Читать книгу Durrellid Korful - Michael Haag - Страница 5

Durrellid olid asumaalased, nad kõik sündisid Indias. Inglismaa oli nende kodumaa kultuurilises plaanis, kuid ennekõike Louisa pidas oma tõeliseks koduks Indiat. Louisa – raamatus „Minu pere ja muud loomad“ ema – oli 1886. aastal Pandžabis Roorkees sündinud Louisa Dixie, kes kasvas üles aastate eest Indiasse elama asunud suures suguvõsas. Naise vanemad olid sündinud Pandžabis ning ta abiellus samuti Indias sündinud targa ja edasipüüdliku ehitusinseneriga, kellega koos reisis läbi Raji. Ka kõik Durrellide lapsed sündisid Indias ning seal kogetud värvid, lõhnad ja helid mõjutasid nende tundelaadi kujunemist.

Indias said Louisale osaks ka kaks tragöödiat. Esiteks teise lapse Margery kaotus difteeria tagajärjel. 1928. aastal järgnes uus katastroof: ajuverejooksu tõttu suri ootamatult tema abikaasa. Louisa, kellele Briti kogukonda kuuluvad sõbrad kinnitasid, et India ei ole laste üles kasvatamiseks sobilik koht, läks mõned nädalad pärast abikaasa surma leinava ja ummikusse sattununa koos isata jäänud perekonnaga, kelle kasvatamine tema õlul lasus, „koju“ sõitmiseks laevale.

***

Lawrence Samuel Durrelli isa oli väljaspool abielu sündinud maapoiss, kes kaheksateistkümne aasta vanusena Suffolkist lahkus ja Briti India armees majori auastmeni välja jõudis. Louisa Dixie perekond oli põlvkonna võrra kauem Indias elanud. Naise vanaisa õpetas Roorkees asuvas Thomasoni Tsiviilehituskolledžis – Briti impeeriumi esimeses ehituskolledžis (millest on tänaseks saanud mainekas India Tehnikainstituut). Louisa isa oli büroojuhataja ja raamatupidaja töö- ja valukojas, mis tegeles Gangese kanali hooldamisega; see oli hiiglaslik brittide poolt rajatud niisutusprojekt, mis tegi Pandžabist India viljaaida.

Lawrence Samuel oli Louisaga esimest korda Dixiede Roorkees asuvas kodus kohtudes kaheksateist aastat vana; ta tundis tüdruku vanemat venda John Dixiet õpingute ajast Thomasoni kolledžis ja mängis koos Dixiede perega tennist, käis tantsimas ja osales amatöörteatri etendustes. Peagi paelus teda Johni õde, värskelt kuusteist aastat vanaks saanud unistava olemisega ja ulaka huumorimeelega, oma pikakasvulisest ja innukast külalisest peajagu lühem tüdruk.

Pärast 1904. aastal Thomasoni kolledži lõpetamist asus Lawrence Samuel inseneri assistendina tööle firma North Western Railway juures ja teostas järelevalvet üle Pandžabi viiest jõest suurima, Sutlej, ehitatava silla ehitustööde juures. Tegemist oli raske ülesandega, millega mees edukalt toime tuli ja tänu millele ta 1909. aastal, vaid kahekümne viie aasta vanusena, Pandžabis asuva Karnali piirkonna inseneriks edutati. Sellel ametikohal vastutas mees sisuliselt kõigi seal läbi viidavate ehitusprojektide eest. 1910. aastal, end oma karjääri osas üha kindlamana tundes, abiellus ta Louisaga ja viis naise mööda Khyberi kuru ja Afganistani poole kulgevat põhiraudteed Jalandhari, kus ta oli määratud piirkonna ehitusinseneri ametipostile. Seal sündis 1912. aastal nende esimene laps, Lawrence George Durrell – Larry.

