Читать книгу Meister ja Margarita - Mihhail Bulgakov - Страница 5

Ühel tavatult lämbel kevadisel õhtutunnil tulid Moskvas Patriarhi tiikide juurde kaks kodanikku. Üks neist, umbes neljakümneaastane hallis suveülikonnas mees, oli väikest kasvu, tumedajuukseline, ümarik, palja pealaega, oma soliidset pikivaoga kaabut kandis ta käes, hoolikalt raseeritud näol olid tohutud mustade sarvraamidega prillid. Teine oli õlakas, ruugete salkus juustega noormees, kuklasse lükatud ruuduline soni peas. Tal oli seljas ruuduline särk, jalas kortsunud valged püksid ja mustad võimlemiskingad.

Esimene neist polnud keegi muu kui Mihhail Aleksandrovitš Berlioz, paksu kirjandusajakirja toimetaja ja Moskva ühe suurima kirjandusliku assotsiatsiooni, mida lühendatult nimetati MASSOLIT-iks, juhatuse esimees, tema noor kaaslane aga oli poeet Ivan Nikolajevitš Ponõrev, kes avaldas oma luuletusi Bezdomnõi varjunime all.

Jõudnud hiirekõrvus pärnade alla, tormasid kirjanikud kõigepealt kireva putka juurde, millel ilutses silt „Õlu ja karastusjoogid”.

Jah, peab kohe mainima selle masendava maiõhtu esimest kummalist iseärasust. Ei putka juures ega kogu alleel, mis kulges paralleelselt Malaja Bronnaja tänavaga, polnud ühtegi inimest. Sellel lämbel õhtutunnil, kui palavus mattis hinge, kui päike oli Moskva tuliseks kütnud ja vajus nüüd kuivas vines kuhugi Sadovaja ringtee taha, sel õhtutunnil ei olnud keegi tulnud pärnade alla pargipingile istuma: alleel polnud inimhingegi.

„Andke pudel narsaani,” palus Berlioz.

„Narsaani ei ole,” vastas naine putkast miskipärast solvunult.

„Kas õlut on?” uuris Bezdomnõi, endal hääl kähe.

„Õlut tuuakse hiljem,” vastas naine.

„Mida teil siis on?” küsis Berlioz.

„Aprikoosijooki, aga see on soe,” ütles naine.

„Andke siis sedagi, aga kähku!...”

Aprikoosijook ajas jõudsasti kollast vahtu ja ümberringi lõi lõhnama nagu juuksuri juures. Literaadid kustutasid janu ja hakkasid kohe luksuma, maksid joogi eest ja istusid pingile, nägu tiigi ja selg Bronnaja tänava poole.

Nüüd juhtus teine kummaline asi, aga sedapuhku ainult Berlioziga. Äkki lakkas ta luksumast, süda võpatas ja vajus hetkeks kuhugi, hakkas siis jälle lööma, kuid nüüd oli temasse nagu mingi nüri nõel torgatud. Pealegi haaras Berliozi täiesti põhjendamatu, kuid nii tugev hirmuhoog, et tal tuli tahtmine otsekohe Patriarhi tiikide juurest jalga lasta.

Berlioz heitis piinatud pilgu ümberringi, mõistmata, mis teda oli kohutanud. Ta kahvatas, pühkis taskurätiga laupa ja mõtles: „Mis minuga lahti on? Niisugust asja pole kunagi varem juhtunud... süda jukerdab... olen üle töötanud... Ju vist on aeg kõik kuradile saata ja Kislovodskisse sõita...”

Äkitselt tihenes põuane õhk tema ees ning sellest õhust tekkis ülikummalise väljanägemisega läbipaistev kodanik. Väikest pead kattis džokimüts, seljas oli tal kitsapoolne, samuti läbipaistev ruutus pintsak... Kodanik oli pikk, aga õlgadest kiitsakas, uskumatult kõhn ja ta näol, pange tähele, oli irvitav ilme.

