Читать книгу Serotoniin - Michel Houellebecq - Страница 2

Originaali tiitel:

Michel Houellebecq

Sérotonine

Flammarion

2019

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

Kaane kujundanud Toomas Niklus

© Michel Houellebecq and Éditions Flammarion, Paris, 2019

© Tõlge eesti keelde. Indrek Koff, 2019

ISBN 978-9985-3-4779-9

e-ISBN 9789985348444

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Tablett on väike, valge, ovaalne, poolitusjoonega.

Kella viie, vahel ka kuue paiku hommikul ma ärkan, nälg on meeletu, see on päeva kõige valusam hetk. Esimese liigutusena panen elektrilise kohvimasina käima; eelmisel õhtul olen veepaagi täitnud ja kohvifiltri valmis pannud (enamasti tarvitan Malongot, olen kohvi suhtes endiselt väga nõudlik). Enne, kui olen võtnud esimese lonksu, ma sigaretti ei süüta; olen endale niisuguse piirangu peale pannud ja see igapäevane õnnestumine on põhiline asi, mille üle ma saan uhkust tunda (tõsi, tuleb tunnistada, et elektrilised kohvimasinad töötavad kiiresti). Kergendus, mille esimene mahv kaasa toob, saabub otsekohe, see on uskumatult võimas. Nikotiin on täiuslik narkootikum, lihtne ja kange, ei paku mitte mingit rõõmu, seda määratleb täielikult puudustunne ja selle lakkamine.

Mõni minut hiljem, pärast paari-kolme sigaretti, võtan sisse Captorixi tableti ja loputan selle alla veerandi klaasi veega – enamasti on selleks Volvic.

Ma olen nelikümmend kuus aastat vana, minu nimi on Florent-Claude Labrouste ja ma vihkan oma eesnime, kuuldavasti pärineb see kahelt sugulaselt, kellele isa ja ema tahtsid kumbki omalt poolt austust avaldada; sellest on eriti kahju seetõttu, et oma vanematele pole mul midagi ette heita, nad olid igas mõttes suurepärased vanemad, nad andsid endast parima, et varustada mind eluvõitluseks vajalike relvadega, ja kui ma lõpuks läbi kukkusin, kui mu elu lõpeb kurvastuses ja valus, ei saa ma selles süüdistada mitte oma vanemaid, vaid pigem kahetsusväärset juhuste kokkulangemist, mille juurde tulen hiljem tagasi – ning mis ongi tõtt-öelda selle raamatu peamine teema –, igatahes ei ole mul oma vanematele ette heita midagi peale selle tühise, ebameeldiva, kuid ikkagi tühise eesnime-episoodi, kombinatsioon Florent-Claude ei tundu mulle mitte üksnes naeruväärne, vaid lisaks on mulle vastumeelsed ka selle koostisosad, nii et kokkuvõttes leian, et mu eesnimi on tervikuna ebaõnnestunud. Florent on liiga õrn, liiga sarnane naisenimega Florence, teatud mõttes on see peaaegu androgüünne. See ei sobi üldse minu energilise näoga, mis võib teatud nurga alt mõjuda rohmakana ning mida on sageli peetud mehelikuks (vähemalt on nõnda öelnud mõned naised), kuid mis ei ole üldse, tõepoolest üldse mingisugune botticellilik pedenägu. Ja Claude’ist pole mõtet rääkidagi, niipea kui seda nime kuulen, tulevad kohe meelde Claude François’ taustatantsijad ja jube pilt ühest selle laulja videost, mida mingisugustel vanade pedede pidudel sada korda järjest käiatakse.

