Читать книгу Come As You Are. Nirvana lugu - Michael Azerrad - Страница 4

Aberdeeni linnake Washingtoni osariigis (16 600 elanikku) asub kaugel rannikul Seattle’ist 108 pikka miili edelas. Seattle’is sajab tihti, Aberdeenis aga veelgi rohkem – üle kahe meetri aastas – ning linna kohal lasub pidev sünge loor. Siia, lähimast kiirteest kaugele, ei jõua kunagi midagi huvitavat – ega ka siit välja.

Kunst ja kultuur jäägu pigem Seattle’i keigaritele – Grays Harbori maakonna kaubanduskoja brošüüris on „huvitavate tegevustena” märgitud keegel, kettsaevõistlused ja videomängud.

Aberdeeni viivat, 12. maanteed ääristavad lugematud haagismajarajoonid; neist kaugemal asub sadu tuhandeid aakreid metsamaad, mida moonutavad siin-seal lageraiest jäänud tohutud tüügasarmid. Ida poolt lähenedes näeb külaline esimese asjana korrapäratut ja koledat Weyerhauseri puidumüügiala Wishkah’ jõe ääres, kus kunagiste uhkete puude köndistatud kered on massimõrva ohvritena virna laotud. Teiselt poolt jõge tunnistab toimuvat pikk plastist kiirtoiduputkade rivi.

Metsatööstus on linnas domineeriv – või pigem oli. Äri on aastate vältel üha rohkem soiku jäänud ja ettevõtete sulgemise tagajärjel on Aberdeen muutumas kummituslinnaks. Südalinna tänavatel võib kohata üha rohkem poeruume, mis on tühjad või mille akende ette on löödud lauad. Ainsad paigad, millel hästi läheb, on kõrtsid, nagu näiteks Silver Dollar ja tabava nimega Pourhouse, samuti kohalik pandimaja, mis on pungil püsse, kettsaage ja elektrikitarre. Grays Harbori maakonna enesetappude määr on kogu riigis üks kõrgemaid; alkoholism lokkab ja crack jõudis linna juba aastaid tagasi.

Siinsed inimesed vihkavad tähnikkakku – kohalike elanike autode põrkerauad on täis kleepse retseptidega, kuidas sellest ohustatud linnust toitu valmistada. Tegelikult aga on tööpuuduse peamised põhjused puidutööstuse hajutamine, tööjõukulude suurenemine ja automatiseerimine. Ühes linna suurimas saeveskis oli kunagi ohtralt töölisi, nüüd aga on neid alles jäänud viis: neli meest ja arvutiga juhitav lasersaepink.

Üheks kiireima arenguga tööstusharuks maakonnas on marihuaana ja psühhedeelsete seente kasvatamine, millega inimesed tegelevad, et oma napile või olematule sissetulekule lisa teenida.

Lood pole siin aga sugugi alati nii halvad olnud. Omal ajal oli Aberdeen elust kihav sadam, kus meremehed peatusid, et puhata, süüa ja lustakate naiste seltskonda raha eest nautida. Tegelikult võib öelda, et kunagi oli kogu linn üks suur hooramaja, mille keskmes jooksis kurikuulus Hume Street (viiekümnendatel nimetasid linnaisad selle ümber State Streetiks, püüdes vanu mälestusi kustutada). Hiljem sai linnast raudteesõlm ning kümnete saeveskite ja puidufirmade kodu. Aberdeen kubises noortest poissmeestest, kes puidutööstuses roppu raha teenisid, ning prostitutsioon õitses. Ühel hetkel tegutses kesklinna piirkonnas tervelt viiskümmend bordelli (ehk nn naiste pansionaati, nagu neid kutsuti). Selline olukord kestis kuni viiekümnendate lõpuni, mil politsei viimaks vahele astus. Mõne arvates on Aberdeeni räpane minevik asjaolu, mis linna elanikele seni alaväärsuskompleksi tekitab.

Just siin sündiski 20. veebruaril 1967 Kurt Cobain, koduperenaise Wendy Cobaini ja tema abikaasa Donaldi, Chevroni hooldusjaama mehaaniku laps. Noored alustasid iseseisvat elu lähedal asuva Hoquiami linnakese üürimajas ning kolisid Aberdeeni, kui Kurt oli saanud pooleaastaseks.

Kurt ei teadnud kaua oma perekonnanime päritolu. Ainsa faktina teadis ta, et tema emapoolne vanaisa oli sakslane. Alles hiljuti sai ta teada, et tema suguvõsa isapoolne liin koosnes täisverelistest iirlastest ning Cobain oli mugandus nimest Coburn.

Kuigi Cobainide sissetulek olid kasin, algas elu nende kuldsete kiharatega poja jaoks väga hästi. „Mu ema oli alati minusse äärmiselt kiindunud,” ütleb Kurt. „Hüvasti jättes tegime me alati musi ja kalli. See oli tõeliselt lahe. Mind hämmastab, et paljudes peredes sellist kommet ei ole. Need olid päris õndsad ajad.”

Kurti õde Kim sündis vennast kolm aastat hiljem, kuid selleks ajaks oli Kurti ja ta ema vahel tekkinud juba tihe side. „Esimene laps on kogemus, mida pole võimalik ületada,” ütleb Wendy, kes on praeguseks uues abielus ja elab endiselt samas Aberdeeni majas koos abikaasa ning kaheksa-aastase tütrega. „Ükski teine laps ei saa sellele ligilähedalegi. Ma olin talle täielikult pühendunud. Tegelesin temaga igal hetkel, mil ainult sain.”

Kurt oli ilmselgelt terane laps. „Ma mäletan, kuidas helistasin oma emale,” meenutab Wendy, „ning kurtsin, kuidas mind pisut hirmutas, et tal oli selliseid mõtteid, mida ma polnud kunagi ühegi teise väikese lapse puhul kohanud.”

Kurt oma teise sünnipäeva eel

Muusika vastu hakkas Kurt huvi tundma kaheaastaselt. See polnud üllatav, sest kogu tema emapoolne suguvõsa oli väga musikaalne – Wendy vend Chuck mängis rokkbändis, tema õde Mary mängis kitarri ja kõikidel teistel oli muusikaline anne mingil kujul olemas. Jõulud möödusid alati laulu või näitemänguga.

