Читать книгу Koera süda - Mihhail Bulgakov - Страница 4

Paljud maailmakirjanduse suurkujud olid hariduselt ja elukutselt hoopis arstid: Rabelais, Tšehhov, Cronin jpt. Ja veel — kõik need kirjanikud, kes olid või on elukutselt arstid, kipuvad olema head satiirikud või humoristid. Võrratu satiirik oli ka 20. sajandi vene kirjanduse suurkuju Mihhail Bulgakov (15. V 1891 — 10. III 1940).

Mihhail Bulgakov, rahvuselt venelane, sündis Kiievis. Siin ta kasvas, käis koolis ja lõpetas 1916. a. ülikooli, ja nagu juba öeldud, õppis meditsiini. Aasta pidas ta tohtriametit maal (Smolenski kubermangus), siis tegi kaks aastat sama Kiievis, kuid aastast 1919 pühendab ta end jäägitult kirjandusele. Algaja kirjaniku fantaasia arenguks oli ju ajastu vägagi soodne, selles vallas polnud Suur Oktoober kitsi, raskused kerkisid vaid avaldamisega. Bulgakovi esimesed satiirilised jutustused ilmusid kord ühes, kord teises ajalehes või ajakirjas. 1924. a. alustas ajaleht “Nakanune” isegi tema romaani “Valge kaardivägi” avaldamist järjejutuna. Kõik läks nagu hästi, ka eraldi raamat “Diaboliaad” ilmus 1925. a., siis aga valmis autoril jutustus “Koera süda”, millest hakkas peale nn. Bulgakovi jaht. Käsikiri jõudis tolleaegse Moskva linna täitevkomitee esimehe Lev Kamenevi kätte, kelle resolutsioon oli napisõnaline: “Trükkida ühelgi juhul ei tohi!” Tuleks vist lisada veel kaks fakti: kirjanik elas aastast 1921 Moskvas, ja et 1924. a. suleti ajaleht “Nakanune”, jäi ka romaani “Valge kaardivägi” avaldamine pooleli. Ajavahemikul 1925—1955 Bulgakovit NSV Liidus ei avaldatud.

Avaldama hakati teda alles Hruštšovi sula aegu. Brežnevi ajastul ilmus küll “Meister ja Margarita”, kuid kärbetega. Vahepealse soosiva suhtumise Bulgakovisse kasutasid oskuslikult ära meie “Loomingu Raamatukogu” ja “Eesti Raamat”: eesti keeles ilmusid “Saatuslikud munad” (1968), “Teatriromaan” (1965), “Meister ja Margarita” (1968), “Härra de Molière’i elu” (1978) ja “Koera süda” (1988). “Pühameeste sepitsusi” (nimetusega “Molière”) mängiti Noorsooteatris 80. aastate lõpul.

Ometigi oli Bulgakov tuntud ka 30. aastatel Moskvas, eriti just dramaturgina. Saladuseks jääb vaid, miks diktaator Stalin Bulgakovit säästis. Ka oma töökoha (režissööri assistent) Moskva Akadeemilises Kunstiteatris sai kirjanik Stalini enda soovitusel. Selles asjas tavatses Bulgakov ise jutustada järgmist anekdooti.

...Ühel ilusal päeval tuleb väsinud ja tülpinud Bulgakov Stalini juurde.

“Võta istet, Miša. Miks sa nii nukker oled? Mis lahti on?”

“Näete, näidendi sain valmis.”

“Siis peab ju rõõmustama, kui näidendi valmis said. Milleks siis nukrutseda?”

“Lavastada ei taheta, Jossif Vissarionovitš.”

“Aga kus sa lavastada tahaksid?”

“Kunstiteatris loomulikult, Jossif Vissarionovitš.”

“Milline korralagedus valitseb meie teatrites! Ära muretse, Miša. Võta istet.”

Stalin võtab telefonitoru.

“Preili! Kuulete, preili?... andke mulle Kunstiteater! Kunstiteater andke mulle!... Hallo! Kunstiteater?... Kas kuulete?... Stalin siinpool... Kuulete?”

Stalin pahandab ja hingab pahaselt torusse.

“Mingid tõprad istuvad meil Side Rahvakomissariaadis. Ikka juhtub neil seal midagi... Preili, andke mulle uuesti Kunstiteater. Veel kord Kunstiteater, ütlen ma teile selges vene keeles!... Kes seal on?... Kunstiteater? Kuulake, ärge pange toru ära, Stalin räägib! Kus direktor on?... Kuidas surnud?... Just praegu suri ära?... Vaat sulle lugu, nii nõrganärviline rahvas meil!”

Anekdoot jõudis meieni Konstantin Paustavski mälestuste kaudu.

Ajastu miljöö kirjeldamiseks oleks pikem jutt üleliigne.

Head lugemist teile!

Lauri Leesi