Читать книгу Asendusnaine - Michelle Reid - Страница 4

Pulmapeo-eelne sebimine kogus kiirust nagu tohutu rong, ent Lizzyl polnud mitte mingisugust peomeeleolu.

Ja nüüd õhtu La Scalas, taevane jumal, mõtles ta raskelt. Ta seisis Milanos uhkes hotellisviidis, ümbritsetuna luksusest, ja sättis selga stiilset disainerikleiti, mis maksis ilmselt rohkem, kui ta mõeldagi julges, et uhkel galaõhtul La Scalas peen välja näha, samas kui kodus Inglismaal oli perekonnafirma pankroti äärel, ähvardades võtta kõik, mis neile kuulus.

Lizzy polnud tahtnud oma parima sõbranna pulma tulla, aga isa oli peale käinud. Vend Matthew oli lausa vihaseks saanud. “Ära ole loll,” nähvas ta õele. “Kas sa tahad, et isa tunneks end veel halvemini? Mine Bianca pulma,” oli Matthew öelnud, “ja soovi talle minu poolt kõike paremat selle neetud superrikka abikaasa puhul.”

Seda öeldi nii kibestunult, et Lizzy võpatas seda meenutadeski. Matthew ei anna tema parimale sõbrannale kunagi andeks, et too armus teise mehesse.

Bianca ja tema vanemad olid Lizzyle Milanosse sõitmiseks veelgi rohkem survet avaldanud ning lõpuks oli olnud lihtsam teha seda, mida kõik teised tahtsid, ehkki Lizzy ise oleks tahtnud jääda isale toeks.

Nüüd pidi ta hoopis sellesse kleiti pugema. Ta puhus silma eest ära vallatu loki ja sättis õlapaelad paika, pöördudes seejärel peegli poole.

Peegelpilti nähes muutus tema näoilme otsekohe kohkunuks. Kleit oli kohati liiga keha ümber ja hõbehall värv tundus tema heleda naha taustal lausa kole! Ja juba mitmendat korda oma kahekümne kahe eluaasta jooksul soovis Lizzy, et ta oleks habras ja armas peenekondiline brünett nagu Bianca.

Ent ta ei olnud seda. Ta oli pikk, vormikas ja pikkade lendlevate läikivate kastanpruunide lokkidega, mis mingi nipiga ei tahtnud sõna kuulata. Lisaks veel jahmatavalt valge nahk, mis oli hõbehalli siidi kõrval kohutav ja meenutas kummitust!

Kui Bianca selle kleidi paar kuud tagasi oma kihluspeo jaoks ostis, oli ta selles vaimustav välja näinud – tõeline sensatsioon. Eelmisel päeval oli ta selle põlglikult Lizzy kätte visanud. “Ma ei tea, miks ma selle ostsin. Ma vihkan seda värvi. Pikkus on vale ja mu tissid on liiga väikesed.”

Nojah, seda probleemi minul pole, mõtles Lizzy, hammustas väikeste valgete hammastega täidlast alahuult, sikutas liibuvat pihikuosa valgete rindade peale ja tänas mornilt mõttes pihiku tugevdusi, mis aitasid sel paigal püsida.

Teist korda peeglisse vaadates ei tundunudki vaatepilt enam nii hull kui algul ja... Tõepoolest, Lizzy, ütles ta endale kindlalt, kerjused ei tohi nuriseda, nii et sa peaksid...

Järsk koputus sviidi uksele segas tema mõtiskelu. “Oled sa valmis, Elizabeth?” hüüdis Bianca ema. “Me ei tohi La Scalasse hiljaks jääda.”

Muidugi mitte, mõtles Lizzy mõrult. “Kohe tulen!” hüüdis ta vastu.

La Scala ei oodanud ühegi inimese, isegi mitte Itaalia kõrgseltskonna koorekihi järele, arvas ta pilklikult, pani jalga tikk-kontsaga kingad ja pöördus siis, et huultele läbipaistvat huuleläiget peale panna. Ta keeldus kasutamast võrgutavat erepunast huulepulka, mille Bianca oli koos kleidiga talle andnud.