Wendy onu Delbert Fradenburg võttis endale uueks nimeks Dale Arden, kolis Californiasse, kus temast sai ooperihäälega ballaadilaulja ja salvestas neljakümnendate lõpus ja viiekümnendate alguses mõned plaadid. Ta sai sõbraks näitleja Brian Keithiga, kes osales hiljem kuuekümnendate komöödiasarjas „Family Affair” ning Jay Silverheelsiga, kes mängis Tontot teleseriaalis „Lone Ranger”. Nagu Wendy naljatamisi ütleb: „Selles kuulsusevärgis pole meie pere jaoks midagi uut.”

Kui Kurt oli umbes seitsmeaastane, sai ta tädi Mary käest kuulamiseks biitlite ja Monkeesi plaate. Samuti kutsus tädi Kurti enda juurde külla, kui ta ansambel proovi tegi. Mary oli kantrimuusik, on salvestanud ühe singli ning mänginud palju aastaid mitmes Aberdeeni kõrtsibändis. Mõnikord esines ta ka üksi Riviera restoranis ja kord õnnestus tal saada teine koht kohalikus talendivõistluse telesaates „You Can Be a Star”.

Mary üritas Kurti kitarri mängima õpetada, kuid poisil ei olnud kannatlikkust – tegelikult oli tal üldse paigal püsimisega raskusi. Tal oli diagnoositud hüperaktiivsus.

Nagu paljud tema põlvkonna lapsed, oli ka Kurt saanud ravimit nimega Ritalin, mis avaldas hüperaktiivsusele vastutoimet. Selle mõjul ei suutnud ta kuni kella neljani hommikul uinuda. Rahustite tulemusena jäi ta aga koolis magama. Lõpuks prooviti jätta tema toidusedelist välja suhkur ja kurikuulus punane toiduvärv nr 2 ning see aitas. Hüperaktiivsel lapsel oli muidugi raske suhkrust hoiduda, sest Wendy sõnul „on nad sellest täielikus sõltuvuses”.

Kuid kommidest ilma jäämine ei vähendanud Kurti elurõõmu. „Igal hommikul tõusis ta üles, olles õnnelik, et uus päev on käes,” ütleb Wendy. „Ta oli nii indu täis. Ta tuli jooksuga oma magamistoast, tundes vaimustust, et päev on alanud ning ootas kannatamatult, mida see endaga kaasa toob.”

„Ma olin erakordselt rõõmsameelne laps,” ütleb Kurt. „Ma kilkasin ja laulsin kogu aeg ning võisin seda teha lõputult. Vahel tulid teised lapsed mulle kallale, sest ma tahtsin mängida ja tüütasin nad oma nõudmistega täiesti ära. Minu jaoks oli mäng väga tõsine asi. Ma olin lihtsalt ehedalt õnnelik.”

Oma põlvkonna esimese lapsena suguvõsas oli Kurtil ainuüksi ema poolt seitse onu ja tädi, kes kõik üksteise võidu teda hoida tahtsid. Olles harjunud pideva tähelepanuga, lõbustas ta kõiki, kes teda jälgida viitsisid. „Ta oli nii dramaatiline,” meenutab Wendy. „Ta võis end poes põrandale pikali visata, et mõni vanamees vaataks, kuidas ta laulab.” Üheks Kurti lemmikplaadiks oli Arlo Guthrie’ „Alice’s Restaurant”. Tihti laulis ta Guthrie lugu „Motorcycle Song”. „I don’t want a pickle/I just want to ride on my motorcycle/ And I don’t want to die!”1 Kui Kurt oli seitsmeaastane, sai ta tädi Mary käest basstrummi. Poiss riputas selle endale kaela ja läks tänavale ringi uitama, peas jahimehemüts ning jalas isa tennised. Ta lõi trummi ja laulis biitlite lugusid, nagu näiteks „Hey Jude” ja „Revolution”.

Kurtile ei meeldinud, kui mehed ta ema vaatasid – Wendy oli väga sarmikas blond sinisilmne naine. Doni ei paistnud see kunagi häirivat, ent Kurt muutus alati vihaseks ja armukadedaks. „Emme, see mees vaatab sind!” ütles ta. Ükskord kurjustas ta isegi politseinikuga.

Juba kolmeaastaselt ei sallinud Kurt politseinikke. Neid nähes võttis ta lauluviisi üles: „Võmmid tulevad, võmmid tulevad! Nad tulevad ja tapavad su ära!” „Alati, kui ma politseid nägin, hakkasin ma seda laulu laulma, näitasin nende poole näpuga ja ütlesin, et nad on kurjad,” meenutab Kurt muiates. „Mul oli politsei suhtes täielik vastumeelsus. Ma ei sallinud neid üldse.” Kui Kurt oli paar aastat vanemaks saanud, täitis ta 7-Upi purke kivikestega ja loopis neid politseiautode suunas – tõsi küll, iialgi pihta saamata.

Umbkaudu samal ajal õppis Kurt kusagilt selgeks keskmise sõrme näitamise. Kui ta ema linna peal asju ajades ringi sõitis, istus Kurt auto tagaistmel ja tõstis rõõmsalt näppu kõikidele, kellest nad möödusid.

Ajaks, kui Kurt õppis teises klassis, olid kõik märganud tema head joonistamisoskust. „Varsti,” ütleb Wendy, „muutus see tema jaoks lausa koormavaks. Kõik kinkisid talle ainult pintsleid või molberteid. Tal võis sellest täiesti kõrini olla.”

Kõik leidsid, et Kurti joonistused ja maalid olid suurepärased. Ise oli ta teist meelt. „Ta ei olnud kunagi oma piltide üle rõõmus,” ütleb Wendy. „Erinevalt tavalistest kunstnikest, ei jäänud ta iialgi nendega rahule.” Kord tõi Kurt Halloweeni ajal koju kooli ajalehe. Selle esikaanel ilutses Kurti tehtud pilt – selline au sai harilikult osaks lastele, kes õppisid vähemalt viiendas klassis. Koju jõudes oli Kurt tulivihane, sest tema arvates ei olnud pilt üldse seda väärt. „See muutis tema suhtumist täiskasvanutesse,” märgib Wendy. „Kõik rääkisid talle, kuidas nad tema kunsti armastavad, ta ise aga polnud sellega kunagi rahul.”

Kuni kolmanda klassini tahtis Kurt saada rokkstaariks – ta kuulas biitlite plaate ja mängis kujuteldavalt oma väikese plastkitarriga kaasa. Seejärel tekkis tal pikaks ajaks soov saada kaskadööriks. „Mulle meeldis õues mängida, madusid püüda, jalgrattaga katuselt alla hüpata,” meenutab ta. „Evel Knievel oli mu suurim iidol.” Kord tassis ta kõik madratsid ja padjad majast välja, kuhjas hunnikusse ja hüppas katuselt sinna peale; teine kord võttis ta metallitüki, teipis selle oma rinna külge, kinnitas kõige otsa ilutulestikuraketid ja pani siis need põlema.

