Читать книгу Buumerang: Reisid uude Kolmandasse Maailma - Michael Lewis - Страница 8

Vahetult pärast 6. oktoobrit 2008, mil Island faktiliselt pankrotti läks, vestlesin ühe IMFi inimesega, kes oli lennanud Reykjavíkki, et välja selgitada, kas nõnda suurejooneliselt pankrotistunud riigile üldse saab raha laenata. Ta polnud varem Islandil käinud ega teadnud sellest maast midagi ning otsis kaardilt selle asukohta. Terve elu oli ta tegelnud teada-tuntud õnnetute riikidega, mis asusid tavaliselt Aafrikas ja mida tabas üks finantsprobleem teise järel. Island oli tema jaoks sootuks uus koht: ülimalt jõukas riik (2008. aasta ÜRO inimarengu indeksis esimene), kõrge haridustasemega rahvas, kes oli ajaloos silma paistnud oma mõistlikkusega, ja kes nüüd oli täie mõistuse juures saanud hakkama finantsajaloo ühe suurima hullumeelsusega. „Saad aru, Island ei olegi enam riik, vaid riskifond,“ ütles ta.

Üks riik ja rahvas, kellel puudus otsene kogemus ja igasugune aim suurtest ja peentest sahker-mahker finantstehingutest, nägi, kuidas Wall Streetil toimetatakse, ja otsustas: „Ka meie oskame nii.“ Lühikest aega näis, et oskavadki. 2003. aastal oli Islandi kolmel suurimal pangal varasid kokku vaid mõni miljard dollarit, mis oli umbes 100 protsenti riigi SKTst. Järgmise kolme ja poole aastaga kasvas pankade varade maht rohkem kui 140 miljardini ja ületas Islandi SKTd nii suurelt, et varade protsentuaalset suhet SKTsse polnud mõtet arvutadagi. Ühe majandusteadlase sõnul „oli see oli kõige kiirem pangandussüsteemi paisumine inimkonna ajaloos“.

Osalt sellepärast, et pangad laenasid raha väärtpaberite ja kinnisvara ostmiseks ka islandlastele, tõusid Islandi väärtpaberite ja kinnisvara hinnad samal ajal lakke. 2003. aastast kuni 2007. aastani, mil USA väärtpaberituru väärtus kahekordistus, kasvas Islandi väärtpaberituru väärtus üheksakordseks. Reykjavíki kinnisvarahinnad kolmekordistusid. 2006. aastal oli keskmine Islandi perekond kolm korda varakam kui 2003. aastal ja kogu vastne rikkus oli sõna otseses mõttes ühel või teisel viisil seotud uue investeerimispangandusega. „Kõik õppisid Black-Scholesi optsioonihindamise mudelit,“ räägib Ragnar Arnason, Islandi ülikooli kalamajanduse professor, kes oli tunnistajaks, kuidas üliõpilased kalamajanduse erialalt rahandusse üle jooksid. „Tehnika- ja matemaatikaõppeasutused pakkusid rahandustehnoloogia kursusi. Sajad inimesed õppisid rahandust.“ Ja seda riigis, mis on sama suur kui Kentucky osariik USAs, ent kus on elanikke vähem kui Illinoisi osariigi maakonnalinnas Peorias. Peorias ei ole globaalseid finantsinstitutsioone, sadade finantsistide koolitamisele pühendunud ülikooli ega oma raha. Ometi võttis maailm Islandit tõsiselt. (Bloombergi uudisteagentuuri pealkiri 2006. aasta märtsist: „Islandi miljardärist magnaat „Thor“ esitab USA-le väljakutse riskikapitalifondiga“.)

