Читать книгу Koera süda - Mihhail Bulgakov - Страница 5

U-u-u-u-uau-uau-uauu! Oh vaadake mind ometi, ma hukkun. Kangialuses ulub tuisk mulle surmapalvet ja mina ulun talle kaasa. Ma olen surmalaps, surmalaps. Räpase kokamütsiga lurjus – Rahvamajanduse Kesknõukogu teenistujate normtoitlustamise söökla kokk – lärtsatas mulle keeva vett peale ja kõrvetas ära mu vasaku külje. On alles siga, ja ise veel proletaarlane. Issand jumal küll, kui valus mul on! Keev vesi võttis lausa luudeni läbi. Nüüd ma ulun ja ulun, aga mis see ulgumine aitab.

Ja mis ma talle ette jäin? Kas ma tõesti söön Rahvamajandusnõukogu paljaks, kui tuhnin väheke seal solgiaugus? Ilge ahnepäits. Vaadake mõnikord tema molu: ta on enda laiaks söönud nagu padakonn. Vaskmoluga varganägu. Neid inimesi küll! Keskpäeval kostitas see kokamüts mind keeva veega, praegu kisub juba hämaraks, kell on umbkaudu neli pärast lõunat, nagu võib arvata sibulalõhna järgi, mis jõuab siia Pretšistenka tuletõrjekomandost. Tuletõrjujad söövad õhtuks putru, nagu te teate. See on küll see päris viimane värk, just nagu seened. Tuttavad penid Pretšistenkalt on rääkinud, et Neglinnõi tänavas restoranis “Baar” pakutakse valverooga: seeni pikantses kastmes, 3 rubla 75 kopikat portsjon. Selleks peab küll iseäralik maitse olema – sama hästi võiks kalossi lakkuda. U-u-u-u...

Külg valutab hirmsasti ja mu edasine karjäär on mulle päevselge: homme tekivad haavandid, ja lubatagu küsida, millega ma neid ravima hakkan? Suvel võib Sokolniki parki lipata, seal kasvab üht isevärki, väga mõnusat rohtu, peale selle saab pargis päris ilma tasuta vorstikontsusid järada, kodanikud loobivad rasvaseid pabereid laiali, lakud isu täis. Ja kui seal poleks seda vanaätti, kes soiub kuuvalgel lava peal “oo, armas Aida”, nii et võtab südame alt õõnsaks, siis oleks seal ütlemata tore. Aga kuhu sa praegu lähed? Kas on teile saapaga taguotsa virutatud? On küll. Telliskiviga vastu ribisid olete saanud? Rohkem kui kulub. Kõik on ära proovitud, olen oma saatusega leppinud, ja kui ma praegu nutan, siis ainult kehalise valu ja külma tõttu, sest mu hingejõud pole veel kustunud... Koera hing on visa.

Ainult mu keha on muserdatud, pekstud ja piinatud, inimesed on seda küllalt mõnitanud. Sest milles see asi on - nagu ta keeva vett sähmas, võttis see kohe karva maha ja järelikult pole sel vasakul küljel vähimatki kaitset. Ma võin täitsa kergesti kopsupõletiku saada, ja kui ma selle saanud olen, kodanikud, kärvan ma nälga. Kopsupõletikuga peab lamama trepikojas eestrepi all, aga kes hakkab siis minu, maaslamava vallalise koera asemel mööda prügikaste kolistama ja peatoidust otsima? Saab see kops mul tõmbust, pean ma kõhuli roomama, jään nõrgaks ja iga spets võib mu kepiga maha lüüa. Ja kojamees, raha rinnas, veab mu jalgupidi välja ja viskab vankrisse...

Kõikidest proletaarlastest on kojamehed kõige ilgemad elajad. Inimjätised, see kõige madalam kategooria. Kokkasid tuleb ette mitmesuguseid. Võtta näiteks kadunud Vlass Pretšistenkalt. Kui palju on ta elusid päästnud. Haiguse ajal on ju kõige olulisem pala süüa saada. Ja nii olla olnud, teavad vanad penid rääkida, et viskab see Vlass kondi, ja kondil ikka lihasuutäis küljes. Olgu tema päralt taevariik, sest tema oli ikka tõeline isiksus, krahvide Tolstoide härrastekokk, aga mitte mõni mats sealt Normtoitlustuse Nõukogust. Mis nad seal normtoitlustuses kõik ära teevad, see käib üle igasuguse koeramõistuse. Nad kaabakad keedavad ju kapsasuppi haisvast soolalihast, aga nood vaesekesed ei tea midagi. Jooksevad sinna, pugivad, lakuvad.

