Читать книгу Durrellid Korful - Michael Haag - Страница 4

1935. AASTAL KOLISID LOUISA DURRELL JA TEMA NELI LAST – Lawrence (Larry), Leslie, Margaret (Margo) ja Gerald (Gerry) – Korfu saarele elama. Järgnenud aastad kirjutas kuulsaks Gerald Durrell oma väga armastatud raamatus „Minu pere ja muud loomad“ ning kahes teises „Korfu triloogiasse“ kuulunud raamatus, „Linnud, loomad ja sugulased“ ja „Jumalate aed“. Gerry vanem vend Lawrence, kes saavutas üleilmse tuntuse „Aleksandria kvartetiga“, kirjutas omakorda Korfu kohta suurepärastel tähelepanekutel põhineva raamatu pealkirjaga „Prospero’s Cell“.

„Me olime saabunud paika, mis pidi meile kõigile tohutut mõju avaldama,“ kirjutas Gerry, kirjeldades oma perekonna reaktsiooni Korfule. „Tundus, nagu oleks meid tagasi paradiisi võetud.“

Raamatus „Minu pere ja muud loomad“ jätab Gerry mulje, et perekond kolis Korfule sisuliselt hetketuju ajel: nad müüsid oma maja maha ja seilasid Inglismaa vihmaste suvepäevade ja kinniste ninade eest pagemiseks tundmatusse. Kuid tragöödia jätab ta mainimata, täpselt nagu Larry oma raamatus „Prospero’s Cell“. Nad naersid ja kirjeldasid oma saareidülli kaunite sõnadega, kuid kumbki ei teinud juttu sellest, mis oli neid tegelikult saarele toonud: laste isa ootamatu surm Indias, selle laastav mõju nende emale ja igatsus midagi kaotatut tagasi saada.

Korful avastatud kirkus, värvid ja vabadus aitasid nende tuju tõsta. Saarele oli omane Itaalia maastikele iseloomulik pehmus, Vahemere maade soojus ja aroomid, Kreeka idiosünkraasia – tunnete intensiivsus, mida nad polnud Indiast lahkumise järel kogenud. Durrellide jaoks tähendas see Inglismaal veedetud ja pere tragöödiaga toimetulemise nimel tehtud ponnistuste järel taassündi. Perekonna ühtsust kaitsvad lapsed ei läinud oma korrapäratu elustiiliga kunagi päris üle võlli, andes emale võimaluse rõõmsast anarhiast kantud keskkonnas ülemjuhataja olla. Korfu avaldas kõigile Durrellide pere liikmetele tervendavat mõju.

See raamat vaatab Durrellide elu Korful uue nurga alt. Durrellide perekonna erinevad liikmed ja Jerseys asuv Durrell Wildlife Conservation Trust^[1.] andsid autorile kasutada kirju, jagasid oma meenutusi elust Indias, Inglismaal ja Korful ja edaspidi, ning varustasid teda rohkete perepiltidega. Tänu neile saab perekond ise enda eest rääkida, avaldada uut ja paljuütlevat informatsiooni, maalides üksikasjaliku pildi perekonna elust enne Korfut, saarel viibimise ajal ja vahetult pärast sõda. Sõna saavad mitte üksnes pereliikmed, vaid ka nende elus olulist rolli mänginud tegelased, näiteks Larry sõber ja Gerry mentor Theodores Stephanides; markantne tegelaskuju Spiro Americano, taksojuht ja kõikide asjade korraldaja; ja Larryt Durrellide saarel viibimise lõpuotsas külastanud Ameerika kirjanik Henry Miller^[2.], kes alustas saarel omaenda teekonda ja Kreeka avastamist, jäädvustades selle oma parimas raamatus „The Colossus of Maroussi“^[3.].

Loo „Durrellid Korful“ võtab kokku epiloog, mis annab ülevaate peaaegu kõigi nende Korfu elus osalenud inimeste edasisest elust ja esitab kokkuvõtte Larry ja Gerry tähelepanuväärsest karjäärist, kaasa arvatud Gerry lapsepõlveunistuse realiseerumisest Jersey loomapargi loomisel.

Seda raamatut ei saa küll käsitleda reisijuhina Durrellide saarele, kuid lugejal on võimalik seda kasutades käia perekonna jälgedes, avastada villasid ja paiku, kus nad viibisid ja millest kirjutasid. Larry ise kirjeldas seda, kuidas nad Gerryga palju aastaid hiljem Korfule läksid ja koos ekskursioonigrupiga omaenda elupaigad uuesti läbi käisid.

ÜLEMISEL FOTOL: Lawrence Samuel Durrelli ja Louisa Dixie pulmad Roorkees, 1910.

Lawrence Samuel (vasakult esimene), Larry (lühikestes pükstes, seisab), Margo ja Leslie (istuvad trepiastmetel). Gerry ei olnud veel sündinud.

Ma ei tea, kui postuumselt inimene ennast üldse tunda saab, aga igatahes panime koos vennaga tumedad prillid ette ja tobeda kaabu pähe ning suundusime ühele pakutud ekskursioonidest, ja tuleb öelda, et ma pole veel kunagi meie perekonna kohta sedavõrd palju väärinfot kuulnud, lisaks veel mingis kummalises prantsuse keeles. Minu meelest olid nad kõik süürlased. Igatahes jõime iseenda auks Coca-Colat ja hiilisime siis linna tagasi.

Durrellid ise olid tipptasemel lugude väljamõtlejad. Kõik lapsed olid meisterlikud jutuvestjad ja oma lugude ilustajad. Nad kõik kurtsid Gerry „Minu pere ja muude loomade“ pärast – ennekõike Margo –, ise seejuures muretult üksteise lugusid näpates ja vajadusel uusi välja mõeldes. Ühe Gerry lähedase sõbra sõnul oli „Korfu triloogia“ teine osa „Linnud, loomad ja sugulased“ täis nii uskumatuid esimesest raamatust välja jäänud anekdootlikke lugusid, et Gerry meelest poleks keegi neid uskuda saanud, ja kolmas osa „Jumalate aed“ oli pühendatud lugudele, mida ka Gerry ise uskuda ei suutnud, kui need ka tõele vastasid. Margo võttis triloogia esimese osa „Minu pere ja muud loomad“ ja Larry raamatu „Prospero’s Cell“^[4.] sisu kokku sõnadega: „Minu pere puhul ei või iial teada, mis juhtus päriselt ja mis on välja mõeldud.“

Siinne raamat viib lugeja imelisse sõjaeelsesse aega Korful ja üritab Margo probleemist ajendatuna vanadele lugudele uut valgust heita, jutustades ka uusi lugusid, mis on tihtipeale niisama veidrad, köitvad ja naljakad.

***

1 Durrell Wildlife Conservation Trust (varasema nimega Jersey Wildlife Conservation Trust) on organisatsioon, mille eesmärk on kaitsta väljasuremisohus liike. Organisatsiooni asutas Gerald Durrell 1963. aastal. Organisatsioon nimetati asutaja auks ümber 1999. aastal. Organisatsiooni patroon on printsess Anne. Trusti peakorter asub Jersey saarel, kus asub ka Durrelli loomapark. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

2 Henry Valentine Miller (1891–1980), Ameerika Ühendriikide kirjanik. Maalikunstnikuna vähem tuntud. [ ↵ ]

3 „Maroussi koloss“. [ ↵ ]

4 Prospero saar. [ ↵ ]