Читать книгу Äraaetud hobused - Mick Herron - Страница 4

River Cartwrighti kukkumine karjääriredelil ja äraaetud hobustega liitumine juhtus järgmiselt.

Kaheksa kakskümmend teisipäeva hommikul ning King’s Cross oli tuubil täis noid, keda VT teisteks kutsus: „Tsiviilid, River. Rahuajal täiesti auväärsed isikud.” Ta lisas. „Meil pole olnud rahuaega 14. aasta septembrist alates.”

VT lausutu moondus Riveri peas Rooma numbriteks. MCMXIV.

Peatudes teeskles ta kella vaatamist; liigutus, mis oli päriselt kella vaatamisest eristamatu. Pendeldajad uhtusid ümber tema kui vesi ümber kivi, keelega põlksutamine ja järsud väljahingamised andsid märku nende ärritusest. Lähima väljapääsu juures – hele ruum, kust kumas jaanuarikuu nõrka päevavalgust – seisid kaks musta riietatud tegijat kui raidkujud, nende raskerelvastus 1914. aastast kaugele jõudnud tsiviilide jaoks märkamatu.

Tegijad – nii neid kutsuti, sest nende käes sai kõik vajalik tehtud – hoidusid eemale, täpselt nagu kästud.

Sihtmärk oli kakskümmend jardi eespool. „Valge T-särk sinise pluusi all,” kordas River pominal. Lisades nüüd Ämbliku kondikavale liha: noor, mees, ilmselt Lähis-Idast; sinise pluusi käised üles kääritud; mustad teksad jäigad ja uued. Kes sellise teo jaoks endale uued püksid ostab? Ta lükkas teabe kõrvale; selle küsimuse esitab ta hiljem.

Seljakott sihtmärgi paremal õlal oli längus, viidates raskusele. Mehe kõrva suundus juhe, täpselt nagu Riverilgi, ja võis olla iPod.

„Kinnita silmside.”

River, puudutades vasaku käega vasakut kõrva, lausus vaikselt käisel nööpi meenutavasse asjandusse: „Kinnitatud.”

Ooteruumis tunglev ja pagasit jagav seltskond turiste oli ilmselt ümber istumas. River möödus neist, tõstmata pilku sihtmärgilt, kes suundus kõrvalplatvormide poole, mis suunasid ronge Cambridge’i ja itta jäävatesse punktidesse.

Need olid üldiselt vähem täistuubitud kui põhja suunduvad kiirrongid.

Pähe tikkusid soovimatud kujutised: pikad miilid katkiseid rööpaid ja laiali paisatud väändunud metalli. Leegitsevad raudteeäärsed põõsad ning neil rippuvad lihapalukesed.

„Üks asi, mida meeles pead pidama,” – VT sõnad –, „on see, et vahel halvim ongi just kõige halvem.”

Viimasel paaril aastal oli halvim astmeliselt kasvanud.

Kaks piletipiirde juures seisvat liiklusvõmmi ei pööranud sihtmärgile mingit tähelepanu, küll aga puurisid pilguga Riverit. Ärge astuge mulle lähemale, hoiatas ta neid vaikselt. Ärge tulge minu lähedale. Ettevõtmised nurjuvad just pisiasjade tõttu. Viimane, mida ta vajas, oli sõnasõda; ükskõik mis võib sihtmärki ehmatada.

Korravalvurid jätkasid vestlust.

River peatus ja kogus end mõttes.

Ta oli keskmist kasvu, too noormees River Cartwright, heledate juuste ja kahvatu ihutooniga, hallide, tihti enesesse süüvivate silmadega, terava nina ja väikese sünnimärgiga ülahuulel. Kui ta millessegi süüvis, tõmbus tema kulm sääraselt kortsu, et võis jätta mulje hämmeldusest. Täna kandis ta siniseid teksaseid ja tumedat jakki. Aga kui oleksid tol hommikul tema välimuse kohta küsinud, oleks ta maininud oma juukseid. Viimasel ajal eelistas ta Türgi pardurit, kus juuksed kääridega lühikeseks pügati ja siis leekidega kõrvu tulitati. Sellest ei hoiatata ette. River tõusis juuksuritoolist puhtaks hõõrutuna ja siledaks kõrvetatuna kui lävepakk. Tema skalp kipitas tuule käes praegugi.

