Читать книгу Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm - Michelle Marly - Страница 7

Rõõmus jõulumeeleolu, mis Gabrielle’i Cannes’is tervitas, tundus talle valulikult räige ja vali. Kohvikutest ja restoranidest kandus välja kaldapromenaadile ingliskeelsete jõululaulude ning hoogsate džässipalade katkeid. Kummardus arvukatele Briti saartelt ja Ameerika Ühendriikidest pärit turistidele. Et välismaalased tunneksid end Rivieras koduselt, oli Prantsusmaal tavapäraste jõulukellade kõrval kinnitatud palmide külge koguni paberist tähekesi.

Ilm oli mahe, peaaegu tuulevaikne, ja lahe kohal laius sirav tähistaevas nagu tintsinine, läbipaistvaid litreid täis tikitud tüll. Croisette’il valitses elegants, kallid autod puistasid kallite luksushotellide ees välja kallitesse õhtutualettidesse riietatud härraseid. Oli jõuluõhtu: igal pool paukusid šampanjakorgid, lauad, millel säras valitud portselan, kristall ja lauahõbe, olid kaunistatud iileksiokste ning puuvõõrikutega, avati austrikarpe ja külmkambrites ootasid jõulukoogid magusroaks serveerimist.

Mõte pidusöögist ajas Gabrielle’il südame pahaks. Ta oli ligi kakskümmend tundi teel olnud, kuid mis puudutas tema hämmeldust, sisemist meeleheidet, valu ja seesmist tardumust – teeleasumisest saadik ei olnud midagi muutunud.

Kui Joseph oli Gabrielle’i uksele koputanud, oli naises pead tõstnud hirm. Boy ei oleks teenrit üles ajanud, ta oleks kasutanud omaenda majavõtit ja leidnud loomulikult ilma kõrvalise abita tee naise magamistuppa. Juhtunud oli midagi, mis lõi segi harjunud korra. Naisel tekkis juba kahtlus, et midagi hullu on lahti, kuid ta tõrjus selle kahtluse eemale. Boyl oli kangelase aura, mehega nagu tema ei saanud midagi halba juhtuda. Ent siis oli hea truu Joseph andnud hoobi. Ettevaatlikult, hoolivalt, osavõtlikult. Loomulikult. Gabrielle’i teener ei kaotanud hetkekski enesevalitsust, kuigi ka tema oli kahtlemata vapustatud teatest, mille tõi härra Balsan. Korraga oli kõik teisiti. Gabrielle tundis peaaegu füüsiliselt, kuidas elu kildudeks purunes.

Mõistmisele järgnes lootus, et tegemist on eksitusega. Mõneks groteskseks minutiks klammerdus naine selle mõtte külge. Niisama kiiresti sai talle selgeks, et Étienne ei sõidaks keset ööd Royallieu’st Saint-Cucufasse, et nalja teha. Ja Joseph ei siseneks mingi lolli tuju ajel sellisel tunnil tema magamistuppa. Ei, Boyd ei olnud enam. Ja ühekorraga ei olnud miski tähtsam kui naise soov kallimat näha. Võib-olla oli tal vaja mõista, et mees on tõepoolest surnud. Ilmselt tahtis ta veenduda, et too ei pidanud kannatama. Ta tahtis mehe kirstu juures surnuvalvet pidada Boy oli tema mees, ehk küll mitte ametlik abikaasa, ent siiski olulisim osa tema elust. Ei, mitte osa – Boy oli tema elu.

Ilma Boyta ei olnud millelgi enam tähtsust.

Gabrielle ei söönud midagi, ja kui Étienne teel ühes võõrastemajas peatuse tegi, jõi ta vaid vastu tahtmist kohvi, mille mees talle tõi, midagi enamat ta ei soovinud. Ta ei tulnud autostki välja. Kössitas nahkistmel nagu kivistunult. Sealjuures jäi ta niisama sõnaahtraks nagu La Milanaise’is. Sõber ei olnud seda vaikimist ära teeninud, ta teadis seda ise ka. Aga tal oli tunne, et ei suuda rääkida rohkem kui hädavajalik – nagu oleks Boy tema keele endaga kaasa viinud. Tema juurest ära. Igaveseks.

