Читать книгу Come As You Are. Nirvana lugu - Michael Azerrad - Страница 3

9. aprill 1993 Cow Palace’is San Franciscos. Lähedalt ja kaugelt, isegi Los Angelesest ja Seattle’ist, on kohale tulnud 11 000 inimest – grungetüübid, ossid, metallistid, meinstriimerid, punkarid, väikesed lapsed koos vanematega ja hipid, et näha Nirvana esimest etteastet Ameerikas pärast seitsmekuulist pausi; see on heategevuskontsert Bosnia vägistamisohvrite toetuseks. Pärast 1991. aasta lõpus toimunud seitsmenädalast klubituuri on enamik ameeriklasi bändi esinemas näinud ainult rohkem kui aasta eest eetris olnud „Saturday Night Live’i” saates. Vahepeal on toimunud nii mõndagi: kuulujutud narkootikumidest, kuulujutud laialiminekust, kohtuasjad ning veel umbes viis miljonit kogu maailmas müüdud „Nevermindi” albumit. Ja samas on palju, mida pole toimunud – USA staadionituur, uus album. See on kriitilise tähtsusega kontsert.

Ansambel tuleb lavale. Kurt Cobain, kellel on seljas pastelne kampsun, pahupidi pööratud Captain America T-särk ja lagunevad sinised teksased, lehvitab veidi närviliselt rahvale. Ta on oma juuksed suursündmuse jaoks blondiks värvinud; tukk varjab ta silmi, õigupoolest poolt ta nägu.

Alates „Rape Me” avaakordidest mängib bänd plahvatusliku energiaga. Helilained paiskuvad lavalt publikusse – „Breed”, „Blew”, „Sliver”, „Milk It”, „Heart Shaped Box”. Ühel hetkel algab „The Hit” ja hoolimata sellest, et Kurt esimeste akordidega koperdab, lähevad moššijad lava ees täiesti pööraseks. Kui „Lithiumi” ajal tikud ja välgumihklid kõrgel peade kohal loidavad, mõistavad kõik selle koopalaadse saali külalised selgelt, miks nad Nirvanat armastavad.

Kuigi Chris Novoselic ja Kurt on teineteisest vähemalt kümne meetri kaugusel, liiguvad ja käituvad nad koos nii, nagu vahemaa oleks märksa väiksem; nende kontakt on suurepärane. Seti keskel hüüab Kurt Chrisile: „Mul on nii hea olla! Ma võiks veel tund aega mängida!” Ja seda nad teevadki, esitades pooleteise tunni jooksul kakskümmend neli lugu, millest kaheksa on pärit tulevaselt plaadilt. Uued laulud teenivad rahva vaimustatud aplausi, eriti raevukalt tuline „Scentless Apprentice” ja suursugune „All Apologies”, mis hääbub mantrana kajavasse retsitatsiooni ja tagasisidesse.

Lava kõrval vaatab toimuvat Pearl Jami Eddie Vedder; tema lähedal seisab Melvinsi trummar Dale Crover. Frances Bean Cobain on koos hoidjaga ülakorrusel isa riietusruumis; Courtney tuleb alla täpselt õigel hetkel, et põigata kõrvale mineraalveepudeli eest, mille Kurt on tagantkätt lavale minema visanud. Ta teeb mehele pilkava viipe.

Seti lõpus taanduvad Kurt, Chris ja Dave Grohl trummipostamendi taha ja lasevad sigareti ringi käia, arutades samal ajal, milliste lugudega jätkata. Siis tulevad nad tagasi, et esitada seitsemest loost koosnev lisapooltund, mis jõuab haripunkti lauluga „Endless, Nameless” – albumi „Nevermind” müstilise lõpulooga. Kui bänd laulu põhiriffi üha kiirendab, viib see kuulajad transsi. Kurt turnib oma võimendivirna otsas. See polegi ehk kuigi kõrge, ent ta tõmbab kogu tähelepanu endale, nagu enesetapja, kes majakarniisil kõõlub. Muusika muutub veelgi kiiremaks. Kitarrid kriiskavad, Chris on bassi kaelast võtnud ja kõigutab seda võimendi ees; löögirahe tuleb Dave Grohli käe alt täpse hooletusega. Hetkel, kui muusika haripunkti jõuab, kukub Kurt kolinal trummidesse ning need paiskuvad koos taldrikutega laiali nagu lihasööja taim, mis avaneb ja saagi endasse neelab. Etendus on läbi.