Tõstmata pilku sihtmärgilt, kes oli nüüd temast nelikümmend jardi eespool – täpsemalt, tõstmata pilku seljakotilt –, lausus River uuesti nööpi: „Järgnege. Aga jätke talle ruumi.”

Kui halvim oleks plahvatus rongis, siis halvemuselt järgmine oleks plahvatus platvormil. Lähiajalugu oli näidanud, et inimesed on kõige haavatavamad teel tööle. Mitte sellepärast, et nad oleksid haavatavamad. Vaid sellepärast, et neid on palju ja tihedalt suletud ruumi topitud.

Ta ei vaadanud ringi, eeldades, et musta riietatud tegijad on tal kannul.

Riverist vasakule jäid võileivaputkad ja kohviletid, pubi, pirukakiosk. Temast paremal seisis pikk rong. Teatud vahemaade järel püüdsid platvormil olevad reisijad oma pagasit rongi uste vahelt sisse pressida, sellal kui tuvid lärmakalt ülalpool sarikate vahel sebisid. Valjuhääldist anti juhiseid ning inimmass Riveri taga ooteplatvormil paisus, kui inimesed lahkuma asusid.

Raudteejaamades võis alati vaoshoitud liikumist tajuda. Rahvamass oli vaid oma aega ootav plahvatus. Inimesed killud sellest. Nad polnud sellest lihtsalt veel teadlikud.

Sihtmärk kadus reisijate rühma taha.

River nihkus vasakule ja sihtmärk ilmus uuesti nähtavale.

Ta möödus ühest kohviletist ning istuv paarike vallandas temas mälestuse. Eile samal ajal oli River olnud Islingtonis. Tema edutamiseksam oli hõlmanud toimiku koostamist avaliku tegelase kohta: Riverile oli määratud varivalitsuse kultuuriminister, keda oli kohe tabanud kaks väikest rabandust ja kes toibus sellest erapalatis Hertfordshire’is. Asendust ei näidud määratavat, mistõttu oli River ise ühe valinud ning kaks päeva jutti märkamatult emand Di’d jälitanud – kontor/ spordisaal/kontor/veinibaar/kontor/kodu/kohvilett/kontor/spordisaal… Selle koha logo sütitas temas mälestuse. VT kärkis tema peas noomitusi: „Mõtted. Töö. Ühes kohas, hea mõte?”

Hea mõte.

Sihtmärk pressis vasakule.

„Potterville,” pomises River omaette.

Ta astus silla alt läbi ja pöördus samuti vasakule.

Põgus pilk taevasse – hall ja niiske kui nõudepesukalts – ja River sisenes platvormidele 9, 10 ja 11 juhatavasse pisikesse ooteruumi. Selle välisseinast tungis välja poolik pagasikäru: platvormil 9¾ peatus Hogwartsi ekspress. River astus sisse. Sihtmärk suundus juba alla platvormile 10.

Kõik kiirenes.

Inimesi polnud siin palju – järgmine rong pidi väljuma alles viieteistkümne minuti pärast. Pingil luges mees ajalehte ja oligi kõik. River kiirendas sammu ja vähendas vahet. Tema selja taga müra muutus – üldisest lobast fokusseeritud pominaks – ja ta teadis, et tegijad olid endale tähelepanu tõmmanud.

Aga sihtmärk ei vaadanud tagasi. Sihtmärk jätkas liikumist, justkui oleks tema eesmärk astuda kõige kaugemasse vagunisse: valge T-särk, sinine pluus, seljakott ja kogu lugu.