Järgmise kahekümne aasta jooksul rändasid Lawrence Samuel ja Louisa koos oma kasvava perekonnaga raudteeprojektidega läbi terve Raji; tollal hõlmas see piirkond kogu praegust Indiat ning lisaks Pakistani, Bangladeshi ja Birmat – Pandžabis asuvast Jalandharist viis tee Bengali lahe kaugemal kaldal asuvatesse Birma Arakani džunglitesse; Mymensinghist Brahmaputra jõe lammidel kuni Himaalaja lumiste tippude vahel peituva Darjeelingi lähistel metsaste mägedega kaetud piirkonnas asuva Kurseongini välja.

***

Thomasoni Tsiviilehituskolledž, Roorkee, India

Larry kõige esimesed mälestused on musoonvihmadest, mis sadasid Buthidaungis, Mayu jõe lätetel, sügaval Lääne-Birmas asuvas Arakanis. See paik asus tema sünnikohast Jalandharist tuhat miili ida pool. Ta oli koos vanematega sinna kolides üheksakuune – nad rändasid rongiga läbi terve India ja seejärel aurikuga üle Bengali lahe. Birma rannikul istusid nad ümber ratasaurikule, mis padistas ülesjõge läbi riisipõldude, metsade, soode ning kehvakeste pilliroohüttidega ilmestatud maastiku, millel kõik varjatu ja kaugena mõjus. Päikese loojudes maabusid nad Buthidaungi-nimelises külakeses, kus elas kolm kuni neli tuhat inimest; selle peatänava aset täitis riisipõldude vahel kulgev muldtee, puust ja pilliroost ehitatud majakesed klammerdusid jõekalda külge.

Siia jäi Larry kuni kolmeaastaseks saamiseni. Ta elas koos ema ja budistist ayah’ ehk lapsehoidjaga; poisi kõigest kahekümne kaheksa aasta vanune isa kamandas Briti India (Pakistani) loode-piiriprovintsi sõjakasse puštu suguharru kuuluvaid töölisi ja korraldas läbi mägede kulgeva raudtee ehitamist. Kaanidest, kärbestest ja sääskedest vaevatuna rajasid nad teed läbi džungli, mida asustasid hirved, tiigrid ja metssead, raiusid mäekülgedest miilide kaupa teetrassi välja ning lõikasid läbi kalju kaks raudteetunnelit, ühendades sel moel Arakani sisemaa ja ranniku otseliiniga ja muutes selle nii üheks maailma suurimaks riisi eksportivaks piirkonnaks.

Larry koos oma ayah'ga Birmas

Lawrence Samuel oli nädalate kaupa kodust ära ning jättis Louisa ja Larry omapead. Õhtuti looritas küla jõelt kerkiv tihe udu, hommikuti see hajus ning päev muutus säravaks ja akvarellmaalina sillerdavaks, kuid üksnes siis, kui ei olnud vihmahooaeg. Viis kuud aastas, juunist kuni oktoobrini, ladistas vahetpidamata ja nii tugevasti vihma, et tekkis tunne, nagu kogu maailm uhutaks minema. „Maapind muutus kiiresti niiskusest lirtsuvaks kämbuks ja jäärakutest said veeteed, mis kandsid kõikvõimalikku tuule poolt mäekülgedelt lahti kistud risu,“ meenutas Larry vihmahooaja algust. „Selle hooaja lähenedes tõmbusid metsad kössi ning klammerdusid juurtega kõvemini laiali pudeneva maapinna külge.“ Louisa oli Pandžabis mussoonvihmadega kokku puutunud, kuid uues piirkonnas oli sademeid palju rohkem ja puudusid üleujutuse kontrollimiseks vajalikud kanalid. Ent Larry sõnul oli ema seal õnnelik ning tema ise enesekindel ja tugev poisijõmpsikas, kes Birma Arakani haiguseriske ja äärmuslikku kliimat edukalt trotsis.

