Читать книгу Äraaetud hobused - Mick Herron - Страница 6

Teeme vähemalt ühe asja kohe selgeks: Slough House ei asu Slough’s, niisamuti pole see eraldi maja. Selle esiuks peitub tolmuses nurgakeses ärihoonete vahel Finsbury linnaosas, Barbicani metroojaamast kiviviske kaugusel. Sellest vasakule jääb endine ajalehekiosk, nüüdne ajalehekiosk/toidupood/joomaputka, mille õitsvaks kõrvaläriks on DVD-de laenutamine, sellest paremale Hiina restoran, mille akendele on jäädavalt paksud punased kardinad ette tõmmatud. Aknaklaasi taha asetatud trükitud menüü on vanusest kolletunud, aga seda pole iial välja vahetatud; seda on lihtsalt markeriga parandatud. Kui ajalehekioski säilimise võtmesõnaks oli kaubavaliku mitmekesistamine, siis hiinaka pikaajaliseks strateegiaks on olnud kärpimine ning menüüst on roogasid maha kriipsutatud kui numbreid bingolehelt. Jackson Lamb usub kogu hingest, et lõpuks pakutakse hiinakas ainult munariisi ja magushaput sealiha. Seda kõike paksude punaste kardinate taga, justkui oleks valikuline nappus riiklik saladus.

Esiuks, nagu juba märgitud, on peitunud nurgakesse. Selle iidne must värv on poriplekkidega kaetud ning ukse kohal olev kitsas klaaspaan ei reeda sees paistvat valgust. Tühi piimapudel on uksevarjus seisnud juba nii kaua, et samblik on selle sillutisega üheks liitnud. Mingit uksekella pole ja kirjapilu on tervenenud kui lapsepõlves saadud haav: kõik kirjad – ja neid pole kunagi nähtud – litsuksid sisenemist saavutamata vastu klappi. Justkui oleks tegemist võltsuksega, mille ainus põhjus eksisteerimiseks on olla puhvriks poe ja söögikoha vahel. Tõepoolest, võiksid istuda päevade kaupa üle tee olevas bussipeatuses ja mitte kedagi seda ust kasutamas näha. Aga kui istuksid üle tee jäävas bussipeatuses piisavalt kaua, märkaksid, et sinu kohalolu on hakanud huvi pakkuma. Sinu kõrvale võib istuda jässakas ja ilmselt nätsu näriv mees. Tema kohalolu on heidutav. Temast õhkub allasurutud vägivaldsust, nii pikalt varjatud vimma, et tema jaoks ei ole vahet, kus ta selle välja elab, ning ta jälgib sind, kuni vaateväljast kaod.

Samal ajal on voog ajalehekioskisse ja sealt välja enam-vähem ühtlane. Tänaval on alati sahkerdamist; inimesi suundub alati ühele ja teisele poole. Mööda müriseb tänavapuhastusmasin, mille pöördharjad suunavad konisid ja klaasikilde ning pudelikorke masina lõugade vahele. Kaks eri suunas liikuvat meest sooritavad väikese teineteise vältimise tantsu, kus üks teise manöövrit peegeldab, aga neil õnnestub teineteisele otsa tormamist vältida. Mobiiltelefoni kõnelev naisterahvas kontrollib käigu pealt aknaklaasilt oma peegelpilti. Kõrgel pea kohal põriseb helikopter ja kannab raadiojaamale teetöödest ette.

Ja selle kõige iga päev aset leidva jooksul jääb uks suletuks. Hiinaka ja ajalehekioski kohal tõusevad Slough House’i nelja kestendava korruse räpased, aga mitte läbipaistmatud aknad Finsbury heidutavasse oktoobritaevasse. Mööduva ja määramatuks ajaks toppama jääva – mis võib hõlpsalt aset leida: valgusfoorid, alatasa toimuvad teetööd ning kuulus Londoni busside loidus – bussi teise korruse reisijale avaneb vaade teise korruse peamiselt kollastele ja hallidele tubadele. Luitunud kollastele ja luitunud hallidele. Kollased on seinad, või see, mis paistab hallide kartoteegikappide, kontoririiulite tagant, kuhu on kuhjatud aegunud teatmeteosed, millest mõned lesivad selili ja teised toetuvad toe saamiseks kaaslastele, mõned ikka veel püsti, ning mille pealkirjad on raamatuselgadel igapäevase elektrivalguse käes tuhmunud. Mujal on arhiivikaasi liiga kitsastesse piludesse kuhjatud, vertikaalsetes hunnikutes riiulite vahele topitud, jättes kõige ülemised väljapoole ja kukkumisohus kaldu. Ka laed on kollased – ebatervislikku tooni ning siin ja seal ämblikuvõrkudega kaetud. Ja selle teise korruse tubade lauad ja toolid on valmistatud samast eesmärgikohasest metallist millest ka raamaturiiulid: mahakantud kasarmu või vangla haldusploki mööblitükkidest. Need pole toolid, mille leenile mõnusalt nõjatuda ja mõtlikult tühjusesse jõllitada. Niisamuti pole need lauad, mida pidada kasutaja isikupära väljenduseks ning mida fotode ja talismanidega kaunistada. Need tõigad kannavad endas teatud infot: siin töötavaid isikuid ei peeta nii oluliseks, et neile mugavusi pakkuda. Nende eesmärgiks on istuda ja täita antud ülesanded minimaalse tähelepanu hajuvusega. Ja siis lahkuda tagaukse kaudu, jäädes tänavapuhastusmasinatele ja mobiiliga vestlevatele naisterahvastele nähtamatuks.

