Читать книгу Asendusnaine - Michelle Reid - Страница 5

“Oo mu jumal!” Lizzy ahmis jahmunult õhku.

Nad ei tantsinudki enam! Ja mees vaatas teda pilkava muigega!

Lizzy langetas pilgu mehe kaelale ja soovis peksleva südamega, et maa avaneks ja ta alla neelaks.

“Anna andeks!” sosistas ta, astudes niisuguse hooga mehest eemale, et oleks kõrgetel kontsadel äärepealt uperkuuti lennanud.

“Tõtt-öelda oli see... kompliment... päris meelitav.” Mehe käsi sirutus välkkiirelt teda toetama. “Õnneks oskasin ma seda oodata ja sellepärast seisamegi me praegu väljas terrassil, uudishimulike pilkude eest varjatult...”

Väljas...? Lizzy vaatas uimasena ringi ja avastas, et nad seisavad tõepoolest varjulisel terrassil, millest tal polnud aimugi olnud! Siis mõistis ta, kui süvenenud ta oli mehesse olnud, et too oli osanud ta läbi avatud uste jahedasse õhtusse toimetada nii, et tema sellest arugi ei saanud!

Lizzy taganes taas ebakindlalt – seekord mehe käeulatusest kaugemale – ja suutis õnneks püsti jääda. Muusika kostis endiselt kusagilt kaugemalt. Lizzy tundis kohutavat häbi. Ta tahtis surra ja ta ei suutnud mehele otsa vaadata – ei teadnud, mida enda kaitseks öelda.

Luc oli aga vana rahu ise, toetus tugeva kivist piirde vastu, käed laial rinnal risti ja Lizzyle tundus, et mees nautis olukorda täielikult, ehkki temal oli paha olla.

“Ajame selle veini süüks,” pakkus mees vaikselt.

Lizzy noogutas, olles selle viletsa põhjenduse eest haledalt tänulik.

“Ma pole harjunud nii p-palju jooma.”