Читать книгу Hinge rännak. Eludevahelise elu uuringud - Michael Newton - Страница 5

Tuhandeid aastaid uskusid mesopotaamlased, et taevasse ja sealt välja viivad väravad asuvad Hingede Jõeks kutsutud Linnutee suure kaare mõlemas otsas. Pärast surma pidid hinged ootama Amburi tõusvat ukseava ja sügisest pööripäeva, kui päev ja öö on ühepikkused. Reinkarnatsioon tagasi Maale sai toimuda üksnes kevadise pööripäeva ajal Kaksikute väljapääsust öötaevas.

Minu hüpnoositud räägivad mulle, et hingeränne on tegelikult palju lihtsam. Tunneliefekt, mida nad Maalt lahkudes kogevad, ongi sissekäik vaimuilma. Kuigi hinged lahkuvad kehast kiiresti, näib mulle, et sisenemine vaimuilma on hoolikalt mõõdetud protsess. Teekonda tagasi Maale uude ellu kirjeldatakse kiiremana.

Tunneli asukoht Maa suhtes varieerub minu klientide selgitustes veidi. Mõned äsja surnud inimesed näevad seda vahetult enda keha kohal avanemas, kuna teised räägivad, et nad liiguvad enne tunnelisse sisenemist kõrgele Maa kohale. Aga kui hing kord Maalt lahkub, on ajavahemik, mis kulub sellesse eeskotta jõudmiseks, kõikidel puhkudel kaduvväike. Järgnevalt esitan ühe inimese tähelepanekuid sellest spirituaalsest paigast.

3. juhtum

Dr N:Sa oled praegu oma kehast lahkumas. Näe end liikumas üha kaugemale ja kaugemale kohast, kus sa surid, eemale Maa tasandist. Kirjelda mulle, mida sa koged.

H:Algul … oli väga ere … Maa lähedal … nüüd on natuke pimedam, kuna olen sisenenud tunnelisse.

Dr N:Kirjelda mulle seda tunnelit.

H:See on … tühi hämar toru … ja selle teises otsas on väike valgussõõr.

Dr N:Okei, mis sinuga järgmiseks toimub?

H:Ma tunnen tõmmet … õrna sikutust … adun, et pean selle tunneli läbima … ja nii ma teengi. See on nüüd pigem hall kui pime, kuna ere sõõr minu ees laieneb. See on justkui … (klient jääb vait)

Dr N: Jätka.

H:Mind kutsutakse edasi …

Dr N:Lase valgussõõril, mida näed enda ees tunneli lõpus, laieneda ja jätka enesega toimuva selgitamist.

H:Valgussõõr muutub väga laiaks ja … ma olen tunnelist väljas. Siin on mingi … hägune eredus … kerge udu. Ma imbun sellest läbi.

Dr N:Mida sa tunnelist lahkudes veel märkad peale täieliku nähtavuse puudumise?

H:(alandab häält) Siin on nii … vaikne … See on nii rahulik koht … Ma olen vaimude asupaigas.

Dr N:Kas sul kui hingel on praegusel hetkel veel mingeid muljeid?

H: Mõte!Ma tunnen … kõikjal enda ümber mõtte jõudu. Ma …

Dr N:Lõdvestu täielikult ja lase oma muljetel vabalt läbi tulla, jätkates samal ajal enesega toimuva täpset kirjeldamist. Palun jätka.

H:Noh, seda on raske sõnadesse panna. Ma tunnetan mõtteid … armastuse … kokkukuuluvuse … empaatia mõtteid … ja seda kõike ühendab … aimus … et teised … justkui ootavad mind.

Dr N:Kas sa tunned ennast turvaliselt või oled veidi hirmul?

H:Ma pole hirmul. Kui viibisin tunnelis, olin suuremas … segaduses. Jah, ma tunnen end turvaliselt … Olen teadlik mõtetest, mis minuni ulatuvad … hoolivatest … hoolitsevatest mõtetest. See on kummaline, kuid mind ümbritseb ka arusaam, kes ma olen ja miks ma praegu siin olen.

Dr N:Kas sa näed enda ümber mingeid tõendeid selle kohta?

H:(vaikselt) Ei, ma tunnetan seda – mõtete kooskõla kõikjal enda ümber.

