Читать книгу Naine, kes ihkas õiglust - Michael Hjorth - Страница 6
2
ОглавлениеOktoobers aabus koos talvega. Ilmaolude poolest oli aasta olnud kummaline.
Kevad ei saanud enne hoogu sisse kui alles mai lõpu poole. Valgetele abituriendimütsidele sadas lund niihästi rahvarohkel ja traditsioonidest tiinel volbriööl kui ka järgmisel päeval toimunud tunduvalt hõredama esimese mai rongkäigu ajal. Suvi laskis ennast oodata juuni lõpuni, nädal aega pärast jaanipäeva ronis temperatuur esimest korda üle kahekümne kraadi, kuid teisalt püsis soojus septembri keskpaigani.
Sügist nagu ei olnudki.
Kaheksandal oktoobril oli taas aeg käes. Kui Uppsala elanikud hommikul rulood üles tõmbasid, tervitas neid õhuke valge puudrikiht. Ainult natuke rohkem kui neli kuud ilma lumeta – see andis kliimamuutuste eitajatele muidugi hoogu juurde.
„Kui sa minu käest küsid, siis ei ole küll näha, et maailm on soojemaks läinud.”
„Keegi pole sinu käest küsinud,” tahtis Klara iga kord öelda, kui kuulis seda kulunud fraasi ja nägi kerget enesega rahulolevat muiet, mis sellega enamasti kaasas käis.
Kliimamuutused olid ülimal määral tõelised.
Kolm aastat keskkonnaõpinguid Lundis ja kodus Uppsalas sooritatud magistrieksam jätkusuutliku arengu alal andsid Klarale kindlusetunde. Kogu maailmas toimunud aastatepikkused uuringud rääkisid selget keelt, olenemata sellest, mis oktoobrikuus köögiaknast paistis.
Kuid mõni minut pärast kella üheksat õhtul loenguruumist väljudes ja liiga õhukest mantlit kinni nööpides mõtles ta, et väljas on jube külm. Nagu tavaliselt, oli ta pärast viimase osaleja lahkumist paigale jäänud, kõik kokku korjanud ja korda teinud.
Mööbliriide vahetamine.
Kella poole seitsmest poole üheksani, algusega 15. septembril.
Üheksa tundi.
Täna õhtul oli viies kokkusaamine. Klarale pakkus naudingut näha, missuguseid edusamme kõik teevad.
Talle meeldis niisuguseid kursusi läbi viia.
Nüüd juba neljandat aastat.
Ta katsus veel kord, kas uks tema selja taga ikka läks lukku, ja hakkas siis mööda Östra ...gatanit astuma. Astus külma käes kiirete sammudega. Telefon helises, ta võttis selle välja ja vastas pisut üllatunult naeratades.
„Tere, kullake, kas sa ei magagi?”
„Millal sa koju tuled?” Victori väsinud hääl. Klara nägi vaimusilmas, kuidas poiss diivanil istub, Ämblikmehe pidžaama seljas, hambad pestud, juuksed sassis ja püüab suure vaevaga silmi lahti hoida.
„Ma lähen just praegu auto juurde, nii et veerand tunni või kahekümne minuti pärast. Kas on midagi olulist?”
„Haav.”
Poeg oli eelmisel nädalal enne lund kehalise kasvatuse tunnis orienteerumas käinud ja mingi metsa visatud roostes rauatükk oli ta säärde haava lõiganud. Viis õmblust. Sidet tuli igal õhtul vahetada.
„Kas issi ei või seda teha?”
„Sina teed paremini.”
Klara ohkas endamisi vaikselt. Alati on tore kellelegi meeldida ja igatsetud olla, kuid tema ja Zach olid vanemapuhkuse pooleks teinud ning mees oli kogu aeg poja kasvamise juures olnud vähemalt sama palju kui tema, vahel rohkemgi, aga siiski, kui tegemist oli ... tegelikult enamiku asjade puhul küsis Victor ema järele. Klara nägi Zachi näost, et mehel oli alati natuke valus teine valik olla.
„Aga mind ei ole kodus ja sa pead magama,” tegi Klara katset, ise samal ajal ...ngkvarnsgatanile keerates.
„Aga haav?”
„Las issi ajab asja korda, mine magama, kui ma koju tulen ja sina veel üleval oled ja haav pole hästi seotud, siis ma seon uuesti.”
Ettepanek võeti vastu vaikides, otsekui püüaks kaheksa-aastane välja nuputada, kas teda kuidagimoodi haneks ei tõmmata.
„Kas teeme nii?” küsis Klara.
„Olgu ...”
„Tore. Musi. Homme näeme.”
Ta lõpetas kõne ja pistis telefoni taskusse tagasi. Jättis käe sinnasamasse. Ilm oli tõesti külm.
Kas ta tegi õigesti?
Kui ta koju jõuab ja Victor veel üleval on ning tema sideme ära vahetab, kas ta siis sellega ei tunnista, et Zach ei tee seda nii hästi kui tema? Kas ta oleks pidanud karmim olema? Ütlema, et issi vahetab sideme ära ja poiss peab magama minema? Punkt.
Mitte pakkuma teist võimalust.
Arvatavasti.
Parkimisplatsile keerates mõtles ta, et parimal juhul Victor magab, kui tema koju jõuab, ja nii saab probleemi kaelast ära.
Ruudukujulisel siseõuel oli kuus kohta. Kaks kuulusid Studiefrämjandetile[1.]. Tema sinine Polo, mis seisis kaugemas nurgas, oli ainuke auto.
Klara seisatas.
Oli pime.
Pimedam kui harilikult.
Kõigis ümberkaudsetes majades asusid kontoritele ja mittetulundusühingutele kuuluvad ruumid, sel kellaajal olid kõik aknad pimedad. Harilikult nii oligi, kuid täna olid ka ukse juures olevad välisvalgustid kustutatud. Klara ei teadnud, kus nende lülitid on, ent arvas, et keegi on tuled ära kustutanud eksikombel.
Auto poole minnes, kui silmad tasapisi pimedusega harjusid, nägi ta, et asi pole selles. Tema autole kõige ligemal seinal oleva lambi all olid klaasikillud.
Lamp oli puruks löödud.
Või oli see mingit moodi kinnitusest lahti tulnud ja maha kukkunud? Kuna aga mõlemad lambid olid katki, siis oli keegi arvatavasti ennast nende purukslöömisega lõbustanud. Ehkki Klara ennast ikka veel nooreks pidas, tabas ta end mõttelt „kindlasti noored”. Ilmselt oli see rohkem soovmõtlemine. Et vandalism ja muu ebanormaalne käitumine kuuluvad teatava ebaküpsuse juurde. Ühiskonnas esinevad ilmingud näitasid üha selgemalt, et nii see ei ole.
Ta võttis taskust autovõtmed. Polo tuled vilkusid kaks korda ja välispeeglid keerasid ennast vaikse surinaga paika. Ta pidi just käe kindlasti jääkülmale lingile panema, kui jäi kuulatama ning kerest käis läbi ebameeldiv judin.
Vaiksed sammud tema selja taga.
Ta ei olnud üksi.
Hetkeks silmas ta küljeaknal peegelduvat musta varju.
Moonutatud. Suur. Ligidal.
Midagi mõtlemata astus ta kiiresti sammukese kõrvale ja keeras ringi. Selle asemel, et otse tema selja taha ilmuda, sattus tume kogu tema kõrvale vastu autot. Klara jõudis märgata musta kapuutsi ja kaetud nägu, enne kui teda üllatas vali ja läbitungiv hääl.
Otsekui häiresignaal.
Kulus umbes sekund aega, enne kui Klara taipas, et ta kisendab.
Tema ees seisev kogu paistis valju hääle peale pisut taganevat. Ent see andis Klarale jõudu.
Talle ei tulnud pähegi katsuda põgeneda, minema joosta.
Ta kaitseb ennast.
Iga hinna eest.
Kusagil ajusopis keerles kuuldud teadmine, et võimaliku ründe korral tuleb nii palju vastu hakata, kui saab, ja seda ta tegigi. Lõi ja tagus jalaga. Vehkis käte ja jalgadega. Tabas ründaja keha. Kõvasti. Ikka ja jälle. Huupi ja raevukalt. Ise kisendas samal ajal edasi.
Klara ei teadnud, kui palju aega kulus, arvatavasti mõni sekund, ehkki aeg tundus palju pikem, enne kui ta nägi, kuidas ründaja paar sammu taganes ning värava ja ...ngkvarnsgatani poole jooksu pistis.
Klara jäi seisma. Ahmis kõõksudes õhku. Enne, kui kogu jõud temast välja voolas ning ta maha vajus, tajudes vaevu, kuidas külm ja niiskus otsekohe läbi pükste tungisid, jõudis mõelda, et küllap karjus ta oma kurgus midagi katki. Hingetõmbed muutusid vaikseteks nuukseteks. Ta vahtis tühjalt enda ette. Pilk langes täpselt auto kõrval olevale väikesele piklikule asjale.