Järgmisele korrusele avaneb bussi teiselt korruselt piiratum vaade, ehkki täpselt sarnast nikotiiniplekilist lage võib märgata küll. Paremat vaadet ei pakuks ka kolmekorruseline buss: kolmanda korruse kontoriruumid on alumistega häirivalt sarnased. Pealegi, akendel kuldsetes tähtedes üles tähendatud teave on huvi nüristamiseks piisav. Seal on kirjas W.W. Henderson. Advokaat ja notar. Vahel ilmub selle ammu aegunud ja uhkeldavas kaldkirjas logo tagant nähtavale üksik figuur ja põrnitseb allpool olevat tänavat, justkui vaataks ta midagi täiesti muud. Mis iganes see ka pole, ei köida see tema tähelepanu kauaks. Hetke või paari möödudes on ta jälle kadunud.

Kõige ülemine korrus, mille akendele on rulood ette tõmmatud, säärast meelelahutust ei paku. Kes iganes seda korrust ka ei asusta, ei soovi ta ilmselgelt meenutusi välisilmast või et ekslikud päikesekiired tema hämarust häiriksid. Aga ka see on vihje, sest märgib asjaolu, et kellel iganes sellel korrusel kummitaval on vabadus valida pimedus, ning valikuvabadus on tavaliselt antud ainult juhtkonnale. Seega, Slough House – nimi, mis pole märgitud ühtegi ametlikku dokumenti, nimesildile ega päisega märkmepaberile, ühelegi kommunaalarvele ega üüridokumendile, ühelegi visiitkaardile ega telefoniraamatusse või kinnisvaraagentuuri nimistusse, mis pole üldsegi selle maja nimi üheski mõttes peale kõnekeele – töötab ülevalt alla, ehkki kui otsustada ühtlaselt armetu sisekujunduse järgi, on selles valitsev hierarhia ametialase loomuga. Sa oled kas tipus või mitte. Ja tipus on ainult Jackson Lamb.

Lõpuks valgusfooris põlev tuli vahetub. Buss köhatab liikvele ja logiseb St. Pauli poole edasi. Paaril viimasel hetkel võib meie bussi teise korruse reisija mõelda, et mis tööd nendes kabinettides tehakse, võib luua hetkelise fantaasia, milles muutub hoone hääbuva juurabüroo asemel vangikongiks, kuhu määratakse karistust kandma mõnes kaalukamas teenistuses läbikukkunud: narko tarvitamise ja joomarluse ja liiderlikkuse roimade eest, poliitika ja reetmise tulemusel, rahulolematuse ja kahtluste esitamise eest, ja andestamatu hoolimatuse eest, kui ühel mehel metroos end õhku lasta lubati, tappes või vigastades nii hinnanguliselt sada kahtkümmet inimest ja põhjustades tegelikke kahjusid kolmekümne miljoni naela eest ning hinnanguliselt kahe ja poole miljardi naela võrra kahjusid saamata jäänud turismitulu eest – muutudes nii administratiivseks vangikongiks, kuhu saab koos digitaalajastueelse paberimajandusega kuhjata tolmu koguma ka kasulikkuse kaotanud äpardunute seltskonna.

Säärane kujutelm aga ei ela niigi kaua, mis kulub bussil lähedal asuva jalakäijate silla alt läbi sõitmisele. Aga üks mõttekübe võib jääda püsima kauemaks: et värviskeemis domineerivad kollane ja hall pole päris see, millise esmamulje need jätavad – et kollane pole üldsegi kollane, vaid väljahingatud hingeõhust ja tubakasuitsust, kiirnuudlite aurudest ja radiaatoritele kuivama jäetud mantlitest kollaseks tõmbunud valge; ning hall pole hall, vaid täielikult tuhmunud must. Aga ka see mõte hajub kiirelt, sest Slough House’iga seotust jääb meelde vaid killuke; püsivaks on osutunud vaid sellele aastaid tagasi nuhkide sõnavahetuses antud nimi:

Lamb pagendati.

Kuhu nad ta saatsid? Mingisse jubedasse kohta?

Kõige hullemasse.

Jumala eest, ega mitte Slough’sse?

Sama hästi kui.

Millest piisas saladuste ja legendide maailmas, et anda nimi Jackson Lambi uuele kuningriigile: kollaste ja hallide toonide riigile, kus kunagi valitsesid ainult mustad ja valged toonid.

Kohe pärast kella seitset hommikul süttis kolmanda korruse akna taga tuli ja sildi W.W. Henderson, advokaat ja notar taha ilmus figuur. Tänaval kolises mööda piimakäru. Figuur peatus hetkeks, justkui kartes, et käru muutub ohtlikuks, aga tõmbus eemale kohe, kui see vaateväljast kadus. Sees jätkas ta pooleli olevaga, keerates tilkuva musta prügikoti kulunud ja luitunud vaibale laotatud ajalehtedele kummuli.

Otsekohe oli õhk täis rämpsuhaisu.

Kummikinnastes, nina kirtsutades, laskus ta põlvili ja hakkas prügis tuhnima.

Munakoored, juurikakontsud, lagunevates paberfiltrites kohvipuru, kolletunud teepakid, seebikild, purgisildid, plastikust tuub, kasutatud majapidamispaber, puruks rebitud pruunid ümbrikud, veinikorgid ja pudelikorgid, märkmiku vedru ja kaaned, kokku sobimatud savinõu killud, kiirtoidu fooliumkarbid, kokku kägardatud märkmepaberid, pitsakarp, tühjaks väänatud hambapastatuub, kaks mahlapakki, tühi kingaviksi toos, plastikkühvel ja seitse hoolikalt poliitpropaganda ajalehte pakitud pakikest.

Ja palju muud, mis polnud kohe tuvastatav. See kõik oli lige, märg ja laepirni valguses nälkjalikult sätendav.

Ta tõusis kükakile. Võttis maast esimese ajalehte pakitud pakikese ja harutas selle võimalikult ettevaatlikult lahti.

Vaibale kukkus tuhatoosi sisu.