Dr N:Vahetult pärast tunnelist väljumist mainisid sa pilvesarnast ollust enda ümber. Kas sa oled Maa kohal taevas?

H:(paus) Ei – mitte seda – kuid mulle tundub, et ma hõljun läbi millestki pilvetaolisest, mis erineb Maast.

Dr N:Kas sa näed üldse Maad? Kas see on sinust allpool?

H:Võib-olla on tõesti, kuid ma pole seda tunnelisse sisenemisest saadik näinud.

Dr N:Kas sa tunned, et oled endiselt Maaga ühenduses, võib-olla mõne teise dimensiooni kaudu?

H:See on võimalik – jaa. Minu meelest tundub Maa olevat lähedal … ja ma tunnen endiselt Maaga sidet … kuid ma tean, et olen mingis teises ruumis.

Dr N:Mida sa veel saad mulle oma asukohast rääkida?

H:See on veidi … hägune … kuid ma liigun sellest välja.

Jätnud seljataha surmakogemuse ja tunneli, jätkab kõnealune hüpnoositu rahulikku vaimset kohanemist oma kehatu olekuga, tõmbudes sügavamale vaimuilma. Kui mõningane algne ebakindlus on möödas, peegeldavad tema esimesed muljed ahvatlevat heaolutunnet. See tunne on minu klientide seas tavaline.

Tunnelist väljunud, on meie hinged läbinud värava, millega algab nende teekond vaimuilma. Enamik neist mõistab nüüd täielikult, et nad pole tegelikult surnud, vaid on jätnud lihtsalt maha oma maise keha koorma, mis suri. Koos selle teadlikkusega, mille ulatus varieerub sõltuvalt hingest, saabub omaksvõtt. Mõned vaatavad oma ümbruskonda jätkuva hämminguga, kuna teiste ettekanded nähtu kohta on asjalikumad. Palju sõltub nende küpsusest ja hiljutisest elukogemusest. Kõige levinum reaktsioon, mida ma kuulen, on kergendusohe, millele järgneb midagi sellist: “Oi kui tore, ma olen jälle tagasi kodus selles ilusas kohas!”

On kõrgelt arenenud hingi, kes väljuvad oma kehast nii kiiresti, et enamik siinkirjeldatust jääb neile ähmaseks, kui nad pöörduvad tagasi koju oma vaimsesse sihtkohta. Need on profid, kes minu hinnangul moodustavad Maal selgelteristuva vähemuse. Keskmine hing ei liigu nii ruttu ja mõned hinged on väga kõhklevad. Kui jätame kõrvale need harvad juhtumid, mil äärmiselt hälbinud vaim võitleb võimaluse eest jääda oma surnud kehaga seotuks, olen avastanud, et need, kes vahetult pärast surma Maa keskkonnaga ühendusse jäävad, on nooremad hinged, kellel on seljataga vähem eelmisi elusid.

minu kliente räägib, et tunnelisuust väljudes on olukord mõnda aega endiselt ebaselge. Ma arvan, et see tuleneb Maad ümbritseva lähima astraaltasandi tihedusest, mida teosoofid nimetavad kamalokaks. Järgmine juhtum kirjeldab seda ala ühe analüütilisema kliendi pilgu läbi. Selle isiku hingel on tähelepanuväärselt terav silm vormile, värvile ja võnkesagedustele. Tavaliselt esitavad minu kliendid selliseid kujukaid realistlikke pilte pärast seda, kui nad on sügavamal vaimuilmas ümbrusega harjunud.

4. juhtum

Dr N:Liikudes tunnelist järjest kaugemale, kirjelda nii üksikasjalikult kui võimalik, mida sa näed.

H:Kõik on … kihiline.

Dr N: Mismoodi kihiline?

H:Hmm, nagu … tort.

Dr N:Selgita, mida sa silmas pead, kui torti näitena kasutad?

H:Ma pean silmas, et mõned tordid on alt laiad ja pealt kitsamad. See pole nii, kui ma läbin tunnelit. Ma näen kihte … valguse tasandeid … need paistavad mulle … läbipaistvatena … sakilistena …

Dr N:Kas sulle näib, nagu oleks vaimuilmal tahke struktuur?