Mingi vedelikuga täidetud süstal.
Teda taheti uimastada.
Uimastada ja vägistada.
Täpselt nagu Idaga juhtus.
Kas ta igatseb mõrvajuurdluse osakonda?
Vanjale turgatas pähe, et ta esitab endale üpris tihti seda küsimust. Nagu praegu, tehes tassikest teed Norbyvägeni väikeses kahetoalise korteri köögis, mille üks Uppsala kolleeg oli talle välja üürinud. Algul aastaks, kuni mees ise Euroopa Liidu koostöö raames Haagis inimkaubanduse vastu tegutseb. 52 ruutmeetrit, kus Vanja ei suutnud paugupealt nimetada ühtegi mööblitükki ega eset, mille ta oleks ise korteri ehtimiseks välja valinud, erandiks võib-olla suur 75-tolline teler, mis domineeris musta lohkuistutud nahkdiivani vastasseinas. Aga nii on, kui üürida möbleeritud korterit. Ühe aasta suudaks Vanja välja kannatada. Kui ta kauemaks jääb, hangib midagi muud. Midagi enda oma.
Kas ta igatseb mõrvajuurdluse osakonda, mõtles ta, võttis tähesõdade motiiviga kruusist teekotikese ja viskas kraanikaussi.
Mitte osakonda kui niisugust ja mitte tööd ennast. See, mida ta Uppsalas tegi, oli vähemalt sama huvitav, ent ta igatses kolleege. Nüüd, olles neist mõne kuu eemal olnud, taipas ta, et nad olid rohkem sõbrad kui töökaaslased. Võib-olla tema ainsad sõbrad.
Välja arvatud muidugi Sebastian.
Tema ei olnud sõber.
Vanja avas külmkapi, valas kruusi piima ja viis selle väikesesse elutuppa, kus Ikeast ostetud suitsukarva klaaslaual oli ülestõstetud ekraaniga arvuti.
Ta oli Torkelile lubanud, et tuleb tagasi.
Kui on kõiges natuke korda loonud.
Ükspuha, mida see ka tähendas.
Annaga ei olnud tal endiselt mingit kontakti, selle poolest ei olnud midagi muutunud. Tema ema oli talle eluaeg valetanud, ja kui tõde lõpuks päevavalgele tuli, reetis ta Vanja uuesti, kui võttis tema selja taga ühendust Sebastianiga, ja mis veel hullem – magas tollega.
Valdemar oli paar korda helistanud. Lühikesed isikupäratud jutud kolimisest, uuest linnast, uutest kolleegidest. Valdemar ei olnud teda vaatamas käinud. Ehkki ta oli Anna maha jätnud, et nende suhet parandada, ja ehkki ta oli kogu Vanja lapsepõlve olnud tema isa, see, kes oli olnud Vanjale kõige lähedasem ja keda ta oli armastanud rohkem kui kedagi teist, ei olnud nad leidnud tagasiteed teineteise juurde.
See tegi Vanjale haiget.
Ajas teda vihale.
Et Sebastianil õnnestus ära rikkuda üks neist vähestest asjadest, mis olid Vanjale elus midagi tähendanud. Võib-olla jõuavad nad oma uutes rollides teineteiseni, ent Vanja avastas, et käimasolev majanduskuriteo eeluurimine ja Valdemari enesetapukatse segasid.
See oli üks paras supp.
Tema elu.
Väga kaugel sellest, et korras olla.
Ainus hea asi oli tegelikult tema suhe Jonathaniga. Aga seda parem see oli. Puhkus, mis oli alanud Kopenhaagenis, aga viinud neid veel viide Euroopa riiki, oli olnud just see, mida Vanja oli lootnud. Jonathan oli natuke mures olnud, et ehk vajab Vanja lihtsalt kedagi, mitte ilmtingimata just teda, aga ei läinud kuigi kaua aega, kui selgus, et see mure oli olnud asjatu. Pärast suve oli Jonathan rääkinud nende ühisest tulevikust nagu maailma kõige enesestmõistetavamast asjast.
Talle ei olnud meeldinud, et Vanja Uppsalasse kolis, kuid linnalähirongiga oli see ainult 40 minutit sõitu ja Vanja käis Stockholmis nii tihti, kui sai. Kui ta seal oli, elas ta Jonathani juures, sest oli oma Sandhamnsgatani korteri välja üürinud.
Niisiis oli Jonathaniga kõik hästi ja Sebastiani ei olnud ta näinud sellest ajast saadik, kui mees üle kolme kuu tagasi temast Waterfronti alla garaaži maha jäi. Ta teadis, et Sebastian oli pöörase sõidu ajal, pomm autos, viga saanud: Ursula oli öelnud, et mõni murtud ribi ja katkine käeluu, rohkem Vanja ei teadnud.
Ei tahtnudki rohkem teada.
Mida vähem ruumi Sebastian Bergman tema elus võtab, seda parem. Ta oli kindel, et see kehtib enamiku inimeste puhul.
Seega ei mõelnud ta enam Sebastianile, istus diivanile ja võttis taas käsile Terese Anderssoni avalduse politseile, rüübates samal ajal väikese lonksu kuuma jooki.
Kaebaja lahkub 4. oktoobri öösel natuke enne kella poolt kahte Molngatan 23 pidust ja otsustas minna jala ainult umbes kilomeetri kaugusele koju Almqvistgatanile kus ta elab. Ta läks Liljeforsi platsil mööda jalg rada ja kui ta Liljeforsi koolist möödus, kuulis ta lähenevaid samme ja siis krabas keegi temast selja takka kinni ja ta tundis kaelas torget.
Vanja teadis, et ei tasu oodata, et kõik avaldused oleksid kirjutatud perfektses rootsi keeles, ta oli isegi üsna kindel, et need on vähemuses, aga see oli tõepoolest paras pähkel. Ta viskas pilgu peale, kes oli selle vastu võtnud. Politseikadett Oscar Appelgren. Niisiis õpib alles, aga kuna politseikõrgkoolis rootsi keelt ei õpetata, on paranemise võimalus väike. Ta ohkas sügavalt ja jätkas.
Pärast seda ei mäleta ta midagi enne kui ärkab pikali maas jalg raja kõrval. Seelik oli nigu üles tiritud, suka püksid katkirebitud ja kaebajal on miskine kott peas. Kaebaja tõuseb üles ja läheb Vaksalagatanile, kus hüüab appi. Siis on kell umbes pool kolm.
Politsei kutsutakse haiglasse ja arstlik läbi vaatus näitab veritsust ala kehas pärast penetrasiooni ja jälgi spermast. Vere proov näitab et veres on Flunitrazepami jälgi.
Vanja sulges kokku- ja lahkukirjutamise vigade ja argikeele orgia, võttis teekruusi ja naaldus seljatoele.
Lõpule viidud vägistamine.
Igal aastal tehakse avaldus väikese osa vägistamiste kohta, enamasti on teo toimepanija ja ohver tuttavad ja kuritegu toimub ühe või teise poole elukohas, ent meedias saavad need laia kajastuse, seega arvatakse, et asi on levinum, kui see tegelikult on. Seni oli Teresega juhtunust kirjutatud kaunis vähe. Aga kui keegi selle vastu tõsiselt huvi tundma hakkab, tuleb artikleid juurde.
Nimelt ei olnud tema esimene.
Vanja kummardus taas ettepoole, pani kruusi käest ja otsis välja riikliku kohtumeditsiinikeskuse NFC[2.] aruande.
Seal ei olnud kirjas kuigi palju.
Jälg, mille oli põõsaste alla mullale jätnud Vansi frma spordijalats, mudel UA-SK8-Hi MTE, ja spermast võetud DNA, kuid kurjategijat polnud üheski registris. See-eest klappis leid ühe teise prooviga, mis oli tehtud napilt kuu aega varem toiminud vägistamise uurimisel.
Ida Riitala, 34-aastane.
Langes rünnaku ohvriks 18. septembril Vanal kalmistul.
Sama linn, sama MO[3.].
Kurjategija, kes hiilis selja tagant ligi, süstis uinutit, tõmbas džuutriidest koti pähe ja viis kuriteo lõpule sel ajal, kui ohver oli teadvuseta.
Vanja telefon helises. Ta heitis pilgu ekraanile.
Tema uus ülemus. Anne-Lie Ulander.
Varsti pool kümme. See tähendas veel tööd. Vanja võttis kõne vastu.
„Tere, mis lahti?”
Kõne kestis ainult natuke üle minuti, enne kui Vanja arvuti kinni pani, püsti tõusis ja korterist lahkus. Kui oli ka olnud mingisugune kahtlus, kas neil on ikka tegemist sarivägistajaga, siis nüüd oli see kadunud.