Berliozi elu oli kujunenud nii, et ta polnud harjunud ebatavaliste nähtustega. Ta läks näost veelgi valgemaks, vahtis, silmad punnis, ja mõtles meeltesegaduses: „Ei või olla!...”

Kuid paraku oli ta olemas, see pikk mees, kes paistis läbi ja kõikus maad puudutamata tema ees vasakule ja paremale.

Nüüd hakkas Berliozil nii jube, et ta sulges silmad. Ja kui ta nad uuesti avas, siis nägi ta, et kõik on lõppenud, kangastus kadunud, ruuduline isand haihtunud ja ka nüri nõel südamest läinud.

„Ptüi, kurat!” ütles toimetaja. „Kas tead, Ivan, ma oleksin praegu äärepealt kuumarabanduse saanud! Nägin koguni midagi hallutsinatsioonitaolist...” Ta püüdis muiata, aga tema silmades vilkus veel ärevus ja käed värisesid. Kuid aegapidi ta rahunes, lehvitas endale taskurätiga tuult ja alustas päris reipalt: „Niisiis...”, jätkates vestlust, mille oli katkestanud aprikoosijook.

Nagu hiljem selgus, vesteldi Jeesus Kristusest. Lugu oli selles, et toimetaja oli luuletajalt tellinud ajakirja järgmisesse numbrisse pika usuvastase poeemi. Ivan Nikolajevitš kirjutas poeemi valmis, ja isegi väga kiiresti, aga kahjuks ei jäänud toimetaja sellega sugugi rahule. Bezdomnõi oli oma poeemi peategelast, see on Jeesust, kujutanud väga mustades värvides, ja ometi oli toimetaja arvates vaja poeem põhjalikult ümber teha. Praegu pidas toimetaja autorile peaaegu loengut Jeesuse kohta, et rõhutada luuletaja põhilist viga.

On raske öelda, millega Ivan Nikolajevitš alt läks, kas oli see tema ande liiga võimas kujutlusjõud või see, et asi, millest ta kavatses kirjutada, oli talle täiesti võõras, kuid Jeesus tuli tal välja nagu elav, kunagi olemas olnud, kuid loomult, tõsi küll, üsna ebameeldiv Jeesus.

Berlioz aga tahtis luuletajale selgeks teha, et peamine pole see, milline Jeesus oli, kas ta oli hea või halb, vaid see, et Jeesust kui isikut pole maailmas üldsegi olemas olnud ja kõik jutud temast on lihtsalt väljamõeldised, kõige tavalisemad müüdid.

Peab märkima, et toimetaja oli palju lugenud mees ja viitas oma kõnes väga asjatundlikult antiikajaloolastele, näiteks kuulsale Aleksandria Philonile ja hiilgava hariduse saanud Josephus Flaviusele, kes kumbki polnud kunagi poole sõnagagi maininud Jeesuse olemasolu. Soliidset eruditsiooni ilmutades teatas Mihhail Aleksandrovitš muu seas luuletajale ka seda, et see koht Tacituse „Annaalide” viieteistkümnenda raamatu 44. peatükis, kus räägitakse Jeesuse hukkamisest, on vaid hilisem võltsing ja juurdekirjutus.

Luuletaja, kellele see kõik oli uudiseks, kuulas Mihhail Aleksandrovitši hoolega, tema vilkad rohelised silmad vaatasid toimetajale otse näkku ning ta ainult luksatas harva, kirudes sosinal aprikoosijooki.

„Ei ole ühtegi idamaist religiooni,” seletas Berlioz, „kus poleks tegemist süütu neitsiga, kes toob ilmale jumala. Ja ka kristlased ei mõelnud välja midagi targemat ja lõid täpselt samuti oma Jeesuse, keda tegelikult pole kunagi elanud. Just seda ongi vaja rõhutada.”

