Читать книгу Naine, kes ihkas õiglust - Michael Hjorth - Страница 7

14. oktoober

On juba eile.

Kui ma sind alt vedasin.

Kõiki alt vedasin. Mul ei läinud õnneks.

Ma pole magada saanud.

Tahtsin välja minna. Üles minna.

Kas mäletad suveöid, kui me katusel istusime?

Linna vaatasime.

Enamasti vaikides, aga vahel me ajasime juttu.

Kõigest. Tulevikust.

Me ei arvanud eluilmaski, et see nii lühike on.

Politsei tuli. Sinna, kus Klara pääses. Ma nägin neid.

Oleks kahju, kui ma mõne vea teeksin.

Kui nad juba lähedal oleksid.

Mul on rohkem aega vaja.

Ma arvasin, et mul seda on.

Aga me arvasime toona ka.

Öösiti katusel.

Gävlest pole midagi näha ega kuulda olnud.

Seega on neil veel natuke jäänud.

Aga parem ei tasu oletada.

Ma jätkan vastavalt plaanile.

Ma pole veel lõpetanud.

Kaugeltki mitte.

Homme sõidan Västeråsi.