Lizzy heitis viimase pilgu peeglisse, tundus endale neis võõrastes sulgedes naljakas ning ta naeris mitme nädala jooksul esimest korda. Nüüd puudus veel vaid see, et tema parim sõbranna annaks talle selle rabavalt kauni ja kalli teemantsõrmuse, mille kihlatu oli talle kinkinud, ja olekski kombes. Kõik perekonna võlad saaksid tasutud esimese ettejuhtuva pandimaja abil.

Aga Bianca polnud nii lahke ja ega Lizzy seda oodanudki. Bianca Moreno oli olnud tema parim sõbranna sellest saadik, kui nad mõlemad sattusid rangesse inglise internaatkooli, tundes end seal nagu kaks tulnukat, kes on kosmosest Maa peale visatud. Bianca oli tulnud kooli otse Sydneyst, kus ta oli muretult koos oma itaallastest vanematega elanud. Nad olid muutunud üleöö tavalistest inimestest ülirikasteks, kui Bianca isa onu ootamatult Inglismaal suri ja Bianca isa sai Londonis asuva Moreno Inci omanikuks.

Lizzy saadeti samasse kooli pärast seda, kui tema ema põhjustas kohutava skandaali oma afääriga abielumehest parlamendisaadikuga. Lizzyt kiusati ja pilgati eelmises koolis sellepärast nii armutult, et isa oli otsustanud ta sealt ära võtta ja panna kooli sellest jamast sadade miilide kaugusele.

Kas see tegi kiusamisele lõpu? Ei. Kas Lizzy rääkis sellest isale? Ei, sest skandaal oli isale niigi raskelt mõjunud ning lisaks oli nende ema lahkunud, võttes kaasa kogu raha, mis ta kätte sai. Nii oli Biancast saanud tema parim sõbranna ja usaldusalune. Nad hoolitsesid teineteise eest. Bianca – mustajuukseline ja mustasilmne kiusupunn, kelles oli omajagu Austraaliast kaasasaadud südikust, ja Lizzy – temast palju vaiksem, kelle energilist loomust olid rusunud kiusajad ja ema, kes polnud pärast lahkumist vaevunud temaga ühendust võtma.

Nad polnud kaheteistkümnendast eluaastast saadik teise teadmata suurt midagi ette võtnud. Nüüd kavatses tema sõbranna abielluda ühe Itaalia kõige peenema suguvõsa liikmega ja ehkki Lizzy ei tahtnud seal olla, oli ta valmis oma mured hetkeks unustama ja tegema kõik, mis vaja, et Bianca laulatus järgmisel nädalal oleks täiuslik. Bianca vanemad maksid tema sõidu kinni. Nad maksid ka tema hotellitoa ja söögi ning säravatele üritustele sobivate rõivaste eest, isegi kui need olid Bianca juba kantud riided.

Ja Lizzy oli neile tänulik, sest ta poleks saanud muidu tulla, ükskõik mida isa ka poleks öelnud. Nii et siin ta siis nüüd oli, nädal kahenädalasest puhkusest oli möödunud peremuredest eemal ja ta oli teel tähistama Bianca säravat abielu tema superrikka, ülimalt elegantse kallimaga.

Luciano Genovese Marcelo De Santis, kolmekümne nelja aastane De Santise suure ja uhke pangandusimpeeriumi juht – lähimatele sõpradele Luc.

Lizzy tundis, kuidas üle keha kandus kerge värin, ta haaras voodilt hõbedase siidsalli ja tõmbas selle kiirustades ümber õlgade, soovides jumala nimel, et ei kogeks samalaadset hullumeelset värinat iga kord, kui laseb endal sellele mehele mõelda.

Luc oli kummaline – tõeliselt hirmuäratav segu lihvitud rahulikust elegantsist ja lihaselisest, tõmmust, seksikalt heast välimusest. Bianca nurrus tema ümber nagu ilus kiisu, mis paistis meest lõbustavat, aga Bianca oli itaallanna ja nende rahvuslik omapära oligi avatus ja füüsiline kontakt, mitte nagu inglastel – minul, mõtles Lizzy nukralt.