Inimesed saalis on mures, kas temaga on kõik korras. See ei ole näitemäng. Vastasel juhul oleks enne matt alla pandud. Võib-olla on see nohikutrikk, kus koolipoiss koksab endal ninast vere välja ja hõõrub selle mööda nägu laiali, et kiusaja ta rahule jätaks? „Ma teen endale haiget enne, kui sina seda jõuad” – võte kutilt, kes alustas kontserti looga „Rape Me”? Võib-olla aga hoopis kummardus kahe Kurti lemmik-kaskadööri, Evel Knieveli ja Iggy Popi ees. Ent äkki on ta hoopis muusikast niivõrd ekstaasis, et miski ei suuda talle füüsiliselt viga teha, nagu transis mediteerija, kes hõõguvatel sütel kõnnib? Vaadates publikut, kes on täiesti ümber sõrme keeratud, näib viimane selgitus kõige tõenäolisem.

Hiljem tähistab kogu seltskond võidukat mängu trendika Phoenixi motelli hoovis – välja arvatud Kurt ja Courtney, kes on eraldunud linnas asuvasse moodsasse hotelli. Courtney sõnul seostub neil Phoenixiga halbu mälestusi. Ja peale selle on seal vannilinad liiga väikesed. Kuid isegi ilma nendeta on see koht muutunud väikeseks Nirvana külaks. Siin on Dave koos oma ema ja õega, Chris ja Shelli, samuti naeratav kitarritehnik Ernie Bailey ja tema naine Brenda, tuurikorraldaja Alex Macleod, valgustehnik Suzanne Sasic, Gold Mountain Managementi agentuuri rahvas, Mark Kates Geffen/DGC plaadifirmast, isegi juhuslikult linnas käimas olevad Seattle’i bändi Love Battery liikmed. Chris käib poes ja toob hunniku õlut ning pidu kestab varajaste hommikutundideni.

Järgmisel päeval teeb Chris palverännaku legendaarsesse City Lightsi raamatupoodi. Õues pangaautomaadi juures seisab kodutu, kes kuulutab: „Head uudised, inimesed! Ülestõusmispüha puhul võtame me rõõmuga vastu kahekümnedollarilisi!” Ühe sellise ta Chrisilt ka saab.

Cow Palace’i kontsert oli võit. See oleks nagu kinnitanud, et punkbändile osaks langenud peavooluedu polnud üksnes õnnelik juhus. Sellel võidul olid järelmõjud ansamblile, kõikidele sarnastele bändidele ja vahest isegi kogu kultuurile. Kim Gordon Sonic Youthist on öelnud: „Kui Nirvana-sugune bänd põranda alt välja tuleb, näitab see tõepoolest midagi, mis on kultuuris toimumas, ja see ei ole tühiasi.”

Kõik, mis kultuuris toimus, ei kajastunud üksnes muusika kõlas, vaid olulise näitajana ka viisis, kuidas see populaarseks sai. Punk kui nähtus sündis põhimõtteliselt hetkel, kui Johnny Ramone keelt tõmbas ja sellele järgnes poolteist aastakümmet ränka tööd, mida tegid lugematud bändid, sõltumatud plaadifirmad, raadiojaamad, ajakirjad ja fännilehed ning väikesed plaadipoed, kes nägid vaeva, et luua alternatiivi hambutult leebele peavoolurokile, mida määrisid rahvale kaela küünilised suurplaadifirmad, isikupäratud kontserdihallid, ülisuured plaadipoed, äravahetamiseni sarnased raadiojaamad ja staare kultiveerivad üleriigilised rokiajakirjad.

Pungirevolutsioonis karastunud alternatiivmuusika moodustas ülemaailmse võrgustiku, muusika varitööstuse. See kasvas üha võimsamaks ning lõpuks ei suutnud seda pidurdada ka seni beebibuumi põlvkonna kontrolli all olnud muusikatööstuse suurimad jõupingutused. Esimeseks raputajaks oli R.E.M., hiljem tuli Jane’s Addiction ja siis saabus Suur Pauk: „Nevermind” on praeguseks saavutanud kogu maailmas kaheksamiljonilise läbimüügi. See trotsis selliseid nimesid nagu Michael Jackson, U2 ja Guns n’Roses ning kerkis Billboardi albumite edetabeli tippu.

