Читать книгу Buumerang: Reisid uude Kolmandasse Maailma - Michael Lewis - Страница 6

See raamat sai alguse juhuslikult, kui töötasin parajasti teise, Wall Streetist ja 2008. aasta USA finantskrahhist kõneleva raamatu kallal. Mind oli hakanud huvitama tilluke käputäis investoreid, kes olid kõrge krediidiriskiga eluasemelaenude (subprime mortgage) turu kokkuvarisemise pealt teeninud kopsaka varanduse. 2004. aastal lõid Wall Streeti suurimad investeerimispangad vahendi, millega iseennast hävitada – see oli kõrge krediidiriskiga eluasemelaenude võlakirjade kindlustus maksejõuetuse vastu. Krediidiriski vahetustehing võimaldas investoritel panustada suvalise võlakirja hinna langusele, seda „lühikeseks müües“. Tegemist on kindlustuslepinguga, kuid see on iseäralik kindlustusleping, kuna kindlustatav vara ei pea kuuluma kindlustuspoliisi ostjale. Ükski kindlustusfirma ei saa teiega seaduslikult sõlmida tulekindlustuslepingut teise inimese maja kohta, kuid finantsturgudel võidakse teile müüa kindlustuspoliis teise isiku investeeringuriski vastu, ja neid müüaksegi. Sajad investorid üritasid krediidiriski vahetustehingute turul kätt proovida – aimas ju suur hulk inimesi ebamääraselt, et võlgadele rajatud USA eluasemeturg ei ole jätkusuutlik –, kuid ainult umbes viisteist inimest võtsid asja tõsiselt ning panustasid hiigelsummasid Ameerika rahandust ootavale tohutule kukkumisele. Enamasti juhtisid need inimesed riskikapitalifonde Londonis või New Yorgis ning enamikul neist oli kombeks ajakirjanikke vältida. Sel teemal ja sel hetkel olid nad aga üllatavalt avameelsed. Kõik nad olid tundnud end kummalise erakuna, nagu oleks mõistuse kaotanud maailmas terve mõistus alles ainult neil; nende jutust jäi mulje, et nad tundsid end nagu istuksid üksi vaikselt oma väikeses paadis ja vaataksid pealt, kuidas Titanic jäämäele otsa põrutab.

Mõnede temperamendile aga üksindus ja vaikus ei sobinud. Sellesse kategooriasse kuulus ka Texase osariigis Dallases asuva Hayman Capitali nimelise hedge-fondi juht. Tema nimi oli Kyle Bass. Bass oli hilistes kolmekümnendates põline teksaslane, kes oma karjääri esimestel aastatel tegeles võlakirjade müügiga Wall Streeti firmades, sealhulgas seitse aastat Bear Stearnsis. 2006. aasta lõpu paiku võttis ta Wall Stree­ti karjääri vältel säästetud 10 miljonist dollarist poole, ajas teistelt kokku veel 500 miljonit, lõi oma riskikapitalifondi ning otsustas riskida suurelt, tehes panuse kõrge krediidiriskiga eluasemelaenude turu krahhile. Seejärel lendas ta New Yorki vanu sõpru hoiatama, et nood on koos suure hulga teiste rumalate investoritega valel poolel. Bear Stearnsi väärtpaberikauplejaid aga ei huvitanud tema jutt. „Vaata, kuidas sa ise oma riskid maandatud saad, küll mina enda omade eest hoolitsen,“ vastas üks nende seast. 2008. aasta lõpuks, kui ma Dallasesse Bassiga kohtuma sõitsin, oli kõrge krediidiriskiga eluasemelaenudega tagatud väärtpaberite turgu ning ühtlasi ka Bear Stearnsi tabanud krahh. Mees oli nüüd rikas ja investeerijate ringkonnas mõnevõrra kuuluski. Ta ise aga oli halbade eluasemelaenudega tagatud võlakirjade hävingu juba peast välja visanud: kasum käes, valdas teda uus, kõike muud tagaplaanile tõrjuv huvi – valitsused. Ühendriikide valitsus tegeles parajasti Bear Stearnsi ja teiste Wall Streeti pankade väljastatud rämpslaenude kahjumite ülevõtmisega. Lõpuks võttis Föderaalreserv (USA keskpank) ühel või teisel viisil enda kanda ligikaudu kaks triljonit dollarit rämpsvõlakirjade kahjusid. Valitsus tegi sedasama, mida teisedki rikka ja arenenud maailma valitsused: erasektori hästitasustatud finantsistide väljastatud rämpslaenude kahjumid jäid kõikjal rahandusministeeriumide ja keskpankade kanda.