Neil oli kolmas ohver.
Klara istus diivanil kägaras. Tal olid külmavärinad, ehkki tal oli kolm kihti riideid seljas ja tekk ümber ülakeha. Paistis, et need ei lähegi üle. Otsekui oleks pimeda tagahoovi külm koos temaga koju tulnud nagu lisanahk. Ta hoidis teekruusi kahe peo vahel ja vaatas märkmikuga naise poole, kes istus diivani teises otsas kergelt kumaras.
Anne-Lie Ulander. Komissar.
Klara arvates nägi ta välja pigem nagu edukas advokaat mõnes Ameerika telesarjas: seljas lihtne hästiistuv, kuid kindlasti kallis punane kleit, tumedad õlgadeni ulatuvad juuksed soengus, mis paistis argine ja sättimata, ent polnud Klara kahtluse kohaselt ei seda ega teist.
„Mustad riided, pähe tõmmatud kapuuts ja miski, mis kattis tema nägu. Mäletad sa temast veel midagi?”
Klara kohtas Anne-Lie kaastundlikku pilku ja raputas pead.
„On sul mingit aimu, kui pikk ta oli?”
Klara mõtles hetke. Olles kindel, et ta ei suuda juhtunut iialgi unustada, et see on talle igaveseks mällu sööbinud, olid samal ajal mälestused kummaliselt hägused ja seosetud. Justkui püüaks tema aju teda kaitsta, kui ei lasknud tal liiga hästi mäletada.
„Ma ei tea. Minust pikem.”
„Ja kui pikk sina oled?”
„Meeter kuuskümmend üheksa.”
Anne-Lie pani need viimased andmed kirja Klara selgitusse sisehoovis toimunu kohta. Niipea, kui Vanja kohale jõuab, läheb Anne-Lie kuriteopaika. Carlos on juba seal, ta on tubli, kuid nad ei saa endale vähimatki viga lubada. Kolm rünnakut ühes kuus. Tema tänavatel käib vabalt ringi väga ohtlik mees.
„Ta ärkas üles, kui ma koju tulin,” lausus Klara vaikselt. Anne-Lie tõstis pilgu märkmetelt ja vaatas koos Klaraga köögi poole, kus laua ääres istus mees, Ämblikmehe pidžaamas poiss süles. Mees luges poisile summutatud häälega mingit raamatut, laps püüdis ilmselt kramplikult ärkvel püsida, ise aeg-ajalt rahutult Klara poole vaadates. „Ta oli magama jäänud, aga küllap kuulis meid, kuulis, et midagi on viltu ...”
„Kas tahad, et ma räägin temaga?”
Klara pööras pilgu oma mehelt ja pojalt ning vaatas küsivalt Anne-Lie poole.
„Ja mida sa ütled?”
„Kui vana ta on?”
„Kaheksa.”
„Ma võin öelda, et me räägime sinuga, kuna sa nägid midagi, mitte et sinuga midagi juhtus. Et meie siinolekut pehmendada.”
„Zach juba ütles. Ta ütles, et mingid rumalad täiskasvanud kaklesid koolimaja juures ja et ma hakkasin natuke kartma ...”
Ta vakatas, kuuldes, et välisuks käis, ja tundis, kuidas kogu keha kangeks tõmbub. Anne-Lie märkas seda ja pani käe rahustavalt tema käsivarrele.
„See on minu kolleeg,” lausus ta selgituseks. Klara pöördus elutoa ukse poole ja saatis pilguga nooremat naist, kes sisenes ja esitles ennast kui Vanja Lithnerit.
„Klara Wahlgren,” sai Klara kähinal suust. Ta kurk valutas. Asi läks aina hullemaks. Küllap oli midagi katki läinud. Peab vist ikkagi haiglasse minema. Ta ei olnud seda teinud. Siis. Pärast. Midagi polnud ju juhtunud.
Või vähemalt mitte seda, mis oleks võinud juhtuda.
Ta judises jälle. Rüüpas lonksu teed. Kuumal joogil ei õnnestunud kurguvalu leevendada ega teda soojendada, ent ta jõi siiski. Kummeliteed oma „Maailma parima emme” kruusist, istudes pärast kursuselt kojutulekut diivanil.
See oli normaalne.
See oli turvaline.
Uus politseinik riputas üleriided nagisse, ise samal ajal küsides, kuidas ta ennast tunneb. Klara kehitas õlgu. Kuidas ta ennast tunneb? Ta ei teadnud. Mõtted keerlesid peas. Kui adrenaliin enam ei möllanud, tundis ta ennast täiesti kurnatuna, ent ometi oli tunne, et keha töötab täistuuridel.
Anne-Lie tõusis diivanilt ja andis oma märkmed Vanjale.
„Ma pean kuriteopaigale sõitma, aga Vanja võtab asja üle.” Ta võttis visiitkaardi. Pani diivanilauale. „Kui teil mingit abi vaja on, midagi küsida, haiglaga ühendust võtta, ükspuha mida, siis lihtsalt helistage.”
„Aitäh.”
Anne-Lie puudutas põgusalt Klara õlga, enne kui toast ja korterist lahkus, öeldes Vanjale „hiljem räägime”. Klara nägi, kuidas ta läks. Esikus rippus ukse kõrval üks foto. Tema, Zach ja Victor. Eelmisel aastal Kreetal. Nad oli lõunakaldalt leidnud väikese küla, mille nimi oli Loutro. Ei mingeid teid, sinna tuli paadiga minna. Selge veega lahe ääres poolringis umbes viiskümmend maja. Väikesed restoranid ja hotellid, hästi vähe tegevust peale suplemise, päevitamise ja lõõgastumise.
Ideaalne puhkus.
Ideaalne elu.
Kas ta saab seda veel kunagi tunda?
Pildi all oli tugitool, mille riide ta oli ära vahetanud. Tema pilk puhkas lillelisel mustril, kui pähe turgatas üks mõte. Ta oli mõelnud seda siis, kui maas istus, aga pärast oli see taas kadunud.
„Kas see oli sama, kes Idat ründas?”
Vanja tõstis hämmastunult pilgu märkmikult.
„Ida Riitalat?”
Klara noogutas.
„Kas oli seesama?”
„Kas sa tunned Idat?” küsis Vanja vastuse asemel, temas ärkas otsekohe huvi. See, et kaks ohvrit on omavahel tuttavad, võib parimal juhul kurjategija otsinguid kitsendada. Samal ajal ei pruugi see midagi tähendada. See võib olla puhas juhus. Aga kui mees oli ukse kohal olevad lambid puruks löönud ja Klarat oodanud? Ehkki nad ei teadnud, et see oli kurjategija töö. Võib-olla oli too lihtsalt näinud, kuidas Klara Studiefrämjandetist väljub, talle järele läinud, näinud teda pimedasse tühja sisehoovi minevat ja juhust kasutanud.
Aga Klara tundis Ida Riitalat.
„Kust sa teda tunned?”
„Me laulsime enne ühes kooris. Me oleme sõbrad.” Ta jäi vait, ent näis, et tal on veel midagi südamel. Vanja ootas. „Vähemalt Facebookis,” jätkas Klara, kui paistis olevat selgeks mõelnud, missugune nende suhe tegelikult on. „Me ei kohtu kuigi tihti ...”
„Terese Andersson, tunned sa teda ka?” küsis Vanja.
„Ei, kes see on?”
„Ta on umbes sinuvanune, töötab terviseedendajana, elab Almqvistgatanil, elukaaslane on Milan Pavic.”
Klara raputas pead.
„Mul on pilt.”
Vanjal oli kombeks hoida telefonis nende inimeste pilte, kes tema uurimistes fgureerisid. Ta ei teadnud, kas see on päris täpselt kooskõlas kõigi isikuandmete käitlemist puudutavate seaduste ja eeskirjadega, aga see võimaldas paindlikkust, oli tema töös abiks, seega ei vaevunud ta sellesse põhjalikult süvenema.
Ta keris ekraanile Terese pildi ja näitas Klarale, kes, heitnud sellele kiire pilgu, taas pead raputas.
„Kas te sellepärast tulitegi kahekesi?” Ta osutas peanoogutusega diivani poole, kus Anne-Lie oli istunud. „Ma arvasin, et ilmselt tuleb mõni, tead küll, tavaline politseinik, kui üldse tuleb. Kogu aeg on ju kuulda, kuidas teil pole raha ega aega asju uurida.”
Vanja surus maha valju ohke. Ta oli tüdinud sellest, et usaldus politsei vastu aasta-aastalt pidevalt vähikäiku tegi ja suuremal osal avalikkusest oli kinnistunud pilt nendest kui piiratud ressurssidega, ebatõhusast ja teatud juhtudel ebakompetentsest organisatsioonist. Isegi kui see mõnel juhul kahjuks tõsi oli.