Mõni masinakirjutaja saab oma IX järguga neli ja pool tšervoonetsit kuus, tõsi küll, armuke kingib talle sinna juurde fildepärssukad. Aga kui palju mõnitamist peab ta sellesama fildepärsi eest kannatama. Ega mees temaga ju mingit tavalist viisi kasuta, nõuab armastamist prantsuse moodi. Omavahel öeldes on need prantslased ikka tõprad küll. Kuigi sööma on nad ägedad, ja puha punase veiniga. Jah... Nii see masinakirjutajanna siis lippabki sinna, ega nelja ja poole tšervoonetsiga ju “Baari” ei lähe. Talle ei jätku kinoskäimisekski, aga kinoskäimine on ometigi naiste elus see ainus lohutus. Väriseb teine, krimpsutab nina ja sööb... Mõelda vaid, nelikümmend kopikat kahe roa eest ja need kaks rooga pole ühtekokku viitteist kopikatki väärt, sest ülejäänud kakskümmend viis kopikat on majandusjuhataja ära varastanud. Ja temale on hoopis teistsugust toitu tarvis. Tal pole parempoolse kopsu tipuga asjad korras, prantsuse nippide pinnal on tal naistehaigus, ametikohas arvati palgast maha, sööklas söödeti sisse roiskunud liha, ja sealt ta tulebki, tema see on... Lippab kangialusesse, armukese sukad jalas. Jalad on külmad, kõht saab tuult, sest karvkate on tal kehv nagu minulgi ja ta kannab õhukesi pükse, paljas pitsipuru. Räbalad armukese meeleheaks. Paneks ta flanellpüksid jalga, prooviks vaid, mees kohe röökima: miks sinus elegantsi ei ole! Mul on oma Matrjonast isu täis, küllalt olen ma flanellpükstega vaeva näinud, nüüd on lõpuks minu aeg tulnud. Nüüd olen ma esimees ja kõik, mis ma kokku varastan, kulutan naiste ihu, vähjakaelakompude ja Abrau-Durceau peale. Sest olen nooruses küllalt nälgida saanud, aitab mulle küll, ja hauatagust elu pole olemas.

Kahju on mul temast, oh kui kahju! Aga endast on mul veel rohkem kahju. Ma ei ütle seda kui egoist, oh ei, vaid sellepärast, et meie tingimused ei ole tegelikult ikka sugugi võrdsed. Temal on vähemasti kodus soe, aga mina, jah, mina... Kuhu on mul minna? U-u-u-u-u!...

“Kutsa, kutsa, kutsa! Šarik, kuule, Šarik... Mis sa niutsud, vaeseke? Kes sulle liiga on teinud? Oeh...”

Vinge tuisk, see nõiamoor, kolistas värava kallal ja uhas oma luuaga preilile vastu kõrvu. Keerutas seeliku põlvini, näitas kreemikaid sukki ja halvasti pestud pitspesu kitsukest viirgu, lämmatas sõnad ja mattis koera endasse.

Jumal küll... Missugune ilm... Oih... Ja kõht valutab. See on muidugi soolaliha, see soolaliha. Millal see kõik ometi ükskord lõpeb?

Pea kummargil, sööstis preili rünnakule, murdis värava vahelt välja ja tänaval tegi tuisk temaga tirelit, pillutas ja keerutas, kuni lumekeeris ta kaasa viis.

Peni jäi kangialusesse, kõrvetatud külg valu täis, litsus enda vastu külma müüri, nii et hing jäi kinni, ja tegi kindla otsuse, et ta ei lähe siit enam kuhugi, kärvab siinsamas kangialuses. Meeleheide rõhus ta maadligi. Tema meel oli nii kibe, südamevalu, üksindus ja hirm nii suured, et koerapisarad, peenikesed nagu tanguterad, pudenesid silmist ja kuivasid otsekohe. Rikutud küljel oli karv viltjateks kokkukülmunud kamakateks vanunud, nende vahelt paistsid pahaendelised punased kõrvetuslaigud. Kui vaimuvaesed, nürimeelsed ja julmad on kokad. “Šarik” – ütles see neiuke... No mis kuradi Šarik tema ka on? Šarik on ümmargune, ületoidetud ja rumal, sööb herkuloputru ja pärineb kuulsatest vanematest, aga tema on tokerjas, räsitud solge, lahja ringiaeleja, kodutu krants. Nojah, hea sõna eest olgu ta igatahes tänatud.