Mees vangutas pead ja kukutas mädaneva ajalehe tagasi kuhja.

Tagatrepilt kostis müra ja ta peatus, aga hääl ei kordunud. Kõik Slough House’i sisenemised ja sealt väljumised toimusid hallitavate ja ligaste seintega tagahoovi kaudu ja kõik sisenejad tegid üksjagu häirivalt lärmi, sest uks tavatses kinni kiiluda ja – nagu suurem osa seda kasutavatest inimestest – vajas korraliku jalahoopi. Aga kuuldud hääl polnud sellega sarnanenud, mistõttu vangutas ta pead ja otsustas, et küllap tingis selle ärkvele tõusev maja ise, sirutades oma silluseid või mida iganes vanad hooned hommikuti pärast öist vihma teevad. Pärast öist vihmasadu, mille jooksul oli ta ajakirjaniku prügi korjamas käinud.

Munakoored, juurikakontsud, lagunevates paberfiltrites kohvipuru …

Ta haaras järgmise paberisse mässitud paki, mille kägardatud päisel mõisteti hukka hiljutist Briti Natsionaalpartei esitlust, ja nuhutas seda pelglikult. See ei haisenud tuhatoosi järele.

„Naljasoon võib vahel päris jälk olla,” lausus Jackson Lamb.

Pakk pudenes Riveri näppude vahelt.

Lamb naaldus vastu ukselengi, põsed kergelt punetamas, nagu need tal pärast pingutust ikka teha tavatsesid. Trepist üles ronimine oli väsitav, ehkki see ei nagisenud tema sammude all üldse. River ise suutis vaevu nii vaikselt liikuda ja ta polnud nii kogukas kui Lamb: suurem osa kogukusest oli kuhjunud mehe vöökoha ümber, meenutades rasedust. Praegu varjas seda kulunud hall vihmamantel, sellal kui käevangus olevast vihmavarjust põrandale vett tilkus.

River, püüdes varjata tõika, et tema süda oli äsja saapasäärde vajunud, kostis: „Arvad, et ta peab meid natsideks?”

„Noh, muidugi. Ilmselgelt peab ta meid natsideks. Aga ma pidasin silmas seda, et sa teed seda kõike Sidi toapoolel.”

River korjas mahapudenenud paki üles, aga sisu kinnihoidmiseks liiga märg paber rebenes ja puistas välja segu tillukestest luudest ja maha kooritud naharibadest – üheks vastikuks hetkeks andis see tunnistust jõhkrast imikutapust. Siis muutus see tõendiks kanast, moonutatud kanast – ainult koivad ja tiivad –, aga arusaadavalt endisest linnust. Lamb turtsatas. River hõõrus kinnastatud käsi kokku, litsudes ligunenud ajalehepaberi kuulikesteks ja poetas need seejärel kuhja. Must ja punane tint nii hõlpsalt haaret ei lõdvendanud. Varem kollaste kinnaste sõrmed võtsid kaevuri sõrmede tooni.

Lamb sõnas: „See polnud just kuigi nutikas.”

Tänan väga, mõtles River. Aitäh, et sellele osutasid.

Möödunud ööl oli ta kesköö möödumiseni leheneegri elukoha juures varitsenud, otsides nappi varju vastashoone eendi alt, sellal kui taevast kallas kui oavarrest. Suurem osa naabreid oli täitnud oma kodanikukohust ja mustad kotid kui istuvad põrsad ritta seadnud või linnavalitsuse poolt antud prügikastid vahimeestena uste kõrvale sättinud. Aga leheneegri ukse ees valitses tühjus. Külm vihm suundus mööda Riveri kaela all ja otsis teed perseprakku ja ta teadis, et ükskõik kui kaua ta seal ka ei seisa, mingit rõõmu ta sellest ei tunne.

„Ära vahele jää,” oli Lamb öelnud.

Kurat, muidugi ei jää ma vahele, oli tema mõelnud. „Püüan mitte jääda.”

Ja: „Elanike parkla,” oli Lamb lisanud, jagades justkui mingit iidset parooli.

Elanike parkla. Ja mis siis?

Et ta ei tohi autos istuda, oli ta hiljem taibanud. Ei tohi end mugavalt tunda, kuulates, kuidas vihm vastu veekindlat katust rabistab, ja oodates, kuni kotid välja ilmuvad. Võimalus, et parkimiskontrolör – või kuidas iganes neid tänapäeval kutsutakse – pärast keskööd veel ringkäiku teeb, oli minimaalne, ehkki mitte olematu.

Ainult see veel puudus – parkimistrahv. Kohapeal välja kirjutatud trahv. Tema nimi dokumendil.

Ära vahele jää.

Nii jäigi kiitsakas eend kallava vihma käes. Veelgi hullem oli värelev valgus leheneegri tänavakorruse korteri õhukeste kardinate taga; see, kuidas aeg-ajalt nende taha vari ilmus. Justkui pugistaks sees soojas ja kuivas passiv porikärbes väljas vihma käes salajaseks uurimiseks näpatavat prügikotti ootavale Riverile mõeldes naeru. Justkui oleks leheneeger sellest kõigest teadlik.

Peagi pärast südaööd tuli River mõttele: ehk vastab see kõik tõele.

Nii olid möödunud viimased kaheksa kuud. Vahel püüdis ta vaadata seda kõike laiemalt ja suhtuda sellesse kui piltmõistatusse. Mõnikord sobitusid tükid teistmoodi, teinekord üldse mitte. Milleks vajas Jackson Lamb selle leheneegri prügi nii hädasti, et anda Riverile pärast Slough House’i määramist tema esimene välitöö? Ehk polnud asi prügi hankimises. Ehk seisnes kogu uba tundide kaupa vihma käes passivas Riveris, sellal kui porikärbes ja Lamb telefoni vahendusel tema üle ilkusid.