Vahel käis Kurt külas onu Chuckil, Wendy vennal, kes samuti bändis mängis. Chuck oli ehitanud oma keldristuudiosse kõlarid, mis olid nii suured, et neid polnud võimalik ruumist välja viia. Ta viis Kurti alakorrusele, andis talle mikrofoni ja lülitas lindi salvestama. Wendyl on tänini alles üks salvestus ajast, kui poiss oli umbes nelja-aastane. Kurt laulab ning korraga, kui ta arvab, et keegi teda ei kuule, hakkab ta rumalaid sõnu ütlema. „Kaka-aa,” kordab ta. „Kaka-aa!”

Don ja Wendy hankisid Kurtile väikese Miki-hiire trummikomplekti. „Ma vist õhutasin teda trummi mängima, sest tahtsin ise trummariks saada,” tunnistab Wendy. „Aga mu ema pidas seda väga ebanaiselikuks ja ei lubanud mul kunagi mängida.” Kurt sundimist ei vajanud – niipea kui ta oli õppinud istuma ja asju käes hoidma, hakkas ta potte ja panne taguma. Ta laamendas iga päev pärast kooli oma Miki-hiire trummidega, kuni need katki läksid.

Kuigi tegemist polnud just parima Aberdeeni elurajooniga (tegelikult oli ümbruskond üsna räämas), oli Cobainide kodu alati kvartali ilusaim. Don hoidis seda eeskujulikult korras, paigaldades seinast seinani ulatuvad põrandakatted, telliseimitatsiooniga kamina ja puiduimitatsiooniga seinapaneelid. „See oli vaesevõitu valge pere katse keskklassiga samastuda,” kirjeldab Kurt keskkonda, milles ta kasvas.

Wendy oli pärit perekonnast, kes vaevu ots otsaga kokku tuli, ent tema ema nägi alati vaeva, et vaesus lastest välja ei paistaks. Wendy oli samasugune. Igal hommikul kammis ta hoolikalt Kurti juukseid, et saavutada Shaun Cassidy väljanägemist, jälgis, et poiss hambaid peseks, pani talle selga parimad rõivad, mida nad said endale lubada, ning saatis ta kooli, roomiktallaga matkasaapad jalas. Ema nõudmisel pidi Kurt isegi kandma kampsunit, mille vastu ta allergiline oli, sest see nägi tema seljas hea välja. „Mõlemad mu lapsed olid tõenäoliselt Aberdeeni lastest kõige paremini riides,” ütleb Wendy. „Ma hoolitsesin selle eest.”

Wendy püüdis oma lapsi eemal hoida „teatud tüüpi taustaga teatud sõpradest, kes elasid teatud keskkonnas,” nagu ta ise väljendub. Kurti sõnul ütles ema talle põhimõtteliselt, et ta ei teeks vaeste lastega tegemist. „Ema pidas mind neist paremaks ja seetõttu norisin ma tihti nendega tüli, kes olid hoolitsemata või räpased,” sõnab Kurt. „Mäletan, et paaril lapsel oli kogu aeg kusehais juures ning ma narrisin neid ja kaklesin nendega. Neljandaks klassiks aga olin ma aru saanud, et need kutid olid tegelikult lahedamad kui paremal järjel olevad lapsed – otsekohesemad ja ehedamad.” Hiljem said Kurti pesemata juuksed, habemetüügas ja narmendavad riided maailmakuulsaks kaubamärgiks.

Kolmandas klassis hakkas Kurt trummitundides käima. „Nii kaua, kui ma mäletan, juba varasest lapsepõlvest,” meenutab ta, „tahtsin ma saada Ringo Starriks. Aga siis tekkis mul tahtmine saada John Lennoniks, kes mängib trumme.” Algkoolis mängis Kurt kooli ansamblis, kuigi ta nooti ei tundnud – ta lihtsalt ootas, kuni keegi teine loo selgeks õppis ning tegi siis sama, mida toogi.

1974. aasta jõuludeks, kui Kurt oli seitsmeaastane, oli tal tekkinud kahtlus, et ema pidas teda probleemseks lapseks. „Ainus asi, mida ma tol aastal kingiks tahtsin, oli viiedollariline Starsky ja Hutchi püstol,” ütleb Kurt. „Selle asemel sain ma söekamaka.”

Kurti sõnul oli ta mõlemakäeline, kuid isa püüdis teda sundida paremat kätt kasutama, kartes, et vasakukäelisena tekiks poisil hiljem elus raskusi. Sellest hoolimata sai Kurtist vasakukäeline.

Enamiku elust on Kurt maadelnud erinevate terviseprobleemidega. Lisaks hüperaktiivsusele vaevas teda alati ka krooniline bronhiit. Kaheksandas klassis diagnoositi Kurtil kergekujuline skolioos ehk selgroo kõverdumine. Aja jooksul süvendas seda kitarri raskus. Kurt leiab, et kui ta oleks olnud paremakäeline, võinuks see probleemi leevendada.

1975. aastal, kui Kurt oli kaheksa-aastane, läksid ta vanemad lahku. Wendy sõnul lahutas ta Donist, kuna mees oli lihtsalt kogu aeg kusagil mujal – korvpalli või pesapalli mängimas, meeskonda juhendamas või kohtunikuametis. Tagasi vaadates on Wendy hakanud kahtlema, kas ta üldse meest kunagi päriselt armastas. Don oli ägedalt lahutuse vastu. Nii Wendy kui ka Don tunnistavad, et hiljem kasutati lapsi relvana vanematevahelises sõjas.

Kurtile mõjus lahutus ja sellele järgnenud aeg rängalt. „See hävitas ta elu,” ütleb Wendy. „Ta muutus täielikult. Minu arvates tundis ta häbi. Ja ta sulgus enesesse – ta lihtsalt hoidis kõike enda sees. Ta muutus tõeliselt kinniseks.”

Wendy lisab: „Ma usun, et ta pole ikka veel sellest üle saanud.”