***

1915. aasta lõpus võttis Lawrence Samuel vastu uue töökoha, seekord Ida-Bengalis (praeguses Bangladeshis), ning kaheksandat kuud rase Louisa ja peaaegu nelja-aastane Larry seadsid end uues kodus sisse. See asus Mymensinghis, mis oli toona kahekümne tuhande muslimist ja hindust elanikuga kolkalinn liivamölli täis vajunud ja hädavaevu laevatamiskõlbliku Brahmaputra kanali läänekaldal.

Kogu piirkond oli hiiglaslik jõe uhtorg, kus kasvatati džuuti ja riisi ja mis sõltus täielikult kehvadest teedest, mida mööda liikusid koormaloomad, või vanast, üksnes vihmaperioodil, mil päevased temperatuurid olid kõrged ja kogu õhk läbilige, laevatatavast Brahmaputra jõe kanalist. Autosid ja elektrit seal ei tuntud. Lawrence Samueli ülesandeks oli piirkonda Kolkata ja teiste suuremate sadamate ning turgudega ühendava ning sel moel selle arengule oluliselt määral kaasa aitava raudteeliini rajamine.

Novembris, vahetult pärast mussoonvihmade hooaja lõppemist, tõi Louisa ilmale pisitüdruku, kes sai nimeks Margery. Järgmise aasta märtsikuus, pärast seda, kui Larry oli neli aastat vanaks saanud, temperatuur kerkis ning vihmahooaeg oli taas saabumas, tekkis beebil kerge kurguvalu; vaid mõni päev hiljem vaevles ta palavikus. Lapse kael paistetas üles, kuni ta ei suutnud enam neelata ja vaevu hingas. Difteeria näitas lapse kallal oma võimu.

Tol antibiootikumide-eelsel ajal ei suutnud piirkonnaarst kuidagi aidata ja kaks päeva hiljem lämbus laps ema käte vahel surnuks. Larry nägi seda kõike pealt.

Surmast põhjustatud šokk avaldas kestvat mõju nii Louisale kui ka Larryle, kes tajus oma kaasasündinud ülekeevale loomusele vaatamata alati omaenda eksistentsi haprust ja kergust, millega teda ümbritsevat maailma oli võimalik õõnestada. „Miks inimesed surevad?“ kirjutas mees oma vähetuntud varases autobiograafilises romaanis „Pied Piper of Lovers“^[1.], mille ta kirjutas Inglismaal, vahetult enne Korfule suundumist, ja mis käsitles Indias üles kasvanud poisi lugu. Romaanis kirjeldatud poiss on tugev ja terve laps, kes kõigele vaatamata siiski tajub, et ka temasugused inimesed jäävad haigeks ja surevad ning nende vanemad ei saa selles osas midagi ära teha.

***

Lawrence Samueli töö viis teda endiselt pikkadeks ajavahemikeks haiget saanud perekonnast eemale ja Louisa hakkas liiga palju džinni pruukima ning tröösti otsima kadunud hingede maailmast. Kui Louisa järgmisel aastal keset kooleraepideemiat nende teise poja Leslie ilmale tõi, kartis ta kohutavalt last kaotada. Ta suhtus kogu elu Lesliesse liiga kaitsvalt ning oli alati valmis tema soovidele vastu tulema.

Noore pere jaoks saabus leevendus siis, kui Lawrence Samuel võttis vastu Darjeeling Himalayan Railway juhtivinseneri koha Kurseongis, keset teeistandusi Himaalaja mägede jalamil, oluliselt tervislikumas kliimas. 1919. aastal tuli seal ilmale Margaret, Gerry raamatust „Minu pere ja muud loomad“ tuntud Margo.

Lawrence Samueli ehitatud Batasia sõlm Himaalaja mäestikus vähendab kallet Darjeelingile lähenemisel.

