Читать книгу Meister ja Margarita - Mihhail Bulgakov - Страница 6

Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.

Maailmas polnud asja, mida prokuraator oleks rohkem vihanud kui roosiõli lõhna, ja nüüd ennustas kõik halba päeva, sest see lõhn jälitas prokuraatorit varavalgest peale. Prokuraatorile näis, et roosilõhna levitavad aias kasvavad küpressid ja palmid, et vastikut roosilõhna immitseb ka nahkrakmete ja konvoi leha sekka. Lossi tagant kõrvalhoonetest, kuhu oli paigutatud koos prokuraatoriga Jeršalaimi saabunud Kaheteistkümnenda Välkleegioni esimene kohort, kandus aia ülemise platsi kaudu sammaskäiku suitsu ja selle kirbe suitsuhõngu hulka, mis andis tunnistust, et kokad on hakanud tsentuuriatele lõunat tegema, segunes samuti vänget roosilõhna.

„Oh suured jumalad, miks te mind küll nuhtlete? Ei ole mingit kahtlust! See on seesama, jälle seesama, see äravõitmatu, õudne tõbi hemikraania, mis paneb pool pead valutama. Selle käest pole pääsu, selle vastu ei aita ükski rohi. Katsun pead mitte liigutada.”

Mosaiikpõrandale purskkaevu juurde oli juba tõstetud tugitool, prokuraator võttis kellegi poole vaatamata istet ja sirutas käe välja. Sekretär pani väljasirutatud kätte aupaklikult tüki pärgamenti. Suutmata valulist grimassi tagasi hoida, laskis prokuraator pilgul kiiresti üle kirjutatu libiseda, andis pärgamendi sekretärile ja ütles vaevaliselt:

„Kohtualune on pärit Galileast? Kas tetrarh on asja uurinud?”

„Jah, prokuraator,” vastas sekretär.

„Ja tulemus?”

„Ta keeldus asja kohta otsust langetamast ja saatis Sanhedriini surmaotsuse teile kinnitamiseks,” seletas sekretär.

Prokuraatori põsk tõmbles, kui ta tasa ütles:

„Tooge süüalune sisse.”

Otsekohe tõid kaks leegionäri aiast rõdule sammaste vahele umbes kahekümne seitsme aastase mehe ja panid ta seisma prokuraatori istme ette. Mehel oli seljas vana ja katkine helesinine kitoon. Valget pearätti hoidis koos üle otsaesise tõmmatud rihm, käed olid seotud selja taha. Mehe vasak silm oli siniseks löödud, suunurk oli marraskil ja kuivanud verega koos. Mees vaatas prokuraatorit äreva uudishimuga.

See vaikis viivu ja küsis siis tasa aramea keeles:

„See olid siis sina, kes ässitas rahvast Jeršalaimi templihoonet maha kiskuma?”

Prokuraator istus nagu kivikuju, ainult ta huuled paotusid veidi, kui ta rääkis. Prokuraator oli nagu kivikuju sellepärast, et ta kartis liigutada pead, mida puuris põrgulik valu.

Seotud kätega mees kummardus veidi ettepoole ja hakkas rääkima:

„Hea inimene! Usu mind...”

Kuid prokuraator katkestas teda otsekohe, ilma et oleks end liigutanud või häält tõstnud:

„Sa nimetad mind heaks inimeseks? See on eksitus. Kogu Jeršalaim sosistab, et ma olen verejanuline koletis, ja see on täiesti õige.” Ta lisas niisama ühetooniliselt: „Saatke siia tsentuurio Rotitapja.”

Kõigile tundus, et rõdul läks pimedamaks, kui esimese tsentuuria tsentuurio Marcus, keda hüüti ka Rotitapjaks, prokuraatori ette astus. Rotitapja oli leegioni pikimast mehest pea jagu pikem ja õlgadest nii lai, et varjas täielikult päikese, mis seisis alles üsna madalal.

Prokuraator rääkis tsentuurioga ladina keeles:

„Kurjategija ütles mulle „hea inimene”. Viige ta siit korraks minema ja tehke talle selgeks, kuidas tuleb minuga kõnelda. Vigaseks ärge lööge.”

Ja kõik peale liikumatu prokuraatori saatsid pilguga Marcus Rotitapjat, kes vangile käeviipega märku andis, et see temaga kaasa tuleks.

Rotitapjat saadeti pilkudega kõikjal, kuhu ta iganes läks, sest ta oli nii pikk, ja kui teda nähti esmakordselt, siis ka sellepärast, et tsentuurio nägu oli moonutatud: germaanlaste sõjanui oli lömastanud ta nina.

Marcuse rasked sammud kõmisesid mosaiikpõrandal, kinniseotud mees astus hääletult tema kannul ja seejärel jäi sammaskäigus nii vaikseks, et oli kuulda, kuidas all aias kudrutavad tuvid ja vesi purskkaevus laulab vulinal oma keerulist ja kaunist laulu.

Prokuraatoril tuli tahtmine püsti tõusta, meelekoht veejoa alla pista ja niiviisi seisma jääda. Kuid ta teadis, et seegi ei tooks talle kergendust.

Kui Rotitapja oli vangi sammaste vahelt alla aeda viinud, võttis ta pronkskuju jalamil seisva leegionäri käest nuudi ja lõi suuremat hoogu võtmata vangile vastu õlgu. Tsentuurio liigutus oli hooletu ja kerge, kuid kinniseotud mees prantsatas maha, nagu oleks tal jalad alt niidetud, ta ahmis õhku, tema näost kadus viimne kui verepiisk ja pilgus kustus mõte.

