Читать книгу Sekt - Michael Katz Krefeld - Страница 11

Päike küttis Vor Frelsersi surnuaeda, kus kuum õhk punaste kiviseinte vahel liikumatult seisis ja pikad kruusateed värelema pani. Kaugusest kõlas surnuaia lõunaküljes jooksva Amagerbrogade liikluse monotoonne müra. Surnuaed kuulus Ronga kohalikule kirikule Christianshavnis ja oli nii-öelda väljakolinute surnuaed, mis oli kooleraepideemia ajal rajatud. Just sellisest kohalikust ajaloost teadis Eva kõike ja tihti ka jutustas, kui nad koos jalutamas käisid ja – Ronk oli sellele vaid „jaa-jaa” vastanud. Alati töömõtete ja juhtumitega liialt hõivatud, et Eva juttu korralikult kuulata.

Ronk kummardus musta hauakiviga kalmule ja koristas sealt kuivanud kimbu ja teeküünalde jäägid oma eelmisest külaskäigust. Tema halb südametunnistus tuletas talle meelde, et see oli olnud kuskil jõulude paiku. Ta oleks tahtnud siin tihemini käia, aga ta vihkas kalmistut, mis tema jaoks esindas kõike, mis ei olnud elava Evaga seotud. Hauakivi meenutas talle vaid, kui ebaõiglane oli, et Eva siin pidi lebama, mitte Amagerbrogadel ringi jalutama ja tema elus olema.

„Kas sa teadsid, et see kalmistu rajati suure kooleraepideemiaga seoses?” küsis Victoria, kes tema kohal seisis. Tema metsikud hallid juuksed olid sinise taeva taustal kui elektrit täis.

„Või nii,” vastas Ronk ja pistis sodi kaasavõetud kilekotti.

Victoria pahvis isekeeratud Petterøe sigaretist suitsupilve. „Jah, 1853. aastal keelati inimeste müüride vahele matmine. Ja õnn oli.”

„Miks nii?”

„Sest muidu ei asuks mu antikvariaat täna kiriku juures.”

Ronk noogutas. Victoria antikvariaat asus vaid kiviviske kaugusel Vor Frelsers Kirkest, kus Eva matusetseremoonia tookord peeti.

Ta vaatas Victoriat, kellel oli tavapäraselt seljas viisakas ruuduline tviidülikond ja lahtiste nööpidega särk ning kes meenutas kedagi, kes kuulus tundmatu Christianshavni aadlisuguvõsa sekka. „Kas sul selles ülikonnas palav ei ole?”

„Lohakalt riietumiseks pole kunagi head põhjendust.”

„Ma ei tunne kedagi sinusugust, Victoria.”

„Ei, loodetavasti mitte. Mulle koopiad ei meeldi. Sellepärast mulle Eva seltsis meeldiski.”

Ronk tõusis püsti ja pühkis oma tolmused käed teksapükstesse. „Tore, et sa kaasa tulid. Poleks üldse pidanud.”

„Pole midagi, ehkki see koht ajab mulle judinad peale. Sa oleks võinud selle asemel ta tuha Øresundi puistata.”

„Kas seda tohib teha?”

Victoria kehitas õlgu. „Sellegipoolest oleksid sa pidanud seda tegema.”

Nad vaatasid vaikides hauda. Ronk kahetses, et oli võõrasemasid ostnud, ja ta oleks tahtnud need taas ära korjata. Victoria kimp oli selle-eest ilus, lihtne ja diskreetne, just nagu Evale meeldinud oleks. „Kurat, kui palju asju meil tegemata jäi,” pomises ta.