Tema polnud kunagi ühegi mehe ümber nurrunud ega kujutanud ette, et võiks seda teha tahta ning seetõttu häiris selline ebaharilik reaktsioon Luc De Santisele teda veelgi rohkem. See mees polnud tema maitse. Teda oli liiga palju. Ta oli liiga suur ja pikk, liiga lihaseline ja tõmmu, liiga seksikas ja kena, rabavalt rahulik ja õudustäratavalt salapärane, mõtles Lizzy väikest hõbedaste pärlitega kaunistatud ridiküli kätte haarates ja ukse poole suundudes.

Nad olid kohtunud vaid korra, enne kui Lizzy Milanosse tuli, mitu kuud tagasi Londonis õhtusöögil, mille Bianca vanemad oli korraldanud, et tutvustada tulevast väimeest oma inglise sõpradele. Luc oli olnud Lizzy jaoks säärane vapustus, et tema pilk eksles pidevalt mehe poole. Too oli nii erinev mehetüübist, kes Lizzy arvates Biancale oleks meeldima pidanud.

“Mis sa arvad?” küsis Bianca temalt.

“Heidutav,” vastas Lizzy, sest tol õhtul tabas see ärev värin teda esimest korda. “Ta hirmutab mind kohutavalt.”

Bianca ainult naeris, aga ta naeris tookord kõige peale. Õnnelik – taas armunud – pea pilvedes. “Sa harjud temaga, Lizzy,” lubas ta. “Kui sa teda tundma õpid, pole ta sugugi nii heidutav.”

Tahad kihla vedada?

Nende järgmine kohtumine oli toimunud nädal tagasi, meenutas Lizzy liftinuppu vajutades. Mees oli tulnud hotelli Biancat otsima ja näinud fuajees Lizzyt, kes oli äsja Milanosse saabunud. Mees oli tema juurde astunud – loomulikult, sest tal olid ju laitmatud kombed. Ja ometi oli Lizzyt tabanud järjekordne värin.

Luc oli olnud vihane, et Bianca Lizzyle lennujaama vastu ei läinud. Lizzy oli näinud raevu tema kenal tumedal näol vahetult enne seda, kui mees selle maha suruda jõudis. Kui Lizzy kiirustas ütlema, et ta polnud oodanudki, et talle vastu tullakse, oli mehe sensuaalne suu tõmbunud kõnekaks pahaseks kriipsuks.

Mees oli vaoshoitud ja harjunud inimesi käsutama ning oli võtnud enda ülesandeks Lizzy saabumist korraldada, hoolitsedes selle eest, et naisel oleks kena sviit, ja läinud koguni nii kaugele, et saatis Lizzy üles, et tuba oma silmaga üle vaadata.

Järgmine värin tabas Lizzyt leegitseva noolena hetkel, kui mees pani käe tema seljale, et ta viisakalt liftist välja juhatada. Ta jõnksatas mehest kähku eemale ja tundis otsekohe end seetõttu narrina. Mees heitis talle rahuliku pilgu, lasi käel alla vajuda ega öelnud õnneks midagi.

Nüüd ootas Lizzy sedasama lifti, et sõita alla hotelli poolkorrusele, kus nad pidid enne lahkumist dringi tegema. Ja ehkki ta oli vältinud Luc De Santist terve nädala nagu katku, oli tal kriipiv tunne, et sel õhtul see ei õnnestu. Rahvast oli liiga vähe ja La Scala loožid liiga intiimsed. Tema ainus lootus oli sokutada end mehest erinevasse looži.

Lifti kõrval seinal oli peegel ja Lizzy koondas tähelepanu sellele, lükates üksiku loki laubalt kõrvale. See vajus kangekaelselt tagasi. Ta poleks pidanud juukseid üles sättima, sest need ei kuulanud nagunii sõna. Aga juuste läikivate keerdudena õlgadele jätmine oli muutnud näo liiga kahvatuks ja hallikasrohelised silmad liiga suureks.