River rääkis jälle nööpi. Lausus sõnad Nabige ta kinni ja pistis jooksma.

„Kõik pikali!”

Pingil istuv mees tõusis jalule ja löödi musta riietatud kuju poolt pikali.

„Pikali!”

Eespool kargasid veel kaks meest rongi katuselt sihtmärgi teele ette. Kes pöördus ja nägi Riverit, kelle väljasirutatud käsi teda pikali heitma viipas.

Tegijad röökisid käsklusi:

Kott!

Viska kott maha!

„Aseta kott maha,” lausus River. „Ja lasku põlvili.”

„Aga ma ei…”

„Kott maha!”

Sihtmärk pillas koti maha. Käsi tõstis selle üles. Teised käed haarasid mehe jäsemetest: sihtmärk suruti jalad harkis maha põrandakividele, sellal kui kott Riveri kätte ulatati. Kes selle nüüd tühjale pingile asetas ja luku lahti tõmbas.

Peakohal sarikate vahel kõlas automaatne teade. Inspektor Samms, palun tulge juhtimiskeskusesse.

Raamatud, A4 märkmik, pliiatsitops.

Inspektor Samms

Plastikkarp juustuvõileiva ja õunaga.

palun tulge

River tõstis pilgu. Tema huul tõmbles. Ta lausus üsnagi vaikselt:

juhtimiskeskusesse

„Otsige ta läbi.”

„Ärge tehke mulle liiga!” Poisi hääl kõlas summutatult: ta nägu oli surutud vastu põrandat ja relvad sihtisid tema pead.

Sihtmärk, meenutas River endale. Mitte poiss. Sihtmärk.

Inspektor Samms

„Otsige ta läbi!” Ta pöördus tagasi seljakoti poole. Pliiatsitopsis oli kolm pastakat ja kirjaklamber.

palun tulge

„Ta on puhas.”

River kukutas pliiatsitopsi pingile ja pööras seljakoti pahupidi. Raamatud, märkmik, üksik pliiats, pakk taskusalvrätikuid.

juhtimiskeskusesse

Need kõik kukkusid põrandale laiali. Ta raputas seljakotti. Selle taskutes polnud midagi.

„Otsige ta uuesti läbi.”

„Ta on puhas.”

Inspektor Samms

„Kas keegi lülitaks selle neetud asjanduse välja?”

Tajudes omaenda hääles paanikanooti, surus ta suu kinni.

„Ta on puhas, söör.”

palun tulge

River raputas seljakotti veel kord kui rotti natist ja viskas selle siis käest.

juhtimiskeskusesse

Üks tegijatest hakkas vaikselt, aga tungivalt oma kraemikrofoni rääkima.

River märkas teda läbi ootava rongi akna jõllitavat isikut. Naisele tähelepanu pööramata hakkas ta mööda platvormi allapoole sörkima.

„Söör?”

Selles oli midagi sarkastilist.

Inspektor Samms, palun tulge juhtimiskeskusesse.

Sinine pluus, valge T-särk, mõtles River.

Valge pluus, sinine T-särk?

Ta kiirendas jooksu. Kui ta piletipiirde juurde jõudis, astus liikluspolitseinik ettepoole, aga River möödus temast, karjus arusaamatu käskluse ja tormas ummisjalu tagasi peamise ooteruumi poole.

Inspektor Samms – ja salvestatud teade, personalile suunatud kodeeritud teade, et tegemist on turvahäirega, lülitus välja. Asemele asus inimhääl:

„Vahejuhtumi tõttu see jaam evakueeritakse. Palun suunduge lähima väljapääsu poole.”

Tal oli enne hagijate saabumist maksimaalselt kolm minutit.