Kyle Bassi arvates ei olnud finantskriis veel lõppenud. Rikaste lääneriikide valitsused surusid selle täisusalduse ja krediidi abil lihtsalt jõuga maha. Terve päeva kuulasin tema ja ta kolleegide juttu, millega see kõik võib lõppeda, nii et mu pea hakkas ringi käima. Enam ei räägitud ühtede või teiste võlakirjade krahhist. Jutt käis tervete riikide krahhist.

Neil oli uus särav investeerimisidee. Selle põhjendus oli ligikaudu järgmine. 2002. aastast peale oli suuremas osas rikkast, arenenud maailmast kestnud teatud võltsbuum. See, mida peeti majanduskasvuks, põhines tegelikult üle jõu võetud laenudel: nende meeste umbkaudsel hinnangul oli 2002. aastast alates avaliku ja erasektori võlgnevus maailmas enam kui kahekordistunud – 84 triljonilt dollarilt 195 triljonile dollarile. „Sellist võlgnevuse akumuleerumist pole maailma ajaloos varem olnud,“ seletas Bass. Sisuliselt ei saanud panku, mis olid väljastanud suurema osa neist laenudest, enam pidada eraettevõteteks, vaid kohapealsete valitsuste pikenduseks, mis uskusid kindlalt, et kriisi korral tullakse neile appi. Rikaste riikide avaliku sektori võlatase oli ohtlikult kõrge ja see tõusis kriisile reageerimise käigus kiires tempos. Nende riikide avaliku sektori võlg aga ei hõlmanud enam ametlikku avaliku sektori võlga, vaid konkreetse riigi pangandussüsteemi peaaegu kõiki võlgu, mis uue kriisi puhkedes valitsuse kanda jäetakse. „Esimese asjana tahtsimegi teada nende pangandussüsteemide võlgade kogumahtu, kõrvutatuna valitsuste tuludega. Andmete kogumine võttis aega neli kuud. Neid polnud kellelgi,“ rääkis Bass.

Kokkuvõetult moodustasid need arvud jalustrabavad summad: Iirimaal oli oma suure ja aasta-aastalt kasvava eelarvedefitsiidiga kogunenud võlgu rohkem kui kahekümne viie kordse aastase maksutulu mahus. Hispaania ja Prantsusmaa kuhjunud võlgnevused ületasid nende aastase maksutulu rohkem kui kümme korda. Ajaloos olid nii suured valitsuste võlad lõppenud valitsuste pankrotiga. „Minu arvates on nende maade jaoks üksainus lahendus,“ ütles Bass. „Nad peavad hakkama koostama eelarveid ülejäägiga. Aga enne hakkab siga lendama, kui nemad selliseid eelarveid tegema.“

Siiski tundus talle, et midagi jääb puudu. „Hakkasin otsima, kes teaks midagi riikide pankrottide ajaloost,“ jutustas Bass. Ta leidiski selle ala juhtiva asjatundja, Harvardi ülikooli professori Kenneth Rogoffi, kel juhtumisi oli just koos kolleeg Carmen Reinhartiga käsil raamat riikide finantskrahhide ajaloost: „This Time Is Different: Eight Centuries of Financial Folly“. „Me näitasime neid arve Rogoffile,“ rääkis Bass, „tema vaatas neid ja ütles siis rahulikult: „Mina ei usu, et asi nii hull on“, mispeale mina ütlesin: „Kuulge ometi! Teie olete riikide eelarvete alal parim asjatundja maailmas. Teie olete just õige inimene riigivõla probleemides nõu andma. Olete õpetanud Princetoni ülikoolis koos Ben Bernankega. Teie tegite Larry Summersi tema teise naisega tuttavaks. Kui teie ei tea, kes siis teab?“ Endamisi aga mõtlesin, et tegelikult ei huvita see teema keda kuraditki.“

