Читать книгу Sekt - Michael Katz Krefeld - Страница 6

Tänapäev, Christianshavn, august 2014

Raadiosaate juht, hüüdnimega Teddy K., andis edasi DMI meteoroloogide hoiatuse, et tänasest päevast võib saada selle aasta kuumim. Kuigi kell oli vaid pool üksteist ennelõunal, uskus Ronk see ainukegi kord seda, mida raadiost kuulis, ehkki Teddy K. polnud oma kriiskava häälega just kõige veenvam tõekuulutaja. Ronk oli vanal Audil kõik aknad alla lasknud, aga sellegipoolest oli ta T-särk higist läbinisti märg. Sel hetkel, kui saatejuht reklaame hakkas laskma, keeras Ronk heli automaatselt vaiksemaks. Kõige meelsamini oleks ta tahtnud raadio kinni panna, aga ehkki ta oli oma uuelt tööandjalt seda autot juba nädal aega laenanud, polnud tal siiamaani õnnestunud aru saada, kuidas aparaat kinni käib.

Ta järgnes mustale läbi liikluse venivale Porsche Cayenne’ile kahe auto vahega. Ka Porsche juht oli aknad alla lasknud ja hiphop mürtsus salongist välja. Kui laiade velgedega Porsche veidi aja pärast Uplandsgadele sõitis ja SuperBesti parklasse keeras, pani Ronk tuled kustu ja järgnes.

SuperBesti-esine suur parkla oli peaaegu tühi ja Porsche sõitis sissepääsule lähemate kohtade juurde. Ronk parkis Audi mõni rida tahapoole ninaga otse Porsche poole. Ta otsis salongist videokaamerat, mille teadis olevat kuhugi pannud, aga mida ta ei näinud. „Liiguta ennast veidi, Møffe,” ütles ta ja togis inglise buldogit, kes tema kõrval istmel magas. Ronk märkas kaamerat pooleldi koera tagumiku all ning surus sõrmed karva ja istme vahele, kuni ta selle kätte sai.

Møffe urises rahulolematult.

„Lõpeta heaga see pahandamine, muidu jääd järgmine kord koju,” ütles Ronk ja tõmbas videokaamera küljelt ekraani lahti. Kaamera läks automaatselt tööle ja ta tõstis selle üles, nii et lääts täpselt paneeli küljest lahti tuli. Objektiivi autofookusest kostis nõrk surin, kui ta Porsche sisse suumis ja lindistamisnupule vajutas. Kõrvalistmelt astus välja rasvunud kiilaspäine neljakümnendates aastates mees. Tal olid jalas lühikesed teksapüksid ja seljas nahkvest, mille seljal oli logo ning kaela ümber valge krae, mis ta pead ja kaela toetas. Auto juhipoolne uks avati ja sealt hüppas välja pikkade plaatinablondide juustega tüse naine, kelle käsi katsid sama paljud tätoveeringud kui tema mehel. Ronk arvas esmalt, et ka naise nägu oli tätoveeritud, aga nägi siis, et tegemist oli sinise silmaga. Mees karjus naisele midagi, mida Ronk ei kuulnud, aga naine avas seepeale auto tagumise ukse ja tõmbas autost välja poisi. Poiss, kes oli umbes kümneaastane ja sarnanes kehaehituselt oma vanematega, oli täielikult hõivatud tahvelarvutis mängimisega. Isa surus poisile mündi pihku ja osutas ostukärude rea suunas, mis eemal varikatuse all seisid. Poiss läks vastu tahtmist sinna ja võttis ühe ostukäru, aga kuna ta nähtavasti piisavalt kiiresti tagasi ei jõudnud, võttis ema ohjad enda kätte, tehes mehele pahase märkuse. Too kehitas vaid õlgu ja näitas oma kaelatoele. Ronk jätkas pere filmimist, kui nood sissepääsu poole kõndisid ja toidupoe automaatsetest ustest sisse kadusid.

„Kell on...” Ronk vaatas kähku ekraani digitaalset kella „...on nüüd 10.38. Jälitan vaatlusalust Carsten Nielsenit koos perega... SuperBestis Amageril. Endiselt pole märki, et vaatlusalune oma vigastust simuleeriks.”