Kunagise päikeselise ja avatud lapse asemel sai Kurtist Wendy sõnul „poiss, kes oli trotsi täis, omamoodi segane ning alati morn ja irooniline.” Kurt kirjutas oma magamistoa seinale: „Ma vihkan ema, ma vihkan isa, isa vihkab ema, ema vihkab isa ja kõik see teeb lihtsalt kurvaks.” Mõni jalg kõrgemale joonistas ta karikatuurid Wendyst ja Donist, koos sõnadega „Isa on nõme” ja „Ema on nõme”. Allapoole joonistas ta aju ning selle peale suure küsimärgi. Joonistused on tänini alles, koos samuti tema jäädvustatud Led Zeppelini ja Iron Maideni logodega (ise ta küll eitab nende tegemist, kuid õed ei valeta).

Kurt oli samasugune nagu paljud tema põlvkonna lapsed – tegelikult on kõik Nirvanas kunagi mänginud liikmed (peale ühe) pärit lagunenud perekonnast. Seitsmekümnendate keskel kasvas lahutuste arv plahvatuslikult, suurenedes kümne aasta jooksul enam kui kahekordseks. Need purunenud abielude lapsed ei pidanud korraga taluma maailmasõda või majanduskriisi. Neil lihtsalt ei olnud perekonda. Seetõttu käis nende võitlus iseendas.

Kurt ütleb, et talle tundus, nagu oleks tuli tema sees kustunud – tuli, mida ta on püüdnud sestsaadik uuesti läita. „Ma mäletan, et korraga ei olnud ma enam sama inimene nagu varem; tundsin, et olen väärtuse kaotanud,” kirjeldab ta. „Ma tundsin, et ei ole enam väärt teiste lastega koos olema; ilmselt sellepärast, et neil olid vanemad olemas, minul aga enam mitte.”

„Ma olin vanemate peale tulivihane, et nad oma probleemidega hakkama ei saanud,” jätkab ta. „Enamiku aja oma lapsepõlvest, pärast lahutust, oli mul vanemate pärast nagu piinlik.”

Ent Kurt oli hakanud tundma end autsaiderina juba enne lahutust. „Eelkõige isaga ei olnud mul midagi ühist,” ütleb Kurt. „Ta tahtis, et ma sporti teeksin, mulle aga sport ei meeldinud, ja ma olin kunstikalduvustega, tema aga selliseid asju ei hinnanud; seepärast tundsin ma alati häbi. Ma ei suutnud aru saada, kuidas mul võisid sellised vanemad olla, sest neil ei olnud kunstisoont nagu minul. Mulle meeldis muusika, neile aga mitte. Võib-olla mõtlesin ma alateadlikult, et olen lapsendatud – pärast seda „Partridge Family” osa, kus Danny arvas, et ta on lapsendatud. Ma haarasin sellest mõttest kinni.”

Probleemi süvendas Kurti loovus ja tarkus ning varane mõistmine, et temas on peidus kunstnik. „Umbes 10- või 11-aastaseni ei saanud ma aru, et olin oma koolikaaslastest erinev,” ütleb ta. „Siis hakkasin ma mõistma, et mind huvitas joonistamine ja muusika kuulamine märksa rohkem kui teisi lapsi. See teadmine tuli järk-järgult ja ma sain sellest üha rohkem aru. 12-aastaselt olin ma juba täiesti endasse tõmbunud.” Olles veendunud, et ta ei leia kunagi kedagi endasarnast, loobus ta lihtsalt uute sõprade otsimisest.

„See linn… Kui ta elanuks ükskõik kus mujal, oleks kõik korras olnud,” ütleb Wendy. „Aga see linn on täpselt nagu Peyton Place. Kõik jälgivad ja arvustavad kõiki, paika on pandud raamid, kus igaüks peaks püsima, tema aga seda ei teinud.”

Pärast vanemate lahutust elas Kurt ühe aasta ema juures. Kuid talle ei meeldinud ema uus elukaaslane, keda ta nimetab „alatuks naisepeksjast tümikaks”. Alguses arvas Wendy, et Kurti vastumeelsuse põhjuseks oli üksnes armukadedus. Viis aastat hiljem aga mõistis ta, et tema poiss-sõber oli „pisut segane” – tegelikult paranoiline skisofreenik. Kurt oli äärmiselt õnnetu ja elas oma viha välja kõigi peale alates Wendyst kuni lapsehoidjateni, keda ta tavaliselt uksest sisse ei lasknud. Wendy ei suutnud teda enam ohjeldada ning saatis poisi elama Doni juurde viimase haagismajakesse Montesanos, väikeses metsatööliste külas Aberdeenist paarkümmend miili ida pool.

Doni kodu ei olnud tüüpiline haagissuvila, vaid moodulmaja, mis oli osade kaupa veokiga haagistelinnakusse toimetatud ja seal kokku pandud. „See ei olnud üks neist luksuslikumatest topeltlaiadest, kus rikas valge rämps tavaliselt elas,” märgib Kurt.

Alguses oli kõik tore. Don ostis Kurtile minimootorratta ja nad olid tihti koos – käisid näiteks nädalavahetusel rannas või matkal. „Tal oli kõik olemas,” ütleb Don. „Raskused olid ületatud. Tema käsutuses oli kogu maja, tal oli mootorratas, ta võis teha just seda, mida tema tahtis, me tegime alati koos igasugu asju. Aga siis tulid veel kaks last ja uus ema…”

Don Cobain

Kord kinnitas Don Kurtile mõtlematult, et ta ei abiellu enam kunagi. 1978. aasta veebruaris tegi ta seda ikkagi. Uus naine tõi kaasa oma kaks last ning kõik kolisid korralikku majja Montesanos. Kurt ei saanud uute pereliikmetega üldse läbi, eriti võõrasemaga. „Ma pole tänaseni kohanud ühtegi teist niivõrd võltsi inimest,” ütleb ta. Don vaidleb vastu: „Ta on üks kõige toredamaid inimesi. Ta kohtles Kurti hästi, proovis igasuguseid asju, otsis talle tööd ja püüdis kõigega hakkama saada, aga poiss rikkus ise perega suhted ära – oma käitumise, tegude ja tegemata jätmistega.”

Kurt tegi koolist poppi ja keeldus koduseid töid tegemast. Doni sõnul hankis ta poisile restoranis abitöölise koha, kuid too ei suvatsenud isegi kohale ilmuda. Ta hakkas oma väiksema kasuvennaga tüli norima ja ka õde ei meeldinud talle – kuigi too oli Kurtist neli aastat noorem, jäeti ta tihti poissi valvama, kui vanemad välja läksid.

Mingil hetkel avastas ta, et isa oli hakanud tema kasuõele ja – vennale ohtralt mänguasju ostma. Samal ajal, kui tema oma keldritoas passis, käisid teised poes ning tulid tagasi mõne uue leluga.