Leslie ja Margo olid liiga väikesed, et neile oleks Kurseongist midagi meelde jäänud, kuid Larry jaoks sai sellest lapsepõlvemaa, kus ta elas alates kuuendast eluaastast kuni peaaegu üheksa aastaseks saamiseni. Linn, mis liibus Himaalaja mägede alumistele nõlvadele, kust piirkonnale omast metsa ja võsa terrassidena ümber mägede looklevate teeistanduste rajamiseks maha võeti, oli teekaubanduse keskus. Peaaegu tuhande viiesaja meetri kõrgusel mägedes asuv Kurseong tutvustas Larryle loomi ja taimi, millega ta polnud tasandikul elades kokku puutunud. „Aed oli täis kõiksugu kummalisi lilli, mida ta varem näinud polnud,“ meenutas ta oma varases autobiograafilises romaanis „Pied Piper of Lovers“:

Pool tosinat erinevat mardikaliiki, alates Kreeka pähkli suurustest sõnnikumardikatest kuni läikivate hallikasroosade kuldpõrnikateni. Sajajalgsed olid hiiglasuured ja särasid kõigis vikerkaarevärvides; öö- ja päevaliblikad, sinised, pruunid, sinakashallid ja erkkollased, toimetasid päevad otsa põõsastes. Poiss uuris kõiki neid saladusi nii põhjalikult, kui sai, uidates päevade kaupa mööda üksildasi radu, üle samblavaipade, omaette pomisedes või kaaslaseks oleva ayah’ga rääkides.

Nauding, mida ümbrus Larryle pakkus, ning terased tähelepanekud lillede ja putukate kohta kordusid taas Korful, seekord tema noorima venna Gerry juures, keda vanem vend julgustas ja juhendas. „Kodule lähenedes,“ kirjutas Larry romaanis oma alter ego kohta, „laperdas üle poisi teeraja hiiglaslik karvane sinine ööliblikas, kelle tiibade siruulatus oli viisteist sentimeetrit, ning kadus öhe. Poiss kirus end nördinult oma rumaluse pärast. Ta oleks pidanud liblikavõrgu ühes võtma.“

***

Lawrence Samuel ei jäänud mägedes raudteed ehitades kauaks paikseks. 1920. aastal loobus mees oma töökohast ning tõi perekonna Kurseongist alla, Kolkatast 240 kilomeetrit lääne pool asuvatele Jamshedpuri kuumadele tasandikele, kus rauamaagist punane pinnas India tööstusrevolutsiooni algust toitis. Siin asutas mees omaenda tsiviilehitusega tegeleva firma, mis sai nimeks Durrell & Co.

Selleks ajaks, kui Durrellid jõudsid Jamshedpuri, mis oli kunagi olnud külake keset lopsakat džunglit, oli sellest paigast välja kasvanud 50 000 elanikuga tööstuslinn, mille elanikkond pidi kavandatavate arendusprojektide kohaselt mõne järgmise aasta jooksul neljakordistuma. Ainuüksi terasetehas pakkus tööd enam kui 25 000 inimesele. Kuid elutingimused olid algelised ja maastik endiselt poolmetsik. Tiigrid, keda nende kodumetsade hävitamine marru ajas, olid tapnud kaks indialasest töölist, ning mürast ja häirimisest hullunud elevant oli mitu tööliste hütti puruks tallanud.

Himaalajas, Durrellide Kurseongis asuva kodu lähistel tehtud foto.

Margo ja Leslie koos Larryga 1923. aastal külaskäigul Inglismaale.

Durrell & Co. võitis lepingu plekivabriku, tellisetehase, büroohoone, 300-kohalise diagnostika- ja opereerimisvõimalustega haigla ning enam kui 400 aiaga ümbritsetud tööliste maja ehitamiseks, sest Tata perekonna liikmed, kes olid ühtaegu filantroobid ja ettevõtjad, olid otsustanud teha Jamshedpurist kõigile eeskujuks oleva, teistest India linnadest nii sotsiaalses kui ka tehnilises plaanis kaugele ette jõudnud linna. Tata terasetehas oli 1939. aastaks Briti impeeriumi suurim tehas ja tänapäeval on tegemist tööstuslikus ja kõrgtehnoloogilises mõttes kõige arenenuma linnaga Indias, kus on ühtlasi Jaguari, Land Roveri ja Tetley Tea omanikuks oleva hargmaise Tata kontserni kodu.