Kui Ronk kaamera kinni pani ja autost välja astus, vaatas Møffe talle tähelepanelikult järele.

„Sina jääd siia. Kui sul veab, siis saad maiust, kui ma tagasi tulen.”

Koer turtsatas ja pani pea tagasi istmele.

Ronk kõndis sissepääsu juurde, kaamera üle käe rippuva pusa alla peidetud. Tal ei olnud suuri lootusi, et Carsten oleks nii loll, et täiesti avalikult teha midagi, mis paljastaks, kas kaelavigastus, millest ta kindlustusfirmale oli teatanud, oli täielik pettus, aga kunagi ei võinud teada. Igatahes proovis Carsten oma õnnetusjuhtumikindlustust lasta välja maksta kahekümne viie protsendilise invaliidsusastmega, mis numbrites tähendas, et ta oli kindlustuselt saamas väikest kahe miljoni kroonist summat. Politseisse oli ta teatanud kolm nädalat enne oma väidetavat liiklusõnnetust, õnnetust, millel ei olnud rohkem tunnistajaid kui autojuht, kes talle otsa oli sõitnud, tähelepanuväärsel kombel üks Carsten Nielseni enda „vendadest” kohalikust mootorrattaklubist – mees, kes paar aastat tagasi ka ise taolise kompensatsiooni osaliseks oli saanud. Ronk oli juhtumi kallal töötanud üle nädala ja kui tal ka täna midagi filmile püüda ei õnnestu, mis paljastaks, et Carsten oma vigastust teeskleb, saab rocker, keda ta vennad Rotiks kutsusid, suure võidu osaliseks.

Ronk kõndis läbi klaasukse kaubamajja, kus oli mõnusalt jahe ja peaaegu inimtühi. Ta haaras endale korvi ja pani sinna petteks mõned tooted. Kui ta pikkade külmlettide juurde jõudis, kohtas ta perekonda, kes oli oma käru asju täis ladunud. Ronk järgnes neile eemalt. Naine lükkas rasket ostukäru, samal ajal kui Carsten plätudes järel lonkis. Ta vaevles palavuses ning ta kaelatugi hõõrus. Iga kord, kui Carsten kuhugi vaadata tahtis, pidi ta tervet keha pöörama ja see andis talle robotliku ja breiktantsijat meenutava motoorika. Kui perekond joogiosakonda jõudis, nügis Carsten poega ja palus tal võtta kasti „elevante”.

„Võta ise,” vastas poiss, ilma et oleks mängult pilku tõstnud.

Carsten rebis talt tahvelarvuti käest ja kummardus, nii et ta oli vaid mõne millimeetri kaugusel poisi näost.

„Tahad sellest ilma jääda vä?! Tahad sest sitast ilma jääda?!” karjus ta, näost punane.

Poeg küünitas tahvli järele, mis oli ta käeulatusest väljas. Pööras siis ringi ja läks esimese rea õllekastide juurde. Ta haaras vaevaliselt kõige pealmisest. „See on sitaks raske, isa!”

„Need peavad olema elevandid,” karjus Carsten ja näitas talle kasti elevandipildiga õllega. Poiss lasi kastist lahti ja lonkis teist õlut võtma. Koos emaga suutsid nad õllekasti ostukärusse toppida.

Ronk jäi veidi kaugemal seisma ja jälgis neid mööda reavahet eemaldumas. Talle oli saanud selgeks, et ehkki Carsten ei kuulunud maailma kõige andekamate inimeste hulka ega asunud ka IQ-skaalal väga kõrgel nende rocker’ite suhtes, keda Ronk oli kohanud, oli ta piisavalt nupukas, et oma kindlustussummat mitte ohtu seada. Aga Ronga jaoks polnud asi selles, kui palju mingi kindlustusfirma enda taskuid tühjendama peab, ega ka selles, et ta saab advokaadilt, kelle heaks töötab, boonuse, kui Carsteni vastu asitõendid hangib – ei, teda ärritas pigem mõte sellest, et Carsten suudab teda petta. Peamiselt seetõttu, et temas oli juurdunud vastumeelsus logodega nahktagide vastu. Omal ajal eriüksuse politseinikuna oli ta nende nüripeadega küllalt tegelenud ja neist nii mõnedki trellide taha saatnud. Kuraditki, kui Carsten alias Rott alias „Mul-on-kõigest-ja-kõigist-suva-samal-ajalkui-naisele-sinise-silma-kütan” saaks põhjendamatult sisse kasseerida kasvõi ühe sendi. Tal oli vaja kähku midagi välja mõelda, mis lõpuks kas kinnitaks või lükkaks ümber rocker’i kahtlustuse.