See vihmasadu oli ette nähtud. Kurat küll, kui Lamb talle ülesande andis, kallas vihma.

Elanike parkla, oli ta öelnud.

Ära vahele jää.

Veel kümme minutit ja River otsustas, et aitab küll. Mingit prügikotti ei tule, ja kui tulebki, ei oma see mingit tähtsust peale selle, et tema saadeti lollust tegema … Ta oli tuldud teed tagasi jalutanud ja teelt suvalise prügikoti haaranud, heitnud selle lähima parkimisautomaadi juurde pargitud auto pakiruumi. Sõitnud koju. Heitnud voodisse.

Kus ta oli lebanud kaks tundi, jälgides, kuidas piltmõistatus end ise kokku paneb. Jackson Lambi ära vahele jää võis tähendada just seda: Riverile anti oluline ots ja ta ei tohi vahele jääda. Mitte ülimalt oluline – vastasel juhul oleks Lamb saatnud välja Sidi või ehk Moody –, aga nii tähtis, et vajas täitmist.

Või oli tegemist testiga. Testiga, millega teha selgeks, kas River suudab minna välja vihma kätte ja tuua tagasi kotitäie prügi.

Varsti pärast seda läks ta uuesti välja ja viskas suvalise prahikoti esimesse ette juhtuvasse prügikasti. Aeglaselt leheneegri korterist mööda sõites suutis ta vaevu uskuda, mis seal akna all seina najal lösutas: kinni sõlmitud must kott …

Sama koti sisu oli nüüd tema ette põrandale laiali puistatud.

Lamb ütles: „Jätan su seda siia sortima.”

River küsis: „Mida ma õigupoolest otsin?”

Aga Lamb oli juba lahkunud; seekord võis teda trepil kuulda – iga astmenaginat ja protesteerivat kaja – ja River jäi üksinda Sidi toapoolele, ümbritsetuna ikka veel läppunud pasast ning rusutuna kergest, kuid ilmselgest tundest, et ta on Jackson Lambi peksukott.

Maxi juures olid lauad alati tihedalt kokku pressitud optimistlikus klientide tulva ootuses, mida ei juhtunud aga kunagi. Maxi juures polnud populaarne seetõttu, et see polnud kuigi hea; nad kasutasid kohvipuru korduvalt ja nende sarvesaiad olid vanad. Inimesed tulid siia teist korda erandkorras, mitte reeglipäraselt. Aga neil oli üks püsikunde ja hetkel, mil ta igal hommikul, ajalehed kaenlas, uksest sisse astus, asus leti taga seisja tema kruusi täitma. Ei olnud vahet, kui sagedasti töötajad vahetusid: koos suunistega kohvimasina kasutamise kohta anti edasi ka selle mehe kirjeldus. Beež vihmamantel. Hõrenevad pruunikad juuksed. Alati ärritunud. Ja otse loomulikult need ajalehed.

Tol hommikul olid aknad uduvihmast hägused. Mehe vihmamantlist tilkus maleruudulisele linoleumile vett. Kui tema ajalehed poleks olnud plastikkotis, oleks võinud neist papjeemašee skulptuuri vormida.

„Kena hommikut.”

„Hommik on vilets.”

„Aga teid on alati kena näha, söör.”

See oli hommikune Max, nimi, millega Robert Hobden kõiki töötajaid nimetas. Kui nad soovivad, et ta neil vahet teeks, ei peaks nad kõik ühe ja sama leti taga töötama.

Ta sättis end oma tavalisse nurka istuma. Kõrvallauas, näoga akna poole, istus punapea, üks kolmest ülejäänud kundest: naise toolileenil rippus must vihmamantel. Ta kandis kraeta valget pluusi ja musti, pahkluudeni ulatuvaid retuuse. Hobden pani seda tähele seetõttu, et naine oli jalad lapse kombel ümber toolijalgade keeranud. Tema ees laual oli pisike sülearvuti. Naine ei tõstnud sellelt pilku.

Max tõi talle tema piimakohvi. Mõmisedes tunnustavalt, asetas Hobden võtmed, mobiili ja rahakoti enese ette lauale, nagu tavaliselt. Ta ei sallinud seda, kui tal istudes asjad taskus olid. Nendega ühinesid tema sulepea ja märkmik. Sulepeaks oli peene otsaga must viltpliiats, võtmeripatsiks mälupulk. Ajalehtedeks olid kvaliteetsed päevalehed, pluss Mail. Need moodustasid nelja tolli paksuse kuhja, millest ta loeb läbi ligikaudu poolteist tolli; esmaspäeviti, mil neis kajastati rohkem spordiüritusi, märkimisväärselt vähem. Täna oli teisipäev ja kell oli just seitse läbi saanud. Kallas jälle vihma. Oli kallanud terve öö.

… Telegraph, Times, Mail, Independent, Guardian.

Omal ajal oli ta neile kõikidele kaastööd teinud. See polnud talle pähe karanud mõte, vaid pigem enamikul hommikutel, umbes sellisel kellaajal teda tööle õhutav teadlikkus: noorajakirjanik – rumal mõiste – Peterborough’s, seejärel paratamatu liikumine Londonisse ja suursündmuste muutuv tempo, krimi ja poliitika, enne kui ta neljakümne kaheksa aastasena väljateenitud positsioonile tõusis: iganädalane kolumn. Kui aus olla, siis kaks. Pühapäeviti ja kolmapäeviti. Regulaarsed kaastööd Question Timesile. Vaenuõhutajast aktsepteeritavaks teisitimõtlejaks; tuleb tunnistada, et tema puhul pikk teekond, aga see tegi saavutatu veelgi magusamaks. Kui ta oleks saanud oma elu ülevaatamiseks seisma panna, poleks tal eriti põhjust nuriseda.