Selle järel loetakse kõike muusikaajaloos toimunut ajamääratlusega „enne või pärast Nirvanat”. Raadio ja ajakirjandus hakkasid nn alternatiivset värki tõsiselt võtma. Plaadifirmad kujundasid oma senise strateegia ümber. Tõhusalt reklaamitud kergekaalulise popi asemel, mis alguses hea läbimüügi saavutas ja hiljem kõikidel meelest läks, hakkasid nad sõlmima lepinguid esinejatega, kelles nähti pikaajalisi tegijaid. Ning reklaamiga hakati tegelema rohkem rohujuure tasandil, selle asemel, et lihtsalt artistidesse raha pumbata, kuni nad on müügiedu saavutanud. Just nii oli toimunud Nirvana läbimurre – kõik algas väikesest lihttasandi meedia ja muusikafännide tuumikust, kelle väärtuslikud toetusavaldused ansambli kõlapinda laiendasid, alguses vähehaaval, seejärel aga hüppeliselt. Võimalikult vähe tühja reklaami, rohkem head muusikat.

Uurimistöö, mida läks tarvis, et sõltumatu muusika mädasoos orienteeruda, oli paras ninanips laiatarbemuusika tootjatele. See oli äärmiselt tüütu ülesanne suurplaadifirmade jaoks, kes olid harjunud kasutama reklaamidollareid, et tarbijaid enda lõa otsas hoida. Sõltumatu muusika eeldas sõltumatut mõtlemist, hõlmates nii selle muusika tegijaid, müüjaid kui ka ostjaid. Uue Calamity Jane’i singli leidmine on märksa raskem ülesanne kui viimase C + C Music Factory CD ost.

1990. aastal ei jõudnud edetabeli tippu ükski rokialbum, mis andis mõnele eksperdile alust roki lõppu kuulutada. Raadioprogrammide koostajad, kes püüdsid kujundada täiuslikku sihtrühma, olid muusikapublikut süstemaatiliselt killustanud ja näis ebatõenäoline, et rokifännid suudaksid sedavõrd arvukalt ühe kindla plaadi ümber koonduda, et see tabelis esikohale tõuseks. Ja samal ajal, kui rokk degenereerus ümaraks lihvitud võltsmässuks, tabasid teised žanrid, nagu näiteks kantri ja räpp, märksa täpsemalt masside meeleolu ja muresid. Kuigi 1991. aastal jõudis esikohale ka mitu teist rokialbumit, suutis „Nevermind” ühendada kuulajaskonna, mis polnud kunagi varem ühel meelel olnud – kahekümnendates noored.

Olles väsinud vanadest peerudest nagu Genesis ja Eric Clapton või kunstlikest moodustistest nagu Paula Abdul ja Milli Vanilli, keda neile peale suruti, tahtsid kahekümnesed saada iseenda muusikat. Sellist, mis väljendaks nende tundeid. Uskumatult paljude noorte vanemad olid lahutatud. Nad pidasid ennast esimeseks Ameerika põlvkonnaks, kellel oli vähe lootust oma vanematest edukamad olla; põlvkonnaks, kes pidi kannatama Reagani kaheksakümnendate ohjeldamatute kulutuste tagajärjel, kelle seksuaalsuse haripunkti kohal lasus AIDSi vari ja kes nägi lapsepõlves õudusunenägusid tuumasõjast. Nad vaatasid jõuetult pealt, kuidas ühiskond lahinguks valmistus ja suurem osa osa nende elust möödus ajal, mil Valge Maja peremees oli Reagan või Bush; ajal, mil seksuaalsus ja kultuur olid alla surutud. Ning kõige selle valguses tundsid nad end abitu ja eksinuna.

Kaheksakümnendatel aastatel protesteerisid paljud muusikud poliitilise ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu, kuid enamik neist olid beebibuumi lapsed, nagu näiteks Don Henley, Bruce Springsteen ja Sting. Ning paljud fännid nägid selles protestis just seda, milles asi tegelikult seisnes: poseerimist, vooluga kaasaminekut, ennast õigustavat enesereklaami. Miks Duran Duran tegelikult Live Aidil esines? Kurt Cobaini reaktsioon rasketele aegadele oli nii otsene kui olla sai ning kirjeldamatult ausam. Ta karjus.

Siiski pole õige nimetada Kurt Cobaini ühe põlvkonna eestkõnelejaks. Bob Dylan oli oma põlvkonna eestkõneleja. Kurt Cobain ei anna vastuseid ega esita ka peaaegu üldse küsimusi. Ta kaebleb ängistuses, joobudes negatiivsest ekstaasist. Ja kui see on tolle aja teismelise hinge hääl, siis olgu nii.