Gerald – Gerry – sündis Jamshedpuris 7. jaanuaril 1925. Louisa oli selleks ajaks kolmkümmend kaheksa ja Lawrence Samuel nelikümmend aastat vana. „Tema saabumine ei häirinud meid, lapsi, vähimalgi määral,“ meenutas Margo. „Gerry oli lihtsalt beebi, kes anti meie hindust ayah’ hoolde, kellel ema hoolikalt silma peal hoidis“, et vältida lapsehoidjate seas rahutute laste nutu vaigistamiseks üldlevinud sõrmede oopiumi sisse kastmise kommet. Isa jäi poisi jaoks kaugeks. „Ma nägin teda kaks korda päevas, umbes pool tundi korraga, ning ta rääkis mulle lugusid kolmest karust. Teadsin, et ta on mu isa, kuid ema ja ayah’ga olid mu suhted oluliselt lähedasemad.“

Larry, vanim Durrellide lastest, oli Gerry sündides peaaegu kolmeteistkümneaastane ja kaks aastat varem Inglismaale kooli saadetud. Perekond oli temaga kaasa läinud – see oli nende esimene külaskäik Inglismaale –, et poiss Londonis Thamesi lõunakaldal asuvas Bermondseys St Olave’i gümnaasiumi panna (hiljem viidi Larry üle Canterburysse, St Edmundi erainternaatkooli). „Lawrence,“ ütles Margo (ta nimetas venda alati Lawrence’iks) „kes end hüljatuna tundis ja vanemate peale vimma kandis, toimetati Inglismaale kooli. Mulle tundus, et lapsena ma oma venda Lawrence’it ei tundnudki. Meie pöördusime tagasi koju, Indiasse.“ Larry ei näinud Indiat enam kunagi. Gerry elu Indias läks temast mööda, samuti Leslie ja Margo sealne elu. „Tema olemasolu,“ meenutas Margo, kes oli Larry Inglismaale minnes neli aastat vana, „piirdus minu puhul vaid põgusa kokkupuutega blondi ja tormaka vanema vennaga.“

Tegelikult oli Larry ka eelneva kolme aasta jooksul perekonnast palju eemal olnud, St Josephi kolledžis, Darjeelingis asuvas jesuiitide koolis, niisiis eksisteerib Larry Margo meenutustes nende Jamshedpuri kodust üksnes puuduva mälestusena. „Lastetuba oli kuni kella neljani, nõidusliku tunnini, mil teed joodi, meie kuningriik. Teejoomise ajaks pesti lapsed ära, pandi neile puhtad riided selga ning anti elutoas emale ja isale üle. Ma ei mäleta Lawrence’it sellest ajast üldse, küllap oli ta Darjeelingis.“

Aga Margo lisas ühtlasi: „Minu meelest koges Lawrence lapsena meie India-elu kõige lummavamat ja paremat osa.“ Sellal, kui tema õe ja vendade mälestused piirduvad üksnes Jamshedpuri ja päevadega, mil perekond oli muutunud paiksemaks ja nende elutingimused jõukamaks ning elukeskkond sellega seoses tavapärasemaks, jagas Larry oma ema ja isaga ka nende varasemaid katsumusi ja seiklusi.

***

Durrellide Jamshedpuri kodu oli pikk ja madal bangalo, mille verandasambaid mööda ronisid lilled ja rohelised taimed. Perekonna rätsep istus õmblusmasinaga vuristades ristijalu varjulisel verandal; toas panid õhu liikuma ning jahutasid seda lehvikud ja punkah wallah’d, käsitsi liikuma pandavad ventilaatorid. Bangalot ümbritses suur ja hästi hooldatud aed, mille tagumises servas asus teenijate elupaika ümbritsev tarastatud hoov.