Nagu ehmunud jänes, mõtles Lizzy, krimpsutas nina ja sikutas üksikut lokki, mis taas oma kohale vetrus.

Ja muidugi pidid liftiuksed just sel hetkel avanema ning seal seisis tähtis mees ise. Nende pilgud põrkusid hetkeks. Teadmine, et mees tabas ta endale peeglis nägusid tegemast, pani Lizzy punastama.

“Oh,” ütles ta, suutmata hämmeldust varjata. “Kas sina peatud ka siin? Ma ei teadnudki.”

Luci ebatavalistes kullakarva silmades välgatas korraks lõbusus. “Tere õhtust, Elizabeth.” Ta kasutas alati seda nime, rääkides madala, veidi meloodilise itaalia aktsendiga. “Kas tuled lifti?”

Tuled lifti – pagan võtaks, mõtles Lizzy, libistades pilgu üle mehe. Tollel oli seljas klassikaline must siidist õhtuülikond ning ta nõjatus hooletult vastu lifti tagaseina, mis oleks pidanud tema heidutavat pikkust ja rõhuvat olekut veidi mahendama, aga seda ei juhtunud.

Mõte mehega samasse lifti astumisele mõjus Lizzy jalgadele kummaliselt. Ta sundis end liigutama, suutis mehele kangelt naeratada ja pööras talle selja, kui uksed sulgusid.

Nad sõitsid vaikides. Lizzy tundis endal mehe pilku. Ärevus sundis teda alahuulde hammustama.

“Sa näed täna väga kaunis välja,” sõnas mees vaikselt.

Lizzy pidi sisemise võpatuse maha suruma. Ta teadis, milline ta välja näeb ja millisena mees teda näeb – vaene parim sõber topituna kleiti, mida tema kihlatu kandis paar kuud tagasi Londoni peol.

“Ei näe,” vastas Lizzy seetõttu napilt.

Ta tundis kergendust, kui liftiuksed avanesid elegantsesse poolkorruse baari, astus välja, tajus seljal taas mehe kätt ning tardus seekord paigale.

See polnud õiglane. Miks ta pidi mehe läheduses alati nii käituma?

“Kas lähme?” küsis mees häirimatult.

Lizzy sundis end liikuma, tajudes teravalt, et mehe käsi püsis endiselt tema seljal, nagu õrritades naist tema reaktsiooni pärast. Esimene inimene, keda Lizzy märkas, oli Bianca ema, kes nägi säravate teemantidega ja mustas kleidis vapustav välja.

“Oh, seal sa oledki, Lizzy,” ütles ta ja kiirustas nende poole murelikul ilmel, mis ähvardas rikkuda tema ideaalse jumestuse.

“Luciano,” tervitas ta meest, libistas pilgu ettevaatlikult üle tulevase väimehe näo ja pöördus seejärel taas Lizzy poole. “Ma pean sinuga korraks rääkima, cara,” lausus ta.

“Loomulikult.” Lizzy naeratas, kasutades otsekohe leebemat tooni. Selle väikese elegantse naise närviline loomus sundis teda kõige pärast muretsema ja üldjuhul oli see seotud tema ilusa tütrega. “Mida Bianca nüüd teinud on?” küsis Lizzy.

See oli mõeldud naljana, aga alles siis, kui tema taga seisev mees tähendas rahulikult: “Loodetavasti mitte midagi,” taipas ta, et oli seda öelnud mehe kuuldes.

Sofia Moreno kahvatas. Lizzy asus kohe Bianca mamma’t kaitsma, sest oli juba varem märganud, et Sofia ei tunne end Luci juuresolekul vabalt.

“See oli nali,” ütles ta teravalt, liiga teravalt, tajudes tema taga seisva mehe ootamatut kangestumist ja enda värinat, mis mööda selgroogu alla jooksis, kogunedes kohta, kus mees kätt kergelt tema selja vastas hoidis.