Eesnime pole raske vahetada, tähendab, ma ei mõtle küll administratiivses mõttes, administratiivses mõttes pole peaaegu miski võimalik, administratsiooni eesmärk on viia teie eluvõimalused miinimumini, kui ta neid päriselt hävitada ei suuda, administratsiooni seisukohast on hea administreeritav surnud administreeritav, mina pean silmas lihtsalt praktilist perspektiivi: piisab, kui tutvustate ennast uue eesnimega, ja mõne kuu või isegi mõne nädala pärast kõik harjuvad, inimestele ei tule enam pähegi, et kunagi võis teil olla teistsugune eesnimi. Minu puhul oleks see toiming olnud seda lihtsam, et mu teine eesnimi, Pierre, vastas suurepäraselt kindlameelsele ja mehelikule imagole, mida ma oleksin tahtnud maailmale näidata. Aga ma ei teinud midagi, lasin ennast jätkuvalt nimetada selle jälestusväärse eesnimega, Florent-Claude, ainsa asjana suutsin saavutada selle, et mõned naised (täpsemalt Camille ja Kate, aga nende juurde tulen ma veel tagasi, kindlasti tulen tagasi) piirdusid Florent’iga, laiemalt ühiskonnalt ei saanud ma midagi, nii selles asjas kui ka peaaegu kõigis teistes lasin elul ennast pillutada, tõestasin, et olen võimetu oma elu kätte võtma, mehelikkus, mida minu jõuliste joontega nurgeline nägu väljendas, oli tegelikult lihtsalt pettus, kõige tavalisem sohk – milles ma, tõsi küll, ise süüdi ei olnud, Jumal oli mu loonud selliseks, nagu ma olin, aga ma polnud tõesti, ma polnud mitte kunagi olnud muud kui lodev kalts, ja nüüd olin ma juba neljakümne kuue aastane, ma ei olnud iial suutnud omaenda elu juhtida, ühesõnaga, tundus vägagi tõenäoline, et minu elu teine pool tuleb samasugune nagu esimene – loid ja valus kokkukukkumine.

Esimesena kasutusele võetud antidepressandid (Seroplex, Prozac) tõstsid serotoniini taset veres, takistades selle blokeerimist 5-HT1 retseptorite poolt. Kui 2017. aasta alguses avastati Capton D-L, pandi sellega alus uue põlvkonna antidepressantidele, mille toimemehhanism on kokkuvõttes lihtsam, kuna selle käigus soodustatakse soolestiku limaskestas toodetava serotoniini vabastamist eksotsütoosi kaudu. Juba sama aasta lõpul jõudis Capton D-L turule Captorixi nimelise ravimina. See osutus otsekohe üllatavalt tõhusaks, võimaldades patsientidel värske jõuga kaasa lüüa arenenud ühiskonna normaalse elu olulisemates riitustes (enese korrastamine, heanaaberlike suhetega piirduv seltsielu, lihtsamad haldustoimingud), soodustamata samas, vastupidiselt eelmise põlvkonna antidepressantidele, kalduvust enesetapule või enesevigastamisele.

Captorixi puhul kõige sagedamini täheldatavad soovimatud kõrvalmõjud olid iiveldus, suguiha kadumine, impotentsus.

Iivelduse all ei olnud ma kunagi kannatanud.

See lugu algab Hispaanias, Almeria maakonnas, Al Alquianist täpselt viis kilomeetrit põhja pool, maanteel N 340. Suvi oli alanud, ilmselt oli käes juuli keskpaik, see juhtus millalgi 2010. aastate lõpu poole – kui ma ei eksi, oli Prantsusmaa presidendiks Emmanuel Macron. Ilm oli ilus, väga soe, nagu Lõuna-Hispaanias sel ajal ikka. Oli varajane õhtupoolik ja ma olin jätnud oma nelikveoga Mercedes G 350 TD Repsoli bensiinijaama parklasse. Olin paagi diislit täis võtnud ja rüüpasin auto vastu nõjatudes aeglaselt Coca Zerot, muutudes aina süngemaks, kuna mulle meenus, et järgmisel päeval saabub Yuzu, kui üks Volkswageni Põrnikas kompressori juures seisma jäi.

Autost tuli välja kaks kahekümnendates aastates tüdrukut, juba kaugelt oli näha, et nad on väga veetlevad, viimastel aegadel olin unustanud, kui väga veetlevad võivad tüdrukud olla, see vapustas mind kuidagi ülemäära teatraalselt, isegi võltsilt. Õhk oli nii kuum, et näis kergelt vibreerivat, ka parkimisplatsi kattev asfalt virvendas, täpselt sellistes tingimustes ilmuvad miraažid. Ometi olid tüdrukud reaalsed ja mind haaras kerge paanika, kui üks neist hakkas minu poole tulema. Tal olid pikad, õige kergelt laines tumeruuged juuksed, ja ta kandis laubal peenikest värvilise geomeetrilise mustriga nahkpaela. Valge puuvillane riideriba kattis enam-vähem tema rinnad ning tema lühike, heljuv seelik, mis oli samuti valgest puuvillast, näis olevat valmis väikseimagi tuuleõhu peale lendu minema – tuleb küll öelda, et õhk tõepoolest ei liikunud, Jumal on hea ja halastab meie peale.