„Vägivallakuriteod on esmase tähtsusega, aga jah, me oleme siin sellepärast, et arvame, et sind rünnanud isik võib olla Uppsalas ka teisi naisi rünnanud.”
„Nagu Haga-mees.”
Seekord ei suutnud Vanja ohet tagasi hoida. Tal oli endal seesama mõte peast läbi käinud, kui Anne-Lie helistas.
Haga-mees, süüdi mõistetud kahes mõrvakatses, neljas vägistamises, millest kaks olid eriti jõhkrad, ja kahes vägistamiskatses, aga teda kahtlustati veel mitmes Umeås aastatel 1998–2005 toime pandud rünnakus. Seitse aastat. Liiga palju, enne kui suudeti ta kinni võtta.
Liiga palju ohvreid.
Liiga palju kannatusi.
Liiga palju hirmu.
„Me võtame ta hulk aega enne seda kinni, kui asi samasuguseks läheb nagu Haga-mehe puhul.” Polnud mingit kahtlust, et Vanja mõtles öeldut tõsiselt. Klara ei näidanud välja mingit reaktsiooni, tema pilk rändas taas köögi poole. Oma pere poole.
„Kas me saame varsti ühele poole?” küsis ta. „Hilja on ...”
„Võime saada, kui sulle rohkem midagi meelde ei tule.”
„Ei tule.”
„Sel juhul võid lihtsalt helistada,” sõnas Vanja, tõusis püsti ja küünitus jopet võtma.
Ka Klara tõusis, kuid ei teinud katsetki Vanjat ukseni saata. Läks hoopis kööki ja tõstis sõnagi lausumata oma pooleldi magava poja sülle. Poiss võttis tal kaelast kinni ja surus nina vastu seda. Zach tõusis püsti ja nad läksid magamistoa poole, mehe käsi kergelt vastu Klara selga.
Väike perekond.
Klara mõtles, kas ta ennast üldse kunagi enam väsinuna tunneb.
Julgeb silmad kinni panna. Julgeb ennast lõdvaks lasta.
Praegu küll nii ei tundunud.
Carlos Rojas lõdises ning trampis tõkestuslindi taga jalgu ja vaatas, kuidas tehniline personal liigub ettevaatlikult ümber sisehoovi pargitud üksiku auto. Kui kõne tuli, oli ta ennast kõvasti riidesse pannud. Müts, kindad, sall, mantli all mitu kihti, ta oli pööningult isegi soojemad saapad alla toonud.
Ometi oli tal külm.
Need, kes tema nime kuulsid ning tema tumedaid juukseid ja pigmenti nägid, arvasid, et see on sellepärast, et ta on hispaanlane ja pole põhjamaise kliimaga harjunud. Aga ta oli. Ta oli terve elu Rootsis elanud. Tema ema oli kohtunud tema isaga kolmkümmend kaheksa aastat tagasi Málagas ühe puhkusereisi ajal ja isa oli kolinud koos emaga Rootsi, kus nad olid Varbergi elama asunud ning saanud Carlose ja tema kaks õde. Seega ei olnud päikeselises Hispaanias veedetud lapsepõlv põhjuseks, et ta külma nii halvasti talus. Nii lihtsalt oli.Mitteainulttalvel.
Tal oli pidevalt külm.
Ta lõi oma kinnastatud käsi paar korda kokku ja keksis veidi ühe koha peal. Sellest polnud mingit kasu.
Juba enne, kui Carlos Anne-Lied nägi, teadis ta, et naine tuleb. Ta oli kuus aastat Anne-Lie alluvuses töötanud ja tema sammude kaja tundma õppinud. Alati kontsaga kingad või saapad.
Alati hästi riides.
Lihtsalt, klassikaliselt, kallilt.
Anne-Lie riided andsid märku enesestmõistetavast autoriteedist.
Tänane õhtu polnud erand. Mustad põlvini ulatuvad saapad, punane kleit, mida võis aimata musta kaherealise Hope’i mantli all, ja kaelas kirju lambavillast sall. Neil oli üks ühine huvi. Mood. Carlos ei suutnud mõista inimesi, kes sellest ei hoolinud. See, mis inimesel seljas on, räägib palju rohkem sellest, missugune inimene on, kui enamik teab või ehk tahab möönda. Rahaga ei ole siin mingit pistmist. Stiil ei pea ilmtingimata raha maksma. Inimesel kas on seda või ei ole. Võta või näiteks tema uus kolleeg Vanja Lithner – hea politseinik, päris tore inimene, ehkki mitte just lausa sotsiaalse pädevuse ime, aga oli selge, et ta ei pühenda nädalas mitte kolme minutitki mõtlemaks sellele, missuguseid riideid osta või mida selga panna.
„On sul külm?” küsis Anne-Lie, kui tema juurde jõudis ja ta õlgade vahele tõmmatud pead nägi.
„Mis sa arvad?”
„Ma arvan, et sul tuleb raske talv, praegu on alles oktoober.” Anne-Lie naeratas talle põgusalt, enne kui ennast sisehoovis toimuva poole pööras. „Mis meil siin praeguseks on?”
„Saapajäljed, tunduvad olevat sama mark ja suurus, mis teisteski kohtades, aga seekord pillas ta süstla maha.”
„Kas me saame seda jälitada?”
„Eks paistab.”
„Kas me mingi koti leidsime?”
Carlos raputas pead. Anne-Lie keeras ringi ja vaatas tänaval mõlemale poole.
„Valvekaamerad?”
„Sellel tänaval pole, aga Östra ...gatanil on üks. Ma tellisin välja kõik, mis on salvestatud alates kella poole üheksast.”
„Hästi.”
„Ja üks asi veel ...”
„Mis?”
„Lambid ukse kohal. Ma helistasin neile, kes siin parkimiskohti rendivad.” Carlos osutas jälle tehnikute valgustatud sisehoovi poole. „Keegi Fredrik Filipsson lahkus siit autoga kohe pärast kaheksat ja ütles, et siis põlesid mõlemad lambid.”
„Seega ootas mees Klarat.”
„Paistab nii.”
„Sest tundis teda?”
„Ta võis Klarat mõnda aega jälitada. Klara pargib igal neljapäeval oma auto siia, tuleb tagasi umbes ühel ja samal ajal. Täpselt nagu Ida Riitala, kes alati pärast vahetust surnuaia kaudu lõikas.”
Anne-Lie ohkas taas. Pööras pilgu Carloselt ära ning vaatas Fyriså ja teisel pool tumedat külma vett oleva üliõpilaste spordiplatsi poole. Ta armastas oma tööd. Selle kõiki tahke. Aga niisugune asi, niisuguse asjaga ei tahtnud ta tegemist teha. See tuleb ära lahendada. Kähku. Kõige parema meelega võtaks ta DNA-proovi igalt Uppsala mehelt, kes on vanem kui viisteist aastat.
„Kolm kallaletungi vähem kui kuu aja jooksul.”
See oli nending, ent Carlos vastas siiski.
„Jah.”
„Ta ei lõpeta.”
„Ei.”
„Naised hakkavad väljaminemist kartma.”
„Rohkem kartma.”
Anne-Lie noogutas. See on tegelikkus ja ühiskonna probleem. Naised kardavad üksinda välja minna. Igal pool, igas linnas. Kuriteoennetusnõukogu ühe uuringu andmetel on rohkem kui iga viies naine millalgi hirmu tõttu kodunt välja minemata jätnud. Naiste liikumisvabadus kitseneb, nende võimalused ahenevad. Ja seda siis, kui kõik on nagu „tavaliselt”.
Ilma et mõni sarivägistaja vabalt ringi liikumas oleks.
„Me peame tegema kõik, mis suudame,” lausus ta taas Carlose poole pöördudes.
„Kas sa tahad rohkem inimesi?”
„Ma tahan teistsuguseid inimesi.”
Nende sõnade saatel Anne-Lie lahkus. Carlos kuulis tema kontsaklõbinat ka pärast seda, kui naine silmist oli kadunud. Ta ei teadnud, mida Anne-Lie „teistsuguste inimeste” all silmas pidas, ent oli kindel, et saab peagi teada.
Kui Anne-Lie on midagi otsustanud, siis nii ka läheb.
„Saad sa varsti valmis?”
Billy kuulis, kuid tema aju ei registreerinud vannitoa ukse tagant kostvat küsimust. Ta pühkis peegli aurust kuivaks, kummardus kraanikausi kohale ja silmitses oma nägu.
Nagu toonagi.
Tol juunihommikul. Kui ta diivanil üüratu pohmelusega ärkas. Tundus, et sellest on terve igavik möödas. Seesama nägu, teine peegel.
Tema juures. Jenniferi juures.
Enne, kui talle meenus ...