Ainult vasaku käega tõstis Marcus mahakukkunu kergelt üles nagu tühja koti, pani jalgadele ja ütles läbi nina konarlikus aramea keeles:

„Rooma prokuraatorile tuleb öelda hegemoon. Muid sõnu mitte tarvitada. Seista sirgelt. Said sa minust aru, või pean ma sind veel lööma?”

Vangi põlved nõtkusid, kuid ta tuli endaga toime, veri valgus põskedesse tagasi, ta tõmbas hinge ja vastas kähedalt:

„Ma sain sinust aru. Ära löö mind.”

Hetk hiljem seisis ta jälle prokuraatori ees.

Kõlas tuhm, haige hääl:

„Nimi?”

„Minu nimi?” kostis vang tõtlikult, väljendades kogu oma olemusega valmisolekut asjalikult vastata ja mitte enam viha äratada.

Prokuraator ütles poolihääli:

„Oma nime ma tean. Ära tee ennast rumalamaks, kui sa oled. Sinu nimi.”

„Ješua,” vastas vang kiiresti.

„On sul hüüdnimi?”

„Ha-Notsri.”

„Kust sa pärit oled?”

„Gamala linnast,” vastas vang, peanoogutusega mõista andes, et kuskil kaugel temast paremat kätt, põhja pool, asub Gamala linn.

„Kes sa sünnilt oled?”

„Ma ei tea täpselt,” vastas vang varmalt, „ma ei mäleta oma vanemaid. Mulle on räägitud, et mu isa oli süürlane...”

„Kus on su elupaik?”

„Mul ei ole kindlat elupaika,” vastas vang häbelikult, „ma rändan linnast linna.”

„Seda saab öelda lühemalt, üheainsa sõnaga – hulgus,” ütles prokuraator ja küsis: „On sul omakseid?”

„Ei ole kedagi. Olen maailmas üksinda.”

„Tunned sa kirja?”

„Jah.”

„Oskad sa mõnda keelt peale aramea keele?”

„Jah. Kreeka keelt.”

Paistes laug kerkis, kannatusevines silm uudistas vangi. Teine silm jäi suletuks.

Pilatus hakkas rääkima kreeka keeles:

„See olid siis sina, kes tahtis templihoonet maha lõhkuda ja ässitas rahvast seda tegema?”

Vangi nägu elavnes jälle, tema silmadest kadus ehmatus ja ta vastas kreeka keeles:

„Mina, hea...” vangi silmades vilksatas õudus, sest ta keel oleks äärepealt vääratanud, „mina, hegemoon, pole eluilmas tahtnud templihoonet maha lõhkuda ja pole ka kedagi sellele mõttetule teole ässitanud.”

Sekretäri näole, kes madala lauakese kohal kummargil olles vangi sõnu üles tähendas, tekkis hämmastus. Ta kergitas pead, kuid kummardus kohe jälle pärgamendi kohale.

„Pühade puhul koguneb sellesse linna hulk igasuguseid inimesi. Nende seas on maage, astrolooge, ettekuulutajaid ja mõrtsukaid,” prokuraatori hääl oli ühetooniline, „ning tuleb ette ka valetajaid. Sina näiteks oled valetaja. Siin on selgelt kirjas: ässitas templihoonet maha lõhkuma. Nii on tunnistanud inimesed.”

„Need head inimesed,” alustas vang, lisades kiiresti „hegemoon”, ja jätkas: „pole midagi õppinud ja ajasid segi kõik, mis ma rääkisin. Ma hakkan üldse pelgama, et see segadus võib kesta väga pikka aega. Ja see tuleb ainult sellest, et ta minu juttu valesti üles kirjutab.”

Saabus vaikus. Nüüd vaatasid mõlemad valust piinatud silmad vangi raske pilguga.

„Kordan sulle, ja viimast korda, ära teeskle hullu, röövel,” lausus Pilatus leebelt ja ühetooniliselt, „sinu juttu pole palju kirja pandud, kuid nendest ülestähendustest piisab, et sind üles puua.”

„Ei, ei, hegemoon,” ütles vang – ta oli üleni pingul soovist ennast uskuma panna –, „see on üks kitsenahast pärgamendiga mees, kes aina käib ja kirjutab. Ma vaatasin ükskord seda pärgamenti ja kohkusin ära. Ma pole iial rääkinud niisuguseid asju, nagu tal kirjas oli. „Põleta ära oma pärgament, ma palun sind,” vannutasin ma teda. Aga ta kiskus selle mul käest ja jooksis minema.”

„Kes see oli?” küsis Pilatus põlastavalt ja katsus meelekohta.

„Leevi Matteus,” oli vang meelsasti nõus seletama. „Ta oli maksukoguja, ma kohtasin teda esimest korda suure tee ääres Betfages, seal, kuhu ulatub nurgake viigipuuaeda, ja alustasin juttu. Alguses oli ta minu vastu vaenulik ja koguni solvas mind, see tähendab, arvas, et solvab, nimetades mind koeraks.” Vang naeratas. „Mina ei näe küll selles loomas midagi nii halba, et oleks põhjust selle sõna pärast solvuda...”

Sekretär katkestas kirjutamise ja vaatas vargsi üllatunult üles, aga mitte vangi, vaid prokuraatori poole.

„...aga kui ta oli mind kuulanud, muutis ta meelt,” jätkas Ješua, „viskas lõpuks raha tee peale ja ütles, et tuleb minu seltsis rändama...”

Pilatus muigas ühe näopoolega, kollased hambad irevil, ja keeras end pead liigutamata sekretäri poole:

„Oh vägev Jeršalaim! Mis imeasju siin küll ei kuule! Maksukoguja, kas kuulete, maksukoguja viskas raha tee peale!”

Et sekretär ei teadnud, mida vastata, pidas ta vajalikuks jäljendada Pilatuse muiet.

„Ta ütles, et siitpeale on raha talle vastik,” selgitas Ješua Matteuse imelikku tegu ja lisas: „Sestsaadik on ta minu kaaslane.”