Globaalse haardega finantsambitsioonil ilmnes ka ebameeldiv külg. Kui kolm nende vastselt ülemaailmsete mõõtmetega panka kokku kukkusid, avastasid Islandi 300 000 elanikku, et panganduse 100 miljardi dollarilise kahjumi eest vastutavad mingil kombel hoopis nemad – see teeb laias laastus 330 000 dollarit iga Islandi mehe, naise ja lapse kohta. Lisaks kandsid nad kümnete miljardite dollarite ulatuses isiklikku kahju kummaliste valuutaspekulatsioonide tõttu ning veelgi enam johtuvalt Islandi väärtpaberituru 85-protsendilisest langusest. Islandi rahanduses haigutava augu täpset suurust dollarites polnud põhimõtteliselt võimalik teada saada, kuna see olenes üldiselt stabiilse Islandi krooni väärtusest, mida samuti tabas krahh ja mille valitsus turult kõrvaldas. Kahju oli igatahes suur.

Islandist sai hoobilt ainus maailma riik, millele ameeriklased said näpuga näidata ja öelda: „Vähemalt seda ei teinud meie.“ Lõpuks ulatus islandlaste võlg 850 protsendini nende SKTst. (Kõrvuni võlgades olev USA jõudis just 350 protsendini.) Nii absurdselt suureks ja tähtsaks kui Wall Street on USA majanduses muutunud, ei ole see siiski kasvanud nii suureks, et rahvas ei jõuaks seda häda korral välja aidata. Islandi kolmest pangast igaühe kahjum oli aga liiga suur, et rahvas jõuaks seda kinni maksta, ning kõik koos olid need nii naeruväärselt suured, et krahhinädalate arvamusuuringus tunnistas kolmandik elanikest küsitlejatele, et mõtleb emigreerumisele.

Vaid kolme-nelja aastaga oli stabiilse kollektivistliku ühiskonna külge poogitud täiesti uuelaadne majandustegevus ning see pookeoks hakkas peremeestaime lämmatama. „Asi algas lihtsalt ühest noorukite pundist,“ jutustas IMFi-mees. „Selles egalitaarses ühiskonnas nad lihtsalt tulid, mustad ülikonnad seljas, ja kukkusid äri ajama.“

VIISSADA MIILI Šotimaast loodes maandub Icelandairi lennuk ja ruleerib terminali juurde, mida ikka veel kaunistavad Landsbanki logod – Landsbanki on üks Islandi kolmest pankrotti läinud pangast Kaupþingi ja Glitniri kõrval. Püüan surnud finantskorporatsioonide järjest kasvava abistamismahu kohta maailmas välja mõelda mõnd metafoori – pärast pumba väljalülitamist aiakastmisvoolikusse jäänud vesi? –, aga enne, kui ma sellega valmis saan, küünitab minu taga istunud mees võtma kotti pagasilaekast istmete kohal ja lööb mu sellega peaaegu oimetuks. Peagi saan teada, et islandi meeste, nagu ka põtrade, jäärade ja teiste sarviliste imetajate meelest on kokkupõrked olelusvõitluses vajalikud. Samuti saan teada, et konkreetne islandi mees on Islandi börsi kõrge ülemus. Hetkel aga tean vaid seda, et üks keskealine kallis ülikonnas mees pingutab kõigest väest kehasid lömastada, ilma et ta vabandust paluks või seletust annaks. Kogu tee kuni passikontrollini pulbitses minus nördimus selle ilmselge jõhkra vaenulikkuseakti pärast.

Ühe maa kohta saab järeldada mõndagi, kui jälgida, kas nad kohtlevad piiripunktis riiki sisenemisel iseendid välismaalastest paremini. Olgu öeldud, et islandlased ei tee mingit vahet. Passikontrolli putkale on nad riputanud armsa sildi, kuhu on kirjutatud lihtsalt „Kõik kodanikud“ ning sellega pole mõeldud „Kõik Islandi kodanikud“, vaid „Kõik kodanikud ükskõik kust kohast“. Igaüks tuleb kusagilt ja nii moodustame kõik üheainsa järjekorra, mis lookleb klaasi taga istuva meheni. Enne kui jõuate öelda: „Vastuolude maa“, teeb ta näo, nagu vaataks teie passi, ja viipab siis käega, et võite minna.