Tüdruk oli rahulik ja naeratav ega paistnud sugugi hirmul olevat – ütleme ausalt, hirm oli minu osa. Tema silmavaade peegeldas headust ja õnnetunnet – mõistsin esimest pilgust, et tal on elus olnud üksnes positiivseid kogemusi nii loomade kui ka inimestega, ilmselt isegi tööandjatega. Miks tuli see noor ja ihaldusväärne olend tol suvisel õhtupoolikul minu juurde? Nad tahtsid kontrollida oma rehvide rõhku (või noh, oma auto rehvide rõhku, ma ei suuda ennast selgesti väljendada). See on ettevaatusabinõu, mida liiklusohutuse eest vastutavad asutused soovitavad enam-vähem kõigis tsiviliseeritud riikides ja isegi mujal. Nii et too neiu ei olnud mitte üksnes ihaldusväärne ja hea, vaid lisaks ka ettevaatlik ja tubli, imetlesin teda iga hetkega aina rohkem. Kas ma võisin talle abist ära öelda? Loomulikult mitte.

Tema sõbranna vastas paremini üldlevinud ettekujutusele hispaanlannast – süsimustad juuksed, tumepruunid silmad, tõmmu nahk. Tema välimus ei olnud nii lahedalt hipilik, tähendab, ta oli küll muidu laheda olemisega, aga nagu vähem hipilik, võib-olla ka kergelt litsakas, tema vasakut ninasõõret kaunistas hõberõngas, rindu kattev riideriba oli kirju, agressiivse kujundusega ja täis loosungeid, mida võis pidada pungilikuks või rokilikuks, olen nende vahe unustanud, nimetagem neid siis lihtsustamise huvides punkrokilikeks. Erinevalt sõbrannast kandis tema lühikesi pükse ja see oli veelgi hullem, ma ei saa aru, mispärast toodetakse nii liibuvaid lühikesi pükse, täiesti võimatu oli jääda tema tagumikust hüpnotiseerimata. See oli võimatu ja ma ei jäänudki, kuid suutsin siiski üsna kiiresti taas olukorrale keskenduda. Esimese asjana, ütlesin targalt, tuleb välja selgitada konkreetse mudeli soovitatav rehvirõhk: enamasti on see märgitud vasakpoolse esiukse alaossa kinnitatud väikesele metallplaadile.

Plaat asus tõepoolest viidatud kohas ja ma tundsin, kuidas nende lugupidamine minu mehelike võimete vastu kasvas. Kuna koorem ei olnud eriti raske – neil oli kaasas üllatavalt vähe asju, kaks kerget kotti, mis sisaldasid arvatavasti mõne stringipaari ja tavapäraseid kosmeetikavahendeid –, tundus 2,2 baari üsna piisav.

Nüüd tuli asuda reaalse pumpamistoimingu juurde. Esimese vasakpoolse rehvi rõhk, nagu tõdesin, oli vaid 1,0 baari. Pöördusin nende poole tõsisel ja pisut ehk rangelgi toonil, mida võisin oma vanuse tõttu endale lubada: nad olid väga õigesti teinud, et minu poole pöördusid, oli ka viimane aeg, nad olid endale teadmata viibinud suures ohus – liiga madal rehvirõhk võib vähendada nakkuvust, see omakorda muuta auto trajektoori, varem või hiljem oleks juhtunud õnnetus. Nende reaktsioon oli emotsionaalne ja naiivne, šatään pani oma käe minu käsivarrele.

Tuleb tunnistada, et neid aparaate on jube tüütu kasutada, kogu aeg peab mehhanismi piiksumist jälgima ja tihtipeale ei saa esimese korraga ventiili otsa, keppida on tegelikult lihtsam, intuitiivsem, ma olin kindel, et selles asjas oleksid nad minuga nõustunud, aga ma ei kujutanud ette, mismoodi see teema jutuks võtta, ühesõnaga, lasin esimese vasakpoolse kummi täis, siis kohe ka tagumise vasakpoolse, nad kükitasid minu kõrval, jälgides iga mu liigutust äärmise tähelepanelikkusega, sidistades omas keeles niisuguseid asju nagu „chulo” ja „claro que si”, seejärel andsin järje neile üle, andes mõista, et nad ülejäänud rehvid minu isaliku järelevalve all ise täis pumpaksid.