Berliozi hele tenorihääl kandus laiali mööda inimtühja alleed, ja mida kaugemale Mihhail Aleksandrovitš oma jutuga jõudis – ta oli aga juba sealmaal, kuhu võib kaelamurdmist kartmata tungida vaid väga haritud inimene –, seda rohkem huvitavat ja kasulikku sai luuletaja teada egiptuse Osirisest, õnnistusrikkast jumalast, Taeva ja Maa pojast, ning foiniikia jumalast Tammuzist ja Mardukist ja isegi vähem tuntud julmast jumalast Huitzilopochtlist, keda omal ajal olid väga austanud asteegid Mehhikos.

Ning just siis, kui Mihhail Aleksandrovitš jutustas luuletajale, kuidas asteegid voolisid tainast Huitzilopochtli kujukest, ilmus alleele inimene.

Hiljem, kui tõtt-öelda oli juba liiga hilja, esitasid mitmed asutused selle mehe isikukirjelduse. Nende kirjelduste võrdlemine paneb tahtmatult imestama. Nii oli esimeses öeldud, et see oli väikest kasvu mees, tal olid kuldhambad ning ta lonkas paremat jalga. Teises aga kirjutati, et see oli kohutavalt pikk mees, hambakroonid olid tal plaatinast ja ta lonkas vasakut jalga. Kolmas teatas lühidalt, et erilisi tundemärke ei olnud.

Tuleb tunnistada, et ükski nendest kirjeldustest ei kõlba kuhugi.

Kõigepealt: kirjeldatu ei longanud ei paremat ega vasakut jalga, polnud ei väike ega kohutavalt pikk, vaid lihtsalt pikka kasvu. Mis puutub hammastesse, siis vasakul olid tal plaatinast ja paremal kullast kroonid. Tal oli seljas kallis hall ülikond, jalas välismaised, ülikonnaga ühte värvi kingad. Hall barett oli uljalt ühele kõrvale lükatud, kaenla all oli kepp, mille must nupp kujutas puudli pead. Välimuse järgi võis teda pidada veidi üle neljakümne aasta vanaks. Suu oli kuidagi kõver. Habe korralikult aetud. Juuksed tumedad. Parem silm must ja vasak millegipärast roheline. Kulmud mustad, aga üks oli teisest kõrgem. Ühesõnaga – välismaalane.

Möödudes pingist, millel istusid toimetaja ja poeet, heitis välismaalane neile silmanurgast pilgu, peatus siis ja istus äkki kõrvalpingile, paari sammu kaugusele sõpradest.

„Sakslane...” mõtles Berlioz.

„Inglane...” mõtles Bezdomnõi, „tohoo pele, ja tal pole kinnastega palav!”

Välismaalane heitis pilgu kõrgetele majadele, mis nelinurgana piirasid tiiki, kusjuures võis aru saada, et ta on siin esimest korda ja et see koht pakub talle huvi.

Ta pilk peatus ülemistel korrustel, mille aknaklaasidelt peegeldus silmipimestav, kildudeks murdunud ja Mihhail Aleksandrovitši jaoks igaveseks loojuv päike, vaatas siis allapoole, kus aknaid kattis juba videvikuvari, naeratas heatahtlikult, vidutas silmi, pani käed kepi nupule ja toetas nendele lõua.

„Sul, Ivan,” seletas Berlioz, „on väga hästi ja satiiriliselt välja tulnud näiteks Jeesuse, jumalapoja sündimine, aga asja tuum on ju selles, et enne Jeesust sündis terve hulk jumalapoegi, näiteks foiniiklaste Adonis, früügialaste Attis, pärslaste Mitra. Lühidalt öeldes aga pole ühtegi neist sündinud ega olemas olnud, sealhulgas ka Jeesust, ja on vaja, et sa sündimise asemel või siis näiteks Hommikumaa tarkade tuleku asemel kujutaksid absurdseid kuuldusi sellest sündimisest... Muidu jätab su poeem mulje, et ta tõepoolest sündis!...”