Ronk pani ostukorvi käest ja kiirustas väljapääsu poole. Kui ta parklasse jõudis, otsis ta taskust välja mündi ja kõndis ostukärusid katva väikese katusealuse poole. Katuse all oli kaks rida kärusid, kümme mõlemas reas. Ta pani pusa ja kaamera maha ning surus end käruridade vahele. Kui ta rea kõige seesmise käruni jõudis, lükkas ta mündi lukku ja sai terve kärurea vabaks. Ta toetas ühe jala katusealuse seina vastu, tõmmates samal ajal esimese käru käepidet, et saaks rea liikuma. Läbilõikava heli saatel hakkas kärurong vaikselt liikuma ja ta sai lõpuks ühe rea katusealuse alt välja tõmmatud. Ta surus kärude külgi ja asus rivi Porsche tagaosa poole suunama.

Samal ajal tuli Carsten oma perekonnaga ostukeskuse uksest välja. Carsten kiirustas tagant oma naist, kes rasket ostukäru lükkas. Ronk vaatas sissepääsu poole – see on vaid sekundite küsimus, kui Carsten nurga tagant välja ilmub ja näeb, millega ta tegeleb. Ta võttis jõu kokku ja tõukas kärurivi Porsche juurde, nii et see pakiruumi tõkestas. Ta korjas kiiresti oma pusa ja kaamera üles ja kõndis auto juurde.

„Hei, Møffe,” ütles ta rooli taha istudes.

Koer haigutas ja keeras külili, et teda kõhu alt sügataks, aga Rongal polnud selleks aega. Ta kuulis juba Carsteni vandumist üle parkla. Ronk surus end istmesse ja pani kaamera tööle. Ta suumis sisse, leidis Carsteni üles ja hakkas filmima.

Carsten käis ringiratast nagu tige pull, samal ajal kui perekond alistunult pealt vaatas. Kärurivi ulatus Porsche tagaosast katusealuseni, nii et see meenutas pigem olukorda, kus ostukärusid kokku korjav poetöötaja on tegevuse pooleli jätnud ja lahkunud. Kärud tõkestasid ligipääsu kõikide usteni, nii et kui Carsten isegi oleks tahtnud oma autoga sealt välja rammida, polnuks see võimalik.

Carsten kamandas oma naise ja poja kärusid lükkama. Nad proovisid seda vastumeelselt teha, aga ükskõik kui palju Carsten nende peale ka ei karjunud, ei jätkunud neil selleks jõudu. Carsten vaatas parklas kiirelt ringi ja kui ta veendus, et nad on üksi, aitas ta neid hädavaevu ühe käega. Aga sellest polnud kuigi palju abi. Kärurong ei liikunud millimeetritki. Nüüd hakkas ta naine silmi pööritama ja kella vaatama. Ronk kuulis läbi avatud küljeakna midagi küünehooldusest, kuhu naine jõudma pidi. Sõnavahetuses, mis tema ja Carsteni vahel vallandus, pillas poiss järsku oma tahvelarvuti asfaldile. Kui ta avastas, et ekraan oli purunenud, puhkes ta valjul häälel nutma. Vihast näost punaseks läinud Carsten haaras kaelatoest, mis näis teda lämmatavat. „Käige te kuradile, käige kuradile!” karjus ta kõvasti ja haaras ise kärurongist kinni.

Ronk filmis aina edasi, ise Møffet kõhu alt sügades. See film hakkas peagi Oscari-vääriliseks saama, või vähemalt boonuse.