Vesi voolas märgadest juustest, jäi kulmudesse pidama ja tilkus põskedele. Ta nägi oma pilku. Vaatas sügavalt silmadesse. Hinge peegel, kui luulelist ütlemist uskuda. Kuid siis reedaksid need teda ja seda need ilmselt ei tee. Ta oli kuulnud, et on lahke. Tavaliselt öeldi nii. „Sul on lahked silmad.” Need ei rääkinud midagi süngest vajadusest, mis oli tema kõhus nagu näljane madu. Ei midagi domineerimise ja kontrolli peale mõtlemisest, mis oli teda nüüd üksjagu aega saatnud, aga mida tal oli õnnestunud alla suruda. Pärast seda, mis Jenniferiga juhtus. Tavaliselt ei vaevanud ta ennast sügavamate flosoofliste mõtisklustega, ent viimasel ajal pidi ta tahtmatult küsima: kes ta tegelikult on?
Kelleks ta on muutunud? Mis on temast saanud?
Squash, mis teda harilikult ära väsitas, oli ta täna õhtul tasakaalust välja viinud. Mitte matš ise, vaid see, mis juhtus pärast. Riietusruumis. Kolleeg, kes oli just võitnud kolm järjestikust setti (11-8, 11-8, 12-10), oli duši alt välja tulnud, tema kõrvale pingile istunud, käterätik ikka veel puusade ümber, juuksed märjad. Billy oli otsustanud kodus duši all käia. Ta oli kaotuse pärast vihasem, kui tahtis tunnistada. Kolm järjestikust, kurat, seda polnud mitu aastat juhtunud. Ilmselt hakkab ta haigeks jääma või midagi sihukest.
„Sa tunned Jenniferi, eks? Holmgreni,” oli kolleeg öelnud, ise samal ajal suurest spordikotist deodoranti välja õngitsedes. Billy oli jäigaks tõmbunud, kõik mõtted matšist olid otsekui peoga pühitud. See siin oli miiniväli. Mis nüüd lahti on?
„Jah, me oleme mõne korra koos töötanud, mis siis?”
See oli tõsi, aga mitte kogu tõde. Kaugel sellest. Nad olid ka mõne korra teineteisega maganud. Rohkem kui koos töötanud. Viimane kord oli asi täiesti käest ära läinud.
„Kas kuulsid, mis juhtus?”
„Ei, mis siis?”
Vannitoa uksele koputati samal hetkel, kui see avati. Nad ei pannud ust kunagi lukku. My arvates polnud seda tarvis, sest nad olid korteris vaid kahekesi ja teadsid, kas vannituba on hõivatud või mitte. Billy võpatas peegli ees, otsekui oleks My tabanud ta teolt, mida ta poleks pidanud tegema. See polnudki tõest kaugel.
„Mis asja sa siin teed?”
„Ei midagi.”
„Mul on vaja hambaid pesta, ma kavatsen magama minna.”
My tuli vannituppa, võttis oma elektrihambaharja ning pigistas selle ümmargusele otsikule pastat.
„Kas sa vaatasid linki, mille ma sulle saatsin?”
Ta trügis Billyst mööda kraanikausi juurde, keeras vee jooksma ja pani hambaharja selle alla. Billy surus mõtted tagasi praeguse hetke juurde. Sundis oma hääle innukaks ja huvitunuks.
„Jah, vist vaatasin. Missugune neist?”
„Täna ma saatsin sulle ainult ühe. Töreboda.” My püüdis rääkides hambapastavahtu suus hoida ja tema hääl kõlas nii, nagu oleks ta hambaarsti juures. „Valge puitmaja ja kaldaäärne krunt.”
Billy noogutas, otsekui oleks talle nüüd meelde tulnud, kui My seda mainis. Võib-olla oli My täna ainult ühe lingi saatnud, ent tõde oli see, et Billy ei avanud enam kõike, mida My saatis. My korraldab nagunii edaspidi mõnel nädalavahetusel ringsõidu, et mitut objekti vaadata, ja mille My välja valib, selle nad ostavadki. Billy teeb näo, nagu pakuks see talle huvi.
Ta räägib remontimisest ja sellest, mida krundiga peale hakata.
Ta läheb koos Myga panka ja veendub, et nad saavad laenu.
Ta noogutab naeratades, kui My räägib, kuidas tulevastele lastele meeldiks seal suve veeta.
Ta tahtis tõesti, et nii läheks.
Et neil oleks ühine tulevik. Ta armastas Myd. Ta oli viimastel kuudel tõeliselt pingutanud. Et kõike selja taha jätta. Et saada selleks, kes ta oli olnud. Selleks, kellesse My armus. Lihtsaks, toredaks harilikuks kutiks.
Ta sisendas endale, et veel pole liiga hilja.
My tahtis suvilat ja tavaliselt saab ta oma tahtmise. Nad olid kohtunud natuke rohkem kui aasta tagasi ühel jaanipeol. Oktoobris oli My arvanud, et nad peaksid kokku kolima, ja selle aasta mais, üksteist kuud pärast esimest kohtumist, olid nad abiellunud.
Juunis oli ta Myle truudust murdnud.
Jenniferiga.
Jenniferiga, kes teadis.
Et siis, kui Billy oli sunnitud Vanja päästmiseks Edward Hinde ja enda päästmiseks Charles Cederkvisti maha laskma, juhtus temaga midagi. Kuidas ta oli nautinud seda joovastavat tunnet. Võimu valitseda elu ja surma üle.
Jenniferiga, kes mõistis.
Kes oli teda aidanud. Aidanud tal välja elada oma seksuaalse naudinguga seotud kontrolli, ülemvõimu ja domineerimise fantaasiaid. Kes hoidis madu söönuna ja Billyt tasakaalus.
Kuni tal isu täis sai.
Kuni kõik täiesti vastu taevast lendas.
Ta adus, et polnud midagi öelnud. Töreboda valge puitmaja kohta. My sülitas kraanikaussi ja vaatas talle tõsiselt otsa.
„Mis on?”
„Ei midagi.”
„Kindel? Sellest saadik, kui sa trennist koju tulid, paistad sa natuke imelik.”
Selge see, et My märkas. See on tema töö. Inimesi lugeda, neid tõlgendada ja panna neid oma täielikku potentsiaali saavutama. My on tubli. Ta on tema jaoks liiga hea. Billy ei tahtnud Myle valetada. Aga Myl pole vaja kõike teada. Poolik tõde pole valetamine.
„Kas sa Jenniferi mäletad? Seda, kellega ma mõne korra koos töötasin ...”
Muidugi My mäletas, Billy oli Jenniferist üksjagu rääkinud ja My teadis, et nad kohtusid ka väljaspool tööd.
„Jah, mis temaga on?” küsis My seepärast.
„Arvatakse, et ta on vist uppunud.”
„Mida?”
„Prantsusmaal. Sukeldumisõnnetus, tead ju küll, ta oli ekstreemsportlane.”
„Issand, kui õudne!” lausus My, astus Billy juurde ja embas teda. „Mul on nii kahju. Ma tean, et ta meeldis sulle.”
„Jah, meeldis küll ...”
Nad seisid veidi aega vaikselt, enne kui My laskis haarde natuke lõdvemaks ning vaatas Billyle otsa.
„Aga nad ainult arvavad, et ta on uppunud? Teda pole leitud?”
„Ei ole, aga mingi koobastiku lähedalt leiti tema riided. Arvan, et see sõltub ju sellest, mis juhtus, aga kui seal oli mingi hoovus, siis ...”
My tõi kuuldavale sügava ohke ajas ennast sirgu ja musitas Billyt kergelt huultele.
„Vaeseke ...”
Billy ei teadnud täpselt, kas My pidas teda taas lohutavalt emmates silmas Jenniferi või teda ennast. My ei saa kunagi kogu tõde teada ja – nii jubedalt, kui see ka ei kõlaks –, kui Jennifer Prantsusmaal hukkus, saab Billy kogu loo selja taha jätta. Hakata endale sisendama, et seda pole kunagi juhtunud. Tagasi võtta ja õigesti teha.
Veel ei ole liiga hilja.
Sala.
Seal oli, või vähemalt oli olnud hõbedakaevandus.
See oli kõik, mida Sebastian teadis linnast, kus ta parasjagu viibis. See ja asjaolu, et umbes viis kilomeetrit linnast väljas oli suures neljakorruselises hallikasbeežis hoones kahetärnihotell, mis isegi ei püüdnud väljast- ega seestpoolt ahvatlev välja näha. Tuba oli arvatavasti mõne ruutmeetri võrra liiga suur, et seda pugerikuks nimetada. Neli seina olid värvitud nikotiinikollaseks, see andis neile ainult määrdunud ilme, ainsaks kaunistuseks oli Carl Larssoni maali lohakalt raamitud reproduktsioon. Kitsa voodi ühes otsas taburet, mis pidi täitma ka öökapi aset. Voodi jalutsis nurgariiulil väike kobakas teler. Teleri ega toa kahe lambi juhtmeid polnud püütudki ära peita; vannituba, kus Sebastian sai ennast teatava vaevaga ringi keerata, ilma et oleks mõnda seina riivanud. Muidugi, praegusel ajal on raske raamatupoodi pidada, aga et lood nii nadid on ... Ent tuleb lihtsalt vastu pidada ja olukorraga leppida, nagu raamatupoe juhataja oli öelnud, kui paberraamatuga seotud raskused Sebastiani külaskäigu ajal jutuks tulid.