Siinkohal tegi Bezdomnõi katse piiri panna teda piinavale luksumisele, hoidis hinge kinni, mistõttu luksatas hoopis hullusti ja valjusti, ning samal hetkel katkestas Berlioz oma jutu, sest välismaalane oli äkki püsti tõusnud ja tuli kirjanike poole.

Need vaatasid teda üllatunult.

„Vabandage, palun,” lausus tundmatu võõrapärase aktsendiga, kuid muidu õigesti, „kuigi ma pole teiega tuttav, julgen siiski... sest teie õpetatud vestlus käsitleb nii huvitavat küsimust, et...”

Ta võttis viisakalt mütsi peast ja sõpradel ei jäänud muud üle kui tõusta ja kummardada.

„Pigem on ta prantslane...” mõtles Berlioz.

„Poolakas?...” mõtles Bezdomnõi.

Peab kohe lisama, et juba esimestest sõnadest peale jättis välismaalane luuletajale eemaletõukava mulje, Berliozile ta aga pigem meeldis, see tähendab, päriselt just ei meeldinud, aga... kuidas seda nüüd öelda... Berliozis oleks ta nagu äratanud huvi.

„Kas lubate istet võtta?” küsis välismaalane viisakalt ja sõbrad nihkusid tahtmatult teineteisest eemale; välismaalane istus nobedasti nende vahele ja sekkus kohe vestlusse.

„Kui ma õigesti kuulsin, siis te suvatsesite öelda, et Jeesust ei ole olemas olnud?” küsis välismaalane, sihtides oma vasaku, rohelise silmaga Berliozi.

„Jah, te kuulsite õigesti,” vastas Berlioz viisakalt, „just seda ma ütlesin.”

„Oh kui huvitav!” hüüatas välismaalane.

„Mida kuradit tal vaja on?” mõtles Bezdomnõi tusaselt.

„Ja teie nõustusite oma vestluskaaslasega?” uuris tundmatu, pöördudes paremale, Bezdomnõi poole.

„Sajaprotsendiliselt!” kinnitas luuletaja, sest talle olid meeltmööda keerulised ja piltlikud väljendused.

„Imetlusväärne!” hüüatas kutsumata vestluskaaslane, piilus millegipärast varga kombel ringi ja ütles oma madalat häält summutades: „Vabandage, et ma nii pealetükkiv olen, aga ma sain nii aru, et te kõigele lisaks ei usu ka Jumalat?” Ta tegi ehmunud näo ja lisas: „Vannun, ma ei ütle seda kellelegi!”

„Jah, me ei usu Jumalat,” vastas Berlioz välisturisti ehmatuse üle muiates, „ja sellest võib täiesti vabalt rääkida.”

Välismaalane naaldus pingi seljatoele ja küsis uudishimust lausa väriseval häälel:

„Te olete ateistid?”

„Jah, me oleme ateistid,” vastas Berlioz naeratades, Bezdomnõi aga mõtles vihaselt: „Küll ajab ligi, väljamaa ahv sihuke!”

„Oh kui kena!” hüüdis imelik välismaalane pead keerutades ja kord ühe, kord teise literaadi otsa vaadates.

„Meie maal ei üllata ateism kedagi,” ütles Berlioz viisakalt nagu diplomaat, „enamik meie elanikkonnast on teadlikud inimesed ja on ammu loobunud uskumast muinasjutte Jumalast.”

Nüüd sai välismaalane hoopis imeliku tembuga hakkama: ta tõusis püsti ja surus jahmunud toimetajal kätt, lausudes ise järgmised sõnad:

„Lubage teid kogu südamest tänada!”

„Mis eest te teda tänate?” päris Bezdomnõi silmi pilgutades.

„Väga tähtsa uudise eest, mis mulle kui rändurile pakub erakordset huvi,” selgitas veider välismaalane, näpp tähendusrikkalt püsti.

Tähtis uudis avaldas rändurile nähtavasti sügavat mõju, sest ta libistas ehmunud pilgu üle majade, nagu kardaks ta leida iga akna taga ateisti.

