sõnatult taskusse. Me võtame vaikides taskulambi ja peegli. Ma heidan pilgu tagasi, kui Keith välisukse avab. Tema ema silmitseb meid endiselt mõtisklevalt elutoa ukseavast, imestades meie käitumise üle peaaegu niisama palju kui meie tema tegevuse üle.

Ning kogu maailm on kujuteldamatult ja pöördumatult muutunud.

* * *

Niisiis mängime nüüd õues, nagu kästud.

Vaadates sellele ajale läbi pikkade aastate koridori, tundub mulle, et see võis olla üks pöördepunkte – et kõik oleks läinud hoopis teisiti, kui poleks olnud Keithi ema lihtsat mõtlematut soovitust – kui me oleksime läinud tagasi Keithi mängutuppa ja arutanud oma vapustavat avastust seal, tema ametlike mänguasjade rahulikus ja korrastatud maailmas. Aga majast väljaspool on ainult üks koht, kus me saame rääkida nii, et meid ei nähta ega kuulda, ja sinna minnes ületame me piiri ja jõuame hoopis teisele maale.

Kui teada õiget kohta põõsaste vahel, mis kunagi moodustasid Braemari maja esise heki, saab taimekardina eest lükata ja roomata okste alt nagu mööda madalat vahekäiku salakambrisse, mille oleme endale tihnikusse raiunud. Selle põrandaks on paljas kõva muld. Rohekas videvikuvalgus kumab läbi lehtede. Isegi vihm tungib harva nii sügavale. Kui me salakambris oleme, ei näe meid keegi maailmas. Oleme kaugel šokolaadivõidest ja hõbedastest pildiraamidest.

Kaks suve varem oli see olnud meie laagriplats, kus me kavandasime ekspeditsioone Aafrika džunglisse ja varjasime end Kanada kuningliku ratsapolitsei eest. Eelmisel suvel oli see peidupaik, kus tegime linnuvaatlusi. Nüüd pidi sellest saama hoopis tõsisema ettevõtmise peakorter.

Keith istub rätsepaistes maas, küünarnukid põlvedel, pea käte vahel. Mina istun rätsepaistes tema vastas, panemata peaaegu tähelegi oksa, mis mu selga torgib, ega tillukesi niidi otsas rippuvaid olendeid, kes juustesse kinni jäävad ja särgikrae vahelt sisse kukuvad. Kujutan ette, et mu suu on järjekordselt pooltöllakil, kui ma alandlikult ootan, et Keith teataks, mida me peaksime arvama ja tegema.

Praegu on mul väga raske toonast tunnet taastada – see on nii suur ja keeruline. Võib-olla kõige silmatorkavam on nende tunnete suurus. Pärast kõiki neid päevi ja aastaid, täis väikesi hirme ja tüdimust, väikesi taakasid ja rahulolematust, on meie ellu saabunud midagi tähtsat. Meile on usaldatud suur ülesanne. Me peame oma kodumaad vaenlaste eest kaitsma. Mõistan nüüd, et sellega kaasnevad hirmuäratavad raskused ja valusad lojaalsuskonfliktid. Olen saanud sügavat aimu sellest, kui tõsised ja kurvad asjalood on.

Tugevamini kui kunagi varem tunnen, milline au on olla Keithi sõber. Tema perekond on omandanud legenditegelaste kangelaslikud proportsioonid – õilis isa ja reeturlik ema, kes etendavad lakkamatut konflikti hea ja halva, valguse ja pimeduse vahel. Nüüd asetab saatus ka Keithi enda nende kõrvale, et ta toetaks ühe au, karistades teise autust. Ja minule on antud oma tagasihoidlik koht kangelasele vajaliku ustava kilbi- ja mõõgakandjana.

Mõistan vist ka seda, et sündmuste puhul, mida me läbi elame, on ta midagi enamat kui peategelane – et ta on mingil salapärasel moel nende looja. Ta on seda olnud ka varem, näiteks härra Gorti sooritatud mõrvade ja mandritevahelise raudtee või meie majade vahelise maa-aluse tunneli ehitamise puhul. Iga kord lasi ta sõnad lendu ja need said tõeks. Tema rääkis loo ja lugu ärkas ellu. Aga mitte kunagi varem ei ole see tõelisuseks saanud, mitte päriselt, mitte sellisel moel nagu seekord.

Nüüd ma siis istun ja vaatan teda ainiti, oodates, et ta teataks, mida me hakkame tegema seikluses, mille ta on meile loonud. Ta istub ja vaatab maha, sügavale mõtetesse vajunud, pealtnäha minu olemasolu unustanud. Mõnikord tuleb tal selline tuju, et ma olen tema jaoks niisama nähtamatu kui ta isa jaoks.

Ent üks minu ülesandeid tema mõõgakandjana on tema kujutlusvõimet kasutute soovitustega toetada.