Muie ikka veel näol, vaatas prokuraator vangi ja seejärel päikest, mis all paremal kauge hipodroomi ratsanikukujude kohal visalt kõrgemale kerkis, ja mõtles äkki tüdimuses ja vaevas, et kõige lihtsam oleks see imelik röövel rõdult minema saata, kui öelda vaid kaks sõna: „Üles puua.” Saata minema ka konvoi, minna sammaskäigust lossi, käskida tuba pimedaks teha ja vajuda asemele, nõuda külma vett ja kutsuda peni Banga, et talle haledal häälel kaevata hemikraania üle. Ahvatlev mõte mürgist vilksatas äkki prokuraatori valutavas peas.

Silmad hägused, vaatas ta vangi ja oli mõnda aega vait, piinatult meenutades, miks seisab tema ees Jeršalaimi kõrvetava hommikupäikese käes see segipekstud näoga vang ja missuguseid täiesti tarbetuid küsimusi talle veel esitada tuleb.

„Leevi Matteus?” küsis haige kähedalt ja sulges silmad.

„Jah, Leevi Matteus,” kuulis ta kõrget piinavat häält.

„Mis see siis ikkagi oli, mida sa turul rahvale templi kohta rääkisid?”

Vastaja hääl – Pilatusele tundus, et see ta meelekohta puurib – sünnitas talumatut piina. See hääl seletas:

„Ma ütlesin, hegemoon, et vana usu tempel variseb põrmu ja tema asemele kerkib uus tõe tempel. Ma ütlesin nii, et see oleks arusaadavam.”

„Ja miks sina, hulgus, eksitad turu peal rahvast ja võtad suu täis tõest, millest sul aimugi pole? Mis on tõde?”

Selle peale mõtles prokuraator: „Oh jumalad! Ma küsin ta käest asju, mida kohtus tarvis ei lähe... mu mõistus on mind maha jätnud...” Talle viirastus uuesti nõu, pilgeni täis tumedat vedelikku. „Mürki, andke mulle mürki!”

Ja jälle kuulis ta häält:

„Tõde on kõigepealt selles, et sul valutab pea, ja valutab nii koledasti, et su meelekindlus on kadunud ja sa mõtled surmale. Sul pole jõudu minuga rääkida, sul on raske mind vaadatagi. Tahtmatult olen ma praegu sinu timukas ja see kurvastab mind. Sa ei saa millelegi mõelda ja igatsed vaid seda, et tuleks sinu koer, ilmselt ainuke olevus, kellesse sa oled kiindunud. Aga su piinad lõpevad kohe, peavalu läheb üle.”

Sekretär vahtis vangi, silmad pärani, ja unustas sõna lõpuni kirjutamata.

Pilatus tõstis piinatud pilgu vangile ja nägi, et päike on juba üsna kõrgel hipodroomi kohal, et üks päikesekiir on hiilinud sammaskäiku ja jõuab kohe Ješua viltusõtkutud sandaalideni ja et vang püüab ennast päikese eest varju hoida.

Prokuraator tõusis püsti, haaras mõlema käega peast kinni ja hetkeks kerkis ta kollakale siledaks aetud näole õudus. Kuid tahtepingutusega sai ta sellest otsekohe võitu ja istus uuesti tugitooli.

Vang jätkas sellal oma juttu, mida sekretär nüüd enam kirja ei pannud – ta vaid kuulas, kael pikk nagu hanel, et ükski sõna kaotsi ei läheks.

„Eks ole, kõik ongi möödas,” ütles vang, silmitsedes heasoovlikult Pilatust, „ja ma olen selle üle väga rõõmus. Soovitaksin sul, hegemoon, mõneks ajaks lossist lahkuda ja teha jalutuskäik linnast välja, näiteks Õlimäele. Äike tuleb,” vang pööras end ja vaatas päikest, silmad pilukil, „äike tuleb hiljem, õhtu poole. Jalutuskäigust oleks sulle palju kasu ja mulle teeks rõõmu sind saata. Mulle tulid pähe mõnesugused uued mõtted, mis võiksid minu meelest sulle huvi pakkuda, ja ma jagaksin neid meelsasti sinuga, seda enam, et sa jätad väga targa inimese mulje.”

Sekretär läks surnukahvatuks ja pillas pärgamendirulli maha.

„Su häda on selles,” jätkas seotud mees, keda keegi ei takistanud, „et sa oled väga kinnine ja oled täielikult kaotanud usu inimestesse. Ei või ju oma hellust tervenisti ainult koerale kinkida, eks ole? Su elu on vaene, hegemoon.” Nüüd lubas kõneleja endal naeratada.

Sekretär ei osanud enam muule mõelda kui vaid sellele, kas uskuda oma kõrvu või mitte. Pidi nagu uskuma. Siis püüdis ta ette kujutada, missuguse kummalise väljenduse võib leida äkilise meelega prokuraatori vihapurse vangi ennekuulmatu jultumuse puhul. Sekretär ei osanud seda ette kujutada, kuigi ta prokuraatorit hästi tundis.

Siis kõlas prokuraatori kõlatu, kähe hääl, mis ütles ladina keeles:

„Päästke tal käed lahti.”

Üks konvoi leegionäridest lõi odavarrega vastu põrandat, andis oda teise leegionäri kätte, astus lähemale ja päästis vangi käed köidikuist. Sekretär võttis kirjarulli maast üles ja otsustas, et esialgu ei pane ta midagi kirja ega imesta enam millegi üle.

„Tunnista üles,” ütles Pilatus tasa kreeka keeles, „sa oled kuulus arst.”

„Ei, prokuraator, ma ei ole arst,” vastas vang, kes lausa nautis võimalust oma punetavat, paistes ja muljutud kämmalt hõõruda.