Aias korraldati sünnipäeva- ja jõulupidusid, mida Margo meenutas kui „nõiduslikke aegu täis aiatelke, palju külalisi, lapsi, muusikat, kingitusi, ülemeelikuid seltskonnamängusid, imelisi peoriideid ja kokkasid, kes köögis endast parima andsid“. Saabus maotaltsutaja, kelle ümmargustest korvidest kerkisid kobrad, „õõtsudes end rõõmsatest naervatest lastest ümbritsetuna sulni muusika taktis, mida rohmakad bambusviled kuuldavale tõid“. Ja ühel korral ilmus nende seltskonda trummi taguv indialane, kannul suur pruun karu, kelle turjal lastel lubati aias ringi sõita.

Oma lapsepõlve rõõmudest ja koerustükkidest rääkides pidas Margo silmas nii ennast kui endale vanuse poolest väga lähedast Lesliet. „Me olime enamasti vandeseltslased, kui me just parasjagu teineteist kolkivad vaenlased polnud. Me sisustasime pidevalt aega näiteks üritades mürgitada meie guvernanti, inglise päritolu katoliiklast, vintsket vanatüdrukut, kes oli Leslie ja minu meelest tõeline koletis. Ta oli jumalakartlik naisterahvas, kes veetis kõik vabad hetked Issanda poole palvetades. Meie pahameeleks anti meid tema hoole alla ja me kuulutasime talle silmapilk sõja. Guvernant andis meile tunde ja me ei võinud seda kannatada.“ Nad soovisid talle surma ja hiilisid siis hommikuti tema tuppa, et näha, kas ta hingab veel. Või siis mõtlesid välja salaplaane, mis laseks neil pääseda „keelatud territooriumile, kanali äärde, mille sügav ja mudane vesi lookles aegamööda riisipõldude vahel ja mis asus meile kehtestatud piiridest oluliselt väljaspool, lootes kinni püüda mõnda madu, nimelt mürgist. See oleks meie guvernandile paras olnud“.

„Me olime kohutavad lapsed,“ meenutas Margo. „Meie Lesliega moodustasime jõugu ja Leslie oli selle jõugu pealik. Aga ta oli ka väga õrnuke ja pälvis seega rohkesti tähelepanu. Ta korjas endale kõik hullemad haigused külge. Ema poputas teda; ma arvasin alati, et teda tulebki poputada, kuna ta oli meist kõige nõrgem. Mina see-eest olin vintske.“

Leslie ja Gerry koos oma ayah’ga.

Mõnda aega oli Jamshedpuris asuva maja aed koduks kahele Himaalaja karupojale. Tänu Leslie ja Margo ulakustele jätsid kaks karupoega väikesele Gerryle kustumatu mälestuse. Karupojad olid Louisa venna, suurloomakütist onu Johni kingitus, ja kuigi emapiimast võõrutatud, olid nad metsikust loodusest pärit ja keegi polnud üritanud neid taltsutada. „Neil olid väga pikad ja teravad küünised ja väga teravad valged hambad,“ mäletas Gerry, „ja nad tõid kuuldavale kriiskavaid viha- ja frustratsioonikarjeid.“

Loomade koduks sai ajutiselt suur kuplikujuline korv majatagusel muruplatsil ja ühele teenrile tehti ülesandeks neil silma peal hoidmine. Gerry jutustas palju aastaid hiljem sellest oma elulugu vestes nii:

Mõistagi oli imeline, et meile kuulusid karud, kuigi nende lehk meenutas käimlat. Ja mõistagi olid Margo ja Leslie sellises vanuses, et ei kohkunud tagasi ühegi vingerpussi mängimisest. Niipea, kui poiss, kellele karude järele vaatamine ülesandeks tehtud oli, midagi hamba alla otsima läks, keerasid nad korvi tagurpidi ja tormasid kriisates majja, karjudes: „Karud pääsesid lahti! Karud pääsesid lahti!“ Kahe või kolme päeva möödudes ei pidanud mu ema närvid enam vastu. Ta kartis, et karud saavad lahti, leiavad mind vaibal istumas ja lasevad mul soolikad välja.“

Ja niisiis saadeti karud loomaaeda, misjärel perekonna kodune loomaaed piirdus vaid Bindle’i-nimelise kokkerspanjeli ja Margo lemmikpardi Jemimaga.