Riveri jalad viisid teda edasi, kihutades teda ooteruumi poole, kuni tal on veel ruumi liikuda. Aga kõikjal tema ümber väljusid inimesed rongidest, kus pardateadaanded olid teinud järsu lõpu sõitudele, mis polnud veel alatagi jõudnud, ning paanika oli vaid paari hetke kaugusel – massipaanika polnud kunagi kaugel, raudteejaamades ja lennujaamades mitte. Brittide flegmaatilist rahu märgiti tihti ja sageli polnud seda kusagil näha.

Tema kõrvu lõi staatiline müra.

Valjuhääldist kostis: „Palun säilitage rahu ja suunduge lähima väljapääsu poole. See jaam on nüüd suletud.”

„River?”

Ta karjus oma nööpi: „Ämblik? Igavene idioot, sa ütlesid valed värvid!”

„Mis kurat seal toimub? Rahvas väljub igast…”

„Valge T-särk sinise pluusi all. Seda sa ütlesid.”

„Ei, ma ütlesin sinine T-särk…”

„Käi perse, Ämblik.” River kiskus kuulari kõrvast välja.

Ta jõudis treppideni, mis rahvasumma maa alla imevad. Nüüd voogas summ välja. Selle peamine emotsioon oli ärritus, aga oli kuulda ka muid sosinaid: hirmu, allasurutud paanikat. Suurem osa meist arvab, et teatud asju juhtub ainult teiste inimestega. Paljud meist peavad üheks selliseks asjaks surma. Valjuhääldist kostvad sõnad murendasid seda usku.

„Jaam on nüüd suletud. Palun suunduge lähima väljapääsu poole.”

Metroo on linna tuiksoon, mõtles River. Mitte itta viiv platvorm. Metroo.

Ta tungis evakueeruvasse massi, eirates sellest õhkuvat vaenulikkust. Laske mind läbi. Sellel oli minimaalne mõju. Turva. Laske mind läbi. See mõjus. Teed talle ei antud, aga rahvas ei pressinud enam vastu.

Kaks minutit hagijate saabumiseni. Vähem.

Trepijalamil muutus koridor laiemaks. River tormas ümber nurga, mille taga ootas teda avaram ruum – piletimasinad seinte ääres; ette tõmmatud kardinatega piletimüügiaknad; nende ees olevad järjekorrad mujale suunduvasse inimmassi sulandunud. Rahvasumm oli juba hõredam. Eskalaatorid olid seisma pandud; lint tolade eemal hoidmiseks ette tõmmatud. Allpool olevad platvormid tühjenesid reisijatest.

Transpordipolitseinik peatas Riveri.

„Jaama tühjendatakse. Kas te seda neetud valjuhääldit ei kuule?”

„Olen luurest. Kas platvormid on tühjad?”

„Luure…?”

„Kas platvormid on tühjad?”

„Inimesi evakueeritakse.”

„Oled kindel?”

„Seda ma püüan…”

„Kas teil valvekeskus on?”

„Muidugi on meil…”

„Näita mulle.”

Ümbritsev lärm muutus kõlavamaks; lagedelt kajasid vastu lahkuvate reisijate hääled. Aga muud helid lähenesid: kiired sammud, plaatpõrandal rasked. Hagijad. Riveril oli asja kordaseadmiseks vähe aega jäänud.

„Kohe.”

Võmm pilgutas silmi, mõistis Riveri pakilisust – ta ei saanud seda märkamata jätta – ja osutas üle õla uksele, millel oli silt Sissepääs keelatud. River oli uksest sees enne, kui sammude omanik nähtavale ilmus.

Väike aknata ruum lehkas peekoni järele ja näis välja kui vuajeristi urgas. Pöördtool oli suunatud monitoride rivile. Kõik need vilkusid regulaarselt, vahetades sama korduva stseeni fookust: mahajäetud maa-alusele platvormile. See näis kui igav teadusfantastiline film.

Tuuletõmme teavitas teda sisenenud võmmist.

„Millised platvormid on millised?”