„Ei, inglane ta ei ole,” arvas Berlioz, Bezdomnõi aga mõtles:

„Ma tahaksin teada, kus ta selle vene keele nii peenelt on ära õppinud,” ja jäi jälle tusaseks.

„Aga lubage siiski küsida,” lausus välismaalane pärast mõnda aega kestnud murelikku mõtisklust, „kuidas siis suhtuda Jumala olemasolu tõestustesse, mida, nagu me teame, on täpselt viis?”

„Mis parata,” vastas Berlioz kahetsevalt, „ükski nendest tõestustest ei maksa midagi ja inimkond on nad ammu arhiivi andnud. Te peate ju nõustuma, et mõistuse valdkonnas ei saa olla ühtki Jumala eksisteerimise tõestust.”

„Braavo!” hüüdis välismaalane. „Braavo! Te kordate vana Immanueli mõtet selle asja kohta. Aga naljakas lugu: see rahutu vanamees tegi maatasa kõik viis tõestust ja lõi siis nagu iseenda üle irvitamiseks omaenda, kuuenda tõestuse!”

„Kanti tõestus,” pareeris haritud toimetaja peenelt naeratades, „ei ole samuti veenev. Ega Schiller ilmaaegu öelnud, et Kanti arutlused selles küsimuses võivad rahuldada vaid orje, ja Strauss naeris selle tõestuse lihtsalt välja.”

Berlioz kõneles ja mõtles ise: „Kes ta niisugune küll on? Ja miks ta räägib nii hästi vene keelt?”

„Niisuguse tõestuse eest oleks tulnud see Kant kinni võtta ja kolmeks aastaks Solovkisse saata!” partsatas täiesti ootamatult Ivan Nikolajevitš.

„Ivan!” sosistas Berlioz piinlikkust tundes.

Kuid välismaalast ei üllatanud sugugi ettepanek saata Kant Solovkisse, vastupidi, ta sattus sellest vaimustusse.

„Just nii, just nii,” karjus ta ning tema vasak, roheline silm, mis vaatas Berliozi poole, välkus, „see oleks talle just paras koht! Ma ju ütlesin talle tookord hommikueine ajal: „Saagu teie tahtmine, professor, aga te olete midagi veidrat välja mõelnud. See võib küll ilmatu tark olla, aga on hirmus segane. Teie üle hakatakse naerma.’”

Berlioz pungitas silmi. „Hommikueine ajal... Kantile?... Mis jama ta ajab?” mõtles ta.

„Aga Solovkisse,” jätkas välismaalane, keda ei häirinud Berliozi hämmeldus, luuletaja poole pöördudes „ei ole teda kuidagi võimalik saata seepärast, et ta viibib juba üle saja aasta hoopiski kaugemas paigas, kui seda on Solovki, ja sealt teda kätte saada ei ole kohe kuidagi võimalik, uskuge mind.”

„Kahju küll!” kostis norida armastav luuletaja vastu.

„Ka mul on kahju,” kiitis tundmatu silma välkudes takka ja jätkas: „Aga mind vaevab hoopis teine küsimus: kui Jumalat ei ole, kes siis, küsin ma, juhib inimese elu ja üldse korraldab kõike maa peal?”

„Inimene ise juhibki,” kiirustas Bezdomnõi vihaselt vastama sellele, ausalt öeldes mitte just väga selgele küsimusele.

