Читать книгу Hinge rännak. Eludevahelise elu uuringud - Michael Newton - Страница 4

1. juhtum

H: (hüpnoositu): Oo, mu jumal! Ma polegi päriselt surnud – või olen? See tähendab, mu keha on surnud – ma võin seda enda all näha – kuid ma hõljun … Ma saan vaadata alla ja näha oma keha selili haiglavoodil lamamas. Igaüks mu ümber arvab, et ma olen surnud, kuid ma ei ole. Ma tahan hüüda: Hei, ma pole päriselt surnud! See on nii uskumatu … õed tõmbavad mul lina üle pea … inimesed, keda tunnen, nutavad. Ma peaksin olema surnud, kuid ma olen endiselt elus! See on veider, sest mu keha on täiesti surnud, kui ma selle kohal liigun. Ma olen elus!

Need sõnad lausub sügavas hüpnoosis viibiv mees, kes elab taas läbi oma surmakogemust. Tema sõnad tulevad lühikeste, erutatud pahvatustena ning on täis aukartust, kui ta näeb ja kogeb, mis tunne on olla äsja füüsilisest kehast lahutatud vaim. See mees on mu klient ja ma olen just aidanud tal taastada eelmise elu surmastseeni, samal ajal kui ta ise mugavas lamamistoolis lebab. Veidi varem, minu instruktsioone järgides transsi langenud, regresseerus ta ajas tagasi oma lapsepõlve. Sedamööda, kuidas me koos tööd tegime, et jõuda tema ema üsasse, sulandusid ta alateadlikud tajumused järk-järgult.

Seejärel valmistasin ma teda visuaalset turvist kasutades ette hüppeks tagasi aja ududesse. Kui olime selle olulise mentaalse eeltööga valmis, viisin kliendi läbi kujuteldava ajatunneli tema eelmisse ellu Maal. See elu jäi lühikeseks, sest ta suri ootamatult 1918. a. gripiepideemia ajal.

Kui esmane šokk näha end suremas ja tunda oma hinge kehast välja hõljumas hakkab üle minema, kohaneb klient üha enam visuaalsete piltidega oma meeles. Kuna väike osa tema teadvusest, tema mõistuse kriitiline osa, endiselt töötab, saab ta aru, et taastab möödunud kogemust. See võtab tavalisest natuke rohkem aega, kuna tegemist on noore hingega, kes pole sünni, surma ja taassünni tsüklitega nii harjunud nagu paljud mu teised kliendid.

Mõne hetke pärast on ta siiski kohanenud ning hakkab suurema kindlusega mu küsimustele vastama. Viin ta alateadvuslikult hüpnoositasemelt kiiresti üliteadvuslikku seisundisse. Nüüd on ta valmis mulle vaimuilmast rääkima ja ma pärin, mis temaga toimub.

H:Noh … ma tõusen kõrgemale … ikka hõljun … vaatan oma kehale tagasi. Tundub, nagu jälgiksin filmi, ent olen ise seal sees! Arst lohutab minu naist ja tütart. Mu naine nuuksub (klient niheleb toolis ebamugavusest). Ma püüan jõuda ta meeleni … ütlemaks, et minuga on kõik korras. Ta on kurbusest nii vallatud, et ma ei pääse läbi. Ma tahan, et ta teaks, et minu kannatused on möödas … Ma olen kehast vaba … Ma ei vaja seda enam … et ma jään teda ootama. Ma tahan, et ta teaks … kuid ta ei … kuula mind. Oh, ma eemaldun nüüd …

Ja nõnda, mitmetest korraldustest juhituna, alustab mu klient kulgu edasi vaimuilma. See on teekond, mille mitmed teisedki on minu kabineti turvalisuses läbinud. Kui üliteadvusseisundi mälestused avarduvad, saavad hüpnoositud tavaliselt spirituaalse eeskojaga parema sideme. Hüpnoosiseansi edenedes muutub vaimsete piltide sõnastamine klientidele hõlpsamaks. Lühidad kirjeldavad fraasid muutuvad üksikasjalikeks seletusteks sellest, mis tunne on siseneda vaimuilma.