Étienne ei juhtinud autot mitte Carltoni hotelli peasissekäigu kaarjat sissesõiduteed mööda üles, vaid peatus allpool. Mootor suri välja. Silmapilguks valitses autos vaikus, väljast kandus läbi üleskeeratud aknaklaaside sisse summutatud peokära. Étienne hingas sügavalt sisse, enne kui naise poole pöördus. „Ma loodan, et me leiame Bertha. Minu teada peatub ta siin. Boy õde teab kõige paremini, mis vennaga juhtus ja kus tema surnukeha lautsil on.”

„Jah,” nõustus naine lihtsalt. Gabrielle tõstis laia mantlikrae üles ja varjas sellega oma kahvatut nägu.

Peaaegu isaliku žestiga puudutas Étienne tema käsivart. „Sul on hädasti vaja natuke magada. Kindlasti leidub veel kaks vaba tuba ja …”

Magada? Kui rumal ettepanek. Nagu peaks ta sellega leppima, et elu läheb edasi. Kuidas peaks ta saama magada, ilma et on Boyd veel korra näinud?

„Ei.” Naine raputas pead. „Ei. Palun ei. Puhka sina end välja. Sa oled hotellivoodi ära teeninud. Mina ootan sind siin.”

Vaikus.

Gabrielle nägi sõbra näost, et too võitleb endaga. Mehe lõualuud liikusid, nagu pigistaks ta hambaid kokku ja purustaks nende vahel viha, mida ta ehk naise vastu tundis. Muidugi oli mees pärast pikka sõitu väsinud. Teine unetu öö järjest kurnas ka sellist elumeest nagu Étienne Balsan. Ent naine ei päästnud teda piinast.

„Ma tulen kohe tagasi,” lubas mees lõpuks. Ta kõhkles veel hetkeks, ent astus siis autost välja.

Ta kõmpis mööda sissesõiduteed üles. Prantslase kohta oli ta tavatult pikka kasvu, isegi Boyst poole pea jagu pikem. Étienne’i pikkus oli Gabrielle’ile algul kõige suuremat muljet avaldanud. See sobis uljale ratsaväeohvitserile, polomängijale ja hobusekasvatajale. Parima võimaliku rühiga mees. Parem sõber, kui naine oleks eales osanud oodata.

Étienne’ile järele vaadates hakkas Gabrielle otsekui automaatselt käekotist portsigari otsima. See oli nagu refleks. Ta suitsetas pidevalt, oli juba siis sigareti järele haaranud, kui suitsetamine ei olnud veel daamile comme il faut. Nikotiin rahustas teda. Sigareti või elevandiluust suitsupitsi käes hoidmine andis talle erilise kindluse. Algul oli olnud lõbus teha midagi sellist, mis ei olnud kombekohane ja šokeeris moraaliapostleid. Nüüdseks olid sigaretid tema enesestmõistetavad saatjad. Ja kedagi ei ärritanud enam naised, kes kandsid ratsapükse või suitsetasid. Coco Chanel oli toonud moodi uusi tuuli.

Tulemasin oli samuti kähku leitud. Gabrielle vajutas masina nuppu, ja pimedas autos lõi hubisema sinine gaasileek.

Naise vaimusilma ees süttis korraga tuletikk. Väike kollane tuli maakoha suveõhtuses sinkjashallis hämaruses. Terrassil oli juba peaaegu pime, kuid Gabrielle võis selgelt eristada kitsast hoolitsetud poleeritud sõrmeküüntega kätt …

„Teiesugune naine ei peaks kunagi ise oma suitsu põlema panema,” väitis kähe mehehääl, millel oli kerge aktsent, mis kõlas nii, nagu oleks kõneleja korgi alla neelanud.

Naine ei teinud mehe märkusest väljagi, vaid tõmbas sõnagi lausumata esimese mahvi suitsu kopsu. Pilk suunatud võõra sõrmedele, mis nüüd raputades tiku kustutasid, nentis ta kindlal toonil: „Teil on muusiku käed.” Iga sõna järel puhus ta välja väikese suitsurõnga.

„Ma mängin natuke klaverit.” Ehkki naine seda ei näinud, teadis ta, et mees muheleb. „Aga polomäng tuleb mul palju paremini välja.”