***

Glory Dixie, Louisa venna Johni tütar, käis oma tädi perel Kurseongis ja Jamshedpuris külas ja märkas ühtlasi nende käitumist. „Larry oli alati tugev, tüüpiline väike poiss. Ta viskas alalõpmata teistele vingerpusse, kuid oli samas üks neist, kes alati enda ümber rõõmsat meelt ja head tuju tekitas. Ja Margo oli alati sitke. Kuid Leslie oli täiesti teistsugune. Mäletan, kuidas Leslie oma tahtmise saamiseks hinge kinni hoidis ja tädi Lou hakkas kartma, et Leslie sureb, nii et Lesliele anti kõik, mida ta iganes tahtis.“

Glory meenutuste kohaselt käisid Louisa ja Lawrence Samuel klubis tennist mängimas, kuid muus osas oli naine kodusistuja. „Ta polnud tegelikult üldse seltskondlik, väljas või tantsimas käia talle ei meeldinud. Perekond oli tema jaoks kõige olulisem.“ Mõnikord käis Lawrence Samuel ilma naiseta klubis. „Tema lõi kõiges kaasa. Ta oli hea tennisemängija ning laulis; klubis korraldati kostüümipidusid ja harrastusteatrietendusi ning tema osales kõigil neil üritustel. Ma mäletan, kuidas ta Pierrot’ kostüümi kandis ja esitas laulu, mille pealkiri oli „Wallah Walloo“. Kaheteistkümne aasta vanuse tüdruku meelest oli ta lihtsalt jalustrabav.“

Louisa, kes oli ühe lapse difteeriale kaotanud ja Leslie kooleraepideemia ajal ilmale toonud, hoidis alati käepärast teatmeteost „Medical Annual“ ja oli pidevalt maohammustuste, mürkide, marutõve, pidalitõve või kollapalaviku suhtes valvel. „Me sõime marju ja taevas teab mida veel,“ rääkis Margo, „ja see ajas ta täiesti hulluks.“ Louisa helistas nende kohalikule tohtrile „igal võimalikul hetkel“ või siis vähemalt nii sageli, et mehest kujunes peresõber. Tema nimi oli dr Chakravati; tegemist oli väikese pontsaka mehega, kes oma vanal jalgrattal mööda pindamata teid nende juurde põntsutas, must kott käes, et ema palvetele vastata.

„Mis meile täna muret teeb, mu armas proua?“ küsis mees verandatrepist ähkides üles ronides sooja osavõtlikkusega. „Oi, mu kallis doktor Chakravati,“ vastas Louisa ärevalt, „kas see taim verandal on mürgine? Lapsed imesid selle lehtedest piimmahla,“ mispeale dr Chakravati tähendas: „Oh heldeke, oh heldeke, neile kõigile tuleb kastoorõli anda.“

Kui must jalgratas oli järjekordsele väljakutsele saabudes peatunud, kiirustas dr Chakravati söögituppa, mille Louisa oli plekitult puhtaks haigla operatsioonisaaliks muutnud. Oli kätte jõudnud aeg oma mandlitega hüvasti jätta, meenutas Margo.

„Te võite kindel olla, mu armas proua Durrell, et ma teen seda tööd korralikult,“ ütles mees enesekindlalt, ja mandlid eemaldati ükshaaval ilma suurema kärata.

Ühel korral tekkis Lesliel troopiline peensoolepõletik, mis põhjustas alatoitlust ja nõrgestas niimoodi organismi. Haigusele leiti tõhus ravi alles 1940ndatel, kuid dr Chakravatil oli juba aastakümneid enne seda oma ravim välja pakkuda. Leslie pidi jooma värsket kanaverd; kana tuli tappa vahetult enne seda kohapeal, kuna veri pidi olema soe.