Читать книгу Serotoniin - Michel Houellebecq - Страница 3

Need neiud, eriti šatään, oleksid võinud anda minu Hispaanias viibimisele mõtte ning õhtupooliku pettumust valmistav ja ääretult tavaline lõpp üksnes rõhutas julmalt niigi ilmset: mul polnud siin viibimiseks ainsatki põhjust. Olin selle korteri ostnud koos Camille’ga ja just temale. See oli veel siis, kui meil olid paarina ühised plaanid – pere loomine, romantiline veskihoone Creuse’is või kusagil, vahest ainult lastetreimist ei olnud me kavva võtnud – kusjuures seegi oleks ühel hetkel võinud äärepealt päevakorda tulla. See oli minu esimene kinnisvaraost, mis muide jäigi ainukeseks.

Koht oli talle kohe meeldima hakanud. See oli väike rahulik nudismikeskus, jäi Andaluusiast Lähis-Idani kulgevast üüratute turismikomplekside ketist eemale ning siin elasid peamiselt Põhja-Euroopa pensionärid – sakslased, hollandlased, mõned skandinaavlased ja siis muidugi ikka ja alati vältimatud inglased, huvitaval kombel ei olnud siin belglasi, ehkki kõik – arhitektuur, kaubanduskeskuste paiknemine, baaride sisekujundus – tundus viitavat nende kohalolekule, see oli puhas belglaste koht. Suurem osa elanikest oli töötanud kas hariduse valdkonnas, ametnikena selle sõna kõige laiemas tähenduses, või ka keskastme juhtidena. Nüüd kulgesid nad rahulikult elu lõpu poole, nad jõudsid alati aegsasti aperitiivilauda ja õõtsutasid rõõmsalt oma rippuvaid tuharaid, lötakaid rindu ja väsinud riistu baarist randa ja rannast baari. Nad ei teinud millestki numbrit, ei otsinud naabritega tüli, nad laotasid viisakalt rannarätiku No problemo plastiktoolile ning süvenesid siis rõhutatud tähelepanelikkusega menüüsse, mis oli ometi lühike (keskuse territooriumil kehtis viisakusreegel, mille kohaselt rannarätiku abil välditi avalikus kasutuses oleva mööbli kokkupuudet tarbijate intiimsete kehaosadega, mis võisid olla niisked).

Teistsuguse, pisut vähem arvuka, kuid see-eest aktiivsema klientuuri moodustasid Hispaania hipid (keda, nagu ma valutorkega tõdesin, esindasid adekvaatselt need kaks tüdrukut, kes olid palunud minu abi autorehvide pumpamiseks). Lühike sissevaade Hispaania lähiajalukku tuleb ilmselt samuti kasuks. Kui kindral Franco 1975. aastal suri, sattus Hispaania (täpsemalt Hispaania noorsugu) silmitsi kahe vastuolulise tendentsiga. Esimene, mis pärines otseselt 1960. aastatest, hindas kõrgelt vabaarmastust, alastust, töötajate emantsipeerumist ja muud seesugust. Teine, mis kinnitas lõplikult kanda 1980. aastatel, väärtustas seevastu konkurentsi, hard pornot, künismi ja aktsiaoptsioone, eks ma muidugi lihtsusta, aga kui ei lihtsusta, siis ei jõua ka kuhugi. Esimese suuna esindajad, kelle allajäämine oli ette määratud, tõmbusid vähehaaval niisugustesse looduslikesse reservaatidesse nagu see tagasihoidlik nudismikeskus, kuhu olin korteri ostnud. Kas too ettemääratud allajäämine oli siis lõpuks aset leidnud? Mõningad tükk aega pärast kindral Franco surma tekkinud nähtused, nagu näiteks Indignados, nördinute liikumine, võisid anda alust vastupidiseks arvamuseks. Ning samuti too hilisem juhtum, kahe neiu viibimine Al Alquiani Repsoli bensiinijaamas tol segadusseajaval ja traagilisel õhtupoolikul – kas naissoost indignado on indignada? kas see tähendab, et olin kokku puutunud kahe veetleva indignada’ga? seda ei saa ma iial teada, ma ei olnud osanud oma elu nende eluga ühendusse viia, ehkki oleksin ju võinud neid oma nudismikeskusse külla kutsuda, nad oleksid seal olnud oma loomulikus keskkonnas, võib-olla oleks brünett lahkunud, kuid mina oleksin šatäänigi üle õnnelik olnud, või noh, minu eas hakkasid õnnelootused küll pisut ähmastuma, aga mitu ööd pärast seda kohtumist nägin unes, et šatään andis mu ukse taga kella. Ta oli mu üles otsinud, minu eksirännakud siin ilmas olid lõpule jõudnud, ta oli tulnud, et päästa ühekorraga minu riist, minu isiksus ja minu hing. „Mu majja julgelt, vabalt astu, siin pärisperenaiseks saa.” Mõnes unenäos ütles ta, et brünett sõbranna ootab autos, ja tahtis teada, kas ta tohib ka meie juurde tulla; kuid seda versiooni esines aina harvemini, stsenaarium muutus lihtsamaks ja lõpuks seda enam polnudki, kohe, kui olin ukse lahti teinud, sisenesime kirjeldamatusse valgust täis ruumi. Need uiud kestsid pisut rohkem kui kaks aastat – kuid ärgem rutakem sündmustest ette.