„Kas te sellepärast oletegi siin?” Naine joonistas käega ringi, mis hõlmas kogu Royallieu lossi, talle Étienne’i puhtatõuliste hobustega ja mänguväljakut pargi serval.

Mees raputas pead. „Küllap saatus juhtis mind siia, et ma kohtuksin teiega, preili Chanel.”

„Tõesti?” Naine naeris ta välja üleoleval viisil, milles polnud midagi koketset. Tal ei olnud kavatsust selle võõra mehega flirtima hakata. „Kuna teie minu nime teate, oleks minulgi õigus teada saada, kellega mul on au.”

„Arthur Capel. Sõbrad kutsuvad mind Boyks.”

„Coco?”

Naine võpatas.

Võttis hetke, enne kui Gabrielle’i mõistus praegusesse aega tagasi pöördus. Mälestus sellest suveõhtust Royallieu’s oli teda täielikult vallanud. Ta oli Boy kohalolekut selgelt tajunud, iga sekundit nende esimesest kohtumisest. Mees oli olnud tema juures. Valulikult sai ta teadlikuks tõsiasjast, et istus Étienne’i autos ja mitte Étienne’i terrassil – ning mitte tema ja Boy ühise elu alguses, vaid selle lõpus.

Vaikides keeras ta küljeakna alla ja viskas koni tänavale.

„Ma rääkisin Berthaga,” ütles Étienne. „Ta on lohutamatult kurb …” Mees jäi vait, tegi pausi, enne kui lisas: „Loomulikult on.”

Mahe tuuleõhk kandus autosse, kuulda oli lainemühinat. Läheduses kõlas anglosaksi bariton, kes ei saanud enam päris täpselt meloodiale pihta, kuid kõõrutas suure innuga laulda „Jingle Bellsi”:

„Dashing through the snow

in a one-horse open sleigh …”

Gabrielle keeras akna jälle üles.

„Kus ma saan teda näha?” küsis naine tuhmil häälel.

Étienne ohkas. „Sa … me … ma …” Ta lõpetas abitu kogelemise, pühkis käega üle silmade. „Anna andeks, Coco. Me mõlemad peaksime paariks tunniks pikali viskama. Vähemalt koidikuni. Bertha kutsub sind oma sviiti …”

„Kus on Boy?” nõudis naine.

Algul mees ei vastanud, siis aga purskas kõik välja. Tundus, nagu karjuks ta inimese peale, keda ei ole kohal: „Kirst on juba suletud ja laevale viidud. Täna ennelõunal toimus leinatalitus koos kõikide sõjaväeliste auavaldustega Fréjusi katedraalis. Proua Capelil oli kiire. Ta hoolitses selle eest, et Côte d’Azuri inglaste kogukond viibiks kohal, ent ükski Boy prantsuse sõpradest ei saaks temaga jumalaga jätta.” Ühel põgusal kontrolli kaotamise hetkel lõi Étienne rusikaga vastu rooli, ent kogus end siis kohe jälle. Nagu ei saaks ta ise ka aru, kuidas see võis juhtuda, pomises ta: „Mul on kahju, Coco. Me jõudsime liiga hilja.”

Diana tahtis mind takistada matustele tulemast, käis Gabrielle’il mõte läbi pea. Eluajal kuulus Boy mulle, ent surmas võtab ta mehe mult ära.

Sellele mõttele järgnes šokk. Värin käis läbi keha. Nagu tugeva vappekülma käes. Gabrielle’il oli tõepoolest külm. Samal ajal hakkas tal pea ringi käima. Tuuleklaasi taga avanev vaade sulas häguseks tumedaks massiks. Peavalu koputas vastu laupa, iiveldus vallutas keha, kohin kõrvus haaras oma võimusesse tema kuulmise. Naise sõrmed kobasid tuge otsides armatuurlauda ja haarasid tühjust. Kõik meeled näisid korraga olevat tasakaalust väljas. Ainult leevendavaid pisaraid ei tulnud.

Étienne võttis naise jääkülma käe. „See, kui sina kokku varised, ei too Boyd tagasi. Palun, Coco, lähme sisse ja magame natuke. Kui sa ei taha Bertha juurde jääda, üürin sulle toa …”

Gabrielle’i aju töötas veel. „Kas Bertha teab, kus õnnetus juhtus?” tuli tal nõrgalt üle huulte.