Seejärel viib tee läbi sünkja, lumega pahteldatud mustade vulkaaniliste kividega maastiku, mis võib-olla sarnaneb Kuu maastikuga, võib-olla ei sarnane, aga igatahes näib see just selline, nagu võiks olla Kuul, nii et enne esimest Kuu-ekspeditsiooni tõid NASA teadlased astronaudid siia kohanema. Tunni aja pärast saabume hotelli nimega 101 Hotel, mille omanik on Islandi ühe kuulsaima pankrotistunud pankuri naine. Hotelli nimi on salapärane (101 on jõukaima linnaosa postiindeks), kuid mõjub esimesest pilgust tuttavlikuna: see on šikk Manhattani hotell. Musta riietatud personal, seintel arusaamatud kunstiteosed, puutumata kohvilaudadel lugejaist puutumata moeteemalised raamatud – kõik selleks, et mats maakolkast end ebamugavalt tunneks –, isegi New York Observeri värskeim number on olemas. See on sedasorti koht, kus elavad pankurid, kuna nad arvavad, et sellistes kohtades elavad kunstnikud. 2009. aasta jaanuaris korraldas Bear Stearns siin Briti ja Ameerika riskikapitalifondide juhtide kohtumise, kus arvati kokku, kui palju on võimalik raha teenida Islandi krahhile panustades. (Palju.) Kunagi külastajatest tulvil hotell on praegu tühi, 38 toast on hõivatud vaid kuus. Samuti on tühi restoran ning tühjad on lauakesed ja väikesed omaette nurgakesed, kus istujaid imetlesid kunagi nood, kes seal ei istunud. Pankrotis Holiday Inn näeb välja suisa masendav, pankrotis Ian Schrageri hotell on traagiline.

Et finantstuusad, kes omal ajal siin elamise eest kõvasti maksid, on alatiseks lahkunud, saan suure toa ülemisel korrusel vaatega vanalinnale poole hinnaga. Keeran end mõnusasti siidiste valgete linade vahele, võtan välja raamatu Islandi majanduse kohta – see on kirjutatud 1995. aastal enne pangandushullust, kui riigil polnud välismaale müüa midagi peale värske kala – ning loen sealt tähelepanuväärse lause: „Islandlaste suhtumine turusüsteemi kui majanduse korraldamise nurgakivisse, eriti aga sellest johtuvasse tulude jagamisse on umbusklik.“

Sel hetkel hakkab kostma kummaline müra.

Esiteks on kuulda voodiraami mütsatust vastu seina, mille järgnevad mitmesugused oiged ja peenehäälsed karjed. Kõrvaltoas elav paar on õhtuks koju saabunud. Nende tekitatud hääled valjenevad, aga mis imelik – hoolimata sellest, kui valjuks hääled kasvavad ja kui selgesti kuuldavad nad on, jäävad kaasnevad sõnad täiesti arusaamatuks. Kuna keskendumine raamatule Islandi kalandusest on raske, üritan läbi seina kostvaid hääli imiteerida – keel mu suus saadab seejuures korda enneolematuid asju. Teiselt poolt seina kostvad hääled on umbes niisugused, mida teeb „Sõrmuste isanda“ jässu kääbik. Guglunk ... Guglunk! ... Mordor ... Mordor! Siis taipan: see ongi islandi keel.

Järgmiseks kostab vinguv kriiksumine toa kaugemast otsast. Tõusen voodist, et olukorda uurida. See on küttesüsteem, mis häälitseb nagu liiga kauaks pliidile jäetud teekann, püüdes end kontrolli all hoida. Islandi küte ei ole selline, nagu meie tunneme, vaid soojus tuleb otse maa seest. Vesi on algselt keemistemperatuuril. Igal aastal sulgevad töölised tänavate parandamise ajaks külma vee pealevoolu, mille abil kuuma vett parajaks timmitakse, ning mõnigi vaene islandlane keeb duši all elusalt ära. Nii võimas on maa seest minu tuppa lastav soojus, et läheb vaja mingit suurt kriiksuvat ja puhkivat masinat, mis mind ärakeemise eest kaitseks.