Meil on rohkesti dokumenteeritud materjali, sealhulgas meditsiinilise personali ülestähendusi, mis kirjeldavad õnnetustes raskesti vigastatute kehaväliseid surmalähedasi kogemusi. Enne kui need inimesed tänu meditsiinilistele jõupingutustele teispoolsusest tagasi toodi, loeti nad kliiniliselt surnuks. Hinged on täiesti suutelised oma peremeeskehast lahkuma ja selle juurde naasma, eriti eluohtlikes olukordades, kui keha on suremas. Inimesed jutustavad oma keha kohal hõljumisest, sageli just haiglates, ja elustamisprotseduure sooritavate arstide jälgimisest. Pärast ellu tagasitulekut tuhmuvad need mälestused aja jooksul.

Nende kirjeldused, kes hüpnoosi esmastes staadiumites eelmistesse eludesse regresseerudes oma kunagisi surmasid vaimselt üle elavad, ei ole vastuolus käesolevas elus tõesti mõne minuti surnud olnud inimeste kirjeldatuga. Nende kahe grupi vaheline erinevus seisneb selles, et hüpnoosialused ei mäleta oma ajutise surma kogemust. Sügavas transiseisundis viibivad inimesed suudavad kirjeldada, milline näeb välja elu pärast jäävat füüsilist surma.

Mille poolest sarnanevad ajutise füüsilise trauma tagajärjel tekkinud kehavälist kogemust kirjeldava inimese mälestused surmajärgsest elust hüpnoositu meenutustega oma surmast mõnes eelmises elus? Mõlemad leiavad end kummalisel viisil oma keha ümber hõljumast, püüdes puudutada tahkeid esemeid, mis nende ees hajuvad. Mõlemad ütlevad, et neile valmistavad pettumust katsed rääkida elavate inimestega, kes ei vasta. Mõlemad märgivad, et tunnevad tõmmet eemalduda oma surmakohast ning kogevad pigem vabanemist ja uudishimu kui hirmu.

Kõik need inimesed kirjeldavad eufoorilist vabadustunnet ja neid ümbritsevat kirkust. Mõned mu kliendid näevad end surmahetkel ümbritsetuna sädelevast helendusest, kuna teised täheldavad sära selle tumeda ruumi kaugemas otsas, millest neid läbi tõmmatakse. Seda kogemust nimetatakse sageli tunneliefektiks ning see on saanud avalikkusele hästi tuntuks.

Võrreldes esimesega, viib teine juhtum meid sügavamale surmakogemusse. Seekordne hüpnoosiklient on kuuekümnendates eluaastates mees, kes kirjeldab mulle enda surmaga seotud sündmusi ajal, mil ta oli noor Sally-nimeline naine, kes tapeti 1866. aastal Kiowa indiaanlaste poolt veovankrite karavanile sooritatud rünnaku käigus. Ehkki nii see kui ka eelmine juhtum räägivad viimatise elu järgsest surmakogemusest, ei oma täpne surmadaatum vaid seetõttu, et on hiljutine, erilist tähtsust. Vaimuilma kirjelduste või omandatud õppetunni kvaliteedi osas pole ma täheldanud ammuste aegade ja nüüdisaja vahel kuigi suurt erinevust.

Pean ütlema sedagi, et tavalisel transis viibival hüpnoosialusel on kummaline võime paljude varasemate elude daatumite ja geograafiliste asukohtade määratlemisega täpselt märki tabada. See kehtib isegi inimtsivilisatsiooni varasemate perioodide puhul, kui riigipiirid ja kohanimed olid teised. Kunagiste eludega seotud nimed, kuupäevad ja paigad ei pruugi iga eelneva elu puhul alati kergesti meenuda, kuid kirjeldused vaimuilma naasmisest ning elust seal on alati ühtviisi ilmekad.