Esialgu, juba järgmisel pärastlõunal, pidin Yuzule Almeria lennujaama vastu minema. Ta ei olnud siin kunagi käinud, aga ma olin kindel, et ta seda kohta ei salli. Skandinaavia pensionäre ta kindlasti jälestab ja Hispaania hipidele jätkub tal vaid põlgust, kumbki neist kategooriatest (mis suutsid eriliste raskusteta koos eksisteerida) ei sobinud kokku tema elitaarse ettekujutusega ühiskonnaelust ja maailmast üleüldse, kõik need inimesed ei olnud ühestki otsast väljapeetud, muide, ka mina ei olnud ühestki otsast väljapeetud, ainult et minul oli raha, kusjuures isegi päris palju, tänu juhuste kokkulangemisele, millest ma võib-olla hiljem räägin, kui aega leian, ja kui eelnev on öeldud, siis on õigupoolest öeldud kõik, mida minu ja Yuzu vahelise suhte kohta öelda on, loomulikult pidin ma ta maha jätma, see oli täiesti ilmne, me poleks pidanud üldse koos elama hakkamagi, ainult et ma vajasin palju, väga palju aega, et elus ohjad jälle enda kätte võtta, nagu ma eespool juba ütlesin, kusjuures suurema osa ajast olin ma selleks täiesti võimetu.

Leidsin lennujaamas kerge vaevaga koha, parkla oli selgelt liiga suur, muuseas, siin piirkonnas oli kõik liiga suur, kõik oli planeeritud, arvestades turismisektori kolossaalse eduga, mis jäigi tulemata.

Ma ei olnud kuude kaupa Yuzuga maganud ja mis veelgi tähtsam, ma ei kavatsenudki sellega uuesti algust teha, seda põhjustel, mida ilmselt hiljem selgitan, ja tegelikult ei saanud ma absoluutselt aru, miks ma olin selle puhkuse üldse korraldanud, nüüd saabuvate lendude ootesaalis plastikpingil istudes oligi mul juba küpsemas plaan see kiiremini lõpetada – olin puhkuse planeerinud kahenädalase, aga üks nädal oleks enam kui küll, kavatsesin valetada, et mind ootavad töökohustused, selle kohta ei olnud tal, pagana lipakal, mingit ütlemist, ta sõltus täielikult minu papist, see andis mulle siiski teatavad õigused.

Pariisi Orly lennujaamast startinud lend tuli sisse õigel ajal ja tänu kliimaseadmetele meeldivalt jahe ootesaal oli peaaegu inimtühi – Almeria provintsis oli turismi seis tõepoolest nutune. Kui elektroonilisele tabloole ilmus teade, et lennuk on maandunud, oleksin äärepealt püsti tõusnud ja parklasse suundunud – aadressi ta ei teadnud, ta poleks mind mitte kuidagi üles leidnud. Tulin üsna kähku maa peale tagasi: varem või hiljem pidin ikkagi Pariisi tagasi minema, juba kasvõi puhtalt tööasjade pärast, kusjuures tööst põllumajandusministeeriumis oli mul peaaegu sama kõrini nagu oma Jaapani elukaaslasest, ilmselgelt oli minu elus ikka väga halb aeg, mõni teine sooritaks palju vähemagi pärast enesetapu.

Ta oli halastamatult meigitud nagu alati, peaaegu nagu maalitud, erkpunane huulepulk ja lillakas lauvärv rõhutasid tema kahvatut jumet, tema „portselanikarva nahka”, nagu Yves Simoni romaanides öeldakse, mulle meenus sel hetkel, et ta hoidus alati päikese eest, kuna jaapanlannad pidasid kaamet nahka (või noh, portselanikarva nahka, kui jääda Yves Simoni terminoloogia juurde) eriliselt väljapeetuks, aga mida sa otsid Hispaania kuurordist, kui sa ei taha päikese käes olla, see puhkusemõte oli ikka täiesti absurdne, veel samal õhtul kavatsesin ma tagasisõiduks hotellitoad kinni panna, nädalgi tundus liiga pikk, miks mitte jätta mõni päev kevadeks ja minna Kyōtosse õitsvaid kirsipuid vaatama?

