Читать книгу Rikka isa teejuht investeerimisel kulda & hõbedasse - Michael Maloney - Страница 20

Kreeka asemele tõusis toonaseks valitsevaks võimuks Rooma impeerium ja selle sajanditepikkusel valitsusajal oli roomlastel piisavalt aega valuuta väärtuse vähendamise kunsti täiustada. Nii nagu kõik impeeriumid ajaloos, ei õppinud Rooma eelmiste impeeriumide vigadest ja sellepärast oli nende saatuseks neid korrata.

Rohkem kui 750 aasta jooksul lahjendasid erinevad juhid Rooma valuutavaru, alandades sõja eest maksmiseks müntide väärtust, mille tagajärjeks oli meeletu hindade tõus. Mündid tehti väiksemaks ehk kuldmüntidel lõigati maksuna killuke servast, kui need jõudsid valitsuse hoonesse. Need killud sulatati üles, et vermida uued mündid. Ja loomulikult segati kulla ja hõbeda hulka selliseid vähem väärtuslikke metalle nagu vask. Lisaks leiutasid nad üsna varjamatu revalveerimiskunsti, mis tähendab, et nad vermisid samu münte lihtsalt kõrgema nominaalväärtusega.

Selleks ajaks, kui Diocletianius 284 pKr troonile tõusis, olid Rooma mündid üksnes tinatatud vask või pronks ning raevutses inflatsioon (ja Rooma rahvas).

301. aastal andis Diocletianius välja kurikuulsa hinnadekreedi, millega kehtestati surmanuhtlus kõigile, kes müüsid kaupu valitsuse määratud hinnast kõrgema hinnaga, ja külmutati palgad. Diocletianiuse üllatuseks jätkasid aga hinnad kerkimist. Kaupmehed ei saanud enam oma tooteid kasumiga müüa, seega lõpetasid nad tegevuse. Inimesed vahetasid valitud ametit, et otsida fikseerimata palgaga tööd, või lihtsalt loobusid ja elasid riigiabist. Ah jaa, roomlased leiutasid riigiabi. Rooma rahvaarv küündis miljonini ja sellel perioodil jagas valitsus umbes 200 000 elanikule tasuta nisu. See tähendab, et ligi 20% elanikkonnast elas riigiabist.

Kuna majandus oli kehval järjel, võttis Diocletianius tarvitusele n-ö relvade ja või poliitika, pannes inimesed tööle, palgates tuhandeid uusi sõdureid ning rahastades mitmeid ühiskondlikke tööprojekte. See kahekordistas tõhusalt valitsuse ja sõjaväe suurust ning tõenäoliselt mitmekordistas defitsiitset finantseerimist.

Kui liita omavahel sõjaväe ülalpidamise kulud, üha paisuva töötute armee riigiabi ning järjest kasvavad uute avalike tööprojektide kulud, saame vapustava summa. Defitsiitne finantseerimine kuumenes üle. Kui rahad kuivasid kokku, vermis Diocletianius lihtsalt meeletutes kogustes uusi vask- ja pronksmünte ning hakkas taas kuld- ja hõbemüntide väärtust alandama.

Kõige selle tagajärjeks oli maailma esimene dokumenteeritud hüperinflatsioon. 301 pKr Diocletianiuse hinnadekreedi ajal (1970. aastal leiti selle hästi säilinud koopia) maksis nael kulda 50 000 teenarit, kuid sajandi keskpaigaks tõusis maksumus 2,12 miljardile teenarile. See tähendab, et kulla hind kerkis umbes 50 aasta jooksul 42 400 korda. Tulemusena peaaegu kogu kaubandus soikus ja majanduses hakati kasutama taas naturaalvahetust.

Et seda paremini mõista: 50 aastat tagasi maksis USA-s unts kulda 35 dollarit. Kui hind oleks tõusnud 42 400 korda, oleks praegu maksnud unts kulda ligi 1,5 miljonit dollarit. Ostujõu seisukohast tähendab see seda, et kui 50 aastat tagasi oli sõiduauto keskmine hind umbes 2000 dollarit – mis oligi nii –, siis praegu oleks olnud see 85 miljonit dollarit.

See andis märku kulla ja hõbeda teisest suurest võidust fiatvaluuta üle ajaloos. Niisiis on nüüd seis 2 : 0 kulla ja hõbeda kasuks.

Lõppkokkuvõttes kukutas Rooma impeeriumi valuuta väärtuse vähendamine ja puhas defitsiitne finantseerimine, et rahastada sõjaväge, riiklikke töid, sotsiaalkavasid ning sõda. Nii nagu kõik teised impeeriumid ajaloos, pidas ka Rooma ennast majandusseadustest puutumatuks.

Nagu näete, on valuuta väärtuse vähendamine riiklike tööde, sotsiaalkavade ja sõja eest maksmiseks ajaloos korduv mudel. See on mudel, mis lõpeb alati halvasti.