Siit johtuski Bassi uus investeerimisidee: kõrge krediidiriskiga kinnisvaralaenude kriis on sümptom, mitte põhjus. Põhjuseks olevad sügavamad sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid on aga alles. Hetkel, mil investorid seda mõistsid, lakkasid nad pidamast suurte lääneriikide valitsusi loomuldasa riskivabaks ning hakkasid valitsustele antavate laenude eest küsima kõrgemat intressimäära. Intressimäärade tõustes vajusid valitsused üha sügavamalt võlgadesse ja see omakorda tõi kaasa neile antavate laenude intressimäärade edasise kerkimise. Mõnel eriti murettekitaval juhul – Kreeka, Iirimaa, Jaapan – ollakse juba peaaegu jõudnud olukorrani, kus intresside pideva tõusu korral kulub kogu eelarve ainult võlaintresside tasumiseks. „Kui näiteks Jaapan peaks võtma laenu Prantsusmaa intressimääraga, ajaks ainuüksi intresside maksmise koormus valitsuse pankrotti,“ seletas Bass. Hetkel, mil finantsturud seda mõistavad, muutub nende suhtumine. Ja kui muutub investorite suhtumine, muutuvad need valitsused maksejõuetuks. („Kui usaldus kaob, siis see ei taastu. Lihtsalt ei taastu.“) Ja mis edasi? 2008. aasta finantskriis õnnestus peatada üksnes tänu investorite usule, et valitsused on suutelised oma pankade päästmiseks piisavalt laenu võtma. Mis juhtub aga siis, kui usk valitsustesse kaob?

Teine ja suurem finantskriis seisis ees – Kyle Bassi ainus küsimus oli, millal see juhtub. 2008. aasta lõpus arvas ta, et esimesena langeb Kreeka, mis tõenäoliselt vallandab euro krahhi. Tema hinnangul võis see juhtuda kahe aasta jooksul, kuid ta polnud ajastuses väga kindel. „Oletame, et see ei juhtu mitte kahe, vaid viie aasta jooksul,“ arutles ta. „Või ütleme, et see juhtub seitsme aasta pärast. Kas ma peaksin ootama, kuni see käes on, enne kui midagi ette võtta, või võtan kohe midagi ette? Loomulikult kohe. Sest kui juba inimesed hakkavad riigi maksejõuetust tõenäoliseks pidama, siis on kallis osta. Kui ootama jääd, riskid kaotusega.“

Meie tutvudes oli ta just ostnud esimesed maksejõuetusriski kindlustused nende riikide kohta, mis tema ja ta analüütikute tiimi meelest suure tõenäosusega pole suutelised oma võlgu maksma: Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Šveits, Portugal ja Hispaania. Lepingud sõlmis ta otse nende väheste suurte Wall Streeti firmadega – Goldman Sachs, J. P. Morgan, Morgan Stanley –, mida suure tõenäosusega ei lasta pankrotti minna, ent siiski kaheldes, kas need firmad veelgi tõsisema kriisi puhul suudavad püsima jääda, nõudis ta iga päeva tehingutelt tagatise kandmist oma kontole. Tagantjärele tundub hind, mida ta maksejõuetusriski kindlustuse eest maksis, absurdselt odav. Näiteks Kreeka valitsuse maksejõuetusriski kindlustuse eest maksis ta 11 baaspunkti. Seega maksis Hayman Capital ühe miljoni dollari väärtuses Kreeka võlakirjade kindlustamiseks maksejõuetusriski vastu kindlustuspreemiat 1100 dollarit aastas. Bass rehkendas, et kui Kreeka muutub maksejõuetuks, mis on vältimatu, siis nõutakse riigilt võlgade tasumist umbkaudu 70 protsendi ulatuses, mis tähendab, et iga 1100-dollariline investeering toob Bassile sisse 700 000 dollarit. „Arvatakse, et üks arenenud riik ei saa maksejõuetuks muutuda, sest meie eluajal pole seda juhtunud,“ rääkis Bass. „Ja mitte kellegi huvides, sealhulgas ka mitte meie enda investorite huvides ei ole sellele tähelepanu pöörata. Nad ütlevad: „Tõsi, halbade kinnisvaralaenude osas oli teil õigus. Aga teie jahite alati noid äärmiselt harva esinevaid sündmusi ja seepärast tundub teile, et need juhtuvad sagedamini kui need tegelikult esinevad.“ Aga mina ei jahtinud seda investeeringut. Ma püüdsin mõista, kuidas maailmas asjad toimivad, ja see investeering lihtsalt langes mulle sülle.“ Nüüd, kus ta maailma toimimist mõistab, jätkas ta, ei suuda ta aru saada, kuidas saab terve mõistusega inimene mitte valmistuda järgmiseks, palju suuremaks finantskatastroofiks. „Maailma lõppu ehk ei tule,“ jätkas ta, „aga paljud inimesed kaotavad palju raha. Meie sihiks on nende hulka mitte kuuluda.“