Heledasti valgustatud poes üle tänava mürtsatas uks ja selle vahelt ilmus nähtavale kodanik. Just nimelt kodanik ja mitte seltsimees, pigem koguni – ja kõige tõenäolisemalt – härrasmees. Tuleb lähemale, ja selge see, härrasmees. Te arvate viimati, et ma otsustan palitu põhjal? Jama. Palitut kannavad praegusel ajal üsna paljud proletaarlased. Tõsi küll, kraed pole need õiged, sellest ei maksa rääkidagi, kuid eemalt vaadates võib segi ajada. Silmad on need, mida ei saa segi ajada, ei ligidalt ega kaugelt. Oo, silmad on üks väga oluline asi. Just nagu baromeeter. Kõik paistab ära – kelle südames valitseb suur põud, kes võib sulle heast-paremast saapaninaga ribide vahele virutada ja kes on ise kõige ees hirmul. Seda viimast orjahinge ongi vahel mõnus pahkluust näksata. Kardad, jah, – säh sulle. Kui kardad, ju siis oled ära teeninud... r-r-r... auhh-auhh...

Härrasmees astus tuisukeerises kindlal sammul üle tänava ja võttis suuna kangialusesse. Jaa, jaa, sellest paistab tõesti kõik välja. See mees haisvat soolaliha pugima ei hakka, ja kui seda talle kuskil lauale tuuakse, teeb ta sihukese skandaali, kirjutab lehte: mulle, Filipp Filippovitšile, on kõlbmatut toitu pakutud.

Ta jõuab lähemale, järjest lähemale. See mees saab volilt süüa ega varasta, see mees ei hakka jalaga virutama, aga ei karda ka ise kedagi, ei karda sellepärast, et tema kõht on alati täis. See härrasmees on vaimutöö tegija, tal on teravatipuline habemetutt nagu prantslasel ja hallid vurrud, uhked ja kohevad nagu prantsuse rüütlitel, kuid tuisk toob tema juurest santi lõhna. Sekka veel sigarit.

Mis imevägi see küll pidi olema, mis teda Keskliidu Kooperatiivipoodi ajas? Juba on ta siin... Mida ta otsib? U-u-u... Mida võis ta osta tollest närusest poeuberikust, temapäralt on ju terve Ohhotnõi Rjad? Misasja? Vors-ti. Härra, kui te vaid näeksite, millest seda vorsti tehakse, ei astuks te selle poe ligigi. Andke see vorst mulle.

Peni kogus oma viimase jõunatukese kokku ja roomas meeletuna kangialusest kõnniteele. Tuisk paugutas otsekui püssi tema pea kohal, heiskas õhku lõuendile maalitud hiigeltähed: “Kas noorendamine on võimalik?”

Loomulikult on see võimalik. Vorstilõhn noorendas mind silmapilk, kergitas kõhu maast lahti, uhas palavate lainetena mu kaks ööpäeva paastunud magu, see oli lõhn, mis võitis ära haigla; pipra ja küüslauguga hakitud märaliha jumalik lõhn. Ma tunnen, ma tean, tema kasuka parempoolses taskus on vorst. Ta seisab minu ees. Oo, mu käskija! Heida mulle pilk. Ma olen suremas. Oh seda meie orjahinge, nurjatumat saatust!

Peni tuli kõhuli roomates nagu siug, tema silmist tilkusid pisarad. Pange tähele, koka kätetöö. Aga te ei anna seda mulle miski hinna eest. Oh, ma tunnen ju väga hästi neid rikkaid inimesi! Ja ometigi – mis teil sellega teha on? Milleks on teil tarvis mädanevat hobuseliha? Ei taevas, ei põrgus, vaid ainult Moskvas kaubandusvõrgus võib seesugust mürki saada. Ja teie olete ju täna hommikust söönud, teie olete maailmakuulus teadusetäht tänu meeste sugunäärmetele. U-u-u... Mis küll ometi siin ilmas kõik sünnib? Paistab, et hinge heita on vist veel vara ja meelt heita on tõesti patt. Lakun tal käsi, mis mul muud üle jääb.

Salapärane härrasmees kummardus koera ligi, kuldraamid tema silmade ümber välgatasid ja ta otsis parempoolsest taskust välja valge pikerguse nutsaku. Pruune kindaid käest võtmata keeras ta lahti paberi, mille tuisk kohe oma meelevalda haaras, ja murdis tüki vorsti, mis kannab nimetust “Kraakovi eriline”. Tüki andis koerale. On alles omakasupüüdmatu isik! U-u-u!

“Vhüit-vhüit,” vilistas härrasmees ja käskis:

“Võta! Šarik, Šarik!”

Jälle Šarik. Nimi ära pandud. Aga kutsuge, nagu heaks arvate. Teie nii erakordse teguviisi tõttu.