Albumi „Nevermind” lood võisid rääkida võõrandumisest ja apaatiast, kuid võõrandumisel ja apaatial asjade suhtes ei olnud nagunii erilist tähtsust. Seevastu aga on ansambel väljendanud tugevaid tundeid feminismi, rassismi, tsensuuri ja eriti homofoobia suhtes. Ning vähimagi vihje passiivsusele pühkis minema muusika meeletu jõud (eriti Dave Grohli plahvatuslik trummikäsitlus) ja vaieldamatu laululoomisoskus. See oli kirglik muusika, milles puudus igasugune teesklus. Nirvana oli väeti põlvkonna väeallikas.

Bändiliikmete lapsepõlv oli iseloomulik kogu generatsioonile. Kõik kolm pärinesid lagunenud perest. Kõik kolm (ja isegi nende varasem trummar) olid lapsena valusalt võõrandunud; kaks neist ei lõpetanud keskkooli.

Kuigi neid peetakse „Seattle’i stiili” esindajaiks, pole tegemist Seattle’i ansambliga – Kurt Cobain ja Chris Novoselic pärinesid kaugest Aberdeeni rannikulinnakesest Washingtoni osariigis. Just seal sai bänd küpseks, tegutsedes samal ajal ka lähedal asuvas Olympias, mis oli koduks nii plaadifirmale K Records kui ka nn naiivpopibändile Beat Happening. Mõlemal oli Nirvanale oluline filosoofiline ja vahest ka muusikaline mõju. Kui Kurt rääkis pungist, ei pidanud ta silmas rohelisi juukseid ja haaknõelu nina küljes. Tema jaoks tähendas see K, Touch & Go, SST ja teiste vihaste sõltumatute plaadifirmade isetegemise ja iseolemise indie-lähenemist. See oli katse päästa muusika suurfirmade küüsist ja tuua see tagasi rahvale, muuta see elektrooniliseks rahvamuusikaks.

Nirvana liikmed ei olnud ilmselgelt palgatöölised (nad käisid oma plaadifirma Los Angelese kontoris täpselt üks kord) – nad hoidusid hoolikalt kõrvale idealiseeritud üldisest peavoolust, mida kultiveerisid Madison Avenue, telekanalite juhid, suured plaadifirmad ja Hollywood. Kui kasutada nüüdseks levinud väljendit, siis esindas Nirvana alternatiivi. Fakt, et kaheksa miljonit inimest väitsid end samamoodi tundvat, tähendas peavoolu ümbermõtestamist.

Paljud edetabelitesse jõudnud bändid tegid piisavalt head muusikat, kuid see oli pelgalt meelelahutus. Nirvana muusika tekitas vastukaja. See ei olnud sile ega kalkuleeritud. See oli vaimustav, hirmutav, kaunis, paheline, hooletu ja ülevoolav. Ja lisaks rütmile sai seda ka kaasa ümiseda.

Bänd ei oodanud kuulsust ega olnud selleks valmis. See tuli ootamatult. See oli nende jaoks piinlik. See oli liiga palju liiga kiiresti. Chris ja Dave elasid seda rängalt läbi, Kurt aga veelgi rängemalt. Suurema osa 1992. aastast hoidsid nad madalat profiili ning alles järgmise aasta varakevadel suutsid Kurt, Chris ja Dick tagantjärele meenutada, mis oli juhtunud.

Dave rääkis oma loo tagasihoidlikus Seattle’i salvestusstuudios nimega Laundry Room, mis kuulus talle kahasse vana sõbra ja trummitehniku Barrett Jonesiga. Keset põrandat pillide, võimendite ja kaablite vahel istudes kandis ta särgirinnas K Recordsi märki ja kugistas naabruses asuvast 7-Eleveni poest toodud rämpstoitu. Dave on kõneosav ja näeb oma 24 eluaasta kohta märksa küpsem välja. Ta on äärmiselt enesekindel; tal pole suurejoonelisi pettekujutlusi, ent samas ei alahinda ta ennast. „Ta on kõige paremini tasakaalus kutt, keda ma tean,” meeldib Kurtile öelda.