Neil päevil ta ajalehtedele enam kaastöid ei kirjutanud. Ja kui taksojuhid ta ära tundsid, siis valedel põhjustel.

Beež vihmamantel praegu kõrvale heidetud, hõrenevad pruunikad juuksed püsiv aksessuaar – nagu ka tema ärritunud olek –, võttis Robert Hobden sulepealt korgi, lonksas piimakohvi ja asus tööle.

Akendest oli paistnud valgust. Ho teadis juba enne ukse avamist, et Slough House ei ole inimtühi. Seda polnud keeruline kindlaks teha – märjad jalajäljed trepikojas, vihma lõhn õhus. Kord täiskuu ajal jõuab Jackson Lamb kohale enne Ho’d; juhuslikud koidueelsed puhtterritoriaalsed ilmingud. Sa võid siin kummitada nii palju kui hing ihkab, andis Lamb talle sellega teada. Aga kui nad seinad maha kisuvad ja kondid kokku rehkendavad, leiavad nad kõige tipust minu omad. Jackson Lambi mittesallimiseks oli palju häid põhjuseid, aga see oli üks Ho lemmikutest.

Aga see siin polnud Lamb, või polnud Lamb üksinda. Üleval oli veel keegi.

Selleks võib olla Jed Moody, aga seda vaid unenägudes. Moody jaoks oli hea päeva algus pool kümme ja tavaliselt sobis ta millekski keerulisemaks kui kuum jook alles üheteistkümnest. Roderick Ho ei sallinud Jed Moodyt, aga probleem ei olnud selles: Moody ei eeldanudki, et ta kellelegi meeldib. Juba enne Slough House’i määramist oli tal ilmselt vähem sõpru kui rusikaid. Ho ja Moody said kabinetti jagades läbi küll: kumbki ei sallinud teist ja kumbki ei hoolinud sellest, et teine seda teab. Aga ei olnud võimalik, et Moody enne teda kohale on jõudnud. Kell oli alles vaevu seitse saanud.

Kõige tõenäolisemalt Catherine Standish. Ho’le ei meenunud, et Catherine Standish iial esimesena kohale oleks jõudnud, mis tähendas, et seda polnud kunagi juhtunud, aga tavaliselt saabus naine teisena. Ho kuuleks ukse valulikku avanemist ja seejärel naise pehmeid samme trepil ja seejärel mitte midagi. Naise kabinet oli kaks korrust kõrgemal – väikeses toas Lambi oma kõrval – ja vaateväljast väljas võis naise hõlpsalt unustada. Kui aus olla, siis võisid ta hõlpsalt unustada ka siis, kui ta otse sinu ees seisis. Võimalus naist tähele panna oli minimaalne. Seega polnud see tema.

Ho’le see sobis. Standish ei meeldinud talle.

Ta suundus teisele korrusele. Kabinetis riputas ta vihmamantli nagisse, lülitas arvuti sisse ja astus siis kööki. Trepil tundis ta ülevalt poolt kummalist haisu. Vihma hõng oli asendunud millegi roiskuvaga.

Kahtlusalused olid järgmised: Min Harper, kelle puhul oli tegemist närvilise nõdrameelsega, kes alatasa taskuid patsutas, et veenduda, et ta pole midagi ära kaotanud; Louisa Guy, kelle poole ei suutnud Ho pilkugi heita, ilma et talle oleks meenunud üle ääre ajav keedupott; Struan Loy, kontoritola – Ho ei sallinud ühtki neist, aga eriliselt jälestas ta just Loy’d: kontoritola on ootele pandud kuritegu – ja Kay White, kes tavatses jagada ülakorrusel tuba Catherine’iga, aga oli liigse lärmakuse eest allkorrusele pagendatud: suur aitäh, Lamb. Aitäh, et meil kõigil ülejäänutel piinelda lased. Kui sa ei suuda moori loba taluda, miks sa siis teda tagasi Regent’s Parki ei saada? Ainult et ükski neist ei naase Regent’s Parki, sest nad kõik olid seal mingi pahandusega hakkama saanud, jätnud luureteenistuse ajalukku inetu pleki.

Ja Ho teadis iga pleki kuju ja värvi: narkootikumid, joomarlus, liiderlikkus, poliitika ja reetmine – Slough House oli saladusi tulvil ja Ho teadis nende kõigi suurust ja ulatust, peale kahe.

Mis viis ta mõtted Sidile. Seal üleval võib olla Sid.

Ja mis puutus Sid Bakerisse: Ho ei teadnud, mis roima eest Sidi karistati. See oli üks kahest saladusest, millele ta polnud jälile saanud.

Ilmselt just seetõttu ta Sidi ei sallinudki.

Sellal kui veekann podises, mõtiskles Ho paari Slough House’i saladuse üle; mõtles närvilisele nõdrameelsele Min Harperile, kes oli unustanud salastatud teabega arvutiketta rongi. Mees oleks pääsenud, kui arvutiketta kotike poleks olnud erkpunane ja sinna poleks löödud templit Ülisalajane. Ta oleks pääsenud ka siis, kui selle leidnud naine seda BBC kätte poleks andnud. Mõningad asjad olid liiga head, et tõsi olla, välja arvatud juhul, kui need sinuga juhtusid: Min Harperi jaoks oli episood olnud uskumiseks liiga kohutav, aga see oli sellegipoolest just temaga juhtunud. Just seepärast oli Min oma kunagi paljulubava karjääri viimased kaks aastat veetnud teise korruse prügihundi eest vastutades.

Kannu tilast tõusis auru. Köök oli viletsalt ventileeritud ja laest pudenes alatasa krohvi. Mõne aja pärast kukub kogu lagi sisse. Ho valas kruusi teepakile vett. Päevad jagunesid just sellisteks lõikudeks: teekruusi täitmine või võileibade toomine, mis omakorda on jaotatud Slough House’i saladuste kordamiseks, peale kahe … Ülejäänud aja veedab Ho oma monitori ees, sisestades avalikult ammu suletud juhtumite andmeid, aga pühendades suurema osa ajast sellele, et jõuda jälile teisele saladusele, tollele, mis tema hinge näris ja tal öösiti magada ei lasknud.