Teine juhtum saab alguse Ameerika lõunapoolsetel lagendikel kohe pärast seda, kui lähedalt lastud nool on tabanud Sally kaela. Ma olen eelmiste elude vägivaldsete surmastseenidega alati ettevaatlik, kuna alateadvus hoiab need kogemused tihti alal. Selle juhtumi puhul oli klient minu poole pöördunud eluaegse kurguvaevuse tõttu. Niisugustel juhtudel on tavaliselt vaja vabastusteraapiat ja deprogrammeerimist. Kõikide eelneva elu meenutuste juures kasutan ma surmale eelnevat ja järgnevat aega rahulikuks vaatluseks, asetades hüpnoosialuse vaatleja rolli, et tema valu ja emotsioone mahendada.

2. juhtum

Dr N:Kas nool tekitab suurt valu?

H:Jah … selle ots on rebinud mu kõri lõhki … Ma suren (klient hakkab sosistama, hoides oma käsi kõril). Ma läkastan … veri voolab … Will (abikaasa) hoiab mind … valu … kohutav … nüüd pääsen ma välja … igatahes on see möödas.

Märkus:Hing jätab oma inimperemehe maha mõni hetk enne tegelikku surma, kui keha on suures valus. Kes võib seda talle pahaks panna? Sellegipoolest jääb ta sureva keha lähedusse. Pärast rahustamistehnikaid viin ma hüpnoositu alateadvuse tasandilt üliteadvuse tasandile, et üle minna spirituaalsetele mälestustele.

Dr N:Olgu, Sally, sa oled nüüd leppinud tõsiasjaga, et indiaanlased su tapsid. Palun kirjelda täpset tunnet, mida sa surma ajal koged.

H:Nagu … mingi … jõud … lükkab mind mu kehast välja ülespoole.

Dr N:Lükkab sind? Kust välja?

H:Mind heidetakse pealaest välja.

Dr N: Ja mida lükatakse välja?

H: Noh – mind!

Dr N:Kirjelda, mida “mina” tähendab. Mis see on, mis näib sinuna su keha peast väljuvat?

H:(paus) Nagu… valgustäpp … kiirgav.

Dr N:Kuidas sa valgust kiirgad?

H:Oma … energiast. Ma näen välja nagu mingi läbipaistev valge … mu hing …

Dr N:Ja kas see energiavalgus jääb pärast kehast lahkumist samaks?

H:(paus) Ma näin natuke kasvavat … kui liigun ringi.

Dr N:Milline oled sa nüüd, kui su valgus laieneb?

H:Kimbus … pael … rippumas …

Dr N: Ja kuidas kehast lahkumise protsess sulle tegelikult tundub?

H:Noh, nagu ajaksin nahka … kooriksin banaani. Ma lihtsalt kaotan ühe hooga oma keha!

Dr N:Kas see tunne on ebameeldiv?

H:Oh ei! Suurepärane on tunda end nii vabana ja ilma valuta, kuid … ma … olen … segaduses … Ma ei osanud surma oodata … (kurbus sigineb mu kliendi häälde ja ma tahan teda hoida veel ühe minuti keskendununa oma hingele, mitte sellele, mis toimub maa peal tema kehaga.)

Dr N:Ma saan aru, Sally. Sina kui hing tunned end praegu veidi kõrvalelükatuna. See on sinu olukorras normaalne, kui arvestada, mida sa oled äsja üle elanud. Kuula ja vasta mu küsimustele. Sa ütlesid, et hõljud. Kas sa oled pärast surma võimeline vabalt ringi liikuma?

H:See on veider … ma ripuksin justkui õhus, mis polegi õhk … piire pole … gravitatsiooni pole … ma olen kaalutu.

Dr N:Sa tahad öelda, et see on sinu meelest midagi vaakumis viibimise taolist?

H:Jah … miski mu ümber pole tahkest ainest. Pole tõkkeid, mille vastu põrgata … ma triivin …

Dr N:Kas sa saad oma liikumist kontrollida – kuhu sa lähed?

H: Jah … ma suudan seda mingil määral … kuid … tõmme on … säravasse heledusse … see on nii särav!

Dr N:Kas heleduse intensiivsus on igal pool ühtlane?