Lõpuks kostab väljast plahvatus.

Pahh!

Ja veel kord.

Pahh!

KUNA ON detsembri keskpaik, tõuseb päike vastumeelselt kell 10.50 ja loojub innukalt kell 15.44. Otseses mõttes on see muidugi parem kui variant, et päikest üldse ei oleks, kaudselt on see aga halvem, sest tekitab kiusatuse arvata, nagu oleks võimalik simuleerida normaalset elu. Olgu see paik mis ta on, aga normaalne see ei ole. Seda veendumust tugevdab üks 26-aastane islandlane, keda ma nimetan Magnus Olafssoniks ja kes veel mõni nädal tagasi teenis ühes pangas valuutatehingutega tegeledes ligemale miljon dollarit aastas. Pikk, valkjasblond ja kena välimusega Olafsson näeb välja just nõnda, nagu islandlast kujutletakse – mis aga tähendab, et ta pole hoopiski sarnane enamiku islandlastega, kes on hiirekarva juustega ja jässakad. „Mu emal on varutud piisavalt toiduaineid, et vürtspood avada,“ ütleb ta ning lisab, et krahhist peale tundub Reykjavík kuidagi pinges ja ebamugav.

Kaks kuud varem, oktoobri alguses, kui kauplemine Islandi krooniga lakkas, hiilis Olafsson tehingutelaua tagant minema, läks telleri juurde, võttis välja nii palju valuutat sularahas kui sai ning toppis selle kotti. „Terves kesklinnas nägi tol päeval kottidega inimesi,“ räägib ta. „Muidu ei käi kesklinnas keegi kunagi ringi, kott kaasas.“ Ta läks pärast tööd oma sularaha täis kotiga koju ning peitis umbes 30 000 dollari väärtuses jeene, dollareid, eurosid ja naelu ühe lauamängu sisse.

Enne seda oktoobrikuud olid tuntud pankurid kangelased, nüüd on nad välismaal või hoiavad madalat profiili. Enne oktoobrikuud pidas Magnus Islandit loomuldasa ohutuks, nüüd kujutleb ta, kuidas välisriikidest on tulemas röövlite hordid tema lauamängu-rahakappi tühjaks tegema – mistap keelab ta mul avaldada oma tegelikku nime. „Mõelge, kui New Yorgis saadakse sellest teada ja saadetakse kohale lennukitäied röövleid,“ teoretiseerib ta. „Peaaegu kõik hoiavad oma sääste kodus.“ Kuna ta meelerahu on juba niigi kadunud, räägin talle rahutukstegevatest plahvatustest, mis mu hotellitoa kõrvalt olid kostnud. „Jah,“ ütleb ta muiates, „viimasel ajal on palju Range Rovereid põlema pandud.“ Siis ta seletab.

Mõned viimased aastad tegeles suur hulk islandlasi ühe ja sama hukatusliku spekuleerimisega. Et kohalik intressimäär oli 15,5 protsenti ja kroon tugevnes, siis otsustasid inimesed, kes tahtsid osta midagi, millest jõud üle ei käinud, olla kavalad ja võtta laenu, aga mitte kroonides, vaid jeenides ja Šveitsi frankides. Jeeni pealt maksid nad intressi kolm protsenti, lisaks teenisid suure nutsu valuutaspekulatsiooniga, kuna krooni kurss üha tõusis. „Selle äri peale tulid suurelt jaolt kalaärimehed ja see kasvas hiigelsuureks,“ räägib Magnus. „Nad teenisid sellega nii palju raha, et finantstehingud tõrjusid kala tagaplaanile.“ Nad teenisid sellega nii palju raha, et see äri hakkas kalandustegelaste seast levima ka nende sõprade hulka.