Dave on neist kolmest kõige silmapaistmatum – lõppude lõpuks pole ta kahemeetrine nagu Chris ega frontman nagu Kurt. Sarnaselt Chrisiga käib ta pidevalt Seattle’is kontsertidel, kus teda võib näha muu rahva hulgas seismas. Tema seis on ideaalne ja ta teab seda hästi – ta kuulub ühte maailma kõige edukamatest rokkbändidest, ent sellele vaatamata võib ta õhtul rahulikult linna peale minna ja olla kindel, et inimeste loendamiseks, kes ta ära tunnevad, piisab ühe käe sõrmedest.

„Chrisil on kuldne süda,” ütleb üks ta perekonnatuttavatest. „Ta on hea hing.” Chris räägib aeglaselt, sõnu valides, ning kuigi ta pole raamatutarkusi täis intellektuaal, on tal geniaalselt selge mõistus ja alati varnast võtta otsekohesed arvamused, mis lõpetavad keerutamise. See „uudistefriik”, nagu ta end ise nimetab, on äärmiselt huvitatud ja teadlik olukorrast, mis valitseb endises Jugoslaavias, kust tema perekond pärineb.

Ta elab koos oma kauni ja tasakaaluka naise Shelliga tagasihoidlikus majas, mis asub Seattle’i vaikses agulipiirkonnas. Nad pole seal üksi – majas elab ka Chrisi õde Diana ning tuurikorraldaja Alex Macleod, rõõmsameelne hobusesabaga šotlane, kes on nii ustav, et kaitseks tõenäoliselt iga bändiliiget oma elu hinnaga. Chrisi vend Robert käib neil pidevalt külas. Märtsi alguses peatusid siin Sonic Youthi liikmed Kim Gordon ja Thurston Moore, kui nad maailmaturnee lõpukontserdiks linna saabusid. Gordon, Moore ja Mark Arm Mudhoneyst astuvad läbi pärast kogu päeva kestnud osturetke plaadipoodi; üheks saagiks on vana, 78-kiirusega Benny Goodmani plaat. Kui päevinäinud Victrola grammofoni sahina ja prõksatuste vahelt hakkab kostma „Royal Garden Blues”, ütleb Chris Moore’ile muiates: „Vaat see on low-fi. Just nii peabki meie uus plaat kõlama!”

Hiiglaslik plaadiautomaat seisab keset elutuba, mida kaunistab komisjonipoest hangitud retromööbel, ent peaaegu kõik (kaasa arvatud kassid Einstein ja Doris) eelistavad istuda köögis. Külmik on täis topitud orgaanilist ninni ja säilitusaineteta nänni. Võimaluse korral kasutatakse makulatuuripaberit. All keldris, kus Chris eelmisel õhtul enne seda, kui bänd „In Uterot” salvestama läks, korraliku peo maha pidas, asub viiekümnendate lõpu stiilis baarilett ja kolm pinballi-masinat: Kiss, Addams Family ja Evel Knievel. Vanad sõbrad, nagu Matt Lukin Mudhoneyst, Tad Doyle TAD-st ja Dee Plakas L7-st, uued sõbrad nagu Eddie Vedder, Nirvana lähikonda kuuluvad inimesed, nagu Ernie Bailey ja Gary Gersh Geffen/DGC esinejate ja repertuaari osakonnast, pidutsesid varaste hommikutundideni. Shelli kostitas rahvast taimetoidusnäkkidega.

Chrisil on jalad kindlalt maas ja ta kulutab raha arukalt. Ta ei ole pillava elustiiliga rokkstaar – tema ajast ja arust kassetimängijagi on laiali lagunemas.

***

Vahetult enne 1992. aasta jõule toimunud lühikesele eelvestlusele järgnes veebruari alguses esimene intervjuuvoor Kurtiga, mille käigus kogunes rohkem kui 25 tunni jagu materjali. Intervjuud algasid hilisõhtul, kui Kurt oli „In Utero” proovidest tagasi jõudnud, ja kestsid nelja-viieni hommikul. Kurt, kellel oli parajasti pooleli kolimine ajutisse kodusse Seattle’is, askeldas enda ja Courtney hotellitoas, seljas eri paaridest pidžaamapooled, ning vürtsitas oma juttu ülimalt kuivade ja sarkastiliste vahemärkustega, suitsetades samal ajal ühe sigareti teise järel. Ükskord kinnitas ta pähe virtuaalreaalsuse seadme (midagi Walkmani ja privaatse psühhedeelse valgusefektimasina vahepealset), mille abil ta üritas kroonilist kõhuvalu leevendada. Selle erinevad seaded pidid stimuleerima mälu, loovust, energiat ja lõdvestumist.