„Peaksime su isale rääkima.”

Ei mingit vastust. Ma saan aru, miks, niipea kui olen sõnad välja öelnud ja kujutluspilt sellest, mida see tähendaks, mu silme ette kerkib. Näen vaimusilmas, kuidas me astume tema isa juurde, kui ta aias tööd teeb ja vilistab. „Issi, Stephen ja mina lugesime emme päevikut…”

Ei. „Või politseile,” pakun ma.

Ma pole päris kindel, kuidas see peaks välja nägema. Mul ei ole asjadest politseile teatamisega kogemusi – pole aimugi, kust politseid leida, kui teda vaja läheb. Politsei tuleb siis, kui ta tuleb, nad kõnnivad tõttamata poodidest mööda, sõidavad aeglaselt rattaga tänaval. Ning jah, nüüd väntab üks politseinik minu kujutluses vastutulelikult mööda tänavat lähemale. „Vabandage,” ütleb Keith viisakalt, samal ajal kui mina tema selja taga ootan. Politseinik peatub ja paneb jala maha, nagu tol päeval tädi Dee maja ees. Ta vaatab umbusklikult minu ja Keithi poole, nagu laste poole, kes tookord elevusega tema kõrval mööda tänavat jooksid. „Minu ema,” ütleb Keith, „on…”

Aga sõnad ei lase end kujutleda. Politseinikule öelduna mitte. Igal juhul ei tule Keithilt vastust.

Teen järgmise katse: „Võiksime härra McAfeele anonüümkirja kirjutada.”

Härra McAfeest saab mõnikord õhtuti või nädalavahetuseti lahke politseinik, kellel on kiivri asemel peas lame nokkmüts, ja mis peamine, me teame, kust teda leida – Keithi naabermajast. Kirjutasime talle juba ükskord anonüümkirja, milles paljastasime informatsiooni härra Gorti kohta. Keith kirjutas selle ise, moonutades oma käekirja. Ta adresseeris selle härra Mercaffyle ja teatas talle, et me leidsime neli inimese selgroogu. Seni pole härra Gorti vahistamisest vähimatki märki.

Keith virgub transist. Ta otsib kobamisi käigu tagumises otsas okste alla peidetud lamedat kivi ja võtab võtme, mida me selle all hoiame. Käigu ühes küljes on mõlkis must plekklaegas, mille me leidsime majarusude vahelt ja mis on lukustatud mulle eelmiseks sünnipäevaks ratta jaoks kingitud tabalukuga. Ta teeb laeka lukust lahti ja paneb logiraamatu teiste asjade juurde, mida me seal hoiame ja mis on niisama korralikult oma kohale asetatud nagu Keithi ametlikud mänguasjad. Laekas on allatulistatud Saksa lennukist pärit väändunud metallitükk; värvipliiatsijupp, selline, mida õpetajad tööde parandamiseks kasutavad, üks ots sinine ja teine punane, ning mille me nagu laekagi leidsime preili Durranti elu rusudest; küünlajupp ja toos tikke; neli 22-kaliibrilist kuuli, mille Keith koolis tankimudeli vastu vahetas; ja Suurbritannia lipp, mida me impeeriumipäeva ja kuninga sünnipäeva tähistamiseks üles okstele laotame.

Keith võtab laekast meie kõige salajasema ja pühama asja – täägi, millega tema isa viis sakslast tappis.

See lihtne kirjeldus ei anna edasi Keithi käes oleva eseme metafüüsilist keerukust. See on ja ühteaegu ei ole püha tääk, täpselt nagu armulaualeib ja vein ühteaegu on ja ei ole olendi keha ja veri, kes nii on kui ka ei ole Jumal. Füüsilises mõttes on tegemist pika sirge lihanoaga, mille me leidsime, nagu paljud muudki asjad, preili Durranti majast. Selle luust käepide on kadunud ja Keith on noa isa tööpingi küljes oleva käiakiviga teravaks ihunud, nii et see on mõlemalt poolt terav ja just nagu rapiir. Aga sisimas on tal täägi hing, mis käis Keithi isaga igal nädalavahetusel kõigi oma pühade omadustega salateenistuses kaasas.

Keith sirutab täägi minu poole. Mina asetan käe tera lamedale pinnale, tajudes pakitsusega selle mõlema serva teravust. Ta vaatab mulle otse silma.

„Ma vannun,” ütleb ta.

„Ma vannun,” kordan mina.

„Et ma ei räägi sellest kunagi kellelegi, ainult siis, kui seda teha lubatakse.”

„Et ma ei räägi sellest kunagi kellelegi, ainult siis, kui seda teha lubatakse,” jorutan pühalikult. Nähtavasti mitte küllalt pühalikult, et Keithi lõplikult rahustada. Ta hoiab endiselt tera üleval ja vaatab mulle otse silma.