Ta õngitses teepaki lusikaga välja ja viskas selle kraanikaussi ning seda tehes taipas ta: ma tean, kes on ülakorrusel. See on River Cartwright. See peab olema tema.

Talle ei tulnud pähe ühtki põhjust, miks Cartwright sel hommikutunnil kohal peaks olema, aga ikkagi: tehke panused. Ho panustas Cartwrightile. Just tema on praegu ülakorrusel.

Selles asi oligi. Ho ei sallinud River Cartwrighti silmaotsaski.

Ta viis kruusi oma lauale, kus tema monitor pildi ette oli võtnud.

Hobden asetas Telegraphi kõrvale, selle esilehel foto nägusid tegevast Peter Juddist. Ta oli teinud paar märkust saabuvate vahevalimiste kohta – varivalitsuse kultuuriminister oli esitanud lahkumisavalduse, sest möödunud jaanuaris saadud rabandused olid tema karjäärile kriipsu tõmmanud –, aga ei midagi enamat. Kui poliitikud vabatahtlikult ametist lahkuvad, väärib see uurimist, aga Robert Hobden oli sütitavate lugude loomisel kogenud tegija. Ta luges käsikirju ikka veel kui punktkirja, kus keelelised viperused andsid talle märku, kui teemaks olid keeluteatised ja millal Regent’s Parki kamp faktidele oma rasvased näpujäljed oli jätnud. Siin polnud ilmselt varjul mitte midagi – terviseprobleemi tagajärjel töölt lahkuv poliitik. Ja Robert Hobden usaldas oma vaistu. See, et sind enam ei avaldatud, ei tähendanud, et sa poleks enam ajakirjanik. Eelkõige siis, kui teadsid, et oled loole jälile saanud ja ainult ootad, et see igapäevauudiste lainevoogudest oma nina välja pistaks. Varem või hiljem tõuseb see pinnale. Ja kui see juhtub, saab ta kohe aru, millega on tegu.

Seni jätkab ta oma igapäevast uudistevoogude traalimist. Ega tal suurt muud polnudki teha. Hobdeni tutvused polnud enam need, mis varem.

Fakt on see, et Hobden oli heidik.

Ja ka see oli Regent’s Parki süü: omal ajal oli ta teinud kaastööd kõikidele nendele ajalehtedele, aga nuhid olid sellele lõpu teinud. Ja nüüd täitis ta oma hommikud Maxi juures seda kõmu jahtides … Nii juhtus, kui olid loole jälile saanud: pelgasid, et sellele peavad jahti ka kõik teised. Et sinu kõmulugu on ohus. Veelgi enam vastas see tõele siis, kui asjasse olid segatud ka nuhid. Hobden ei olnud nõdrameelne. Tema märkmik ei sisaldanud midagi, mis poleks avalikkusele teada; kui ta oma märkmeid koos spekulatsioonidega üles tähendas, salvestas ta need kõvaketta puhtana hoidmiseks mälupulgale. Ja juhuks, kui keegi seda temalt pihta püüab panna, oli tal varuks ka valepulk. Ta polnud paranoiline, aga ta polnud ka nõdrameelne. Möödunud ööl oma korteris ringi tammudes, peljates, et on midagi kahe silma vahele jätnud, oli ta mõttes käinud läbi kõik viimasel ajal aset leidnud kohtumised vestlust alustanud võõrastega, aga ei avastanud midagi. Siis oli ta käinud läbi muud kohtumised, oma eksnaise ja lastega, endiste kolleegide ja sõpradega, aga talle ei meenunud midagi. Kui Maxi juures välja jätta, ei soovinud talle keegi kena hommikut … Asi, mis tal kahe silma vahele oli jäänud, oli prügi väljaviimine, aga see oli talle lõpuks meenunud.

„Vabandage mind.”

See oli too kõrvallauas istuv punapea.

„Vabandage mind, ütlesin ma.”

Ilmnes, et ta räägib temaga.

Kalapalukesed. Viimane propagandapakike sisaldas kalapalukesi: mitte luid ja päid, mis viitaksid sellele, et leheneeger armastas süüa teha, vaid kõva tainast ja nahakilde ning söestunud krõpse, mis näitasid, et tema kohalik kulinaarialett ei olnud just kvaliteetne.

River oli suuremalt jaolt kogu pasa ära lahterdanud ning vihje mõõtu ei andnud sellest välja miski. Isegi hoolikalt kokku kägardatud märkmed ei avaldanud midagi enamat kui ostuloendid: munad, teepakid, mahl, hambapasta – kogu selle segaduse algupära. Ning spiraalköites märkmiku pappkaaned ei avaldanud midagi rohkemat, säilinud polnud ükski leht. Ta tõmbas näpuga üle kaane lootuses, et ehk on sinna süvistatud mingid kritseldused, aga ei tuvastanud midagi.

Läbi lae kostis põnts. Lambi meeliskutsung.

Nad polnud siin enam ainsad. Kell lähenes kaheksale; uks oli avanenud kaks korda ning ta oli kuulnud trepi tuttavat tervitusnaginat. Allpool vaibunud hääled olid kuulunud Roderick Ho’le. Ho saabus tavaliselt esimesena ja lahkus viimasena ning millele ta vahepeale jäänud tunnid kulutas, oli Riveri jaoks mõistatus. Kuigi tema lauda ümbritsevad koolapurgid ja pitsakarbid vihjasid sellele, et ta ehitab kindlust.