H:Minust eemal … säravam … see on veidi tumedam valge … hall … minu keha suunas … (hakkab nutma) oh, mu vaene keha … Ma pole veel valmis lahkuma (hüpnoosialune tõmbub tagasi tooli, justkui paneks ta millelegi vastu).

Dr N:Kõik on hästi, Sally, ma olen sinu juures. Ma tahan, et sa rahuneksid ja räägiksid mulle, kas see jõud, mis sind surma hetkel su pea kaudu välja tõi, tõmbab sind endiselt eemale ja kas sa saad seda peatada.

H:(paus) Kui pääsesin kehast vabaks, siis tõmme vähenes. Nüüd tunnen ma üht nõksatust … mis tõmbab mind mu keha juurest ära … ma ei taha veel minna … kuid miski tahab, et läheksin varsti …

Dr N:Ma saan aru, Sally, kuid minu meelest sa avastasid, et omad teatavat kontrolli. Kuidas sa kirjeldaksid seda, mis sind tõmbab?

H:Mingi … magnetiline … jõud … kuid … ma tahan jääda natuke kauemaks …

Dr N:Kas su hing suudab sellele tõmbele vastu panna nii kaua, kui sa ise tahad?

H:(pikk paus, mille vältel hüpnoositu näib pidavat Sallyna iseendaga sisemist väitlust) Jah, ma saaksin, kui tahaksin tõesti jääda (hüpnoositu hakkab nutma). Oh, see on kohutav, mida need metslased on mu kehaga teinud. Verd on kõikjal mu ilusa sinise kleidi peal … mu abikaasa Will katsub mind käte vahel hoida ja siiski võidelda koos meie sõpradega kiowade vastu.

Märkus:Ma tugevdan patsienti ümbritsevat visuaalset turvist, mis on rahustamisprotseduurideks väga oluline. Sally hing hõljub endiselt ta keha kohal, kui kannan tegevuse edasi aega, mil vankrikaravani laskurid on indiaanlased minema ajanud.

Dr N:Sally, mida teeb su abikaasa kohe pärast rünnaku lõppu?

H:Oh, kui hea … ta pole haavatud … kuid (kurvalt) ta hoiab mu keha … nutab mu kohal … ta ei saa enam minu heaks midagi teha, kuid ta ei näi seda veel mõistvat. Ma olen külm, kuid tema käed ümbritsevad mu nägu … suudleb mind.

Dr N:Ja mida sina sel hetkel teed?

H:Ma olen Willi pea kohal. Katsun teda lohutada. Ma tahan teda tunnetama panna, et minu armastus ei ole tegelikult kadunud … Ma tahan talle teatada, et ta pole mind igaveseks kaotanud ja et ma näen teda jälle.

Dr N:Kas su teated pääsevad läbi?

H:Kurbust on nii palju, kuid ta … tunnetab mu olemust … ma tean seda. Meie sõbrad on ta ümber … ja nad lahutavad meid lõpuks … nad tahavad vankrid korda seada ja uuesti teele asuda.

Dr N:Ja mis toimub praegu sinu hingega?

H:Ma panen ikka veel tõmbele vastu … ma tahan jääda.

Dr N: Miks see nii on?

H:Noh, ma tean, et olen surnud … kuid ma pole veel valmis Willist lahkuma … ja ma tahan pealt vaadata, kuidas nad mind matavad.

Dr N:Kas sa näed või tunnetad sel hetkel mõnd teist vaimset olemust enese läheduses?

H:(paus) Nad on lähedal … varsti ma näen neid … ma tunnetan nende armastust ja tahan, et Will tunnetaks minu oma samamoodi … Nad ootavad, kuni olen valmis.

Dr N:Kas sa oled aja möödudes võimeline Willi lohutama?

H:Ma katsun pääseda tema meelde.

Dr N: Ja kas sul on edu?

H:(paus) Ma … arvan, et veidi … ta tunnetab mind … ta saab aru … armastus …

Dr N:Olgu peale, Sally, liigume nüüd suhtelises ajas taas edasi. Kas näed karavani-sõpru oma keha hauda sängitamas?