Pilatus põrnitses altkulmu vangi ja tema silmad ei olnud enam hägused, neis sähvisid kõigile tuttavad sädemed.

„Ma ei küsinud su käest,” ütles Pilatus, „aga võib-olla oskad sa ka ladina keelt?”

„Oskan küll,” vastas vang.

Pilatuse kollakatele põskedele tõusis puna ja ta küsis ladina keeles:

„Kust sa teadsid, et ma tahtsin koera kutsuda?”

„See on väga lihtne,” vastas vang samuti ladina keeles. „Sa liigutasid kätt õhus,” vang kordas Pilatuse liigutust, „nagu tahaksid silitada, ja huuled...”

„Jah,” ütles Pilatus.

Nad vaikisid veidi, siis küsis Pilatus kreeka keeles:

„Niisiis, sa oled arst?”

„Ei, ei,” vastas vang varmalt, „usu mind, ma ei ole arst.”

„Hästi, olgu. Kui sa tahad seda saladuses pidada, siis pea. See ei puutu praegu asjasse. Sa siis kinnitad, et sa pole ässitanud rahvast templit lõhkuma... või põletama või mõnel muul moel hävitama?”

„Ei, hegemoon, ma kordan, et ma pole kedagi seesugustele tegudele ässitanud. Näen ma siis nõdrameelse moodi välja?”

„Ei, muidugi ei näe sa nõdrameelse moodi välja.” Prokuraatori vastus oli vaikne ja naeratus miskipärast hirmuäratav. „Aga vannu siis, et seda ei ole olnud.”

„Mille nimel pean ma vanduma?” küsis vang, kelle käed olid nüüd vabad, väga huvitatult.

„Kas või oma elu nimel,” vastas prokuraator, „selle nimel on praegu ülim aeg vanduda, sest ta ripub sul juuksekarva otsas, tea seda!”

„Ega sa ei arva viimati, hegemoon, et sina oled ta sinna riputanud?” küsis vang. „Kui sa seda arvad, siis eksid rängalt.”

Pilatus võpatas ja vastas läbi hammaste:

„Ma võin selle juuksekarva läbi lõigata.”

„Sa eksid selleski,” ütles vang rõõmsalt naeratades ja varjas käega silmi päikese eest. „Kas sa ei arva, et juuksekarva läbi lõigata võib ju vist ikka ainult see, kes ta üles riputas?”

„Nõndaks, nõndaks,” lausus Pilatus muiates, „nüüd ei kahtle ma enam selles, et Jeršalaimi päevavargad käisid sul karjakaupa kannul. Sest olgu riputamisega kuidas tahes, juuksekarva lõhki ajama oled sa igal juhul meister. Jah, sa võiksid mulle öelda, kas see on tõsi, et sa tulid Jeršalaimi ratsa eesli seljas läbi Susa värava ja et sind saatis pööblikari, kes karjus sulle tervitusi, nagu oleksid sa mõni prohvet?” Prokuraator osutas pärgamendile.

Vang vaatas prokuraatorile hämmastunult otsa.

„Mul pole üldse eeslit, hegemoon,” ütles ta. „See on küll tõsi, et ma tulin Jeršalaimi Susa värava kaudu, aga ma tulin jala ja mind saatis ainult Leevi Matteus, ja keegi ei karjunud mulle midagi, sest tollal ei tundnud mind Jeršalaimis keegi.”

„Tunned sa selliseid mehi,” jätkas Pilatus vangilt pilku pööramata, „nagu keegi Dismas, keegi Hestas ja veel kolmas – keegi Barabas?”

„Ei, ma ei tunne neid häid inimesi,” vastas vang.

„Tõsi?”

„Tõsi.”

„Ja ütle mulle nüüd, miks sa kasutad kogu aeg sõnu „head inimesed”? Nimetad sa kõiki nõnda?”

„Kõiki,” vastas vang. „Kurje inimesi pole olemas.”

„Seda kuulen ma esimest korda.” Pilatus muigas. „Võib küll olla, et ma ei tunne elu küllalt hästi! Te ei tarvitse enam midagi kirja panna,” ütles ta sekretärile, ehkki see niikuinii midagi enam üles ei tähendanud, ja jätkas kõnelust vangiga: „Oled sa seda lugenud mõnest kreeka raamatust?”

„Ei, see on minu enda mõte.”

„Ja sa kuulutadki seda?”

„Jah.”

„Aga näiteks tsentuurio Marcus, keda kutsutakse Rotitapjaks –, kas tema on hea inimene?”

„Jah,” vastas vang. „Tõsi küll, ta on õnnetu inimene. Sestsaadik kui head inimesed ta nii koledaks tegid, on tema meel kalk ja julm. Huvitav oleks teada, kes seda tegi.”

„Seda võin sulle meelsasti öelda,” vastas Pilatus, „sest nägin seda ise pealt. Head inimesed kargasid talle kallale nagu koerad karule. Germaanlased rippusid tal turjal ja käte-jalgade küljes. Jalaväemaniipul sattus rõngasse, ja kui ratsaväeturma – seda aga juhatasin mina – poleks tiivalt läbi murdnud, ei oleks sul, filosoof, tulnud kõnelda Rotitapjaga. See juhtus Idistaviso lahinguväljal, Neitsite orus.”

„Kui saaks temaga rääkida,” lausus vang äkki unistavalt, „siis muudaks ta meelt, ma olen kindel.”

„Arvan, et sa ei teeks just suurt rõõmu leegioni legaadile,” vastas Pilatus, „kui võtaksid ette rääkida mõne tema ohvitseri või sõduriga. Aga kõikide õnneks seda ei juhtugi, ja mina olen esimene, kes selle eest hea seisab.”