Vastu pidada ja olukorraga leppida.
Sebastian ise oli olukorda aktsepteerinud.
Võib-olla sellega isegi kohanenud, aga, kurat võtaks, see ei pea talle meeldima.
Ta polnud enam osa mõrvajuurdluse osakonnast. Torkel oli viimaks ära tüdinenud. Või õigemini öeldes oli Vanja temast ära tüdinenud ja Torkel oli olnud sunnitud valima. Ta valis Vanja. See polnud kuigi imelik, Sebastian oleks Torkeli nahas sedasama teinud. Imelik oli see, et ta oli saanud poolteist aastat seal olla. Ta polnud mitte just väga pingutanud, et kuu kaastöötajaks saada, kui nii öelda.
Vanja. Tema tütar.
Ta ei olnud Vanjat juunikuust saadik näinud.
Ta mäletas, mis tunne tal oli olnud, kui ta Vanja Waterfronti alla garaaži jättis ja pommiga minema sõitis: et see on tal viimane kord Vanjat näha.
Et Vanja kaob tema elust.
Igaveseks.
Tundus, et nii lähebki. Ta oli tükk aega lootnud, et Vanja teda vaatama tuleb ja uurib, kuidas ta ennast tunneb, aga Vanja ei näidanud nägugi. Oli selge, et Vanja ei taha temaga mingit kontakti.
Tema enda süü. Loomulikult.
Nagu tavaliselt.
Tal oli olnud Vanjaga nii palju võimalusi ja ta polnud ainsatki kasutanud.
Ta teadis hästi, et teeb pidevalt valesid valikuid, et hävitab iseennast. Ent iga kord, kui ta tunneb midagi, mis sarnaneb õnne või isegi rahuloluga, tulevad süümepiinad.
Ta oli lahti lasknud.
Oma teise tütre käest.
Hoidnud pisikesest käest kinni, kuid lasknud veel ta minema pühkida.
Ta ei ole seda ära teeninud.
Ta teadis, et see on vale. Aga teada, et miski on vale, ja midagi selle vastu ette võtta – need on kaks iseasja. Seega ta jätkas.
Ta ei olnud nende viimase juhtumi järeltööst üldse osa võtnud. Tõsieluseebimõrvar, David Lagergren, mees, kes tappis selleks, et kujundada avalikku arvamust ühiskonnas maad võtva rumaluse ja infantiilsuse vastu, kuid lõpetas terroristina. Kohtuistung toimus septembris ja nagu oodata võiski, mõisteti Lagergren eluks ajaks vangi ning Sebastian oletas, et läheb aega, enne kui too tingimisi vabastatakse.
Ainus hea asi, mis Lagergreni juhtumiga kaasnes, oli see, et raportites kirjutati, et Sebastianil oli uurimises oluline osa ning et kurjategija tabamisel ja vahistamisel oli temal keskne roll. Kahjuks ei tulnud ka muljet avaldav pöörane kihutamine, mis lõppes plahvatusega Riddarfärdenis. Muidu uudistevaesel suvel oli tal tulnud mõne korra telestuudiotes diivanil istuda ja uudistesaadetes esineda. Augustis oli tema vana kirjastus ühendust võtnud. Sebastiani Edward Hindest rääkivad raamatud olid teatavat huvi äratanud, ja nüüd uuris kirjastus, kas tal ehk pole plaanis mõnda uut kirjutada. Võib-olla Lagergrenist. Sebastian oli sõbralikult, kuid kindlalt keeldunud. Ta ei tahtnud sellele kaasa aidata, et too mees veel mingit tähelepanu saaks, miski muu pakkus talle rohkem huvi.
Näiteks Ralph Svensson.
Mees, kes tappis Hinde käsul neli naist.
Naised, kellega Sebastianil oli olnud mingi, enamasti väga põgus, seksuaalsuhe.
Peale selle oli ta tapnud Sebastiani vana sõbra ja kolleegi Trolle Hermanssoni.
Kirjastusele oli see mõte meeldima hakanud. Loomulik järg varasematele raamatutele ja pealegi teeks seos tema endaga raamatu palju isiklikumaks ja paljastavamaks. Sebastianil polnud plaaniski seda palju isiklikumaks ja paljastavamaks teha, kuid ta võttis avansi vastu ja hakkas tööle. Veetis terved päevad oma korteri palju aastaid kasutamata seisnud kabinetis. Kaua aega oli ta seal kasutanud ainult külalistuba, kööki ja vannituba. Ülejäänu meenutas talle liiga palju möödunut.
Õnnelikumaid aegu.
Toda õnnelikumat aega.
Ainukest, mida ta suutis meenutada.
Aega koos Lily ja nende tütrega. Nad ei olnud seal kuigi palju elanud: kui nad abiellusid, kolisid nad Kölni, kuid nad olid siin koos olnud. Sabinel oli olnud oma tuba. Vanjagi oli seal mõne öö maganud.
Siis, kui ta teda ei vihanud.
Enne kui tema kõik ära rikkus.
Raamatu pealkirjaks saab „Õpipoiss”. Alapealkirjaks „Edward Hinde pärandus”. Siiani oli ta tegelenud ainult otsingutega ja valmistunud esimeseks intervjuuks Ralphiga, mis toimub järgmisel nädalal.
Tal oli tegemist.
Sebastian heitis pilgu voodil olevale arvutile, kuid jättis selle mõtte sinnapaika. Täpselt nii, nagu ta oleks pidanud tegema siis, kui kirjastusest helistati ja tuldi välja väikese loengu- ja ringreisiplaaniga. Kuus maakohta kahe nädala jooksul. See langeks kokku tõigaga, et vanad raamatud ilmuvad piiratud väljaandes pehmekaanelistena.
Ta oli sellega päri olnud.
Sellepärast ta Salas masendavas hotellitoas istuski.
Tema võõrustajaks oli olnud linna ainuke raamatupood. Suur hea valikuga pood, ainult kiviviske kaugusel Stora Torgetist. Personal paistis tema tuleku üle siirast rõõmu tundvat. Publikuks nelikümmend inimest, võib-olla nelikümmend viis. Enamik neist muidugi naised nagu igal kultuuriüritusel, ükspuha kus need ka ei toimuks.
Ega Sebastian kurtnudki.
Tavaliselt oli tal naiste juures edu, kui ta tahtis. Enamasti ta tahtis. Peaaegu alati.
Külgelöömine, võrgutamine ja järgnev seks oli üks vähestest asjadest, mis suutis teda ikka veel köita.
Korraks tühjust täita. Valu leevendada.
Raamatupoes olid nad olnud tähelepanelikud ja näitasid üles huvi nagu tavaliselt. Eriti üks napilt viiekümnene naine, kes istus ajutisele lavale kõige lähemal. Kui publikul paluti küsimusi esitada, oli naine esimene, ja pärast tuli ta mõlemasse raamatusse autogrammi küsima. Sebastian pani tähele, et need on pärit vanast väljaandest, soetatud enne seda, kui Sebastiani seotus tõsieluseebimõrvariga ta korraks staariradarile kergitas.
„Sa võid kirjutada „Magdale”,” oli naine lausunud ja kinkinud talle naeratuse, mida vähemalt Sebastian pisut imetlevana tõlgendas. Fänn, siis läheb asi kergemini.
„Kas see oled sina?” oli Sebastian küsinud ja vastu naeratanud.
„Jah, ja sa võid vabalt ka midagi isiklikku kirjutada, kui tahad,” jätkas naine talle otsa vaadates.
Sebastian oli esimesele leheküljele lühemat sorti novelli kirjutanud, ja teistele väikeses järjekorras seisjatele autogramme andes naisega edasi rääkinud. Pärast olid nad koos raamatupoest lahkunud ja naine oli küsinud, kus ta elab. Sebastian ütles ja naine avaldas kahetsust. Salas olevat paremaid hotelle.
Sebastian tõesti lootis seda.
Sala pärast.
Tema mõttelõnga katkestas arvutist kostev helin. Skype’i kõne. Tal polnud vaja ekraanile vaadatagi, et teada, kes helistab. Ta vaagis veidi aega, kas jaksab temaga rääkida, jõudis otsusele, et jaksab, ja võttis kõne vastu. Ekraanile ilmus Ursula.