Teised sammud olid Riveri korrusest möödunud, mistõttu pidid need kuuluma Catherine Standishile. Ta jäi mõtlema naise perekonnanimele: Catherine Standish. Havisham oleks talle paremini sobinud. River polnud pruudikleitidega tuttav, aga samahästi oleks naine võinud patseerida ringi ämblikuvõrkudes.

Veel üks põnts ülakorruselt. Oleks tal luud käepärast olnud, oleks ta vastu põntsutanud.

Segadus oli migreeruma hakanud. Alguses oli see püsinud maha laotatud ajalehtedel, nüüd oli see levinud, kattes suurema osa Sidile kuuluvast põrandapoolest. Hais, olles demokraatlikum, oli täitnud terve ruumi.

Tükike apelsinikoort, seletamatu kui tohtri allkiri, lebas krussi tõmbunult laua all.

Veel üks põnts.

River tõusis kummikindaid käest võtmata püsti ja suundus ukse poole.

*

Ta oli viiskümmend kuus aastat vana. Kenad noored punapead ei rääkinud temaga. Aga kui Robert Hobden talle küsiva pilgu heitis, naeratas ja noogutas naine talle, andes märku avatusest, mida näitab üks loom teisele, kui ta midagi soovib või vajab.

„Kas saan teid kuidagi aidata?”

„Peaksin ühe asjaga tegelema? Ühe ülesandega?”

Mees ei sallinud säärast küsivat lähenemist. Kuidas noored teineteisele märku annavad, kui nad küsimusele vastust ootavad? Aga naisel olid tedretähnid ning piisavalt pluusinööpe oli lahti ja võis näha, et ka naise rinnad olid tedretähnilised. Rindade vahel rippus peenikese hõbeketi otsas medaljon. Naise sõrmusesõrm oli tühi. Ta pani sääraseid pisiasju tähele ka siis, kui need tema jaoks juba ammu tähtsuse olid kaotanud.

„Jah?”

„Panin pealkirja tähele? Teie lehel? Ühel teie lehtedest …”

Naine sirutas end ettepoole ja koputas Guardianile, tuues nii tedretähnid ja medaljoni pilgule lähemale. See polnud pealkiri, vaid eelreklaam päise kohal: kaasandes toodud intervjuule Russell T. Davisega.

„Minu väitekiri on meediakangelastest?”

„Otse loomulikult.”

„Kuidas palun?”

„Olge lahke.”

Ta tõmbas G2 emalehe vahelt välja ja ulatas selle naisele.

Naine naeratas kaunilt ja tänas teda ning mees pani tähele tema ilusaid sinakasrohelisi silmi ning kergelt pruntis alahuult.

Aga tagasi maha istudes ei pööranud ta oma kaunitele jäsemetele ilmselt piisavalt tähelepanu, sest järgmisel hetkel oli cappuccino’t kõikjal ja tema keelekasutus muutus ebadaamilikuks …

„Perse küll, andke mulle andeks …”

„Max!”

„Küllap ma …”

„Tule kuivatuslapiga siia!”

*

Catherine Standishi jaoks oli Slough House kui kaljurüngas Pincher Martinile: niiske, ebameeldiv, valuliselt tuttav ja miski, mille külge klammerduda, kui lained üle pea kokku hakkavad lööma. Aga ukse avamine nõudis vaeva. Seda pidanuks olema lihtne parandada, aga Slough House’i ei olnud võimalik puuseppa kohale kutsuda: selleks pidid sa täitma kinnisvara hooldusblanketi, taotlema raha kulude katteks, hankima heakskiidu saanud meistrimehele pääsuloa – allhanke korraldamine oli „majanduslikult mõistlik”, püsikorraldus selgitatav, aga taustauuringule kulutatavad summad muutsid selle ebamõistlikuks. Ja kui sa olid blanketid täitnud, pidid need Regent’s Parki edastama, kus neid loetakse, kinnitatakse, lüüakse tempel alla ja eiratakse. Seega pidi ta igal hommikul selle üle elama, suruma vastu ust, vihmavari ühes käes, võti teises, õlg vastu kaela surutud, et kott maha ei kukuks. Lootes kõik see aeg säilitada tasakaalu, kui uks avaneda suvatseb. Pincher Martinil läks veel hästi. Sel Atlandi ookeani kaljul polnud ühtki ust. Kuigi ka seal sadas.

Lõpuks andis uks oma tavalise äginaga järele. Ta peatus, et liigne vesi vihmavarjult maha saputada. Heitis pilgu taevasse. Ikka veel hall ja raske. Üks viimane saputus ja ta torkas vihmavarju käevangu. Esikus oli nagi, aga see oli hea võimalus oma vihmavarju enam mitte kunagi näha. Esimesel mademel märkas ta läbi pooleldi avatud ukse Ho’d laua taga istumas. Ta ei tõstnud pilku, aga Catherine teadis, et mees oli teda märganud. Ta teeskles omakorda, et polnud meest märganud, või vähemalt nii pidi see välja nägema. Tegelikult teeskles ta, et mees on tükk mööblit, ja see vajas veelgi vähem pingutust.

Järgmisel korrusel olid mõlemad kabinetiuksed suletud, aga Riveri ja Sidi ukse alt paistis valgust. Õhku risustas läppunud hais: roiskunud kala ja mädanevad juurviljad.

Oma kabinetis kõige ülemisel korrusel riputas ta vihmamantli varna, avas vihmavarju, et see korralikult kuivada saaks, ja küsis Jackson Lambi suletud ukselt, kas too soovib teed. Mingit vastust ei tulnud. Ta loputas veekannu puhtaks, täitis selle puhta veega ja pani keema. Tagasi kabinetis, käivitas ta arvuti, värvis huuled ja kammis pea.

Puudritoosist vastu vaatav Catherine oli alati oodatust kümme aastat vanem. Aga see oli tema, mitte kellegi teise viga.