Asi näis lihtsamast lihtsam: muudkui osta aina hinnalisemaid maju ja autosid rahaga, mille laenamise eest sulle tegelikult peale makstakse. Ent oktoobris, pärast krooni kukkumist, olid jeenid ja Šveitsi frangid, mis tuli tagasi maksta, juba mitu korda kallimad. Paljudel islandlastel – eriti noortel – oli nüüd 1,5 miljoni dollari suuruse laenu eest ostetud 500 000-dollariline maja ning 100 000-dollarilise laenu eest ostetud 35 000 dollarit maksev Range Rover. Range Roveri probleemile on kaks kiiret lahendust. Üks on panna see laevale, viia Euroopasse ja katsuda seal maha müüa raha eest, millel on veel väärtust. Teine võimalus on panna see põlema ja kasseerida sisse kindlustusraha. Pahh!

Reykjavíki-alused kaljud võivad olla vulkaanilist päritolu, aga linn ise tundub olevat setteline: mitme paksu arhitektuurikihi peal, mida tuleks nimetada Põhjamaiseks Pragmatismiks, asub õhuke kiht, mida ühel päeval hakatakse kindlasti nimetama Kapitalistlikuks Persekeeramiseks. Kääbiklikes mõõtmetes ehitised, milles asub Islandi valitsus, on veetlevad ja sobivad linna mastaabiga. Sugugi ei sobi sellega aga ookeaniäärsed pooleli olevad klaastornid, mis pidid saama elukohaks rahandustuusadele ja tagatipuks varjama kõigi teiste eest vaate teispool sadamat kõrguvatele valgetele kaldajärsakutele.

PARIM VIIS mõnd linna näha on seal jalutada, kuid kus ma ka ei jalutaks, kõikjal tormavad mulle otsa islandi mehed, lausumata musta ega valget. Lihtsalt lõbu pärast, närvide proovilepaneku mõttes kõnnin edasi-tagasi mööda tähtsaimat ostutänavat, et näha, kas mõni edasirühkiv islandi mees äkki suvatseb õlaga nügimise asemel teistelegi teed anda. Seda ei juhtu. Eriti terav on probleem piduõhtutel – neljapäeval, reedel ja laupäeval –, kui pool riigi elanikkonnast näib tundvat professionaalset kohustust end pildituks juua ja päikesetõusuni tänavail kakerdada. Baarid on avatud kella viieni hommikul ning otsustades pöörase energia järgi, millega rahvas neid ründab, tundub see nende jaoks olevat rohkem töö kui päris töö ise. Mõni minut pärast sisenemist Bostoni-nimelisse ööklubisse saan hoobi habemikult trollilt, kes, nagu mulle öeldakse, olevat juhtinud üht Islandi riskikapitalifondi. Jõuan vaevu toibuda, kui mulle mürtsatab otsa kõrge asjapulk keskpangast. Võib-olla sellepärast, et ta on purjus, aga võib-olla ka sellepärast, et me olime mõni tund varem kohtunud, jääb ta seisma ja teatab: „Me püüdsime neile seletada, et meie probleemiks pole maksevõime, vaid likviidsus, aga nad ei olnud nõus,“ ning tuigerdab siis minema. Täpselt sedasama rääkisid ka Lehman Brothers ja Citigroup: andke meile vaid probleemide ületamiseks raha ja see väike nohu läheb mööda.

Nii tilluke ja homogeenne riik, kus peaaegu kõik tunnevad kõiki, erineb sellest, mida meie mõtleme „riigi“ all nõnda põhjalikult, et nõuab lausa uut liigitust. See pole tegelikult niivõrd riik, kuivõrd üks suur perekond. Näiteks on enamik islandlasi automaatselt luteri kiriku liikmed. Kui nad soovivad luteri kirikusse mitte kuuluda, peavad nad sellest lahkumiseks kirjalikult valitsuse poole pöörduma. Teisest küljest aga näiteks soovides luua oma usulahku, tuleb neil täita vastav blankett ja nad saavad riigilt toetust.