Sel hetkel lendas sammaskäiku noolkiire pääsuke, tegi ringi kullatud lae all, laskus madalamale, kitsa tiivaga peaaegu riivates nišis seisva vaskkuju nägu, ja kadus samba kapiteeli taha. Võibolla tuli ta mõttele sinna pesa teha.

Pääsukese lennu kestel võttis prokuraatori peas, mis oli nüüd selge ja vaevast vaba, lõpliku kuju lahendus. See oli järgmine: hegemoon uuris Ha-Notsriks kutsutud hulkuva filosoofi Ješua süüasja ega leidnud selles midagi kuritegelikku. Muu hulgas ei leidnud ta mingit seost Ješua tegude ja hiljuti Jeršalaimis aset leidnud korrarikkumiste vahel. Hulkuv filosoof osutus vaimuhaigeks, mistõttu prokuraator ei kinnita Väikese Sanhedriini surmaotsust Ha-Notsrile. Et aga Ha-Notsri meelemõistusetud utoopilised kõned võivad Jeršalaimis rahutusi põhjustada, saadab prokuraator Ješua Jeršalaimist välja ja määrab tema vangistuspaigaks Caesarea Vahemere ääres, see tähendab prokuraatori enda asupaiga.

Nüüd tuli see sekretärile dikteerida.

Pääsukese tiivad vihisesid üle prokuraatori pea, lind sööstis purskkaevust mööda ja lendas vabadusse. Prokuraator tõstis pilgu vangile ja nägi, et tolle kõrval on löönud sätendama tolmusammas.

„On see tema kohta kõik?” küsis Pilatus sekretärilt. „Kahjuks ei,” vastas sekretär prokuraatori üllatuseks ja ulatas talle teise pärgamendi.

„Mis seal veel on?” küsis Pilatus pahaselt.

Kui ta oli pärgamendi läbi lugenud, muutus tema näoilme veel rohkem. Kas oli see tume veri, mis valgus kaelale ja näkku, või juhtus midagi muud, kuid nahk kaotas kollaka jume ja näis kulukarva ning silmad vajusid auku.

Ja küllap oli selleski süüdi meelekohtadesse tulvanud veri, mis seal nüüd tagus, et prokuraatori silmanägemisega juhtus midagi. Talle viirastus, et vangi pea hajus kuhugi ja selle asemele tekkis teine – kiilaspea, mis kandis harvade sakkidega kuldset krooni. Otsaesisel oli ümmargune, naha hävitanud ja salviga võitud paise. Hambutu suu oli auku vajunud, tujukas alahuul töllakil. Pilatusele näis, nagu oleksid rõdu roosad sambad ja Jeršalaimi kauged, sealpool aeda terendavad katused kuhugi kadunud ja kõik ümberringi mattunud Caprea aedade tihedasse rohelusse. Ja kõrvakuulmisega toimus ka midagi kummalist: kuskilt eemalt kostis nagu pasunasignaal – mitte vali, kuid hoiatav, ja seejärel võis kuulda ninahäält, mis lausus ülbelt sõnu venitades: „Seadus valitseja solvamise kohta...”

Seosetud, katkendlikud, kummalised mõtted kihutasid peas tuhatnelja: „Ma olen kadunud!” Ja siis: „Oleme kadunud!...” Nende sekka vilksatas hoopis absurdne mõte mingist surematusest – ja see surematus tõi miskipärast kaasa ahistuse, mida oli võimatu taluda.

Tahtepingutusega peletas Pilatus nägemuse, tema pilk jõudis tagasi rõdule ja kohe nägi ta enda ees vangi silmi.

„Kuula mind, Ha-Notsri,” alustas prokuraator ja vaatas Ješuale kuidagi imelikult otsa – prokuraatori nägu oli kurjakuulutav, kuid pilk ärev –, „oled sa kunagi rääkinud midagi keisrist? Vasta! Kas oled rääkinud? Või... ei... ole?” Pilatus rõhutas sõna „ei” veidi rohkem, kui see kohtumõistmisel sünnis oli, ja saatis oma pilgus Ješuale mingi mõtte, mida ta oleks nagu tahtnud vangile sisendada.

„Tõtt rääkida on meeldiv ja kerge,” tähendas vang.

„Mind ei huvita,” vastas Pilatus tigedal, otsekui lämmatatud häälel, „kas sulle meeldib või ei meeldi tõtt rääkida. Sul tuleb seda rääkida! Kuid kaalu rääkides viimast kui sõna, kui sa ei taha, et su surm poleks mitte üksi möödapääsmatu, vaid ka piinarikas.”

Keegi ei tea, mis juhtus Juudamaa prokuraatoriga, kuid ta lubas endale tõsta käe, nagu tahaks ta varjata nägu päikese eest, ja saata selle käe varjust otsekui kilbi tagant vangile millelegi vihjava pilgu.

„Niisiis,” ütles ta, „vasta, kas sa tunned kedagi Juudast Kariotist ja mida nimelt sa rääkisid talle keisrist – kui sa rääkisid?”

„Lugu oli nõnda,” alustas vang innukalt, „üleeile õhtul tutvusin templi juures ühe noormehega, kes nimetas ennast Juudaks ja ütles, et on pärit Karioti linnast. Ta kutsus mind All-linna enda poole külla ja kostitas mind...”

„Kas see oli hea inimene?” küsis Pilatus ja kuratlik tuluke välgatas ta silmis.

„Väga hea ja teadmishimuline inimene,” kinnitas vang, „ta ilmutas ülimat huvi minu mõtete vastu, oli väga külalislahke...”

„Pani koguni lambid põlema,” lausus Pilatus läbi hammaste, matkides vangi tooni, ja ta silmis hõõgus endine tuluke.