Rahvusvahelise kuulsusega tähtede kohta elavad Kurt ja Courtney üsna rahulikult. Neil pole ümmardajaid ega härjakaelaga ihukaitsjaid. Kurt sõidab linnas taksoga ringi, käib McDonald’sis burgerit söömas ja kannab maskeeringuks peas tobenaljakat multikamütsi. Kord tuli üks külaline öösel hotelli, sõitis liftiga nende korrusele ja astus lukustamata uksest otse tuppa, kus Kurt ja Courtney pidžaamas voodi peal hämaras istudes telekast Leif Garretti filmi vaatasid. „Oh, tšau,” ütles Courtney häirimatult.

Kurt näeb nõrk ja kõhn välja. Ta kõneleb laulvalt, kuid surmtõsiselt, ning liigse suitsetamise tõttu on ta hääl madal ja kähe. Tema kurb ja kurnatud olek jätab mulje, nagu ta oleks just nutnud, kuid just selline ta loomu poolest ongi. „Kõik peavad mind emotsionaalseks vareks, täielikult negatiivseks süngeks täheks – kogu aeg,” ütleb Kurt. „Nad küsivad alati: „Mis lahti on?” Aga mul pole midagi viga. Ma ei tunne end üldse halvasti. Mingil hetkel pidin ma end peeglist vaatama ja mõtlema, mida inimesed minus näevad. Leidsin, et võib-olla peaksin oma kulmud maha ajama. Sellest võiks abi olla.”

Vaatamata peaaegu käegakatsutavale karismale on Kurt vägagi vaoshoitud. See aitab iga tema reaktsiooni vaimselt võimendada: napp „hmm” on tegelikult: „Ohoo!”, põgus muhelus tähendab naerulaginat ja altkulmupilk raevu.

Nagu fotodeltki näha, väljendab ta nägu palju karaktereid. Mõnikord näeb ta välja nagu inglike, mõnikord nagu ülbe uulitsapoiss ja mõnikord nagu tüüp, kes su autot parandab. Ja mõnikord, teatud valguses, sarnaneb ta kõhedust tekitavalt Axl Rose’iga. Tema kahvatu jume jääb hõreda habemetüüka varju. Otsmikul kumab punetav laik läbi tema tunnusmärgiks kujunenud pesemata juuste, mis on parajasti maasikablondid. Tavaliselt kannab ta pidžaamat ja on alati kammimata. Kuigi kellajal pole tema töögraafiku seisukohalt mingit tähtsust, kannab ta alati randmel samasugust käekella nagu Oregoni elektroonikapoodide keti omanik Tom Peterson.

Kurti silmad on niivõrd sinised, et annavad näole alati üllatunud ilme. Oma pidžaamas näeb ta välja nagu plahvatusest uimane noorsõdur, kes ümber veterani maja komberdab. Ent ta ei jäta ühtegi juhust kasutamata.

Märtsi alguses, pärast bändi uue albumi „In Utero” salvestamist, kolis Kurt koos Courtney ja pisikese Francesiga suuremat sorti üürimajja Washingtoni järve ääres. Kurtile meeldis istuda köögilaua ääres ja mängida plastist anatoomilise mudeliga, seda koost lahti võttes ning samal ajal lakkamatult suitsetades. „Minu arvates on lahe, et seda saab täiesti lahti võtta ja selle sisikonda vaadata,” ütles ta. „Organid lummavad mind. Need töötavad. Ja tihti lähevad nad rikki, kuid raske on uskuda, et inimene võib viia oma süsteemi selliseid mürke nagu alkohol või narkootikumid ja mehaanika tuleb sellega toime – vähemalt mõnda aega. See on hämmastav, et see üldse toimib.”

Majas on vähe mööblit; kogu põrandat katab beež vaipkate ja seinad on paljad, ent see kõik on ajutine. Hiljem samal aastal kavatsevad nad kolida ümberehitatud majja ühes Seattle’ist mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvas väikelinnas ning otsivad lisaks eluaset Seattle’i populaarses Capitol Hilli piirkonnas. Ülakorrusel on magamistuba, lapse tuba ja Kurti maalimistuba, kus molbertil seisab kondiste käte ja elutute mustade silmadega haletsusväärse olevuse portree. Alumise korruse vannitoas hoiab MTV parima uustulnuka auhind, väike hõbedane astronaut, WC-potil hoolikalt silma peal. Francesi hoidja Jackie tuba asub keldrikorrusel. Köögi kõrval paiknevasse söögituppa on üles pandud automudelirada.