„Ma püüdsin teha kõik, et ta tunneks end osana perekonnast ja kõigest,” ütleb Don, kelle väitel hankis ta Kurti seadusliku hooldusõiguse eelkõige selleks, et teda rohkem perekonnaga liita. „Aga ta ise ei tahtnud seda; ta soovis olla koos emaga, too aga polnud temast huvitatud. Ja nüüd on ema nii nunnu ja mina see paha mees.”

Kuid asjad ei pruugi nii lihtsad olla. „Ma olen vahel emotsionaalne, teinekord aga mitte ja ma lihtsalt ei oska end väljendada,” tunnistab Don. „Mõnikord võivad mu väljaütlemised inimestele solvavad tunduda. Ma ei taha kedagi solvata, aga vahel teen ma seda ilmselt enda teadmata.” Midagi sellist võis juhtuda ka Kurtiga. „Võimalik,” ütleb Don. „Täitsa võimalik.”

Kummalisel moel oleks Doni koos Kurtiga veedetud aastate osas tabanud justkui mälukaotus. Kuigi nüüd jätab ta toreda ja lihtsa mehe mulje, võis lahutuse taak tollal tema hämarama poole välja tuua. „Kas ma olin karmi käega?” küsib ta. „Hea küll, mu naine igatahes väidab seda. Ilmselt ma kõigepealt ütlen ja siis mõtlen. Ja ma solvan inimesi. Ja ma saan sellest üle ja unustan, teised aga mitte. Ma mäletan, kuidas mu oma paps peksis mind rihmaga, lõi mul silma siniseks ja muud värki, aga no ma ei tea, no võib-olla mõne laksu rihmaga andsin.”

„Don reageeris kõigele, mida Kurt tegi,” ütleb Wendy. „Kui tal pesapallimäng untsu läks, küttis ta pärast seda end sellise piirini üles, et hakkas Kurti alandama. Ta ei lasknud Kurtil kunagi väike poiss olla. Ta tahtis, et Kurt oleks väike täiskasvanu, käituks ideaalselt, ei teeks kunagi midagi valesti. Ta riidles pidevalt Kurtiga ja sõimas teda lollakaks. Ta ärritus äärmiselt kergesti ja – põmm, vops vastu pead. Mu ema ütleb, et mäletab, kuidas Don tõukas ükskord Kurti nii, et poiss lendas toa teise seina – ta oli siis umbes kuuene.” Don väidab, et ei mäleta midagi sellist.

„Seda nimetatakse eitamiseks,” märgib Wendy.

Pärast lahutust läks Don kaubalugejana tööle puidufirmasse Mayer Brothers. „Põhimõtteliselt,” ütleb Kurt, „jalutas ta lihtsalt kogu päeva ringi ja loendas palke.”

„Tema nägemus isa ja poja päevast oli selline, et ta võttis mind laupäeviti ja pühapäeviti tööle kaasa,” jätkab Kurt. „Ma istusin ta kontoris, sellel ajal kui tema ringi käis ja palke loendas. Tõepoolest äärmiselt põnev nädalavahetus.” Isa kabinetis joonistas Kurt pilte ja tegi tüngakõnesid. Mõnikord läks ta välja lattu ja mängis lauavirnade otsas. Pärast kõike seda meelelahutust istus ta isa kaubikusse ning kuulas üha uuesti ja uuesti Queeni kassetti „News of the World”. Vahel kuulas ta seda nii kaua, et aku sai tühjaks ja nad pidid leidma kellegi, kes aitaks auto juhtmetega käivitada.

Keskkoolis käis Don koos teistega jooksmas, kuid spordis polnud ta kunagi eriti tugev – võimalik, et oma väikese kasvu tõttu. Doni isal olid poja suhtes suured lootused, kuid ta lihtsalt ei suutnud teistega võistelda. Mõned arvavad, et just see oli põhjuseks, miks Don sundis Kurti sporti tegema.

Põhikoolis pani Don Kurti maadlustrenni. Kurt vihkas kurnavaid treeninguid ja mis veel hullem, kohustust viibida sportlaste seltskonnas. „Ma vihkasin iga sekundit sellest,” ütleb Kurt. „Ma vihkasin seda nii kuradi moodi.” Õhtul, kui ta trennist koju jõudis, „ootas mind vastik, hangunud ja kuiv söök, mille mu kasuema oli suure armastuse ja hoolega valmistanud ja mis oli seisnud seal lõunast saadik, pliit madalale kuumusele keeratud, kõik oli täiesti ära kuivanud ja jälk. Ta oli maailma halvim kokk.”

Kõigele vaatamata ütleb Kurt, et tal läks maadluses päris hästi, eelkõige põhjusel, et ta sai oma viha matil välja valada. Kuid tähtsa võistluse päeval otsustas Kurt isale kätte maksta. Ta sammus koos vastasega matile ja võttis lähteasendi sisse, Don aga istus samal ajal tribüünil ja ergutas poega. „Ma olin käpuli maas, vaatasin üles isa poole ja naeratasin ning ootasin kohtuniku vilet,” meenutab Kurt. „Vahtisin talle otse näkku ja jäin siis lihtsalt liikumatuks – tõmbasin käed kokku ja lasin teisel kutil ennast maha suruda. Sa oleks pidanud ta ilmet nägema. Tegelikult marssis ta poole matši pealt välja, sest ma tegin sedasama mingi neli korda järjest.” Don ei mäleta enda sõnul ka seda lugu, ent Kurt ütleb, et selle tulemuseks oli üks neist kordadest, kui ta pidi kodust välja kolima ning tädi ja onu juurde elama minema.

Kord viis Don Kurti ka jahile, ent kui nad metsa jõudsid, keeldus Kurt koos jahiseltskonnaga edasi minemast. Ta veetis kogu päeva päikesetõusust loojanguni autos. „Nüüd, kui ma seda uuesti meenutan,” ütleb Kurt, „siis mõistan, et minu jaoks ei olnud loomade tapmine õiglane, eriti veel meelelahutuseks. Tollal ei saanud ma sellest veel aru. Ma lihtsalt teadsin, et ei tahtnud seal olla.”

Vahepeal oli Kurt hakanud enda jaoks avastama ka teistsugust rokkmuusikat kui Beatles ja Monkees. Pärast seda, kui keegi oli Donile soovitanud liituda Columbia plaadi- ja kassetiklubiga, hakkas tal tekkima üsna soliidne plaadikogu. Igal kuul saabusid postiga Aerosmithi, Led Zeppelini, Black Sabbathi, Kissi ja teiste sarnaste bändide plaadid. Don ei viitsinud neid kunagi pakist välja võtta, ent kui nood olid mõne kuu avamata seisnud, tegi seda Kurt.