H:(hääl on enesekindlam) Jah, nad on mu maha matnud. Mul on aeg minna … nad tulevad mulle nüüd järele … ma liigun … eredamasse valgusse …

Vastupidiselt paljude inimeste usule tunneb hing vähe huvi selle vastu, mis saab tema kehast pärast füüsilist surma. See pole ükskõiksus Maale mahajäänud olukordade ja inimeste suhtes, vaid sureliku surma lõplikkuse tunnustamine. Ta soovib jätkata kiiresti teed vaimuilma ilu juurde.

Paljud hinged tahavad siiski jääda mõneks Maa päevaks hõljuma oma surmakoha ümbrusse, tavaliselt seniks, kuni matus on möödas. Aeg näib liikuvat hinge jaoks kiiremini ja maapealsed päevad võivad talle näida vaid minutitena. Hingel on viivitamiseks mitmeid põhjusi. Näiteks ei taha mõni mõrvatu või ootamatult õnnetusjuhtumis surma saanu sageli kohe lahkuda. Ma olen märganud, et need hinged on tihti segaduses ja vihased. Viibiva hinge sündroom on eriti sage noore inimese surma puhul.

Äkiline lahutamine inimkehast on tavalisele hingele isegi pärast pikka haigust vapustuseks ning seegi võib temas surmahetkel lahkumise suhtes tõrksust tekitada. Samuti kätkevad harilikud kolme- kuni viiepäevased matuseettevalmistused hinge jaoks midagi sümboolset. Hing ei tunne mingit haiglast uudishimu näha ennast maetuna, kuna emotsioonid ei ole vaimuilmas samasugused nagu Maal. Samas olen märganud, et hinged hindavad elavate sugulaste ja sõprade austust, millega nende füüsilist elu mälestatakse.

Nagu me viimase juhtumi puhul nägime, on paljudel vaimudel üks peamine põhjus, miks mitte oma füüsilise surma paigast koheselt lahkuda. See tuleneb soovist enne edasist kulgu vaimuilma oma lähedastele vaimselt lohutust pakkuda. Äsja surnuid ei muserda nende surm, sest nad teavad, et Maale mahajäänud näevad neid jälle vaimuilmas ning arvatavasti ka teistes eludes. Samas leinajatele tundub matustel üldjuhul, et nad on lähedase inimese igaveseks kaotanud.

Minu hüpnoositud meenutavad pettumust, mida tekitas võimetus kasutada oma energiat tulemusrikkalt puudutamaks vaimselt inimolendit, kes šoki ja kurbuse tõttu ei olnud vastuvõtlik. Elavate emotsionaalne trauma võib nende seesmised meeled sedavõrd vallata, et see pärsib nende vaimseid võimeid hingega suhelda.

Kui värskelt lahkunud hing leiab mooduse elavale ükskõik kui põgusaltki tröösti pakkuda, jääb ta tavaliselt rahule ning tahab seejärel kiiresti Maa astraaltasandilt lahkuda.

Minu oma elus leidub üks tüüpiline vaimu lohutuse näide. Mu ema suri ootamatult südamerabandusse. Tema matusel valdas meid õega selline kurbus, et meie meeled olid täiesti tuimad. Mõni tund hiljem pöördusime koos oma abikaasadega tagasi ema tühja majja ja otsustasime võtta hädavajaliku puhkehetke. Ilmselt jõudsime õega vastuvõtlikusse alfa-seisundisse enam-vähem ühel ajal. Ilmudes kahte erinevasse ruumi, läbis ema justkui unenäolise heledusepuhanguna me peade kohal meie mõlema alateadvuse. Kontakti võttes ta naeratas, väljendades surmaga leppimist ja heaolu. Seejärel hõljus ta minema. See vaid mõne sekundi kestnud akt oli tähendusrikas lõpetus, mis tõi meile mõlemale vabanemise ja sügava delta-seisundi une.