Peni lõmpsas silmapilk vorstinaha ümbert, lõi nuuksatades hambad kraakovi maiuspalasse ja kugistas selle lupsti alla. Vorst ja lumi läksid tal veel hingekurkugi, nii et vesi tuli silma, sest oma suures apluses pidi ta äärepealt ka nöörijupi alla neelama. Veel ja veel lakun ma teie kätt. Suudlen pükse, mu heategija!

“Aitab esialgu küll...” Härrasmees rääkis nii järsult, nagu jagaks ta käske. Ta kummardus Šarikule lähemale, vaatas talle uurivalt silma ja kobas äkki oma kindas käega hellalt ja intiimselt koera kõhu alt.

“Ahhaa,” ütles ta paljutähendavalt, “kaelarihma ei ole ja see on väga kena, just sind mul vaja ongi. Tule minuga kaasa.” Ta nipsutas sõrmi. “Vhüit-vhüit!”

Tulla teiega kaasa? Kas või maailma otsa. Taguge mind oma viltsaabastega, ma ei ütle sõnagi vastu.

Kogu Pretšistenkal särasid tänavalaternad. Külg valutas talumatult, kuid Šarikul läks see aeg-ajalt meelest, sest ta oli tervenisti üheainsa mõtte võimuses – et see imeline kasukaga nägemus tal rahvamurrust käest ei kaoks ja et saaks mingil moel oma ustavust ja armastust üles näidata. Ja mööda Pretšistenkat kuni Obuhhovi põiktänavani sai ta oma seitse korda sellega hakkama. Suudles botikuid, Mjortvõi põiktänava hakul kohutas metsiku ulgumisega üht daami sedavõrd, et too posti otsa istuli vajus, paar korda kiunus haledalt, et kaastunne tema vastu ei kahaneks.

Mingi nurjatu, siberi vurhvi karvane hulkurkass kargas vihmaveetoru alt välja ning tabas tuisust hoolimata vorstilõhna ära. Šarikul läks silme ees mustaks, kui ta mõtles, et see jõukas veidrik, kes kangialustest haavatud penisid üles korjab, võib viimati, mine sa hullu tea, ka selle varganäo kaasa võtta, ja siis tuleb Moskva kaubandusvõrgu saadust veel jagama hakata. Sellepärast näitas ta kassile nii vihaselt hambaid, et too ronis põhisedes nagu auklik voolik mööda toru teise korruse kõrgusele. Hr-r-r-r... auhh! Kao siit! Kust neid vorstitooteid nii palju võetakse, et igasugu kaakidele jagub, kes mööda Pretšistenkat ringi seerivad.

Härrasmees pani ustavust tähele ning üsna pritsimaja ees, mille aknast kostis metsasarve meeldivat jorinat, andis penile teise tüki vorsti, nüüd juba pisema, alla kahe loodi.

On vast veidrik. Tahab mind meelitada. Ärge muretsege! Ega mina ei kao ise kuhugi. Tulen teie järel, kuhu iganes käsite.

“Vhüit-vhüit-vhüit! Siia!”

Obuhhovisse? Olge lahked. See põiktänav on meile otsast otsani teada.

Vhüit-vhüit! Siia? Suurima rõõ... No ei, lubage. Ei. Siin on ju uksehoidja. Ja sellest halvemat asja pole ilma peal olemaski. Kojamehest mitu korda ohtlikum. Täiesti äraneetud tõug. Kassidest jälgim. Kuldtressidega nahanülgija.

“Ära nüüd pelga ühti, tule aga.”

“Tere õhtust, Filipp Filippovitš.”

“Tere, Fjodor.”

On see alles isik. Taevane arm, kelle sa ometi oled mu teele juhatanud, mu koerasaatust! Mis isik see niisugune on, kes tohib tänavalt korjatud koera uksehoidjast mööda elamukooperatiivi majja tuua? Vaadake ometi seda nadikaela – ei ühtki sõna, ei ühtki liigutust! Tõsi küll, pilk on tal mornipoolne, kuid üleüldiselt on ta päris ükskõikne oma kuldtressidega mütsirummu all. Just nagu peaksidki asjad just nii olema. Austus, härrased, see on suur austus! Nojah, ja mina astun tema seltsis ja tema järel. Kas said külge hakata? Laku panni. Küll lööks praegu hambad proletaarlase rakkus jalga. Meiesuguste alatise mõnitamise eest. Kui palju sa oled mulle harjaga vastu nina äianud, mis?

“Tule, tule!”

Saame aru, saame aru, ärge muretsege. Teie ees ja meie järel. Näidake ainult tee kätte, mina juba maha ei jää, olgugi et külg mulle hirmsat valu teeb.