Samuti oli Kurt hakanud väljas käima mõne kutiga, kes kandsid merekarbikeesid, pikki juukseid ja Kissi T-särke. „Nad olid minust märksa vanemad – ilmselt põhikooli lõpuklassides,” ütleb Kurt. „Nad tegid kivi ja minu arvates olid nad lahedamad kui mu nohikutest neljanda klassi sõbrad, kes „Happy Days’i” vaatasid. Ma kutsusin nad endale külla ja pakkusin neile oma toitu, et lihtsalt nendega sõber olla.” Need stoner-tüübid märkasid peagi Doni imepärast plaadikogu ja õhutasid Kurti neid kuulama. „Pärast seda, kui nad olid mu selle muusikaga kokku viinud,” meenutab Kurt, „hakkasin ma ise ka väikeseks stoner-kutiks muutuma.”

„Isegi väiksena ei teinud ta kunagi suud lahti ega öelnud, mis talle muret tegi või mida ta tahtis,” ütleb Don. „Ta on nagu mina – ära ütle midagi, küll kõik laheneb iseenesest. Ja ära selgita. Lihtsalt hoia kõike enda sees, kuni see ükskord kõik välja purskab.”

„Pärast abiellumist olin mina tema jaoks tähtsuselt viimaste asjade hulgas,” ütleb Kurt. „Ta ei üritanudki midagi, sest oli kindel, et ema oli mulle ajupesu teinud. See on ikka tõeliselt nõrk seisukoht, millele oma poja elu asetada.”

„Ma ei pea tegelikult oma isa mingiks matšojurakaks,” ütleb Kurt. „Ta pole pooltki nii äärmuslik kui paljud isad, keda ma näinud olen.” Aga miks siis Kurt isa peale vimma kannab? „Ma ei tea isegi,” tunnistab ta. „Ma tahaks rohkem mäletada. Ma ei tundnud kunagi, et mul oleks päriselt isa olnud. Mul puudus isafiguur, kellega ma oleks saanud igasugu asju jagada.”

Lõpuks ei saanud ka Don enam pojaga hakkama ning Kurt käis kogu suguvõsas külakorda, elades kordamööda kolme onu ja tädi ning isapoolsete vanavanemate juures. Vähemalt kaks korda aastas kolis ta ümber Montesanosse või Aberdeeni, vahetades seejuures ka kooli.

Wendy sai aru, et ta peaks Kurti tagasi enda juurde võtma, kuid tal polnud endal just kõige kergemad ajad – ta oli lõpuks ometi lahti saanud paranoilisest skisofreenikust, kes oli teda vaimselt ja füüsiliselt ahistanud (kord viis see lausa traumapunktini). Lisaks sellele oli ta ka tööst ilma jäänud ja pidi paluma oma muusikust venda Chucki, et too Kurti enda hoole alla võtaks.

Kurti neljateistkümnendaks sünnipäevaks andis Chuck talle valida, kas saada kingiks jalgratas või kitarr. Kurt valis kitarri, kasutatud elektripilli, mis vaevu häält tegi, koos kulunud pisikese kümnevatise võimendiga. „Minu arvates polnud see isegi Harmony,” ütleb Kurt kitarri kohta, „vaid pigem Sears.” Ta jättis trummid sinnapaika ja käis umbes nädala jagu kitarritundides – täpselt piisavalt kaua, et õppida selgeks AC/DC „Back in Black”. „See on „Louie, Louie” akordidega üsna sarnane,” ütleb Kurt, „ja rohkem polegi vaja osata.” Seejärel hakkas ta ise laule kirjutama. Tema kitarriõpetaja Warren Mason mäletab Kurti kui „väikest vaikset toredat poissi”. Ning Masoni sõnul tahtis ta väga innukalt „Stairway to Heavenit” selgeks õppida, kuigi Kurt ise seda ägedalt eitab.

Aberdeen tekitas Kurtis hirmu. Montesanoga võrreldes oli Aberdeen suur linn. „Minu arvates kuulusid need lapsed kõrgema klassi rahva hulka ja ma ei olnud päris nende seltskonna vääriline,” ütleb ta.

Koolis luges ta S. E. Hintoni raamatuid, nagu näiteks „Rumblefish” ja „The Outsiders”, ning vältis teistega suhtlemist. Tol aastal ei leidnud ta oma sõnul ühtegi sõpra. Selle asemel tuli ta iga päev koju ja mängis kuni magamaminekuni kitarri. „Back in Black” oli tal juba selge ning ta õppis ära veel mõned lood – Carsi „My Best Friend’s Girl”, „Louie, Louie” ja Queeni „Another One Bites the Dust”.

1980. aasta alguses, kui Kurt oli 12-aastane, nägi ta koos oma sõbra Brendaniga saates „Saturday Night Live” ansambli B52’s kontserti. Neid tabas new wave’i pisik ja Brendan lunis oma vanematelt välja paari ruudulisi Vansi ketse. Kurti isa ei saanud seda endale lubada ning seepärast joonistas Kurt lihtsalt oma lihtsatele tennistele ruudud peale.

Suvel enne kümnendat klassi hakkas Kurt lugema ajakirja Creem, kus kirjeldati Sex Pistolsi vägitegusid. Pungi idee tundus talle paeluv. Kahjuks aga puudusid Aberdeeni plaadipoes punkbändide albumid, mistõttu polnud võimalik kuulata, kuidas see muusika reaalselt kõlas. Üksinda oma toas olles üritas ta seda jäljendada nii, nagu ise tollal ette kujutas – „kolm akordi ja palju kisa”, nagu Kurt ütleb. Tuli välja, et ta pani üsna täppi.

Mõni aasta hiljem leidis ta lõpuks ühe nn punkroki plaadi – Clashi laialivalguva ja eklektilise „Sandinista”– ning polnud sugugi rahul, et see ei kõlanud üldse nii, nagu ta oli arvanud.

Oma varajast muusikat nimetab Kurt „tõeliselt räigeks rifirokiks”. „See sarnanes Led Zeppeliniga kuid oli räige ning ma üritasin muuta seda nii agressiivseks ja pahaks kui võimalik,” ütleb ta. „Ma mõtlesin umbes nii: „Milline punk tegelikult võiks olla? Mis see on? Kui vastik see on?” Ja seejärel püüdsin mängida nii vihaselt, kui suutsin. Keerasin oma pisikese kümnevatise võimu nii valjuks kui võimalik. Mul polnud aimugi, mida ma tegin.”

