Читать книгу Rikka isa teejuht investeerimisel kulda & hõbedasse - Michael Maloney - Страница 21

2. peatükk

Riikide rikkus

Et raha ajaloos tsükleid kindlaks teha, on vaja vaadelda n-ö mõlemat mündi poolt. Inimestel on kiusatus süüdistada kõigis oma hädades valitsust. Vaieldamatult on valitsused sageli süüdi, kui asi puudutab fiatrahasüsteemi kaudu põhjustatud inflatsiooni, kuid ei tohi unustada, et meie ise oleme lõpuks need, kes nõustuvad oma valitsuse juhtimisega. Ajaloost võib leida rohkesti näiteid sellest, kuidas ahnus paneb rahvast uskumatult rumalaid asju tegema. Tõepoolest, me ei vaja oma majanduse hävitamiseks valitsust. Saame sellega ise väga hästi hakkama, aitäh!

Parim näide, mis mulle meelde tuleb, on 1637. aastal tipnenud tulbimaania.

Tulp jääb ainult tulbiks …

Et mõista praegu jutuks tuleva ajaloohetke absurdsust, peaksite endalt lihtsalt küsima: „Kas ma maksaksin ühe tulbisibula eest 1,8 miljonit dollarit?” Kui vastus sellele küsimusele on „jah”, siis palun pange see raamat käest ja otsige vaimutohtritelt abi. Vastasel juhul jätkake aga lugemist ja vaadake, kui hulluks võib rahvas minna.

Hollandile mõeldes meenuvad kõigile esmalt tulbid. Teisena meenub õlu. Kuid paljud inimesed ei tea, et tulpide päritolumaa ei ole Holland. Nad on imporditud. Esimesed tulbisibulad toodi Hollandisse 1593. aastal Türgist. Tulbist sai kiiresti kuningakoja ja rikaste seisuse sümbol. See kasvas tasahilju maaniaks ning peagi avati Amsterdamis tulbibörs.

Maania paisus aga väga kiiresti majandusmulliks. Olukord oli üsnagi koomiline. 1636. aastal tasuti ühe „Viceroy” tulbisordi sibula eest järgmiselt: u 4 tonni nisu, u 8 tonni rukist, 4 lihaveist, 8 lihasiga, 12 lihalammast, 2 seapead, 2 aami (1 aam = 140 gallonit ehk u 500 l) veini, 4 tonni õlut, 2 tonni võid, 1000 naela juustu, 1 voodi, 1 rõivakomplekt ning 1 hõbe­peeker.

Mulli kõrghetkel 1637. aastal käidi ühe „Semper Augustuse” tulbisordi sibula eest välja 6000 floriini. Toona oli keskmine aastapalk Hollandis 150 floriini. See tähendab, et hollandlased olid nõus tulbisibulate eest maksma 40 korda rohkem, kui oli nende keskmine aastasissetulek. Et sellest paremini aru saada, siis oletame, et keskmine aastapalk USA-s on 45 000 dollarit. Seega tänapäeval maksaks see tulbisibul 1,8 miljonit dollarit.

Ei läinudki kaua, kui inimesed taipasid olukorra absurdsust ja n-ö tark raha ehk rahaliselt targad kauplejad (kui selles maanias osalejatest saab üldse kedagi targaks nimetada) hakkasid müüma. Tulbisibulate hinnad langesid nädalatega oma tegeliku väärtuseni, mis tähendas, et ainult ühe floriini eest sai mitu tulbisibulat.

Selle mulli lõhkemise tagajärjel tabas kogu Põhja-Euroopat majanduslik laostumine, mis jahutas majanduse aastakümneteks.

John Law ja keskpangandus

Veel üks suurepärane näide sellest, kuidas ühiskond vahetas oma raha üha odavneva valuuta vastu, on John Law’ lugu. John Law’ elu oli nagu üks tõeliselt pöörane ja seikluslik sõit Ameerika mägedel.

John Law sündis kullassepa ja pankuri peres, ta oli tark poiss ning hea matemaatilise mõtlemisega. Suureks kasvades sai temast mängur ja naistemees ning ta elukombed röövisid peaaegu kogu tema pere vara. Siis tekkis Johnil ühe naise pärast tüli ja tema vastane kutsus ta duellile. John laskis oma vastase maha. Selle peale ta vahistati, tema üle mõisteti kohut ja ta määrati surma poomise läbi. Kuid kelmist Law’l õnnestus vanglast põgeneda ja pageda Prantsusmaale.

Sõdu ja priiskavat elustiili armastav Louis XIV oli juhtinud Prantsusmaa sügavale võlgadesse. John Law’st, kes elas nüüd Pariisis, sai Orléans’i hertsogi hasartmängusemu ning umbes sellel ajal avaldas Law ka majandusartikli, mis kiitis pabervaluuta eeliseid.