„Tere, kas ma ajasin su üles?”
„Oh ei, pole hullu,” vastas Sebastian ja tundis, et toimis vastu võttes õigesti. Tal oli hea meel Ursulat näha.
„Kus sa oled?” küsis Ursula, kui oli ekraani uurinud ega tundnud tausta ära.
„Salas, mingis sitases hotellis.”
„Mis sa seal teed?”
„Mingi raamatuvärk. Mis sina teed?”
„Ma olen alles töö juures.”
„Jah, seda ma näen.”
Sein Ursula selja taga oli Sebastianile tuttav. Ursula istus kolmanda korruse konverentsiruumis, mida nad ei nimetanud iialgi teisiti kui Ruumiks. Kindel koht mõrvajuurdluse osakonnas, kus nad tavaliselt kohtusid, et kogu käsiloleva juhtumi kohta käiv info kokku võtta. Sebastian tabas ennast mõttelt, et tunneb sellest puudust. Tunneb puudust kõigest. Tööst ja kolleegidest. Mõttetu, suure tõenäosusega ei satu ta sinna enam kunagi.
„Kas ikka veel ei mingit oma elu või palju tegemist?”
„Ma aitan ühes asjas cold case’i rühma.”
See tähendas, et mõrvajuurdluse osakonnal ei ole uut juhtumit ja järelikult pole Ursula endale ikka veel uut elu loonud. Sebastian poleks pidanud seda asja edasi torkima. Ursula helistas talle hilja õhtul, et rääkida. Mõtles tema peale. Ta oleks pidanud tänulik olema, et keegi seda teeb. Samal ajal ei olnud tänumeel ja asjade sinnapaika jätmine päriselt tema moodi.
„Nii et Torkelit pole seal?”
Ursula turtsatas, kummardus, tasandas pisut häält, ehkki see oli täiesti tarbetu. Sebastianil oli raske ette kujutada, et Ursula pole niisugusel kellaajal kontoris üksi. Ruumis oli ta kindlasti üksi.
„Pärast Lise-Lottega kokkukolimist lõpetab ta iga päev punktipealt kell viis.”
Sebastian pani tähele, et Ursula ei öelnud „tolle Lise-Lottega”, edusamm seegi, aga talle tundus, et kui jutuks tuli Torkeli uus armastus, võis Ursula häälest ikka veel kuulda kübekest armukadedust. Ilmselt kujutas ta endale ainult ette. Ursula oli ju nende suhtele lõpu teinud. Ehkki see ei pruukinud ilmtingimata tähendada, et ta tahab, et Torkel kellegi teisega õnnelikum oleks. Võib-olla väiklane, rumal, aga Ursulagi oli ainult inimene ja inimesed võivad olla väiklased ja rumalad.
„Millal sa koju tuled?”
„Homme.”
„Kas tahad kokku saada? Võib-olla õhtust süüa?”
„Miks ka mitte?”
Ursula naeris põgusalt.
„See ei kõla just entusiastlikult ...”
Enne, kui Sebastian vastata jõudis, koputati uksele.
„Kes see on”
„Toateenindus.”
„Sitases hotellis ja sel kellaajal?”
Sebastianil läks mõnikord meelest ära, et Ursula on väga hea politseinik.
„Ma pean lõpetama. Homme näeme.”
Sebastian lõpetas kõne, enne kui Ursula vastata või protesteerida jõudis. Ta muigas kergelt endamisi. Hoolimata kõikidest valedest valikutest ei olnud tal õnnestunud kõiki ja kõike endast võõrutada. Ursula meeldis talle. Nende suhe oli olnud läbi aastate jõnksuline, ent nüüd stabiliseerunud millekski, mida ta ei osanud muud moodi kirjeldada kui sõprusena. Isegi kui eesmärk oli Ursula jälle voodisse saada. Mitte et Sebastian oleks temast eriti puudust tundnud või uskunud, et seks muudaks nad lähedasemaks. Lihtsalt sellepärast, et oli nii ilmne, et tal on vaja selle eest võidelda. Mängida oma mängu paremini, kui ta seda ehk varem teinud on, lihtsalt selleks, et võita. Ursula oli tõesti väljakutse.
Ta oletas, et erinev tänasest õhtust, mis teda ees ootas.
Ta avas koridori viiva ukse.
Seal seisis Magda. Raamatupoest.
Sebastian ei teadnud Magda perekonnanime. Ei kavatsenud ka küsida. Võttis ukse kõrvalt nagist oma jope ja toppis selga.
„Kas teeme kusagil ühe dringi või tahad sa midagi süüa?” küsis ta koridori astudes. Ta ei kavatsenud anda Magdale võimalustki sinnajäämist välja pakkuda.
Tuba ei kõlvanud isegi keppimiseks.
Billy oli täiesti ärkvel ja vahtis lakke, püüdis hingamist kontrolli alla saada. Ta heitis pilgu Myle enda kõrval. Too magas rahulikult, vasakul küljel nagu ikka. Järelikult polnud ta häält teinud.
Polnud karjunud.
Nagu unenäos.
Ta polnud seda unenägu hulk aega näinud, ent nüüd oli see tagasi. Ta arvas, et see oli reaktsioon riietusruumis toimunud jutuajamisele ja kõigele järgnenule. My oli küsinud, kas ta tahab sellest rääkida, aga olnud piisavalt tark ja taktitundeline, et mitte peale käia, kui Billy oli öelnud, et ei taha. Ometi oli ta õhtu läbi olnud Billy jaoks olemas, mõistev ja kaastundlik. Tavaliselt uinus My niipea, kui pea patja puudutas, aga nüüd oli ta Billyl ümbert kinni hoidnud ja tema pead silitanud. Lähedal. Nahk vastu nahka. Oli Billy jaoks olemas, kui too peaks teda vajama.
My on tema jaoks hea. Palju parem, kui ta on ära teeninud. Aga ta teenib. Aeg muudab kogu juhtunu kaugeks mälestuseks. See kaob tagaplaanile. Vaikne sosin, mida ta õpib mitte kuulma.
Siis tuli unenägu.
Selles pole midagi unenäolist. Ei midagi abstraktset või ebatõelist. Ei mingeid häguseid piirjooni, mitte midagi, mis pehmendaks või armu annaks. Vastupidi. Kõik on halastamatult selge ja üksikasjalik.
Viis ta tagasi.
Ta jookseb vannitoast välja läbi korteri Jenniferi magamistuppa, kus too alasti voodis lamab. Raudus käed voodi peatsi külge kinnitatud. Jalad laiali, peenikeste nahkrihmadega kinni seotud. Ta hingab nii raskelt, et väriseb, kui käe Jenniferi õla poole sirutab, ent peatub.
Sinnamaani ja selle kohani.
Sügavlilla jälg Jenniferi kaela ümber. Tema sõrmedest. Kuni kõri alla surutud kahe selge pöidlajäljeni välja. Jenniferi nägu. Keeleots kuivade huulte vahelt väljas. Purunenud veresooned näonaha all ja silmades, mis teda jõllitavad, millest tal on võimatu pääseda ...
Billy lükkas teki kõrvale ja tõusis voodis istukile. Täna öösel ta enam magada ei saa. Ängistus on ta taas oma haardesse võtnud. Peaaegu sama tugev ja halvav nagu toona.
Kui see juhtus.
Ta ei mäletanud kõiki üksikasju hetkest kohe pärast Jenniferi leidmist või seda, kui palju aega läks, enne kui ta sai tagasi selle, mis oleks võinud kuidagi kontrolliga sarnaneda. Ta mäletas, kuidas absurdselt argised mõtted – nagu see, et ta võib läänerannikule suunduvast rongist maha jääda ja et My saab tema peale kurjaks – segunesid arusaamaga sellest, mis oli juhtunud. Mida ta oli teinud.
Jennifer oli surnud.
Ta oli Jenniferi tapnud.
Paanika ja pohmeluse kombinatsioon ajas oksele. Kui ta oli tualetipotti kallistamast tõusnud ja oksemaitse suust ära loputanud, mõtles ta, et peab sellest teatama. Helistama politseisse, kolleegidele. Kõik ära rääkima. Panema nad aru saama, et see oli õnnetus. Ent siis oli ta peatunud. See ei muudaks suurt midagi. Et kavatsust ei olnud.
Jennifer oli ikka surnud ja tema oli ta tapnud.
Ta kaotaks kõik. Oma töö, My, oma sõbrad, kõik.
Ta mäletas, kuidas ta elutuppa tagasi läks, vandus, nuttis ja endale vastu meelekohti tagus, püüdmaks selgelt mõelda.
Kas teha seda, mis on õige, või iseennast päästa.
Sisemine võitlus.