„See oli tõepoolest vabastav,” ütleb Kurt. „Ma võtsin seda kui tööd. See oli minu missioon. Ma teadsin, et pean harjutama. Kohe, kui ma endale kitarri sain, haaras see mind täielikult.”

„Mul oli kogu aeg selline tunne – teadsin alati, et teen midagi erilist,” ütleb Kurt. „Ma teadsin, et see on parem, hoolimata asjaolust, et ma ei suutnud seda tollal tõestada. Ma teadsin, et mul oli midagi pakkuda ning olin kindel, et kunagi on mul võimalus inimestele näidata, et suudan kirjutada häid lugusid – et suudan midagi muusikaliselt rokile juurde lisada.”

Kurt tahtis pööraselt astuda järgmist loogilist sammu ja panna kokku bänd. „Ma tahtsin kohe teada saada, mis tunne on kirjutada laul ja kuulda selle kõla koos kõikide pillidega,” ütleb Kurt. „Ma lihtsalt tahtsin seda. Vähemalt proovida. See oli kõik, mida ma tahtsin.” Enne ansambli leidmist kulus veel neli aastat, kuid põhjus polnud väheses pingutamises.

Koolis sai ta tuttavaks kahe poisi, Scotti ja Andyga, kes mängisid bassi ja kitarri ning käisid jämmimas sügaval metsas asuvas mahajäetud lihalaos. Kord läks ka Kurt sinna nendega koos mängima ja nad otsustasid hakata kolmekesi bändi tegema. Kurt oli nõus oma kitarri sinna jätma, sest lõppude lõpuks pidi ta ju järgmisel päeval uuesti tagasi proovi tulema. Kuid Scott ja Andy lükkasid kokkusaamist üha edasi; päevadest said nädalad, nädalatest kuud. Kurtil ei õnnestunud kuidagi oma pilli tagasi saada, sest tal polnud autot ja ema polnud nõus teda sõidutama. Ta pidi hakkama saama paremakäelise kitarriga, mis kuulus ühele poisile, kelle ema oli surnud ja kes elas parajasti Cobainide juures. „Ta oli lihtsalt üks stoner-kutt, loll nagu saabas,” ütleb Kurt. „Ta meeldis mulle, sest ta oli tõeliselt masendunud inimene.” Lõpuks nõustus üks Kurti sõber teda metsa viima, kust nad leidsid kitarri tükid – ainult kaela ja mõned elektroonikaosad. Kurt meisterdas puidutöökojas pillile hoolikalt uue korpuse, kuid pidi siis tõdema, et ta ei teadnud õigeid mõõte, mis oleksid taganud, et see hääles püsiks.

„Kui ma olin palju noorem, umbes seitsmeaastane, siis olin kindel, et minust võiks saada rokkstaar,” ütleb Kurt. „Mingeid probleeme polnud, sest ma olin nii hüperaktiivne ja maailm oli minu ees lahti – ma võisin teha kõike. Ma teadsin, et kui tahaksin, siis võiksin presidendiks saada, kuid see mõte tundus nõme – ma tahtsin pigem rokkstaar olla. Mul ei olnud mingeid kahtlusi. Ma olin biitlitest vaimustuses ning ma ei tajunud, millises keskkonnas ma elasin, mis mind ees ootas, millist võõrandumist ma pidin teismelisena tunda saama.”

„Minu jaoks oli Aberdeen nagu iga teine Ameerika linn,” jätkab Kurt. „Ma arvasin, et need on kõik ühesugused – kõik saavad üksteisega läbi, kusagil pole sellist vägivalda nagu tegelikkuses oli ja kõik on niivõrd lihtne. Ameerika oli minu jaoks sama suur kui meie tagahoov, seega polnud mingi probleem sõita igale poole ja mängida rokkbändis ja olla ajakirjade kaantel ja mida iganes veel.

Aga siis, kui ma hakkasin üheksa-aastaselt maniakaal-depressiivseks muutuma, ei näinud ma asju enam niimoodi. See tundus nii ebarealistlik.”

Kümnendaks klassiks oli Kurt loobunud kõikidest kuulsuselootustest. „Ma olin tollal nii kohmetu,” ütleb ta. „Mu enesehinnang oli niivõrd madal, et ma ei suutnud rokkstaariks saamist ettegi kujutada, rääkimata kõigest sellest, mida ühelt rokkstaarilt oodatakse. Ma ei suutnud ette kujutada, et oleksin televisioonis või annaksin intervjuusid või muud sellist. Sihuke värk ei tulnud mulle tol ajal mõttessegi.”

Kurti isa oli pannud ta Babe Ruthi liiga pesapallimeeskonda. Põhimõtteliselt istus Kurt peamiselt varumeeste pingil ja alati, kui ta platsile kutsuti, lõi ta meelega palli välja, et ei peaks mängu edasi jääma. Pingil ajas ta juttu Matt Lukini nimelise poisiga, põhilisteks jututeemadeks Kiss ja Cheap Trick. Nad olid tuttavaks saanud Montesano keskkooli elektroonikaklassis. Lukinile on Kurt meelde jäänud kui „väike rasvaste juustega mässumeelne poiss”.

Lukin mängis bassi kohalikus bändis Melvins, mille proovis Kurt oli üheksandale klassile eelnenud suvel ühel õhtul käinud. Kurti sõber Brendan tundis kedagi, kes tundis Melvinsi trummarit, ja nad olid luninud endale välja kutse Melvinsi proovi, mis toimus kellegi kodu pööningul. Tollal polnud Melvins veel punkbänd ning nad mängisid Hendrixi ja Who kavereid.

Kurti jaoks oli see esimene kord tõelist rokkbändi lähedalt näha ja ta oli pööraselt erutatud. „Ma jõin kogu õhtu veini ja olin täitsa täis ja tüütu, ja ma mäletan, et kiitsin neid umbes miljon korda,” meenutab Kurt. „Ma olin nii elevil, nähes omavanuseid tüüpe bändis mängimas. See oli nii lahe. Ma mõtlesin: küll nendel kuttidel ikka veab.” Lipitsemine ajas teistel hinge täis ja nad viskasid Kurti välja. Endiselt purjus, käis ta lahkudes pööningutrepil käpuli.