Tema jutt oli igati veenev ja samas täiesti uskumatu. Mingi tüüp oma Dallase kontoris Texases käib välja radikaalseid väiteid riikide tuleviku kohta, kuhu ta pole jalagagi saanud: kuidas, pagana päralt, saab tema teada, kuidas võib käituda hulk inimesi, keda ta ei tea ega tunne? Kui ta oma mõtteid esitas, valdas mind tunne, mida olen tihtipeale märganud inimeste puhul, kes on absoluutselt kindlad asjades, mis sugugi nii kindlad pole. Üks osa minust läks tema põhjendustega kaasa ning sattus ärevusse maailma ähvardava krahhi pärast, teine osa aga kahtlustas, et äkki on tegemist mingi põrunud tüübiga. „Väga hea,“ ütlesin ma, ise mõeldes õigeks ajaks lennukile jõudmisest. „Aga isegi kui teil on õigus, mida saab üks tavaline inimene teha?“

Ta jõllitas mind, nagu oleks tegemist mingi vaatamisväärsusega: näe, maailma rumalaim inimene.

„Mida te soovitate oma emale, kui ta küsib nõu, kuhu raha paigutada?“ küsisin ma.

„Relvad ja kuld,“ ütles ta igapäevase tooniga.

„Relvad ja kuld,“ kordasin mina. Selge, mees on napakas.

„Aga mitte kulla futuurid,“ jätkas ta minu mõtetele tähelepanu pööramata. „Kuld olgu füüsiliselt olemas.“ Kui meid tabab järgmine kriis, lakkab kullafutuuride turg tõenäoliselt toimimast, kuna täitmata futuuridelepinguid oleks rohkem kui kulda ennast, seletas ta. Inimesed, kes on elanud arvamusega, et neil on kulda, avastavad, et neil on paljad paberilipakad. Ta avas laualaeka, tiris sealt välja ilmatuma kullakangi ja lajatas lauale. „Meil on seda kraami kokku ostetud üksjagu.“

Hakkasin virilalt naeratades ukse poole piiluma. Tulevikku ennustada on hoopis raskem, kui meile sisendavad Wall Streeti mehed. Mees, kes on osanud nii rabavalt õigesti tulevikku ennustada, nagu oskas Kyle Bass ennustada kõrge krediidiriskiga laenude väärtpaberite turu krahhi, võib kergesti sattuda pettekujutlusse, et tema anne võimaldabki tal kõigis keerulistes asjus langetada rabavalt õigeid otsuseid. Igatahes tahtsin väga mõista äsja Ameerikas toimunud ja kohe ka ülejäänud maailmas sündivat, ülimalt murettekitavat arengut, mis toona näis küll üpris tühine. Ja Bass oli Ameerikas juhtunu vastu huvi peaaegu minetanud, pidades sootuks tähtsamaks seda, mis hakkab kohe juhtuma laias maailmas. Seletasin, et ei saa kauemaks jääda, lahkusin Dallasest ja heitsin Bassi peast enam-vähem välja. Seda raamatut kirjutades jätsin Kyle Bassi kõrvale.