Kui Louis XIV suri, oli tema järglane, Louis XV, alles 11-aastane. Orléans’i hertsog määrati regendiks (ajutiseks kuningaks) ja ta avastas oma õuduseks, et Prantsusmaa oli nii sügavalt võlgades, et maksud ei katnud isegi nende võlgade intresse. Võimalust haistnud Law ilmus kuningakotta oma sõbra juurde, kaasas kaks dokumenti, milles ta süüdistas Prantsusmaa probleemides ebapiisavat rahahulka ja seletas pabervaluuta häid külgi. 15. mail 1716. aastal anti John Law’le pank (Banque Générale) ja õigus emiteerida pabervaluutat ning siis saigi alguse pabervaluuta kuritarvitamine Euroopas.

Mõnevõrra suurenenud valuuta hulk elavdas majandust ning John Law kuulutati finantsgeeniuseks. Tasuks andis Orléans’i hertsog Law’le kõik kaubandusõigused Ameerikas Prantsusmaa Louisiana piirkonnas. Louisina piirkond oli tohutu ala, mis moodustas umbes 30% kogu praegusest Ameerika Ühendriikide territooriumist, ulatudes Kanadast Mississippi jõe suudmeni.

Toona arvati, et Louisianas leidub rohkesti kulda ning John Law’ uuest Mississippi Companyst, mis oli selle piirkonna kaubandusmonopol, sai kiiresti Prantsusmaa rikkaim ettevõte. John Law ei raisanud inimeste usalduse pealt kasu lõikamisega aega ja väljastas 200 000 ettevõtte aktsiat. Varsti pärast seda aktsia hind tõusis plahvatuslikult, kallinedes ainult kuudega rohkem kui 30 korda. No kujutlege vaid, mõne aastaga sai mängusõltlasest ja puupaljast mõrtsukast üks Euroopa kõige mõjukamaid rahandustegelasi.

Taas premeeriti Law’d heldelt. Seekord andis hertsog talle ja tema ettevõtetele tubaka müügi monopoli, hõbe- ja kuldmüntide viimistlemise ja vermimise ainuõiguse ning muutis Law’ panga Banque Royale’iks. Nüüd seisis Law Pranstsusmaa keskpanga tüüri juures.

Nüüd, mil Law’ pank oli Prantsusmaa kuninglik pank, tähendas see, et valitsus tagas tema uusi paberrahasid, täpselt nii nagu meie valitsus tagab Föderaalreservi paberrahasid. Kuna kõik kulges väga hästi, palus hertsog John Law’l veel raha välja anda ja Law, kes arvas, et head asja ei saa kunagi liiga palju olla, täitis palve. Valitsus kulutas kergemeelselt ja hoolimatult, rahustades Law’d samal ajal kingituste, auavalduste ning tiitlitega.

Jah, asjad läksid tõesti päris hästi. Tõtt-öelda sedavõrd hästi, et hertsog arvas, et kui niisugune hulk valuutat tõi nii suure õitsengu, siis kaks korda rohkem oleks veel parem. Alles paar aastat tagasi ei suutnud valitsus isegi oma võlgade intresse maksta, kuid nüüd polnud mitte ainult võlad tasutud, vaid valitsus võis kulutada nii palju raha, kui hing ihkas. Selleks polnud muud vaja, kui raha trükkida.

Tasuks Prantsusmaale osutatud eriliste teenete eest premeeris hertsog Law’d, andes tema Mississippi Companyle ainulised kaubandusõigused Lääne-Indias, Hiinas ja lõunamerede piirkonnas. Selle uudise peale otsustas Law emiteerida veel 50 000 Mississippi Company aktsiat. Kui algas aktsiate avalik pakkumine, esitati nende kohta 300 000 ostuavaldust. Soovijate hulgas olid nii hertsogid, markiisid, krahvid kui ka hertsoginnad, kes kõik ootasid oma aktsiaid. Law’ lahendus probleemile oli emiteerida algselt plaanitud 50 000 aktsia asemel 300 000 aktsiat, mis tähendas 500% kogukasvu.

Pariisi majandus õitses tänu hoogsale aktsiatega kauplemisele ja suurenevale valuuta hulgale. Kõik poed olid kaupa täis, valitses uute luksuskaupade küllus ja tänavatel kihas elu. Charles Mackay kirjutas oma raamatus „Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds” („Erakordselt populaarsed meelepetted ja massihullused”): „Kõikjal kerkisid uued majad, riiki valgustas petlik heaolupaiste ning rahva silmad olid sedavõrd pimestatud, et keegi ei märganud silmapiiril musta pilve, mis kuulutas kiiresti lähenevat tormi.”