Samal aastal kohtus Kurt Montesano kooli kunstiklassis uuesti Melvinsi liidri Buzz Osborne’i, temast paar aastat vanema jässaka ja metsiku ilmega noorukiga. Tol ajal oli Osborne suur Who fänn, kuid pöördus peagi pungi suunas. Tal oli Sex Pistolsi fotodega raamat, mida ta Kurtile laenas. Kurt oli lummatud. Esimest korda avanes talle punk muus vormis kui kunagised vähesed ja hinnalised pildid Creemi lehekülgedel. „See oli Sex Pistols kõige ehedamal kujul,” ütleb Kurt. „Ma sain lõpuks nendest lugeda ja üldse. See oli tõeliselt lahe.” Peagi joonistas ta igas klassis oma pingile Sex Pistolsi logo, samuti kõikjale oma Pee-Chee mapile. See-järel rääkis ta kõikidele, kes teda kuulata viitsisid, et kavatseb punkbändi kokku panna ja see saab kindlasti väga populaarseks – mis sest, et tal polnud endiselt aimugi, kuidas punk kõlab.

„Ta tõmbas mind oma erilisusega,” ütleb Kurt Osborne’i kohta. „Ma pidin temaga kindlasti tuttavaks saama.” Kurt kadestas Osborne’i, sest viimasel oli punkbänd, mis esines aeg-ajalt Seattle’is ja Olympias. „Ja tol hetkel oli see ainus asi, mida ma tõepoolest teha tahtsin,” ütleb Kurt. „Mul ei olnud oma muusika kohta mingeid kõrgeid ootusi. Ma tahtsin lihtsalt võimalust mängida Seattle’is inimeste ees. Võimalus, et võiksin olla bändis, mis on piisavalt edukas, et tuurile minna, tundus siis liiga kättesaamatu, et pähegi tulla.”

Melvinsi algkoosseisu kuulus ka trummar Mike Dillard, kelle asemele tuli hiljem Dale Crover. Oma esimeses pungietapis mängisid nad ülikiiret hardcore’i. Siis, kui kõik hakkasid sama tegema, otsustasid nemad mängida nii aeglaselt kui võimalik, et teisi lihtsalt närvi ajada. Ja et kõiki tõeliselt närvi ajada, lisasid nad kogu komplektile juurde veelheavy metal’i. 1987. aasta teedrajava albumiga „Gluey Porch Treatments” sai Melvinsist üks alusepanijaid stiilile, mis sai lõpuks tuntuks grunge nime all – uus pungi mutantvorm, milles oli mõjutusi nii heavy metal’ilt, kui ka seitsmekümnendate proletaarsetelt hard-rock’i bändidelt nagu Kiss ja Aerosmith. Nende kõla tõi kaasa revolutsiooni Seattle’i muusikamaastikul, kus olid varem domineerinud art-rock’i bändid.

Ajaks, mil Kurt neid esimest korda nägi, oli Melvins juba Seattle’is esinenud ning enne 1985. aastat olid nad olnud esindatud kogumikul „Deep Six” koos U-Meni, Soundgardeni, Green Riveri, Malfunkshuni ja Skin Yardiga. Peale art-rock’i bändi U-Men leidus kõigi teiste muusikas erineval määral punki, seitsmekümnendate stiilis hard-rock’i ja proletaarset heavy metal’it, mis moodustas kokku toore, ent tõhusa muusikalise kompoti.

Vahel aitas Kurt Melvinsil nende varustust Seattle’isse esinemistele vedada. Aberdeenil ei olnud eriti muusikalist ajalugu, kuigi linnast oli pärit poole plaatinaplaadi läbimüügi saavutanud speed-metal bänd Metal Church, ja ansambel, kes esines Seattle’is, oli suur asi.

Kurt oli väga õnnetu, et pidi pidevalt sugulaste vahet külakoda käima. 1984. aasta mais oli Wendy abiellunud sadamatöölise Pat O’Connoriga. Pat jõi tol ajal ohtralt ja Wendyl oli sellega piisavalt muret – ta ei soovinud samal ajal ka Kurtiga tegeleda, kuid lõpuks suutis Kurt ema veenda, et too ta enda juurde tagasi võtaks. „Ma istusin kuude kaupa igal õhtul nuttes telefoni otsas, üritades teda nõusse saada, et ta lubaks mul enda juures elada,” ütleb Kurt.

Ühel õhtul läks Pat välja ja tuli tagasi alles kell seitse hommikul, purjus ja Wendy sõnul „haises ta plika järele”. Wendy oli maruvihane, kuid läks sellest hoolimata kaubamajja tööle. Siis jalutasid läbi poe kaks nolki, kes tahtsid teda lihtsalt narrida. „Hei, kus Pat eile öösel oli?” irvitasid nad. Wendy sattus niivõrd raevu, et läks ja jõi end koos ühe sõbraga täis, seejärel aga tuli koju ja valas viha Pati peale välja. Mõlema lapse silme ees haaras ta kapist ühe oma paljudest relvadest ja ähvardas mehe maha lasta, kuid ei saanud laadimisega hakkama. Siis kogus ta kokku kõik oma relvad – haavlipüssid, püstolid, vintpüssid ja antiiksed tulirelvad – ning tassis need mööda tänavat, Kim suure kuulikotiga järel, Wishkah’ jõe äärde ja heitis need vette.

Kurt jälgis kogu stseeni oma magamistoa aknast. Hiljem samal päeval andis ta paarile tüübile raha, et need jõest võimalikult palju relvi välja tooksid, seejärel aga müüs need maha. Saadud tulust ostis Kurt oma esimese võimendi. Siis sõidutas ta kuti, kes talle oli võimendi müünud, diileri juurde, kus too kogu raha kanepi peale hakkama pani.

Kurt mängis oma kitarri väga valjult. Naabrid kaebasid ta peale. Wendy tagus harjavarrega vastu lage. Kurt oli väga rahul, kui ülejäänud pereliikmed poodi või mujale välja läksid, sest siis sai ta vabalt laamendada. „Me tulime koju, lootes, et aknaklaasid on terved,” ütleb Wendy. Kurt kutsus ka sõpru endaga koos mängima, kuid kellelgi neist polnud muusikalist annet. Ta oli oma väljaütlemistes väga kamandav ja kriitiline ning teadis täpselt, mida tahtis.

Nirvana klubis Crocodile (© Charles Peterson)

Keegi ei teadnud, et ta oma toas ka laulis. „Ühel päeval,” ütleb Wendy, „kuulsime me Patiga seda juhuslikult. Ta laulis äärmiselt vaikselt. Ta ei tahtnud, et me teda kuuleks. Me panime kõrva peaaegu vastu ust ja vaatasime teineteisele otsa, kirtsutasime nina ja leidsime üksmeelselt, et pigem jäägu ta kitarri juurde.”