„Andke andeks,” kostis tundmatu leebelt, „aga selleks et juhtida, peab ometi olema täpne plaan mingi vähegi pikema aja peale. Lubage küsida, kuidas saab inimene juhtida, kui tal pole võimalik koostada mingit plaani isegi naeruväärselt lühikese aja peale, ütleme näiteks tuhande aasta peale, rääkimata sellest, et ta ei või pead anda isegi oma homse päeva eest? Tõepoolest,” pöördus tundmatu nüüd Berliozi poole, „kujutage näiteks ette, et teie hakkate juhtima, korraldama teiste ja enda asju ja saate sellest alles maigu suhu, ning äkki selgub, et teil on... kheh... kheh... kopsusarkoom...” Siinkohal välismaalane naeratas magusalt, nagu pakuks mõte kopsusarkoomist talle lõbu. „Jah, sarkoom...” kordas ta kõlavat sõna, pilutades silmi nagu kass päikese käes, „ja teie juhtimisel on lõpp! Mitte kellegi saatus peale enda oma ei paku teile enam huvi. Sugulased hakkavad teile valetama, teie aga tunnete, et midagi on korrast ära, ja tormate õpetatud arstide juurde, siis soolapuhujate ja võib-olla koguni ennustajate juurde. Nii üks kui teine ja ka kolmas on täiesti mõttetu, nagu te isegi aru saate. Ja kõik see lõpeb traagiliselt: mees, kes alles hiljuti arvas, et ta midagi juhib, lamab äkki liikumatult puukastis ja ligimesed, mõistes, et lamajast pole enam mingit kasu, põletavad ta ahjus ära. Võib aga veelgi hullemini minna. Näiteks kavatseb inimene sõita Kislovodskisse,” siinkohal vaatas välismaalane silmi pilutades Berliozile otsa, „aga ei saa sellist, esimesel pilgul päris tavalist reisigi tehtud, sest äkki ta libastub asja ees, teist taga tänaval ja jääb trammi alla! Kas te tõesti tahate öelda, et inimene ise sättis kõik nii? Kas poleks õigem arvata, et teda juhib hoopis keegi teine?” Ja välismaalane naeris imelikult.

Berlioz kuulas pingsa tähelepanuga ebameeldivat juttu sarkoomist ja trammist ning teda hakkasid häirima piinavad mõtted. „Ta ei ole välismaalane! Ta ei ole välismaalane!” mõtles Berlioz. „Ta on hirmus pentsik tüüp... aga kes ta niisugune on?”

„Ma näen, te tahaksite suitsetada?” pöördus tundmatu ootamatult Bezdomnõi poole. „Millist suitsu te eelistate?”

„Kas teil on siis igasuguseid või?” küsis mornilt poeet, kellel olid paberossid otsa saanud.

„Milliseid te eelistate?” kordas tundmatu.

„„Meie Marki”,” vastas Bezdomnõi tigedalt.

Tundmatu võttis kähku taskust portsigari ja pakkus Bezdomnõile.

„„Meie Mark”.”

Ei toimetajat ega ka poeeti üllatanud niivõrd see, et portsigaris oli tõepoolest „Meie Mark”, kuivõrd portsigar ise. See oli hästi suur, tukatkullast, ning kaanel läigatas lahtitegemise hetkel sinise ja valge tulekeelena briljantkolmnurk.

Literaadid mõtlesid kumbki isemoodi – Berlioz arvas „Ei, ta on siiski välismaalane!” ja Bezdomnõi „Vaata kuradit! Mis sa kostad!”

Poeet ja portsigari omanik panid suitsu ette, Berlioz aga, kes ei olnud suitsetaja, keeldus tänades.

„Peab talle vastama,” otsustas Berlioz, „et jah, inimene on surelik, keegi ei vaidle ju vastu. Aga asi pole selles...”

Ent ta ei jõudnud neid sõnu veel öelda, kui välismaalane lausus:

„Jah, inimene on surelik, aga see ei ole veel nii hirmus.

Halb on see, et vahel tabab surm teda ootamatult, selles see nali ongi! Ja kas võib üldse keegi kindla peale öelda, mida ta teeb täna õhtul?”

„Absurdselt püstitatud küsimus...” mõtles Berlioz endamisi ja vaidles vastu:

„Noh, see on juba liialdus. Tänane õhtu on mul enam-vähem täpselt teada. Muidugi mõista, kui mulle Bronnaja tänaval katuselt kivi pähe kukub...”

„Asja ees, teist taga,” segas tundmatu enesekindlalt vahele, „ei kuku kivi kunagi ega kellelegi pähe. Muide, uskuge mind, teie ei pruugi kivi küll karta. Teid ootab teistsugune surm.”