„Jah. Ta ütles, et see juhtus riigimaanteel nr 7, Saint-Raphaëli ja Cannes’i vahel, kusagil Fréjusi piirkonnas, Puget-sur-Argens’i nimelise küla lähistel.”

„Ma tahan sinna minna.”

„Homme,” lubas mees meeleheitlikul toonil. „Ma viin su sinna, niipea kui läheb valgeks. Palun ole nii hea ja tule seniks koos minuga hotelli.”

Naine ei tõrkunud. Mida tal olekski olnud öelda? Ta ei saanud jääda järgmisteks tundideks Étienne’i keset Cannes’i, teeserva pargitud autosse istuma. Millalgi ilmuks kindlasti välja politsei ja tekiks skandaal, sest Coco Chanel veetis öö sõidukis, selle asemel et minna hotelli. Naise tunded sundisid teda küll otsekohe minema õnnetuspaika, kuid veel üht ohtlikku öist sõitu ei saanud ta Étienne’ilt nõuda. Mees oli temaga nii hoolivalt ümber käinud, paremini kui sõber, peaaegu nagu vend. Ta oli ära teeninud, et naine ilmutaks mõistmist ja võimaldaks talle paar tundi und. Et ta ise puhata ei suuda, oli iseasi.

Gabrielle’i jalad ähvardasid üles ütelda, kuid ta tuli lõpuks autost välja. Lihased olid pikast istumisest pinges, kondid valutasid. Esimest sammu astudes pidi tema jalg vääratama, aga Étienne haaras tal käsivarrest ja toetas teda.

Portjeele seletas Étienne, et leedi Michelham ootab preilit, ja seejärel võttis sõber endale samal korrusel toa.

Gabrielle ei lausunud sõnakestki. Ei siis, kui nad läksid läbi marmorhalli lifti suunas, teiste külastajate umbusklike pilkude all, kes imestasid ehk nende tavariietuse ja kasina pagasi üle, nagu ka naise tontliku väljanägemise üle. Gabrielle ei pannud inimesi tähelegi.

Mis oli temal elavatest? Tema mõtted olid pühendatud üksnes surnule. Ta ei öelnud sõnagi, kui jooksupoiss juhatas ta Bertha sviiti. Vaikides kõndis ta Étienne’i kõrval läbi pika hotellikoridori, kontsad vajumas koheva vaiba sisse.

Erinevalt Gabrielle’ist uppus Boy õde pisaratesse. Ta suudles Gabrielle’i kuivi põski ja jättis teise naise nahale niiske jälje.

„See on kohutav,” nuuksus Bertha. „Kui me ometi oleksime kohtunud mingitel muudel asjaoludel!”

„Jah,” oli Gabrielle’i napp vastus.

„Sa pead puhkama, mu armas. Ma lasin kõrvaltoas voodi valmis panna …”

„Ei,” torkas Gabrielle. „Ma ei vaja voodit.” Ta vaatas elegantse Louis XVI stiilis mööbliga sisustatud salongis ringi, kuni pilk jäi pidama akna all lamamisdiivanil. „Kui sulle sobib, istuksin sinna.”

Ärritatult kiikas Bertha teise magamistoa ukse poole. Pisaratest märjad ripsmed värelesid. „Kuidas sa seal magada mõtled? Heida voodisse, seal on palju mugavam.”

Gabrielle raputas pead ja läks pikemalt seletamata diivani juurde. Võttis sirge seljaga istet. Tänulikuna, et Étienne oli kadunud oma tuppa. Mehe veenmiskunstile oleks tal raskem vastu panna kui Bertha abitutele rünnakutele.

Gabrielle ei võtnud mantlitki seljast, keeldus siidöösärgist ja hommikumantlist, samuti kergest tekist, mille Bertha lasi tuua. Täies riides istus ta enda valitud kohal, ja jäi aknast välja vaatama.

Siit sai ta vaadata taevasse. See oli parim võimalik koht surnuvalveks. Kui tal oli keelatud heita viimast pilku armsamale, õnnestub tal ehk vähemalt näha, kuidas Boy hing paradiisi läheb.