Me oleme võimelised tunnetama lahkunud ligimeste hingede lohutavat kohalolu, eriti matuse ajal või vahetult pärast seda. Selleks, et spirituaalne kommunikatsioon suudaks läbida leinaga kaasneva vapustuse, on vajalik katsuda kas või lühiajaliselt lõdvestuda ja meelel selgineda lasta. Niisugustel hetkedel oleme paranormaalsetele kogemustele avatumad võtmaks vastu positiivseid teateid armastusest, andestusest ja lootusest, julgustust ning kinnitusi, et lähedane inimene viibib meeldivas paigas.

Kui väikeste lastega lesk mulle ütleb, et osa tema mehest on rasketel aegadel temaga, siis usun teda. Minu kliendid räägivad mulle, et hingedena võivad nad Maale jäänuid aidata oma seesmisi meeli vaimuilmaga ühendada. Nagu on targasti öeldud, inimene pole tegelikult lahkunud seni, kuni teda mäletavad need, kes jäid Maale maha. Järgmistes peatükkides vaatame, kuidas mingi konkreetne mälestus on meie oma hinge peegeldus, kuna kollektiivsed mälestused on puhta energia aatomiteks kõikidele hingedele. Surm ei hävita meie kokkukuuluvust armastatud inimese surematu hingega lihtsalt seetõttu, et lähedane isik on kaotanud sureliku keha füüsilise isiksuslikkuse. Kui kutsutakse, on need lahkunud hinged oma rohketele tegemistele vaatamata endiselt võimelised meieni jõudma.

Vahetevahel ei taha mõni häiritud hing pärast füüsilist surma Maalt lahkuda. Selle põhjuseks on mingi lahendamata probleem, millel on olnud tema teadvusele sügav mõju. Niisugustel anormaalsetel juhtudel saab abi kõrgematelt hoolitsevatelt olemustelt, kes on suutelised kohanemisprotsessi teispoolsusest toetama. Ka meie võime abistada häiritud vaime maapealsest elust lahtilaskmisel. Hädasolevatest hingedest teen ma pikemalt juttu neljandas peatükis, kummituste mõistatus, millest on juttu raamatutes ja filmides, on aga suuresti ülespaisutatud.

Kuidas me saaksime ise kõige paremini oma surmaks valmistuda? Elu võib olla lühike või pikk, täis tervist või haigusi, kuid tuleb aeg, mil me kõik peame kohtama endale mingil viisil sobilikku surma. Kes on põdenud pikka surmaga lõppevat haigust, sel on olnud aega oma meelt adekvaatselt ette valmistada, kui esmane vapustus, eitamine ja depressioon on kord möödunud. Surmaga ootamatult vastakuti sattudes peab meel uue olukorraga kiiresti kohanema. Füüsilise elu lõpu lähenedes on igaühel meist võime sulanduda kokku oma kõrgema teadvusega. Suremine on meie elus periood, mil saavutame kõige lihtsamini spirituaalse teadlikkuse ja suudame tunnetada oma hinge seotust aja igavikulisusega.

Kuigi on surijaid, kelle meelest omaksvõtt on keerulisem kui alistumine, ütlevad surijate hooldajad, et pea igaüks neist saavutab lõpu eel rahuliku eraldumuse. Ma usun, et surevatele inimestele võimaldatakse ülimaid teadmisi igavikulise teadvuse kohta, ning seda on sageli nende nägudelgi näha. Paljud neist mõistavad, et midagi kõikehaaravat on olemas ja ootel ning et see kujuneb meeldivaks kogemuseks.

Surevad inimesed teevad läbi muundumise, mille käigus hing eraldub omaks võetud kehast. Inimesed seostavad surma elujõu kaotusega, kuigi tegelikult on just vastupidi. Me jätame surres maha oma keha, kuid meie igavene eluenergia ühineb jumaliku ülemhingega. Surm pole mitte pimedus, vaid valgus.

Mu kliendid ütlevad pärast eelmiste surmakogemuste meenutamist, et nad on niivõrd tulvil taasavastatud vabadust oma maisest kehast, et ootavad lausa kannatamatult, mil võivad alustada spirituaalset teekonda rahu ja vabaduse paika. Järgmiste juhtumite puhul näeme, millisena surmajärgne elu nende jaoks paistab.