Siis hakkas finantsmaailm jälle muutuma ning just nõnda, nagu Kyle Bass seda oli ette kujutanud. Pankrotti hakkasid minema terved riigid. See, mis alguses tundus puudutavat ainult Wall Streeti, hakkas puudutama kõiki riike, mil Wall Streetiga vähimatki pistmist oli. Kirjutasin raamatu USA kõrge krediidiriskiga kinnisvaralaenudega tagatud võlakirjade kriisist ja inimestest, kes seeläbi olid rikkaks saanud, siis aga hakkasin sõitma teistesse paikadesse, et näha, mis toimub. Reisides ei andnud mulle asu küsimus: kuidas suutis üks Dallase riskifondi juht neid imelikke sündmusi ette näha?

Kaks ja pool aastat hiljem, 2011. aasta suvel, tulin taas Dallasesse, et seda Kyle Bassilt endalt küsida. Kreeka maksejõuetuse kindlustustehingud olid tõusnud 11 baaspunktilt 2300 punktile, Kreekat ähvardas suutmatus riigivõlga tasuda. Iirimaa ja Portugal vajasid hiiglaslikke päästepakette ning Hispaania ja Itaalia, mida oli peetud loomuldasa riskivabadeks, olid jõudnud finantskrahhi äärele. Kõigele lisaks kavatses Jaapani rahandusministeerium saata delegatsiooni USAsse külastama suuri võlakirjadesse investeerivaid fonde nagu

Pimco ja Black-Rock – sooviga leida kedagi, ükskõik keda, kes oleks nõus ostma poole triljoni dollari väärtuses Jaapani valitsuse kümneaastaseid võlakirju.

„Sündmuste niisuguse võimaliku arengu tingimustes pole ükski elav inimene varem investeerinud,“ ütles Bass. „Meie suurimad investeerimispositsioonid on praegu Jaapan ja Prantsusmaa. Kui vallandub doominoefekt, on seis kõige sandim Prantsusmaal. Loodan, et USA ei kuku esimesena. Olen kogu raha panustanud sellele, et ei kuku. Kõige rohkem kardan ma eksida sündmuste järgnevuses. Lõpptagajärjes olen ma kindel.“

Tal oli ikka veel virnadena kulla- ja plaatinakange, mille väärtus oli ligikaudu kahekordistunud, siiski otsis ta pidevalt kindlaid vara paigutamise võimalusi, mis kaitseksid kullakatteta raha peatse väärtusetuks muutumise vastu, nagu tema hinnangul pidi juhtuma. Üks võimalus on näiteks viiesendised.

„Viiesendises mündis sisalduva metalli väärtus on 6,8 senti,“ ütles ta. „Kas te teadsite seda?“

Ma ei teadnud seda.

„Ostsin äsja neid münte miljoni dollari eest,“ rääkis ta edasi ja, nähtavasti taibanud, et olen arvutamisega kimpus, lisas: „Kakskümmend miljonit viiesendist.“

„Te ostsite kakskümmend miljonit viiesendist?“

„Mhmh.“

„Kuidas ostetakse kahtkümmend miljonit viiesendist?“

„Tegelikult on see väga raske,“ ütles ta ning seletas, et ta pidi pöörduma oma panka ja siis neid veenma, et nad telliksid talle kakskümmend miljonit viiesendist. Lõpuks pank telliski, aga Föderaalreservil tekkisid omakorda küsimused. „Ilmselt Föderaalreservist helistati panka minu inimesele ja tunti huvi, milleks nii suurt hulka münte vaja on,“ rääkis ta. Noh, too pangamees siis helistas mulle ja hakkas pärima, miks mul nii palju münte vaja on. Mina vastasin, et mulle lihtsalt meeldivad mündid.“

Ta võttis välja oma müntidest tehtud foto ja ulatas mulle. Seal nad olid, pakituna tohututel puitalustel Brink’si hoidlates Dallase kesklinnas.