„Võib-olla teate ka, missugune nimelt,” päris Berlioz täiesti loomuliku irooniaga, laskudes sellesse tõepoolest absurdsesse vestlusse, „ja ütlete mulle?”

„Meelsasti,” lausus tundmatu. Ta mõõtis pilguga Berliozi, nagu kavatseks talle ülikonda õmblema hakata, pomises läbi hammaste midagi nagu: „Üks, kaks... Merkuur teises kojas... kuu on loojunud... kuus – õnnetus... õhtu – seitse...” Ning teatas valjusti ja rõõmsalt: „Teil lõigatakse pea otsast!”

Bezdomnõi vahtis jultunud võõrale otsa, silmad metsikult ja tigedalt pungis, Berlioz aga küsis virilalt naeratades:

„Ja kes lõikab? Vaenlased? Intervendid?”

„Ei,” vastas vestluskaaslane, „vene naine, kommunistlik noor.”

„Hm...” urahtas tundmatu naljast ärritatud Berlioz, „vabandage, aga see on küll väheusutav.”

„Palun ka mind vabandada,” vastas välismaalane, „aga nii see on. Ah jaa, tahaksin teilt küsida, kui see saladus ei ole, mida te täna õhtul teete?”

„Saladus see ei ole. Lähen nüüd koju Sadovaja tänavasse, ja õhtul kell kümme on MASSOLIT-is koosolek, mida ma juhatan.”

„Ei, see on täiesti võimatu,” oli välismaalane kategooriline.

„Kuidas nii?”

„Aga sellepärast,” vastas välismaalane ja vaatas pilukil silmi taevasse, kus mustad linnud õhtujaheduse saabumist aimates joonistasid hääletuid poognaid, „et Annuška ostis juba päevalilleõli, ostis ja jõudis selle ka maha pillata. Nii et koosolek jääb ära.”

On täiesti mõistetav, et pärnade alla sigines nüüd vaikus.

„Andke andeks,” lausus Berlioz lühikese pausi järel ja piilus jama ajava välismaalase poole, „mis on sellel pistmist päevalilleõliga... ja missugune Annuška?”

„Päevalilleõliga on sellel niipalju pistmist...” tegi äkki suu lahti Bezdomnõi, kes oli nähtavasti nõuks võtnud kutsumata vestluskaaslasele sõja kuulutada. „Kodanik, kas teil on kunagi olnud juhust viibida vaimuhaiglas?”

„Ivan!...” hüüatas Mihhail Aleksandrovitš vaikselt.

Kuid välismaalane ei olnud põrmugi solvunud, ta puhkes lustakalt naerma.

„On, ja isegi korduvalt!” hüüdis ta naerdes, kuid ei pööranud poeedilt pilku, milles polnud naeru varjugi. „Ma olen pea kõikjal olnud! Kahju ainult, et mul ei tulnud pähe professorilt küsida, mis asi on skisofreenia. Nii et küsige seda tema käest juba ise, Ivan Nikolajevitš!”

„Kust te minu nime teate?”

„Jumal hoidku, Ivan Nikolajevitš, kes siis teid ei tunne?” Välismaalane tõmbas taskust välja eilse „Literaturnaja Gazeta” ja Ivan Nikolajevitš nägi kohe esimesel leheküljel oma pilti ning selle all enda värsse. Veel eile oli see tema kuulsust ja populaarsust tõendav ajaleht luuletajale rõõmu valmistanud, nüüd aga tegi talle tuska.

„Vabandage,” ütles ta ja ta nägu värvus punaseks, „aga kas te ei ootaks natuke? Ma tahaksin sõbrale paar sõna öelda.”

„Oo, heameelega!” hüüdis tundmatu. „Siin pärnade all on nii hea olla, ja pealegi pole mul kuhugi kiiret.”