Järgmisel hetkel kummardus mees tema kõrvalt Sofia põski suudlema. Mehe lihaselise keha soojuse ja Sofia hapra kogu vahel seistes tundis Lizzy süümepiinu, sest mehe leebe žest oli ilmselgelt mõeldud tulevase ämma nõrku närve rahustama.

“Jätan teid nüüd... salajuttu ajama,” ümises mees siis ja tema käsi libises Lizzy seljalt ära.

Ta läks baari poole sõpru tervitama ning tema nõtke elegantne kõnnak köitis tahtmatult Lizzy pilku.

“Lizzy, sa pead ütlema, mis Biancal viga on,” alustas Sofia Moreno ning Lizzy pööras pea silmi pilgutades Lucist ära sõbranna ema poole. “Ta käitub kummaliselt ja ütleb mulle ainult inetusi. Ta peaks praegu olema Luciano kõrval külalisi tervitamas, aga kui ma pärast seda, kui olin sinu uksele koputanud, tema sviiti läksin, polnud ta isegi riides!”

“Tal oli lõunaajal peavalu ja ta läks oma tuppa puhkama,” meenutas Lizzy kulmu kortsutades. “Võib-olla jäi ta magama.”

“See selgitaks segamini voodit,” sõnas Bianca ema pingutatud toonil, “seda, miks ta ise nii korratu välimusega oli ja seda, miks ta mulle peale hüppas!”

“Las ta kogub end veel mõne minuti,” soovitas Lizzy rahustavalt. “Kui ta ka siis pole välja ilmunud, lähen üles ja teen talle tuule alla.”

“Tema sellises tujus olles julgedki teda tagant torkida ainult sina, cara,” lausus Bianca ema häiritult.

Aga mitte Bianca kihlatu? mõtles Lizzy mõrult, torkas käe proua Moreno käevangu ja juhatas ta tagasi külaliste juurde. Mõni hetk hiljem tervitas teda sõbralikult Bianca isa Giorgio ja teda tutvustati ka Bianca nõole, keda Lizzy polnud varem näinud.

Vito Moreno oli temaga umbes ühevanune, õnnistatud Morenode hea tõmmu välimuse ja naeruste siniste silmadega. “Sina oled siis Elizabeth,” tähendas mees. “Olen sinust palju kuulnud sellest saadik, kui täna kohale jõudsin.”

“Kellelt?” päris Lizzy.

“Oma kallilt nõolt muidugi,” muigas Vito. “Bianca väidab, et sa oled see inimene, kes päästis ta mässamisest ja õelusest, kui teda sunniti Sydneyst lahkuma ja Suurbritannias elama ning “maailma nõmedaimas koolis” käima.”

“Sina oled üks Sydney Morenodest,” taipas Lizzy. “Tunnen nüüd aktsendi ära.”

“Ma olin Bianca kuriteokaaslane enne sind,” selgitas mees.

“Sa oled see nõbu?” Lizzy naeris. “Olen ka sinust palju kuulnud.”

“Sellega on minu võrgutamislootused kadunud.” Vito ohkas.

Lizzy ette ilmus kihiseva šampanjaga kõrge klaas ja kui ta seda vastu võttes pilgu tõstis, nägi ta Luci nagu mingit hirmuäratavat hiiglast enda ees seismas.

“Oh, tänan sind,” pomises Lizzy.

Mees noogutas oma tumedat pead, tervitas peanoogutusega ka Vitot ja lahkus, jättes Lizzysse kummalise tunde.

Siis ütles Vito midagi ja Lizzy sundis end Luc De Santise unustama, soovides jumala nimel, et mees talle enam kunagi meelde ei tuleks. Aeg läks, poolkorruse baari tuli külalisi juurde ja Biancat polnud ikka veel kusagil. Lõpuks hakkasid inimesed rahutuks muutuma ja tihti kella vaatama.

Lizzy pilk kandus Luc De Santisele. Mees seisis teistest eemal ja rääkis mobiiltelefoniga ning otsustades tema karmi ilme järgi, polnud ta millegagi rahul.

Kas ta rääkis Biancaga? Lizzyt poleks see üllatanud, sest ta oli varemgi näinud meest Bianca pideva hilinemise peale vihastavat.