Šatääniga oleks kõik olnud teisiti, tema oleks ennast ilma igasuguse vastikustunde ja põlguseta rannas paljaks koorinud nagu kuulekas Iisraeli tütar muiste, teda poleks paksude Saksa pensionäriprouade pekivoldid häirinud (ta ju teadis, et selline on naiste saatus kuni Kristuse saabumiseni kirkuses), ta oleks päikesele (ja Saksa pensionärihärradele, kes oleksid vaatepildist viimast võtnud) näidanud oma täiuslikult ümarate tuharate ning oma neitsiliku, kuid samas epileeritud vitu sulnist vaatemängu (eks ole Jumal selge sõnaga lubanud inimesel end kaunistada), ja mul oleks uuesti kõvaks läinud, kõvaks nagu korralikul imetajal, aga otse mererannas ei oleks ta mul siiski suhu võtnud, see oli peredele mõeldud nudismikeskus, ta ei oleks hakanud päikeseloojangul hatha jooga poose võtvaid Saksa pensionäriprouasid šokeerima, kuid ma oleksin siiski tajunud, et ta ihkaks seda teha, ja mu mehelikkus oleks otsekui uuesti tärganud, kuid ta oleks oodanud, kuni me oleme vees, oma viiskümmend meetrit kaldast (vesi läks siin aeglaselt sügavaks), ja alles siis avanud oma niiske vulva minu triumfeerivale fallosele, ja hiljem oleksime ühes Garrucha restoranis tellinud arroz con bogavantes, romantika ja pornograafia ei oleks enam teineteisest lahus olnud, Looja headus oleks ilmnenud kogu oma väes, lühidalt, mu peas tuiskas ringi igasuguseid mõtteid, kuid ma suutsin siiski teeselda teatavat rahulolu, kui märkasin Yuzut, kes sisenes tiheda Austraalia seljakotirändurite salga keskel ootesaali.

Tegime kerge põsemusi, või noh, meie põsed puutusid riivamisi kokku, kuid sedagi oli ilmselt liiga palju, ta istus kohe maha, avas oma kosmeetikakoti (mille sisu oli täielikus kooskõlas kõigis lennufirmades käsipagasile kehtestatud normidega) ja hakkas puudrikihti värskendama, pööramata vähimatki tähelepanu pagasilindile – nähtavasti pidin mina pagasit tassima hakkama.

Tema kotte tundsin ma suure tassimise peale väga hästi, see oli mingi kuulus kaubamärk, mille nime olen unustanud, Zadig ja Voltaire või siis Pascal ja Blaise, igatahes oli nende kontseptsioon selles, et kangale oli trükitud mõni renessansiaegne kaart, millel kujutati maailma üsna algeliselt, kuid millele oli lisatud vintage-tekst, midagi selles stiilis nagu „Sellelsinatsel Maal ollewat Tigereid”, ühesõnaga, kotid olid uhked, nende eksklusiivsust rõhutas tõsiasi, et erinevalt keskastme juhtide vulgaarsetest Samsonite’idest ei olnud neil rattaid all, nii et neid tuligi sõna otseses mõttes seljas tassida, täpselt samamoodi nagu viktoriaanliku ajastu elegantsete prouakeste kohvreid.

Nagu kõigist teistest Lääne-Euroopa riikidest, nii olid ka tootlikkuse tõstmise surmavale teele asunud Hispaaniast kadunud kõik madalat kvalifikatsiooni eeldavad tööd, mis aitasid varemalt elu pisut vähem ebameeldivaks muuta, ning ühtlasi oli suurem osa elanikkonnast määratud kannatama massilise töötuse all. Niisugustel kottidel, olgu nende peale kirjutatud siis kas Zadig ja Voltaire või Pascal ja Blaise, oli mingisugunegi mõte üksnes sellises ühiskonnas, kus oli veel säilinud pakikandja elukutse.

Meil seda näiliselt enam ei eksisteerinud, aga tegelikult siiski, mõtlesin, kui ma Yuzu kotid (kohvri ja peaaegu sama raske reisikoti, mõlemad kokku ilmselt oma nelikümmend kilo) lindilt maha tõstsin: pakikandja olin ju mina.