„Ma väidan, et lähema kahe aasta jooksul müntide niklisisaldust vähendatakse,“ ütles ta. „Tegelikult peaksite oma pangaga ühendust võtma ja neid kohe ostma.“

Kyle Bass ei tundunud olevat seda sorti inimene, kellele meeldib istuda kontoris ja arvutiekraani jõllitada. Tema tundis mõnu vaheldusrikkast elust. Ronisime tema Hummerisse (Jumal, õnnista meie sõdureid, eriti snaipreid!), mida kaunistasid kleepsud ja mis oli kohandatud maksimeerima autos viibiva autoomaniku lõbu: näiteks oli võimalik nupuvajutusega – nagu James Bond – puistata tee enda selja taga üle tohutute naeltega. Kihutasime mürinal Texase kuppelmaastiku suunas, kus Kyle Bass oli kõrge krediidiriskiga laenude kriisi ajal teenitud rahaga soetanud midagi kindluse-taolist: tuhandete aakrite suurusel krundil keset tühermaad asuv kolmandikhektarilise pindalaga rantšomaja oma veevärgi ning automaat- ja snaiperrelvade ja väiksemate lõhkekehade arsenaliga, millest jätkunuks terve pataljoni varustamiseks. Öösel kihutasime USA sõjaväe džiibi kastis mööda tema krunti ja tulistasime USA sõjaväe kõige viimasema mudeli, öise nägemise seadmega varustatud snaiperpüssidest kopraid, keda ta oma veekogude nuhtluseks pidas. „Sinna on paigutatud lõhkelaengud, mida saab internetist osta,“ rääkis ta, kui üle kollaste küngaste sõitsime. „Põhinevad keemilisel reaktsioonil. Kullerfirma FedEx toimetab seda kraami kohale sadade naelade kaupa.“ Ärgates leidsid esimese öise relvarünnaku üle elanud üksikud koprad oma tammid pihuks ja põrmuks purustatuna.

„See ei tundu olevat just eriti aus võitlus,“ ütlesin mina.

„Kuradi kopranärakad,“ vastas tema.

Kõike, mida ta tegi, tegi ta lõbuga. Kaks ja pool aastat oli ta jälginud ülemaailmset finantssüsteemi ja sealseid juhte ning saanud kinnitust oma halvimale arvamusele neist. See ei löönud teda verest välja. Temas tekkis hasart mõista pealtnäha arusaamatuid sündmusi. „Ma ei ole inimene, kes terve elu kõiges aina halba näeb,“ ütles ta. „Ma arvan, et me peame selle lihtsalt üle elama. See on lunastus. Mineviku pattude lunastamine.“

Riskifondi juhil oli taas olnud enam-vähem õigus ja maailm eksis. Nüüd näis olevat õige hetk esitada küsimus, mis oli mind üle kahe aasta vaevanud. Ole lahke: kui asju õige nimega nimetada, oled sa tegelikult lihtsalt üks provintsis, Texases elav riskifondi juht, kelle kogu täismeheelu on möödunud siinsamas mõne miili raadiuses. Sa ei oska võõrkeeli. Välismaal käid sa harva. Sa oled tulihingeline patrioot: sinu heategevuse suurim objekt on haavatud sõjaveteranid. Sa ei tunne ühtegi mitteameeriklast. Kuidas sa üldse selle peale tulid, et kaugete maade finantstulevikku analüüsida?

„Asi sai alguse Islandist,“ vastas ta. „Island on mind alati huvitanud.“

„Miks?“

„Oled sa kunagi lapsena „Riski“ mänginud?“ küsis ta. „Minule meeldis „Riski“ mängida. Mina paigutasin alati kõik oma relvajõud Islandile. Sest sealt on võimalik rünnata ükskõik keda.“

Usk, et Islandilt on võimalik rünnata ükskõik keda, oli ärgitanud Kyle Bassi Islandist võimalikult rohkem teada saama ning Islandil toimuvat tähelepanelikult jälgima. Näiteks sai ta teada, et geograafide arvates on Island maa, millel on eriline ellujäämisvõime, vaatamata pikemas perspektiivis keskkonnast tulenevatele ohtudele. „Kõik olid veendunud, et Islandi pangad on nüüd mängust väljas. Aga valitsus aina jätkas pankade päästmist,“ rääkis Bass. „Ja siis korraga oli Island pankrotis. Väga huvitav, mõtlesin mina. Tuhat aastat on nad oma asju õigesti ajanud ja suutnud kõik looduse poolt ette veeretatud takistused ületada, kuidas nad siis nüüd nii hullusti eksisid!“

Olin saanud oma küsimusele vastuse. Tema huvi algas lauamängust ja oli lõppemas ühe teistmoodi lauamänguga. Ning taas kord oli Island hea koht, kust alustada.