H:Seda ma püüangi seletada. See pole tahke, kuigi alguses võiks nii arvata. See on kihiline – kõik valguse tasandid on põimitud kokku … kihiliste lõngadena. Ma ei taha jätta muljet, nagu poleks see kõik sümmeetriline – on küll. Kuid ma näen neis kihtides tiheduse ja värvi murdumise erinevusi. Samuti nihkuvad nad edasi-tagasi. Ma panen seda alati tähele, kui Maalt ära tulen.

Dr N:Miks see sinu arvates nii on?

H:Ma ei tea. See pole minu tehtud.

Dr N:Sinu kirjelduse järgi kujutan ma vaimuilma ette tohutu trepplavana, ülalt alla kihiti paiknevate eri tooni osadega.

H:Jah, ja need osad on kumerad, nad kõverduvad minust eemale, kui neist läbi hõljun.

Dr N:Kas sa suudad mulle oma vaatekohalt kirjeldada nende kihtide erinevaid värvitoone.

H:Ma pole öelnud, et neil kihtidel on mingi valdav värvus. Need kõik on valge erinevad varjundid. See, kuhu ma lähen, on heledam … säravam kui see, kus ma olen olnud. Mu ümber on nüüd hägune helendus, mis on palju säravam kui tunnel.

Dr N:Kas sa liigud üles või alla, kui läbi nende vaimsete kihtide hõljud?

H:Ei seda ega teist. Ma liigun neist otse läbi.

Dr N:Olgu, kas sa näed vaimuilma joontest ja nurkadest koosnevate sirgjooneliste dimensioonidena, kui seda läbid?

H:(paus) Minu jaoks on see … valdavalt laiaulatuslik mittemateriaalne energia, mis on jagunenud heledamateks ja tumedamateks kihtideks. Mulle näib, et miski … tõmbab mind minu õigele liikumistasandile ning püüab mind samas ka lõdvestada …

Dr N: Mil moel?

H: Ma kuulen helisid.

Dr N: Mis helisid?

H:Muusika … kaja … muusikaline tilin … tuulekellad … värisevad minu liigutustega kaasa … nii lõdvestav.

Dr N:Teised inimesed on neid helisid kirjeldanud loomult võnkuvatena, justkui liuglemisena helihargi tinina resonantsil. Kas sa nõustud selle kirjeldusega?

H:(noogutab nõusolevalt) Jah, just nii see ongi … ning mul on mälestus ka lõhnast ja maitsest.

Dr N:Kas see tähendab, et meie füüsilised meeled jäävad pärast surma alles?

H:Jah, mälestus neist … muusikaliste nootide lained on siin nii kaunid … kellad … keelpillid … selline rahu.

Mitmed vaimuilmarändurid räägivad mulle lõõgastavatest muusikalistest võngetest. Helilised tajumused saavad alguse üsna varsti pärast surma. Mõned hüpnoosialused ütlevad, et kuulevad vahetult pärast kehast lahkumist ümisevaid või sumisevaid helisid. Need sarnanevad heliga, mida kuuleb telefonitraatide läheduses seistes, ning nende tugevus võib varieeruda, kuni hing lahkub kohast, mis minu arvates on Maa astraaltasand. Inimesed on öelnud, et nad kuulevad samu helisid, kui on üldnarkoosi all. Kui me tunnelist väljume, hakkavad need pooltoonilised kumisevad helid rohkem muusikat meenutama. Seda muusikat on tabavalt nimetatud universumi energiaks, kuna ta kosutab hinge.

Hüpnoositutele, kes räägivad vaimsetest kihtidest, mainin ma võimalust, et nad võivad näha astraaltasandeid. Metafüüsilistest kirjutistest saame rohkelt lugeda neist Maa kohal olevatest tasanditest. Alustades muistsest Indiast pärit kirjutistega, mida kutsutakse veedadeks, kuni hilisemate idamaiste tekstideni, on astraaltasandid läbi ajaloo tähendanud füüsilise või kombatava maailma kohal asuvaid tõusvate dimensioonide kihistuid, mis sulanduvad vaimseks dimensiooniks. Neid nähtamatuid sfääre on inimesed tuhandeid aastaid kogenud kehavälise meditatiivse meelevaatluse kaudu. Astraaltasandeid kirjeldades on väidetud ka seda, et nende tihedus väheneb seda enam, mida kaugemale Maa raskepärastest mõjudest liikuda.

