Читать книгу Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm - Michelle Marly - Страница 4
ESIMENE OSA
1919–1920 1. PEATÜKK
ОглавлениеKollased autotuled lõikusid udusse, mis tõusis Seine’ilt ja mähkis kaldateel kasvavad saared, lepad ning pöögid endasse nagu valge lina. Nagu surilina, vilksatas mõte läbi Étienne Balsani pea.
Tema vaimusilma ees võttis kuju pilt lautsile pandud surnust: lömastatud ihuliikmed, põlenud nahk, kaetud linase riidega. Surnu jalge juures pukspuuoks, rinnal krutsifiks. Pea kõrval kauss pühitsetud veega, mis varjutas surma lõhna. Küünlavalgus heitmas tontlikke varje surnukehale, mille nunnad olid korrastanud niimoodi, et selle nägemine ei olnud ülearu heidutav vaatepilt.
Tahtmatult püüdis Étienne ette kujutada, kuidas tema sõbra kena nägu võis olla moonutatud. Ta tundis seda nägu peaaegu niisama hästi kui iseenda oma.
Ilmselt ei ole just palju järel korrapärastest näojoontest, elegantselt kaarduvatest huultest ja sirgest ninast, vastas ta ise oma küsimusele. Kui auto sööstis pidurdamata nõlvakust alla, põrkas vastu kaljuseina ja süttis põlema, jäi väga vähe luid-konte terveks. Kindlasti läks vaja üksjagu osavust, et taastada avariisse sattunu nägusat välimust.
Étienne tundis, kuidas mööda põske niriseb alla midagi märga. Kas vihm sadas autosse sisse? Ta tahtis kojamehed tööle panna, ent tegi seda nii rabedalt, et auto oleks äärepealt teelt välja sõitnud. Kui ta paaniliselt pidurit vajutas, pritsis lumelobjakat vastu küljeaknaid. Lõpuks libisesid kojameeste kummiribad kiiksudes üle klaasi. Vihma ei sadanud. Pisarad voolasid silmist, rusuv väsimuse ja kurbuse laine ähvardas teda enda alla matta. Kui ta ei taha lõpetada nii nagu sõber, tuleb tal keskenduda maanteele.
Auto seisis maanteel risti. Étienne sundis end rahulikult hingama, lülitas kojamehed välja, haaras kahe käega roolist. Mootor möiratas, kui ta gaasipedaalile vajutas, rattad käisid kohapeal ringi. Nõksatuse järel liikus auto tagasi õigele sõidurajale. Mees tundis, kuidas pulss rahunes. Nii hilisel tunnil pärast südaööd ei olnud teel õnneks vastassuunas liikujaid.
Ta sundis end pilku otse teele suunama. Loodetavasti ei jookse teele ükski ööloom. Tal polnud mingit tahtmist rebast alla ajada, kui üldse, siis oli rebasejaht hobuste seljas rohkem tema loomuga kooskõlas. Samasugune oli olnud sõber, neid oli sidunud armastus hobuste vastu. Arthur Capel, igavene nooruk, kes ei vabanenud kuidagi lapseea hüüdnimest Boy, oli fantastiline polomängija – oli olnud. Boy oli olnud elumees, samavõrra vaimne kui võluv, läbi ja lõhki džentelmen, Briti diplomaat, sõjas kapteniks edutatud, ja selline tüüp, keda igaüks pidas hea meelega oma sõbraks. Étienne oli õnnega koos, et oli üks tema vanimaid ja parimaid sõpru. Oli olnud …
Jälle veeres pisar üle Étienne’i päikesest põlenud põse. Kuid ta ei tõstnud kätt roolilt, et seda ära pühkida. Ta ei lase mõtetel end enam teelt eksitada, kui tahab elusalt ja tervelt Saint-Cucufasse jõuda. See sõit oli viimane teene, mille ta sai lahkunule osutada. Ta pidi viima Cocole kohutava uudise, enne kui naine saab sellest homme teada ajalehest või mõne klatšimoori telefonikõnest. See ei olnud kindlasti mitte meeldiv ülesanne, küll aga selline, mida ta täitis südame sunnil.
Coco oli Boy suur armastus – oli seda olnud. Selles polnud mingit kahtlust. Mitte kellegi, ja Étienne’i silmis veel eriti mitte. Ta oli need kaks tuttavaks teinud. Tol suvel oma residentsis. Boy oli Royallieu’sse tulnud hobuste pärast – ja lahkunud koos Cocoga. Sealjuures oli Coco tegelikult hoopis Étienne’i sõbratar. Nojah, täpsemalt võttes ei olnud ta toona isegi mitte seda. Ta oli tütarlaps, kes astus garnisonilinna Moulins’i kabarees üles kahemõtteliste laulukestega ja paikas päevasel ajal nendesamade ohvitseride pükse, kelle seltsis ta öösiti pidutses. Kleenuke, poisilik, piltilus, elurõõmus, habras ja sealjuures kujuteldamatult julge ning energiline. Täielik vastand grande dame’i tüübile, keda nii paljud noored naised püüdsid belle époque’i ajastul etendada.
Étienne oli temaga lõbusasti aega veetnud ja ta vastu võtnud, kui naine ootamatult tema ukse taga seisis, kuid ei olnud tema pärast oma elus midagi muutnud. Algul ei tahtnudki ta naist eriti enda lähedusse, kuid too oli visa ja lihtsalt jäi. Aastaks, kaheks … Mees isegi ei mäletanud, kui kaua naine oli tema kõrval elanud, ilma et ta kohelnuks teda elukaaslasena. Õigupoolest oli alles Boy avanud tema silmad Coco seesmise ilu ja tugevuse suhtes. Nüüd oli aga juba liiga hilja. Oma metressi, kes ei olnud isegi mitte alaline armuke, oli ta loovutanud, nagu tema ringkonnas ilmasõjaeelsel ajal ikka tehti. Kuid temast oli saanud naise sõber. Ja ta jääb selleks ka pärast Boy viimast hingetõmmet. Seda tõotas ta endale.