Viimaks jõudis ta otsusele. Ta mäletas seda hetke. Ta istus Jenniferi diivanil, pilk langes seinal rippuvale ronimiskirkale ja karabiinhaakidele. Ta mitte üksnes ei jõudnud otsusele, ta hakkas juba seal plaani tegema. Ta teadis, mida ta teeb. Mida ta peab tegema.
Ta päästab iseenda, päästab selle, mis tal on.
Billy ronis voodist välja ja lahkus magamistoast, tõmbas ukse enda järel tasakesi kinni ja hiilis köögilaual oleva sülearvuti juurde. Nüüd, kui Jennifer oli ametlikult kadunuks kuulutatud või isegi surnuks peetud, oli oht, et hakatakse tagasi minema ja püütakse tema viimastest elukuudest ülevaadet saada. Ta ei tohi ühtegi viga lubada.
Billy võttis istet, tõstis arvutiekraani üles ja logis sisse. Tema plaan oli olnud lihtne, see-eest oli selle elluviimine nõudnud aega ja tema erilisi oskusi.
Ta oli otsustanud Jenniferi digitaalselt elus hoida.
Ta oli Myle helistanud ja öelnud, et peab tõsieluseebimõrvari juhtumi kallal veel nädal aega tööd tegema. Prokurör tõepoolest ei taha, et uurimises väiksemgi lünk oleks. My oli muidugi pettunud, pakkunud, et tuleb tagasi Stockholmi talle seltsiks. Billyl oli õnnestunud see mõte maha laita, ta oli öelnud, et jäägu My parem läänerannikule, suhelgu sõpradega, nagu plaanitud, ja tema sõidab sinna niipea, kui saab.
Nii oli ta ostnud endale nädal aega.
Ta korjas kokku Jenniferi telefoni, arvuti, pangakaardi, PINkalkulaatori ja muud asjad, mida tal vaja oli. Kontrollis, kui tihti Jennifer tavaliselt sotsiaalmeedias oma kontosid külastab. Tal vedas. Instagramis umbes korra nädalas. Facebookis samamoodi. Osa suhtlusest käis läbi Messengeri, aga ei midagi niisugust, millega ta hakkama ei saaks. Kõige keerulisem oleks see, kui keegi helistaks, kuid taas oli õnn tema poolel. Paistis, et Jenniferi lähedased eelistasid temaga sidet pidada sõnumite ja Snapchati abil. Nendel kordadel, kui helistati, laskis ta telefonil lihtsalt heliseda ja vastas hiljem SMS-i teel, et nägi, et kõnealune isik on proovinud teda kätte saada, kas oli midagi olulist? Enamasti ei olnud ja kogu asi võis lõppeda veel paari edasi-tagasi sõnumiga.
Stockholmis veedetud nädalal tegi ta juhuslikke postitusi, kus Jennifer üksinda mööda linna käis ja midagi leidis. Postitatud piltidel teda ennast enamasti ei olnud, kuid mõnikord tundis Billy, et peab mõne self tegema. Mitte kuigi tihti, see oli niihästi aeganõudev kui ka ohtlik, proportsioonid, valgus ja kaugus tuli õigesti paika panna. Kuigi uus tehnika tegi asja lihtsamaks. Praegusel ajal on fotode ja videote võltsimiseks niisuguseid võimalusi nagu ei iial varem, ja kui seda õigesti teha, on neid põhimõtteliselt võimatu ehtsatest eristada. Ülejäänud aja pühendas ta sellele, et Jenniferi postitused läbi lugeda, tutvumaks tema stiiliga, sellega, kuidas ta ennast väljendas, kuidas kasutas lühendeid ja emotikone. Tal õnnestus edukalt tagasi lükata vähesed saabunud kutsed mõnele dringile, suplusele ja grilliõhtule. Üldiselt ei paistnud keegi Jenniferi jätkuvat olemasolu kahtluse alla panevat.
Nädal pärast seda oli Billy läänerannikule My juurde sõitnud. See oli olnud kõige raskem. Üksinda Stockholmis sai ta nii täielikult oma ülesandele keskenduda, et unustas peaaegu ära, miks ta seda teeb. Reaalsesse maailma jõudes oli raskem. Tavalised inimesed, suhtlemine, sõbrad, sõprade lapsed, minigolf, jalutuskäigud, ööd koos Myga. Mõnikord tabas ta ennast sellelt, et seisis ümberringi toimuvast väljaspool ja jälgis end kõrvalt, olles kindel, et see, kelleks ta muutunud on, paistab välja. Et ta pingutab liiga palju, tegutsemaks normaalselt, nii et tulemus on vastupidine. Ta tegi mõne postituse, mis kõik rääkisid sellest, et Jennifer on endiselt Stockholmis, aga kavatseb varsti ära sõita.
Jenniferi riiete ja asjade leidmine oli võtnud kauem aega, kui Billy oli arvanud. Muidugi oli ta valinud koopa, kuhu sukeldumine oli kirjade järgi raske ja mis oli suures osas läbi uurimata ega leidnud seepärast kuigi palju kasutamist, ent siiski.
Ta oli juuli keskel Prantsusmaale sõitnud.
Enne seda oli ta hoolt kandnud, et Jennifer oma telefoni peaaegu terveks nädalaks „ära kaotas” ja palus sellepärast kõigil temaga Messengeri teel ühendust võtta. Igatahes pääses ta niimoodi piltide uuendamisest. Siis tuli Jennifer tagasi ja rääkis, et ostis bussireisi Prantsusmaale, kuid ei sõnagi sellest, et kavatseb seal sukelduda.
Prantsusmaa oli olnud kõva pähkel.
Osalt sellepärast, et ilma Mys kahtlusi äratamata napilt nädalaks Prantsusmaale sõita, osalt sellepärast, et võltsida bussireisi ilma konkreetset bussi mainimata, nii et keegi bussifrmasse helistama ei hakkaks, hoolitseda selle eest, et Jennifer broneeriks ainult automaatse registreerimisega hotelle, mille välisukse juures pole turvakaameraid, et ta ennast hilja sisse ja vara välja registreeriks, nii et võimalikult vähestel külastajatel oleks võimalus teda näha. Jälgida hoolega, kus Jenniferi krediitkaarti kasutati.
Nelja päeva pärast lõpetas Billy kõik postitused ja Jennifer kadus. Kuulujuttudest sai Billy teada, et kui Jennifer augusti algul tööle ei ilmunud, nagu kokku oli lepitud, kuulutas tema isa ta kadunuks, aga siis valitses vaikus.
Praeguseni.
Nüüd leiti lõpuks Jenniferi asjad, mille Billy oli pannud koobastikku, kuhu oli keeruline sukelduda. Omapäi sukeldumine oli vastutustundetu, kuid kes Jenniferi tundis, võis seda temast uskuda.
Kaif, enese proovilepaneku, adrenaliini pärast.
Vähemasti lootis Billy seda.
Praegu vaatas ta kõikidel platvormidel Jenniferi uudistevoogu läbi. Tema Facebooki leheküljel oli mõni uus postitus selle kohta, et ei suudeta uskuda, et see on tõsi, ja loodetakse, et Jennifer endast taas elumärki annab, aga Billy ei näinud, et ta ise oleks mõne vea teinud. Keegi ei reageerinud sellele, et nad polnud juuni lõpust alates Jenniferi IRL[4.] näinud.
„Mis sa teed?”
My häält kuuldes Billy võpatas. Ta adus kähku, et My ei saa ekraani näha, ja klõpsas kiiresti ette midagi tööga seotut.
„Töötan, mul ei tulnud und.”
My tuli tema juurde, võttis tal õlgade ümbert kinni, heitis põgusa pilgu ekraanile, enne kui kummardus ja Billyt pealaele musitas.
„Selle Jenniferi-loo pärast?”
„Arvan küll.”
„Kas tahad seltsi?”
Billy pani käe My seljale ja ohkas.
„Ei, mine sina magama.”
My ainult noogutas, kuid seisis paigal. Saladus vaevas Billyt. Aga varsti seda nende vahel enam ei ole. Nüüd, kui Prantsusmaal toimunud sukeldumisõnnetusest saab juhtunu ametlik versioon, võib ka tema endale sisendada, et see on tõepoolest tõsi. Kogu aeg pinna all pulbitsenud karje muutub vaikseks sosinaks. Selles oli Billy veendunud.
Jenniferi laipa ei leita loomulikult iialgi.
Stockholmis veedetud päevade jooksul oli ta olnud sunnitud ka selle asja korda ajama.
Sel nädalal oli kuhjaga tegemist olnud.
1 Rootsi suurim vabaharidusliit, mis asutati 1959. aastal. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
2 Nationellt forensiskt centrum, mis kandis aastani 2015 nime SKL (Rootsi Kriminaaltehnika Laboratoorium). [ ↵ ]
3 Modus operandi – ld ‘toimimisviis, tegutsemismeetodid’. [ ↵ ]
4 In Real Life – ‘reaalses elus’. [ ↵ ]