Järgnev juhtum esindab hinge, kes on pärast vaimse tunneli läbimist endiselt häiritud. See on mees, kes suri 1902. aastal kolmekümne kuue aastaselt keset Chicago tänavat südamerabandusse. Temast jäid maha suur väikeste lastega pere ja naine, keda ta sügavalt armastas. Nad olid väga vaesed.

5. juhtum

Dr N:Kas sa näed selgesti, kui oled juba tunnelist kaugemale rännanud?

H:Ma kulgen endiselt läbi nende … vahuste pilvede enda ümber.

Dr N:Ma tahan, et sa läbiksid need täielikult ja räägiksid, mida nüüd näed.

H:(paus) Oh … Ma olen siit väljas … Mu jumal, küll see koht on suur! See on nii särav ja puhas – isegi lõhnab hästi. Ma silmitsen ilusat jääpaleed.

Dr N:Räägi mulle rohkem.

H:(hämmeldunult) See on tohutu … see näeb välja kui särav, sädemeidpilduv kristall … värvilised kivid sädelevad kõikjal mu ümber.

Dr N:Kui sa ütled kristalliline, kujutlen ma selgeid värve.

H:Noh, siin on enamasti halle toone ja valget … kuid edasi hõljudes näen ma muid värve … mosaiike … kõik sädeleb.

Dr N:Vaata selle jääpalee seest välja kaugusse – kas sa näed kuskil mingeid piire?

H:Ei, see koht on lõputu … nii suursugune … ja rahulik.

Dr N:Mida sa praegu tunned?

H:Ma … ei saa seda täielikult nautida … Ma ei taha edasi minna … Maggie … (hüpnoositu lesk)

Dr N:Ma saan aru, et sa oled endiselt häiritud oma Chicago elu pärast, kuid kas see takistab sind vaimuilmas edasi liikumast?

H: (hüpnoositu nõksatab mu kabinetitoolis istukile) Väga hea! Ma näen oma teejuhti siiapoole tulemas – tema teab, mida ma vajan.

Dr N:Räägi mulle, mis sinu ja su teejuhi vahel toimub.

H:Ma ütlen talle, et ei saa edasi minna … ma pean teadma, et Maggie ja lastega on kõik hästi.

Dr N:Ja kuidas su teejuht vastab?

H:Ta lohutab mind – kuid ma olen ülearu selle mõtte võimuses.

Dr N:Mis sa talle ütled?

H: (karjub) Ma ütlen talle: “Miks sa lasid sellel juhtuda? Kuidas sa võisid minuga nõnda teha? Sa sundisid meid Maggie’ga niisuguseid raskusi ja valu kannatama ning nüüd lõikad meie kooselu läbi.”

Dr N:Mida su teejuht teeb?

H:Ta katsub mind rahustada. Tema sõnul olin ma tubli ja veendun peagi, et mu elu kulges ettenähtud rada pidi.

Dr N:Kas sa lepid sellega, mis ta ütleb?

H:(paus) Mu meeles … minuni jõuab informatsioon … tuleviku kohta Maal … et mu perekond tuleb ilma minuta toime … võttes omaks, et mind pole enam … nad saavad hakkama … ja et me kõik näeme kunagi üksteist jälle.

Dr N:Ja millise tunde see sinus tekitab?

H:Ma tunnen rahu … (ohkega) … Ma olen nüüd valmis minema.

Enne kui selgitan 5. kliendi ja tema teejuhi kohtumise tähendust, tahan peatuda selle mehe vaimuilma-käsitusel, mis avaldus jääpaleena. Sügavamal vaimuilmas viibides räägivad mu kliendid ehitiste nägemisest ja möbleeritud ruumis viibimisest. Hüpnoosiseisund ise selliseid kujutlusi ei loo. Loogiliselt võttes ei peaks inimesed mittemateriaalses maailmas selliseid füüsilisi struktuure reprodutseerima, kuid arvatavasti on niisuguste Maa loomuliku keskkonna vaatepiltide eesmärk aidata hinge tema üleminekul ja kohanemisel pärast füüsilist surma. Neil piltidel on iga minuga suhelnud hinge jaoks isiklik tähendus ja neid kõiki on mõjutanud maised kogemused.