„Jah,” jätkas Ješua, keda prokuraatori informeeritus veidi üllatas, „ja palus mul avaldada arvamust riigivõimu kohta. See asi huvitas teda üliväga.”

„Ja mida sa ütlesid?” küsis Pilatus. „Või ütled sa, et ei mäleta enam, mida sa rääkisid?” Pilatuse hääles kõlas nüüd lootusetus.

„Muu hulgas rääkisin ma,” seletas vang, „et iga võim on vägivald inimeste kallal ja et tuleb aeg, kus pole enam keisrit ega mingit muud võimu. Inimene jõuab siis tõe ja õigluse riiki, kus mingit võimu enam tarvis pole.”

„Edasi!”

„Edasi polnudki midagi,” vastas vang. „Tuba tuli inimesi täis, nad sidusid mu kinni ja viisid vangikotta.”

Sekretär kriipseldas kiiresti pärgamendile sõnu, kõrv kikkis, et midagi vahele ei jääks.

„Ilmas ei ole olnud, ei ole ega saa iialgi olema ülevamat ja inimeste meelest kaunimat võimu kui keiser Tiberiuse võim!” Pilatuse kähe katkev hääl paisus.

Prokuraatori vihkav pilk oli miskipärast suunatud konvoile ja sekretärile.

„Ja sina, sõge kurjategija, pole väärt sellest rääkimagi!” Pilatus käsutas: „Konvoi rõdult minema viia!” Siis pöördus ta sekretäri poole ja lisas: „Jätke mind kurjategijaga kahekesi, see on riiklik asi.”

Konvoi tõstis odad ja läks rautatud taldade tüminal rõdult aeda, konvoi järel lahkus ka sekretär.

Mõnda aega häiris rõdul valitsevat vaikust ainult vee tasane vulin purskkaevus. Pilatus nägi, kuidas vesi toru kohal liuana kaardus, kuidas selle liua servad murdusid ja jugadena alla langesid.

Vang oli see, kes esimesena rääkima hakkas.

„Ma näen, et sellest on mingi pahandus sündinud, et ma tolle Kariotist pärit noormehega kõnelesin. Mind vaevab eelaimus, hegemoon, et temaga juhtub õnnetus, ja mul on temast väga kahju.”

„Mulle näib,” vastas prokuraator kummalise muigega, „et ilmas on veel keegi, kellele sa peaksid hoopis rohkem kaasa tundma kui Juudale Kariotist ja keda ootab hoopis kohutavam saatus kui Juudast! Niisiis, Marcus Rotitapja, kalk ja kõhklematu timukas, inimesed, kes, nagu ma näen,” prokuraator osutas Ješua siniseks löödud näole, „on sind su jutluste pärast peksnud, röövlid Dismas ja Hestas, kes koos abimeestega tapsid neli sõdurit, ja lõpuks see räpane reetur Juudas – need kõik on head inimesed?”

„Jah,” vastas vang.

„Ja tõe riik saabub?”

„Saabub, hegemoon,” vastas Ješua kindlalt.

„Ta ei saabu iialgi!” karjus Pilatus äkki nii kohutaval häälel, et Ješua eemale põrkas. Palju aastaid tagasi oli Pilatus Neitsite orus niimoodi karjunud oma ratsameestele: „Tapke neid! Tapke! Hiiglane Rotitapja sattus lõksu!” Ta tõstis veelgi oma käsklustest kähedat häält ja hüüdis nii kõvasti, et teda oleks kuulda all aias: „Kurjategija! Kurjategija! Kurjategija!”

Siis tasandas ta häält ja küsis:

„Ješua Ha-Notsri, usud sa mingeid jumalaid?”

„Jumal on üks,” vastas Ješua, „teda ma usun.”

„Palu siis teda! Palu hoolega! Tõsi küll,” nüüd polnud Pilatuse häält peaaegu kuuldagi, „see ei aita. Naist sul ei ole?” küsis Pilatus äkki hingeahistuses, taipamata, mis temaga õieti sünnib.

„Ei, ma olen üksinda.”

„Vastik linn...” pomises prokuraator miskipärast ja väristas õlgu, nagu oleks tal vilu hakanud, ning hõõrus käsi, otsekui peseks ta neid, „kui keegi oleks su surnuks pistnud enne su kohtumist Juudaga Kariotist, oleks see tõesti parem olnud.”

„Sa võiksid lasta mul minna, hegemoon,” palus vang äkki ja tema häälest kostis ärevust, „ma näen, et mind tahetakse tappa.”

Pilatuse nägu tõmbles, ta pööras Ješua poole põletikulised silmad – silmavalgeid kattis punane soontevõrk – ja ütles:

„Sa ei arva ometi, õnnetu, et Rooma prokuraator laseb minna mehel, kes on rääkinud seda, mida rääkisid sina? Oh suured jumalad! Või arvad sa, et ma olen valmis sinu asemele astuma? Ma ei jaga su mõtteid! Ja kuula mind: kui sa sellest hetkest peale lausud kas või ainsagi sõna, kui sa vaid katsud kellegagi rääkida, siis hoia end minu eest! Ma ütlen – hoia end!”

„Hegemoon...”

„Vait!” karjus Pilatus ja saatis jälle rõdule lennanud pääsukest metsiku pilguga. „Mehed siia!” hüüdis ta.

Kui sekretär ja konvoi olid uuesti oma kohtadele asunud, teatas Pilatus, et ta kinnitab Väikese Sanhedriini surmaotsuse kurjategijale Ješua Ha-Notsrile, ja sekretär pani Pilatuse sõnad kirja.

Mõni hetk hiljem seisis Marcus Rotitapja prokuraatori ees. Prokuraator andis talle käsu kurjategija salateenistuse ülema kätte toimetada ja viimasele edasi öelda prokuraatori korraldus, et Ješua Ha-Notsri oleks lahutatud teistest vangidest ja et salateenistuse vahimeestel oleks ränga karistuse ähvardusel keelatud Ješuaga rääkida või mis tahes küsimustele vastata.