„Tead mis, Miša,” sosistas luuletaja, kui ta oli Berliozi kõrvale vedanud, „ta ei ole mingi välisturist, vaid spioon. See on vene emigrant, kes on kuidagiviisi siia pääsenud. Küsi talt dokumente, muidu laseb jalga...”

„Arvad või?” sosistas ehmunud Berlioz ja mõtles: „Tal on õigus!”

„Võid mind uskuda,” kähistas poeet talle kõrva sisse, „mängib lolli, et midagi välja uurida. Kuuled, kuidas ta vene keelt räägib.” Poeet piilus silmanurgast tundmatut – äkki paneb see plehku. „Lähme peame ta kinni, muidu laseb veel jalga...”

Ja luuletaja vedas Berliozi kättpidi pingi juurde.

Tundmatu ei istunud enam pingil, vaid seisis selle kõrval, käes õhuke tumehallide kaantega raamat, heast plingist paberist ümbrik ja visiitkaart.

„Vabandage, et ma vaidlustuhinas unustasin end tutvustada. Siin on minu visiitkaart, pass ja kutse tulla Moskvasse konsulteerima,” ütles tundmatu väärikalt ja vaatas teraselt mõlema literaadi otsa.

Viimastel oli väga piinlik. „Kurat, ära kuulis...” mõtles Berlioz ja andis viisaka käeliigutusega mõista, et dokumentide esitamiseks pole mingit vajadust. Kuni välismaalane neid toimetajale pakkus, jõudis luuletaja visiitkaardilt välja lugeda ladina tähtedega trükitud sõna „professor” ja perekonnanime esitähe „W”.

„Väga meeldiv,” pobises toimetaja kohmetult ja välismaalane pistis dokumendid taskusse.

Suhted olid seega jälle head ja kõik kolm istusid uuesti pingile.

„Olete meile konsultandiks kutsutud, professor?” küsis Berlioz.

„Jah, konsultandiks.”

„Kas te olete sakslane?” uuris Bezdomnõi.

„Ah et mina?” küsis professor üle ja jäi äkki mõttesse. „Jah, vist tõepoolest sakslane...” ütles ta.

„Te räägite pagana hästi vene keelt,” märkis Bezdomnõi.

„Oo, ma olen üldse polüglott ja oskan väga paljusid keeli,” vastas professor.

„Ja mis on teie eriala?” tahtis teada Berlioz.

„Minu erialaks on must maagia.”

„Säh sulle...” vilksatas mõte läbi Mihhail Aleksandrovitši pea.

„Ja... teid kutsuti meile seoses sellega?” küsis ta kogeldes.

„Jah, sellepärast kutsutigi,” kinnitas professor ja selgitas: „Siin leiti riiklikus raamatukogus ühe maagi, Aurillaci Gerberti autentsed käsikirjad kümnendast sajandist. Nüüd on vaja, et ma need läbi vaataksin. Ma olen ainuke selle ala eriteadlane maailmas.”

„Ahhaa! Te olete ajaloolane?” küsis Berlioz suure kergendustunde ja lugupidamisega.

„Jah, olen küll,” kinnitas õpetlane ja lisas äkki asja ees, teist taga: „Täna õhtul juhtub Patriarhi tiikide juures huvitav lugu!”

Toimetaja ja luuletaja hämmeldus oli suur, professor aga viipas nad sõrmega lähemale, ja kui nad tema poole kummardusid, ütles sosinal:

„Pidage silmas, et Jeesus oli olemas.”

„Vaadake, professor,” kostis Berlioz sunnitult naeratades, „me austame teie suuri teadmisi, aga ise oleme selles küsimuses teisel seisukohal.”

„Pole vaja mingeid seisukohti,” vastas kummaline professor, „lihtsalt ta oli olemas, ja ongi kõik!”

„Peab ju ometi tõestama...” alustas Berlioz.

„Tõestada pole siin midagi,” vastas professor ja alustas vaikselt, kusjuures tema aktsent oli äkki kadunud: „Kõik on üsna lihtne: ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul...”