Sel on oma põhjus, kui hing näeb vaimuilmas kujutisi, millel on seos maapealsete kohtadega, kus ta on elanud või mida külastanud. Hinged näevad ununenud kodu, kooli, aeda, mäge või mereranda, sest mõni heatahtlik vaimne jõud laseb maistel miraažidel meid oma tuttavlikkusega lohutada. Meie planeedimälestused ei sure kunagi – nad hingavad hingemeelde igavesti müütiliste unenägude tuuli, samamoodi nagu vaimuilma kujutised ilmuvad inimmeelde.

Mulle meeldib oma hüpnoosialustelt kuulda nende esimesi muljeid vaimuilmast. Inimesed võivad näha lillevälju, kauguses kerkivaid kindlusetorne või vikerkaart taevalaotuse all, kui nad pöörduvad pärast äraolekut tagasi sellesse armastusepaika. Need vaimuilma esimesed eeterlikud Maa-vaated ei näi naasva hinge elude vältel eriti muutuvat, kuigi klientide kirjeldustes esineb erinevusi. Ma olen märganud, et kui transis viibivad hüpnoositud kulgevad sügavamale vaimuilma ja hakkavad kirjeldama vaimse elu talitluslikke tahke, muutuvad nende tähelepanekud ühetaolisemaks.

Viimati tutvustatud juhtumi puhul oli tegu üsna heitliku vaimuga, ta oli tihedasti seotud oma sugulashinge Maggie’ga, kes maha jäi. Pole kahtlust, et vaatamata vaimuilma rahustavale mõjule kannab mõni hing raske möödunud elu negatiivset taaka endaga kauem kui teised. Inimesed kalduvad arvama, et iga hing muutub pärast surma kõiketeadjaks. See pole täielikult tõsi, kuna kohanemisperioodid on erinevad. Hinge kohanemisaeg sõltub surma asjaoludest, tema seotusest äsjalõppenud elu mälestustega ja arenemistasemest.

Ma kuulen aegregressiooni seansside ajal sageli vihaavaldusi, kui noor elu on lõppenud ootamatult. Hinged, kes sellistel tingimustel vaimuilma naasevad, on tihti hämmingus ja segaduses, kuna on ilma piisava ettehoiatuseta pidanud lahkuma inimestest, keda armastavad. Nad on surmaks valmistumata ning mõni neist tunneb end vahetult pärast kehast lahkumist nukrameelselt ja paljaksriisutult.

Kui hing on lõpetamata asjade pärast traumeeritud, on esimeseks olendiks, keda ta pärast surma näeb, tavaliselt tema teejuht. Need kõrgelt arenenud vaimsed õpetajad on valmis enda peale võtma enneaegsele surmale järgneva esmase pettumuspuhangu. Lubanud oma teejuhil end sisenemisteekonna ülejäänud osas aidata, teeb kõnealune klient lõpuks läbi eduka kohanemise vaimuilmaga.

Ma olen aga täheldanud, et meie teejuhid ei poolda mõttehäirete täielikku läbitöötamist vaimses väravas. Elu ja surmaga seotud karma õppetundide detailseks ülevaatuseks on sobivamaid aegu ja kohti, mida kirjeldan hiljem. 5. juhtumi teejuht pakkus välja lühivaatluse kiirendatud ajas, mis rahustas seda meest tema naise ja laste tuleviku osas ja võimaldas tal jätkata oma teekonda olukorraga paremini leppides.

Vaatamata oma vahetule surmajärgsele meeleolule, on mu kliendid täis imestust vaimuilma taasavastatud imede üle. Tavaliselt on see tunne põimunud eufooriaga, mida toob mõistmine, et kõik maised mured, eriti füüsiline valu, on jäänud seljataha. Vaimuilm esindab rändava hinge jaoks kõigepealt ülimat rahu. Kuigi algul võib tunduda, et oleme vahetult pärast surma üksi, pole me isoleeritud või ilma abita. Nähtamatud intelligentse energia jõud juhivad igaühe meist läbi värava.

Uutel vaimuilma saabujatel pole palju aega ringi hõljuda ning imestada, kus nad on või mis nendega järgmiseks juhtub. Meie teejuhid ning arvukad sugulashinged ja sõbrad ootavad meid värava ligiduses pakkumaks äratundmist, poolehoidu ja kinnitusi, et meiega on kõik korras. Tegelikult tunnetame me nende kohalolu surmahetkest alates, sest meie esmane taaskohanemine sõltub suuresti nende lahkete olemuste mõjust tagasipöörduvale hingele.