Üks tuba majas täidab „segamini toa” funktsiooni. Põrandal on laiali vanad kirjad, noodid, töökassetid, plaadid, fotod ja plakatid, mis pärinevad Kurti muusikuelu algusaegadest. Ühe seina ääres seisab Courtney budistlik altar, mida ta enam eriti ei kasuta – tõenäoliselt seetõttu, et ei suuda lihtsalt läbi tohuvabohu selleni pääseda. Ümber kukkunud pruunist paberkotist on välja paiskunud terve trobikond plastmassist Kolonel Sandersi ja Pillsbury Doughboy nukke.

Kitarre on kõikjal, isegi vannitoas. Elutoas ilutseb kauni kõlaga vana Martin kõrvuti tagasihoidlikuma pilliga, mis on punaseks värvitud ja kaetud lillepiltidega.

Seitsmekuune Frances Bean Cobain on ilus laps; isalt on ta pärinud selged sinised silmad ja emalt lõuajoone. Kuigi ta vanemad näitavad arvatavasti külalise rõõmuks tavalisest rohkem hellust üles, armastavad nad oma järeltulijat ilmselgelt. Kurt tundub laste suhtes Courtneyst pisut õrnem olevat, kuid mõlemad saavad suurepäraselt hakkama tavapäraste pluti-pluti-meelitustega, mis last ülimalt lõbustavad.

Kõikide arvates on Francis Kurtiga imet teinud. „Ta vaatab pidevalt Francest ja kordab: „Just selline ma olin! Just selline ma olin”,” ütleb Courtney. „Inimest ei saa muuta, kuid minu elu eesmärgiks on ta uuesti õnnelikuks teha. Aga see on raske, sest ta pole kunagi millegagi rahul.”

Ühel õhtul sõrmitseb Courtney vaikselt ülakorruse elutoas akustilist kitarri, all garaažis aga müdistab Kurt nende vana Volvo juures rääbakal trummikomplektil, mis on mälestus kunagisest ammuunustatud tuurist. Garaaž kubiseb kastidest, mis sisaldavad pabereid, kunsti, kitarriosi ja aastate jooksul odavatest poodidest hangitud pudi-padi. Kaks kasti on täis tuubitud läbipaistvast plastist mehi, naisi ja isegi hobuseid. Lähedal seisavad võimendi, basskitarr ja ainus asi majas, mille kohta võib öelda, et see on ostetud enda meeleheaks – „Space Invadersi” tüüpi videomäng, mille Kurt paarisaja dollari eest hankis. Parimate punktisummade salvestamiseks kasutab ta selliseid tähekombinatsioone nagu „COK” või „POO” või „FUK”.

Meie jutuajamised olid äärmiselt avameelsed. Kurtil on sellise siiruse põhjendamiseks lihtne selgitus. „Ma olen juba vahele jäänud,” ütleb ta, viidates oma üldtuntud heroiiniprobleemidele, „seega võin ma vabalt seda tunnistada ja näidata asju veidi teisest vaatevinklist. Kõik arvavad, et ma olen aastaid narkar olnud. Tegelikult olin ma seda vaid lühikest aega.”

Peale selle ei karda ta bändi (ega iseenda) müüti purustada. Sootuks vastupidi. „Ma pole kunagi kavatsenud ümbritseda end mingi saladuselooriga,” ütles ta kord mulle. „Mul ei olnud lihtsalt alguses midagi öelda. Nüüd, kui kõik on piisavalt kaua kestnud, on tegemist juba omamoodi looga. Aga ikkagi mõtlen ma igal õhtul, kui sa oled ära läinud: „Issand, mu elu on paljude teiste tuttavate omaga võrreldes ikka nii kuradi igav.””

Kurt tahab asjad selgeks teha. Tema enda, ta naise ja isegi väikese tütre kohta on liikvel olnud niivõrd palju kuulujutte, et parim viis, kuidas olukorda võimalikult valutult parandada, on kõik täpselt ära rääkida. Tema jutt on mõnikord enesekeskne, õigustav ja vastuoluline, kuid isegi moonutatult avab see uue pildi tema elust, kunstist ja nendevahelistest seostest.