Tal tuleb sellega harjuda, mõtles Lizzy endamisi, vaadates, kuidas mees telefoniklapi sulges ja aparaadi taskusse torkas. Bianca süüdimatu suhtumine kokkulepitud ajaks kuhugi jõudmisesse oli tema ema ja Lizzy elu varemgi põrguks muutnud. Mees peaks olema õnnelik, kui Bianca järgmisel nädalal õigeks ajaks kirikusse laulatusele jõuab.

Minutid kulusid ja isegi Lizzyl oli raske mitte kella vaadata ning Sofia Moreno heitis talle anuvaid pilke. Ta kavatses just minna uurima, millega Bianca tegeleb, kui liftide juures tekkis liikumine.

Kõik pöördusid ühekorraga sinnapoole vaatama. Järgnenud vaikus oli nagu värelev südametukse, sest viimaks ometi ilmus Bianca välja, oma kuldses siidkleidis täiesti rabavana. Tema pikad tumedad juuksed olid dramaatiliselt, ent lihtsalt pealaele kinnitatud, rõhutades tema täiuslikku nägu ja saledat oliivikarva kaela. Teemandid sädelesid kaelas ja kõrvades.

Tiaara juustesse ja ta võiks olla printsess, mõtles Lizzy hellalt, kui sõbranna šokolaadikarva silmad ringi vaatasid ja tema pehme suu vabandamiseks kaardus.

“Andke andeks, et ma hilinesin,” lausus Bianca vaikselt ja külalised reageerisid säärasele armsale vabandusele leebelt.

“Tubli tüdruk,” kuulis Lizzy Vitot pomisemas ja vaatas teravalt mehe poole, ent ei näinud tema ilmes midagi, mis sellist kummalist märkust oleks pidanud põhjustama.

Siis astus Luc ette, võttis Bianca saledad sõrmed pihku ja kergitas need huultele. See, mida ta ütles, viis Bianca silmad veekalkvele ja pani tema kauni suu õrnalt värisema.

Ta armastab Biancat, taipas Lizzy sel hetkel. Kummaline tunne pitsitas südant. Ta kortsutas korraks kulmu, pööras pilgu armunuilt kõrvale ja õnneks see tunne kadus.

Nad sõidutati ooperisse peente limusiinidega. Vito Moreno oli ilmselgelt tema selleõhtuseks kaaslaseks määratud ja mees ajas teda naerma, mistõttu Lizzy lõõgastus õhtu edenedes aina enam. La Scala oli oivaline elamus, mida Lizzy täielikult nautis peamiselt sellepärast, et tal oli õnnestunud istuda oma parima sõbranna häirivast kihlatust õige kaugele. Hiljem läksid nad õhtustama kaunisse 16. sajandist pärit lossi Milano eeslinnas.

See oli väga stiilne koht, kerge pilguheit rikaste eluviisile. Tantsiti ja söödi ning kuna Vito kallas veini tema klaasi aina juurde, oli Lizzy pisut vintis, kui Luc De Santis tema tooli kõrvale teda tantsule paluma ilmus.

Lizzy üritas hetke leida põhjust, miks eitavalt vastata, aga siis libises mehe käsi tema küünarnuki alla ja tõstis ta püsti. “Tule,” ütles mees kuivalt. “Peigmees peab vähemalt korra oma pruudi peapruutneitsiga tantsima.”

Lizzy oli arvanud, et see peab toimuma pärast laulatust, aga teda tabas järjekordne ärev värin, mis muutis ta liiga jäigaks ning hingetuks, et seda välja öelda. Mees tõmbas ta tantsupõrandal enda vastu ja hakkas liikuma.

Ruum oli hämaralt valgustatud, muusika aeglane romantiline ballaad, mida esitas erutavalt madala ja sensuaalse häälega naislaulja. Lizzy tundis, et süda taob tugevamini ja ta tajus mehe maskuliinse soojuse häirivat mõju ning trimmis lihaseid, mis surusid tema pinges, pehme keha enda vastu.