Marcuse märguande peale võttis konvoi Ješua enda vahele ja ta viidi rõdult minema.

Siis astus prokuraatori ette ilus sihvakas heleda habemega mees, kotkasuled kiivril, kuldsed lõvipead rinnal ja kuldsed naastud mõõgarihmal säramas, kolmekordse tallaga, põlvini kinni nööritud sandaalid jalas, purpurpunane tooga vasakule õlale heidetud. See oli leegioni juhatav legaat.

Tema käest tahtis prokuraator teada, kus asub praegu Sebaste kohort. Legaat ütles, et sebastelased seisavad ahelikus hipodroomi ees väljakul, kus kurjategijatele langetatud kohtuotsus rahvale teatavaks tehakse.

Prokuraator andis korralduse, et legaat võtaks Rooma kohordist kaks tsentuuriat. Üks neist – see, mida juhtis Marcus Rotitapja – konvoeerigu kurjategijaid, vankreid hukkamiseks vajalike riistadega ja timukaid teel Kolgata mäele, päralejõudmisel aga asugu ahelikku ümber mäetipu. Teine saadetagu otsekohe Kolgata mäele – see tsentuuria asugu ahelikku allpool ja juba praegu. Selsamal otstarbel, see tähendab, mäele valvesse, palus prokuraator välja saata ratsaväe abisalga – süüria aala.

Kui legaat oli rõdult lahkunud, käskis prokuraator sekretäril juhatada paleesse Sanhedriini eesistuja, kaks Sanhedriini liiget ja Jeršalaimi templivalve ülema, kuid tähendas seejuures, et palub seda korraldada nii, et tal oleks võimalik rääkida eesistujaga nelja silma all enne, kui teised kutsutud nõupidamisele kokku tulevad.

Prokuraatori käsk täideti täpselt ja kiiresti, nii et päike, mis juba mitmendat päeva uskumatus raevus Jeršalaimi kohal lõõmas, polnud veel jõudnud oma teekonna kõrgpunkti, kui prokuraator ja Sanhedriini eesistuja kohusetäitja, juuda ülempreester Josef Kaifas kohtusid aia ülemisel terrassil kahe treppi valvava valge marmorlõvi juures.

Aias oli vaikne. Aga kui prokuraator oli astunud sammaskäigust aeda, kus palmitüved, päratud nagu elevandijalad, päikeselõõska uppusid ja kust avanes vaade kogu vihatud Jeršalaimile – tema rippsildadele, kindlustustele, ja mis kõige tähtsam, sellele täiesti kirjeldamatule marmormürakale kuldse lohesoomusega katuse asemel, Jeršalaimi templile –, siis tabas prokuraatori terav kõrv kaugel allpool, seal, kus kivimüür lossiaia alumisi terrasse linnaväljakust lahutas, madalat urinat, millest aeg-ajalt kostsid üle nõrgad, hoopis kõrgemad hüüded või oiged.

Prokuraator taipas, et sinna, väljakule, oli juba kogunenud tohutu hulk hiljutistest rahutustest ärevil Jeršalaimi rahvast, et see rahvahulk ootas kannatamatult otsuse väljakuulutamist ja et karjujad olid rahva seas sõeluvad veemüüjad.

Prokuraator alustas sellest, et palus ülempreestrit halastamatu päikese eest rõdule varju tulla, kuid Kaifas vabandas viisakalt ja seletas, et tal ei ole võimalik seda algavate pühade tõttu teha. Pilatus tõmbas kapuutsi üle oma hõreneva lagipea ja alustas kõnelust. Kõnelus toimus kreeka keeles.

Pilatus ütles, et ta vaatas läbi Ješua Ha-Notsri süüasja ja kinnitas surmaotsuse.

Niisiis on surmaotsus, mis täna täide viiakse, langetatud kolmele röövlile – Dismasele, Hestasele, Barabasele – ja veel sellele Ješua Ha-Notsrile. Kaks esimest, kes võtsid nõuks ässitada rahvast mässule keisri vastu, on tapluses Rooma väe kätte langenud, nad on prokuraatori võimuses ja nendest siin järelikult juttu ei tule. Kaks viimast, Barabase ja Ha-Notsri on aga kinni võtnud kohalik võim ja surma on nad mõistnud Sanhedriin. Seaduse ja tava järgi tuleb üks neist kahest kurjategijast täna algavate paasapühade puhul vabaks lasta.

Ja prokuraator tahab teada, kumma kahest kurjategijast kavatseb Sanhedriin vabaks lasta – Barabase või Ha-Notsri? Kaifas langetas pea märgiks, et küsimus on talle arusaadav, ja vastas:

„Sanhedriin palub vabaks lasta Barabase.”

Prokuraator teadis väga hästi, et ülempreester vastab talle just nõnda, aga nüüd pidi ta näitama, kui väga see vastus teda üllatab.

Pilatus tegigi seda väga meisterlikult. Kulmud kerkisid kõrgilt, prokuraator vaatas hämmastunult ülempreestrile otse silma.

„Tunnistan, et vastus üllatab mind,” ütles ta leebelt. „Kardan, et siin on tegemist arusaamatusega.”

Pilatus selgitas oma mõtet. Muidugi ei kavatse Rooma võim kohaliku preesterkonna võimupiiridesse tungida, ülempreester peaks seda väga hästi teadma, kuid praegusel juhul on tegemist ilmse eksitusega. Ja selle eksituse ärahoidmisest on Rooma võim igal juhul huvitatud.