Võmm osutas: neljased rühmad. „Põhjasuund. Piccadilly. Victoria.”

River uuris neid üksikasjalikult. Iga kahe sekundi järel uus vilksatus.

Jalge alt kostis kauget kõminat.

„Mis see on?”

Pollar jõllitas teda arusaamatult.

„Mis?”

„See on metroorong.”

„Metroo toimib veel?”

„Jaam on suletud,” sõnas pollar kui idioodile. „Aga liinid on avatud.”

„Kõik?”

„Jah. Aga rongid ei peatu.”

Need ei peagi peatuma.

„Mis on järgmine?”

„Mis…?”

„Järgmine rong, kurat küll. Milline platvorm?”

„Victoria. Põhjasuund.”

River oli uksest väljas.

Lühikese trepi otsas, blokeerides teed tagasi põhijaama, seisis lühike tõmmu mees ja rääkis peakomplekti. Riverit märgates muutus tema toon järsult.

„Ta on siin.”

Aga River ei olnud. Ta oli karanud üle piirde ja oli juba lähima eskalaatori juures; kiskus turvalinti kõrvale; suundus mööda liikumatut treppi kahte astet korraga võttes alla.

All oli kõik kõhedust tekitavalt vaikne. Jälle too teadusfantastiline õhkkond.

Metroorongid möödusid suletud jaamadest teosammul. River jõudis hüljatud platvormile just siis, kui sinna sisenes rong mingi suure ja aeglase loomana, kel oli silmi vaid tema jaoks. Ja sel oli palju silmi. River tajus nende kõikide pilku, kõikide eluka kõhus olevate silmapaaride pilku, pingsalt temale suunatud, kuni tema ise platvormi teise otsa vaatas, kuhu oli just keegi teise väljapääsu kaudu ilmunud.

Valge pluus. Sinine T-särk.

River pistis jooksu.

Tema taga jooksis veel keegi, hüüdes tema nime, aga see ei omanud tähtsust. River jooksis rongiga võidu. Võidu ja võites – jõudes selle kõrvale ja siis ette; ta võis kuulda selle aeglast mürinat, närivat mehaanilist tagasisidet temas üha kasvava õuduse all. Ta kuulis, kuidas kätega vastu aknaid klopiti. Ta oli teadlik juhi õudust täis pilgust, kes arvas, et ta kavatseb rongi ette rööbastele hüpata. Aga River ei saanud teiste mõtteid muuta – River sai teha vaid seda, mida ta tegi, milleks oli täpselt sellel kiirusel mööda platvormi jooksmine.

Eespool – sinine T-särk, valge pluus – tegeles keegi veel ainult sellega, mida tal teha oli.

Riveril polnud jaksu karjuda. Tal oli vaevu jaksu end edasi sundida, aga ta suutis…

Peaaegu suutis. Suutis peaaegu piisavalt kiire olla.

Selja taga hüüti uuesti tema nime. Tema taga hakkas rong kiirust koguma.

Ta oli teadlik talle järele jõudvast juhikabiinist, viis jardi sihtmärgini.

Sest too oligi sihtmärk. Ta oli alati sihtmärk olnud. Ja kiirelt vähenev vahemaa tegi talle selgeks, millise noorukiga oli tegu: kas ta on kaheksateist? Üheksateist? Mustad juuksed. Pruun ihu. Ja sinine T-särk valge pluusi all – käi perse, Ämblik –, mida ta lahti nööpis, et tuua nähtavale vöö, mis oli tihedalt…

Rong jõudis sihtmärgiga ühele joonele.

River sirutas käe välja, justkui suudaks ta nii finišijoone lähemale tuua.

Sammud tema taga aeglustusid ja peatusid. Keegi vandus.

River oli peaaegu sihtmärgi juures – poole sekundi kaugusel.

Aga sellest ei piisanud.

Sihtmärk tõmbas vööl olevast paelast.

Ja oligi kogu lugu.