“Lõõgastu,” soovitas mees mõne hetke pärast. “Tantsimine peaks olema nauditav tegevus.”

Lizzy vaatas üles, nägi mehe silmis õrritavat pilku ja tundis, et punastab. “Ma pole harjunud...”

“Mehele nii lähedal olema?” narris Luc.

“Sellistes kingades tantsima!” parandas Lizzy teda keevaliselt. “Ja see oli inetult öeldud.”

Mees naeris madalalt ja vaikselt ning nii intiimselt, et see kajas vastu Lizzy rinnanibudel. “Sa oled ebatavaline olevus, Elizabeth Hadley,” nentis mees siis. “Sa oled väga ilus, aga sulle ei meeldi, kui sulle seda öeldakse. Sa oled minu seltsis pinges ja tõrjuv, aga Vito Moreno suguse seelikuküti seltsis täiesti vaba.”

“Vito pole seelikukütt,” väitis Lizzy. “Ta on selleks liiga laisk.”

“Helista Sydneysse suvalisel telefoninumbril ja maini vaid tema nime.”

See oli öeldud küüniliselt, mitte pilkavalt. “Mulle ta meeldib,” kuulutas Lizzy kangekaelselt.

“Ahaa, näen, et sa oled tal konksu otsas.”

“Ja ka see polnud eriti kenasti öeldud!”

Mehe tume pea vajus järsku allapoole ja tema huuled olid Lizzy põsele väga lähedal. “Ma avaldan sulle ühe saladuse, mia bella – ma polegi väga kena.”

Luc oli nüüd nii lähedal, et Lizzy tajus tema pikantse lõhnavee tugevat maskuliinset tõmmet. “Bianca vastu pead sa kena olema,” hoiatas ta.

Mees vaid naeris, ajas end sirgu ja surus Lizzy veelgi rohkem enda vastu, et ükskõikselt ja hooletult jõuliselt tema liikumist suunata. Luc oli temast mitmeid sentimeetreid pikem, nii et naise silmad oli mehe tugeva kandilise lõua kõrgusel. Nad ei rääkinud rohkem ja tantsu jätkudes tajus Lizzy meest äärmiselt teravalt. Võib-olla oli selles süüdi liigne veinikogus. Teda paelus isegi mehe sile siidreväär sõrmede all ja säravvalge särk mehe oliivikarva kaela taustal.

Luc oli vapustav. Polnud mõtet seda eitada. Kõik temas oli täiuslik, alates elegantselt lõigatud siidistest mustadest juustest kuni väga itaallasliku ninani ja tõeliselt kauni kujuga suuni.

Ja laulja jätkas madalal hingestatud toonil esinemist. Lizzy tundis, kuidas meloodia sensuaalne tõmme teda mõjutab sama tugevasti kui joodud vein ning ta sulges silmad ja lasi sel tundel end kaasa viia. Mehe ühe käe pikad sõrmed hoidsid õrnalt tema saledaid valgeid sõrmi, teine käsi puhkas tema alaseljal. Lizzy ei taibanud, et ta silitab mehe pintsaku siidrevääri või et ta oli mehele nii lähedale nihkunud, et tema hingeõhk puudutas kergelt mehe kaela. Ta lihtsalt järgnes mehele, tundes, kuidas tema keha kiheleb, teadmata, et mees tunneb sama. Luci sõrmed surusid kergelt tema sõrmi, käsi kerkis seljal ülespoole ja ta surus naist õrnalt veelgi tihedamalt enda vastu.

See oli... meeldiv. Kuidagi erutav ja unenäoline ning Lizzyl polnud aimugi, kui lähedale ta mehele oli nõjatunud, kuni tundis huulte vastas pingul nahka ja limpsas seda keeleotsaga.

Lizzy nõksatas kohkunult tagasi, avas silmad ja tõstis pea. Teda tabas alandava piinlikkustundega segunenud hämmeldus, mis pani tema põsed õhetama, kui ta taipas, mida oli teinud.

Ta oli puudutanud huultega Bianca kihlatu kaela ja limpsanud teda keelega!