Tema juuksed olid ikka veel blondid, aga ainult lähedalt vaadates, ja nii lähedale ei pääsenud keegi. Eemalt olid need hallid, ehkki ikka veel paksud ja lainjad; tema silmad olid sama tooni, jättes mulje, et ta hajub monokroomseks. Ta liikus vaikselt ja kandis sõjaeelse lasteromaani illustratsioonil leiduvaid riideid; tavaliselt kübarat; mitte kunagi teksasid ega pükse ega seelikuid, vaid alati kleite, mille varrukad olid randmest pitsilised. Kui ta puudritoosi näole lähemale tõstis, võis ta näha nahaaluseid kahjustusi, näha kortse, mille kaudu tema noorus välja oli lekkinud. Protsess, mida mõtlematud valikud kiirendanud olid, ehkki tagantjärele vaadates oli imekspandav, kui tihti polnud need üldsegi valikud, vaid lihtsalt üksteise järel tehtud sammud. Järgmisel aastal saab ta viiekümneseks. See tegi kokku päris palju üksteise järel tehtud samme.

Vesi kees. Ta valas endale tassi teed. Tagasi laua taga – ruumis, mida ta, tänu jumalale, kellegagi ei jaganud; sellest ajast, kui Kay White Lambi käsul allkorrusele oli pagendatud – jätkas ta sealt, kus eile pooleli oli jäänud, aruandega viimase kolme aasta jooksul Leedsi/ Bradfordi piirkonnas tehtud kinnisvaraostudest ristviidetega sama perioodi immigratsioonidokumentidele. Mõlemas lahtris korduvaid nimesid võrreldi Regent’s Parki avaldatud jälgimisaluste nimekirjaga. Catherine polnud leidnud veel ühtki häiret tõstvat nime, aga sooritas otsinguid ikkagi ja seadis siis tulemused päritoluriigi alusel ritta, Pakistan kõige ülemisel real. Olenevalt sellest, mis pilguga sa tulemusi vaatasid, olid need kas tõendid populatsiooni suvalisest ümberasumisest ja investeeringutest kinnisvarasse või graafik, mille alusel tekib lõpuks muster, mida mõistavad vaid Catherine’ist luureandmete kogumisahelas kõrgemal paiknevad isikud. Möödunud kuul oli ta koostanud sarnase aruande Suur-Manchesteri piirkonna kohta. Järgmiseks tuleb Birmingham või Nottingham. Kuller viib tema aruanded Regent’s Parki, kus, ta lootis, et andmebaasi kuningannad pööravad sellele rohkem tähelepanu kui tema hooldussoovidele.

Tunni möödudes tegi ta pausi ja harjas uuesti juukseid.

Viis minutit hiljem tuli River Cartwright ülakorrusele ja astus koputamata Lambi tuppa.

Tüdruk oli jalul ja suunas ajalehte omamoodi lehtrina kasutades cappuccino’t oma sülearvutist eemale ja Hobden tundis hetkeks omaniku ärrituspahvakut – see oli tema ajaleht, mida ta loetamatuks muundas –, aga see läks kohe üle, pealegi, nad vajasid lappi.

„Max!”

Hobden vihkas teatraalsust. Kuidas saavad inimesed nii saamatud olla?

Ta tõusis ja suundus leti poole, et siis märgata lappi käes hoidvat Maxi, kes hoidis oma naeratust punapeale, kes ikka veel tulemusetult Guardiani kasutas. „Pole mingit probleemi, ei mingit probleemi,” ütles ta naisele.

Tegelikult oli see probleem, mõtles Robert Hobden. Probleemiks oli kogu see sahmimine, kõikjale pritsinud kohv, kui kõik, mida tema ihkas, oli rahulikult hommikusi ajalehti lapata.

„Andke mulle andeks,” lausus tüdruk.

„Pole hullu midagi,” valetas ta.

Max ütles: „Näete. Kõik on korras.”

„Ma tänan teid,” vastas tüdruk.

„Toon teile uue.”

„Ei, ma võin maksta …”

Aga ka see polnud probleem. Punapea istus tagasi laua taha ja viipas vabandavalt kohvist läbi ligunenud lehele. „Kas toon teile uue …”

„Ei.”

„Aga ma …”

„Ei. See pole üldse oluline.”

Hobden teadis, et ta ei suuda sellistes olukordades jääda ei armulikuks ega muretuks. Ehk peaks võtma õppust Maxilt, kes oli jälle tagasi, hoides käes nende mõlema jaoks värskeid kohvitasse. Ta pomises tänusõnu. Punapea õhkas tänulikkusest, aga see kõik oli teesklus. Ta võinuks häbist maa alla vajuda, oleks hea meelega oma sülearvuti kokku pakkinud ja silmist kadunud.

Hobden tühjendas esimese tassi, asetas selle kõrvale. Võttis sõõmu teisest.

Kummardus The Timesi kohale.

River küsis: „Põntsutasid?”

Vaadates laua taga lösutavat Lambi, oli raske kujutada teda ette tööd tegemas; raske kujutada teda ette isegi püsti tõusmas või akent avamas.

„Kenad saialilled,” vastas Lamb.

Lagi oli katuse järgi längus. Sinna oli lõigatud ärkliaken, mille ette oli jäädavalt ruloo tõmmatud. Ja Lambile ei meeldinud ka laevalgustus, mistõttu oli ruumis hämar; peamiseks valgusallikaks oli telefoninumbrite kataloogide kuhjale asetatud laualamp. Kabineti asemel meenutas see pigem peiduurgast. Lauanurgal seisev raske kell tiksus rahulolevalt. Seinal olev korgist teadetetahvel oli mattunud tõenäoliselt allahindluskupongide alla; mõned neist olid nii kollaseks ja krussi tõmbunud, et ei saanud enam mingil juhul kehtivad olla.