Brünett, kes oli impulsiivsem, ma tajusin seda selgelt, võttiski esimese parempoolse rehvi kohe ette ja siis läks asi äärmiselt keeruliseks, kui ta oli maha kükitanud ja tema lühikestes pükstes pungitavad täiuslikult ümarad tuharad liikusid, sellal kui ta üritas kompressori otsa õigesse kohta saada, ma arvan, et šatään mõistis minu muret, ta võttis mul korraks isegi ümbert kinni, niimoodi õelikult.

Lõpuks jäi veel tagumine parempoolne rehv, mille võttis ette šatään. Erootiline pinge ei olnud nii intensiivne, kuid sellele lisandus õrna armumise pinget, sest me kõik teadsime, et too rehv on viimane, õige pea ei jää neil muud valikut kui edasi sõita.

Nad jäid siiski veel mõneks minutiks minu seltsi, tehes tänusõnade vahele mõned graatsilised liigutused, ja nende hoiak ei olnud läbinisti teoreetiline, vähemalt mõtlen ma seda praegu, mitu aastat hiljem, kui mulle meenub, et kunagi oli minu elus ka erootikat. Nad pinnisid mind kodakondsuse teemal – olen prantslane, seda ma pole vist maininud –, uurisid, kas siinne kant on mulle meele järele, ja täpsemalt, kas ma tean toredaid kohti. Mingis mõttes küll, minu maja vastas oli üks tapabaar, kus pakuti ka rikkalikku hommikusööki. Pisut kaugemal oli ööklubi, mida võis heatahtliku suhtumise korral sümpaatseks nimetada. Oli ka minu kodu, ma oleksin võinud nad vähemalt üheks ööks enda juurde öömajale võtta ja praegu tundub mulle (ehkki ilmselt kujutan seda tagantjärele ette), et see oleks võinud tõeliselt meeldiv olla. Aga midagi niisugust ma ei öelnud, tegin lühikokkuvõtte, seletades üldsõnaliselt, et piirkond on meeldiv (mis oli õige) ja et ma olen siin õnnelik (mis oli vale, kusjuures tõsiasi, et peagi pidi saabuma Yuzu, ei teinud asja sugugi paremaks).

Lõpuks sõitsid nad ära, lehvitasid hoogsalt, Põrnikas tegi parkimisplatsil tagasipöörde ja suundus siis riikliku maantee poole.

Sel hetkel oleks võinud juhtuda mitu asja. Kui me oleksime mänginud romantilises komöödias, oleksin ma pärast mõnesekundilist dramaatilist kõhklusehetke (võttes arvesse, kui oluline on sellistel hetkedel näitleja mäng, arvan, et Kev Adams oleks võinud sellega hakkama saada), ühesõnaga oleksin oma Mercedese maasturi rooli hüpanud, Põrnikale kiirteel järele kihutanud, sellest möödunud ja samal ajal pisut totakalt käega vehkinud (nagu näitlejad romantilistes komöödiates enamasti teevad), see oleks hädaolukordade jaoks mõeldud rajal peatunud (õigupoolest oleks klassikalises romantilises komöödias Põrnika kabiinis istunud ainult üks tüdruk, tõenäoliselt too šatään) ning seejärel oleks meist mõne meetri kauguselt mööduvate raskeveokite õhuvoolus aset leidnud mitmesuguseid liigutavaid inimlikke toiminguid. Dialoogikirjutaja pidanuks selle stseeni tarvis eriti hoolikalt teksti kallal nokitsema.

Kui aga tegemist olnuks pornofilmiga, oleks järgnev olnud veelgi ettearvatavam, kuid teksti tähtsus seejuures väiksem. Kõik mehed ihaldavad värskeid, keskkonnateadlikke ja kolmekast huvitatud tüdrukuid – või ütleme siis, peaaegu kõik mehed, mina igatahes küll.

Kuna see kõik oli tegelikkus, sõitsin hoopis koju. Mul oli erektsioon, mis ei olnud õhtupooliku käiku arvestades sugugi üllatav. Lahendasin olukorra tavapäraste vahenditega.