Ja tõepoolest – Barabase ja Ha-Notsri süütegude ränkus pole ju üldse võrreldav. Kui viimane, ilmselt poole aruga mees, on süüdi selles, et ta pidas totraid kõnesid, mis Jeršalaimis ja mõnes muus paigas inimesi eksitasid, siis esimese süükoorem on hoopis suurem. Vähe sellest, et ta rahvast avalikult mässule õhutas – ta ju tappis sõjamehe, kui teda taheti kinni võtta. Barabas on võrreldamatult ohtlikum kui Ha-Notsri.

Kõike ülalmainitut arvesse võttes palubki prokuraator ülempreestrit otsus uuesti läbi vaadata ja anda vabadus sellele kahest süüdimõistetust, kes on kahjutum – seda on aga kahtlemata just Ha-Notsri. Niisiis?

Kaifas vastas vaikselt, kuid kindlalt, et Sanhedriin on asja põhjalikult uurinud ja teatab teist korda, et kavatseb vabaks lasta Barabase.

„Kuidas? Isegi pärast minu eestkostmist? Pärast selle eestkostmist, kelle suu läbi räägib Rooma võim? Ülempreester, ütle seda kolmas kord.”

„Kinnitan kolmandat korda, et me laseme vabaks Barabase,” ütles Kaifas vaikselt.

Kõik oli lõppenud, rääkida polnud enam millestki. Ha-Notsri lahkus igaveseks ja polnud kedagi, kes oleks päästnud prokuraatori julma valu käes piinlemast; selle vastu polnud mingit rohtu peale surma. Kuid see oli hoopis miski muu, mis Pilatust praegu vapustas. Seesama arusaamatu ahistus, mida ta oli tundnud ennist rõdul, haaras kogu ta olemuse. Ta püüdis otsekohe seda tunnet endale seletada, ja seletus oli kummaline: prokuraator tajus ähmaselt, nagu oleks tal süüdimõistetuga midagi rääkimata jäänud – aga võib-olla oli pigem midagi ära kuulamata jäänud.

Pilatus peletas selle mõtte ja see kadus niisama äkki, nagu oli ilmunudki. Mõte kadus, kuid hingeahistusele polnud seletust, sest seda ei saanud ju ometi seletada korraks välgatanud ja otsekohe kustunud mõttesähvatus: „Surematus... surematus on tulnud...” Kelle surematus oli tulnud? Prokuraator ei mõistnud seda, kuid mõte sellele mõistatuslikule surematusele ajas talle päikeselõõsas külmavärinad peale.

„Hästi,” ütles Pilatus, „olgu nii.”

Ta heitis pilgu ümberringi, kogu nähtavale maailmale, mis teda ümbritses, ja imestas toimunud muutuse üle. Õitest lookas roosipõõsas oli kadunud, kadunud olid ülemist terrassi piiravad küpressid ja granaadipuu, valge kuju, mis seisis keset rohelust, ja ka rohelus ise. Selle asemel ujus mööda mingi punane hägu, milles hõljusid vetikad – need vetikad hakkasid äkki liikuma ja viisid kaasa ka Pilatuse. See oli kõige kohutavam raev, mis teda nüüd lämmatades ja kõrvetades kaasa viis – jõuetuse raev.

„Mul pole õhku,” ütles Pilatus, „mul pole õhku!”

Tema külm niiske käsi rebis kaeluse pannalt ja see kukkus liivale.

„Täna on lämbe, kuskil müristab,” kostis Kaifas, kes ei pööranud pilku prokuraatori punetavalt näolt, aimates kõiki piinu, mis veel ees seisid. „Tänavu on niisanikuu väga ränk!”

„Ei,” ütles Pilatus, „palavus pole süüdi, õhupuudus tuleb mul sellest, et sina mu kõrval seisad, Kaifas.” Pilatus naeratas, silmad pilukil, ja lisas: „Hoia end, ülempreester.”

Ülempreestri tumedad silmad välgatasid ja ta manas näole üllatuse – sugugi mitte halvemini kui prokuraator veidi aja eest.

„Mida ma kuulen, prokuraator?” vastas Kaifas uhkelt ja rahulikult. „Sa ähvardad mind pärast otsuse langetamist, mille sa ise kinnitanud oled? Ons see võimalik? Me oleme harjunud sellega, et Rooma prokuraator valib sõnu, enne kui midagi ütleb. Ega keegi meid viimati ei kuule siin, hegemoon?”

Elutu pilguga vaatas Pilatus ülempreestrile otsa ja muigas, hambad irevil.

„Miks sa seda arvad, ülempreester? Kes võiks meid siin praegu kuulda? Kas mina olen sinu meelest samasugune nagu see noor usuhull, kes täna hukatakse? Olen ma siis poisike, Kaifas? Ma tean, mis ma räägin ja kus ma räägin. Aia ümber on valve ja lossi ümber on valve, nii et hiirepoegki ei pääse ühestki praost läbi! Või mis hiirepoeg – ei pääse isegi see... mis ta nimi nüüd oligi... see Kariotist pärit mees. Muide, tunned sa seda meest, ülempreester? Jah... kui sihuke mees oleks siia pääsenud, oleks tal oma saatuse üle kibedalt kurta tulnud, seda sa muidugi usud? Ja tea, et siitpeale ei leia sa enam rahu, ülempreester! Ei sina ega su rahvas.” Pilatus osutas kaugusse, üles paremale, kus kiiskas templi katus. „Seda ütlen sulle mina, Pilatus Pontius, ratsanik Kuldne Oda!”

„Ma tean, tean,” vastas mustahabemeline Kaifas kohkumatult ja ta silmad välgatasid jälle. Ta tõstis käe taeva poole ja lausus: „Juuda rahvas teab, et sa teda metsikult vihkad, et sa talle palju kannatusi tood – aga sul pole võimu teda seeläbi hukka saata! Jumal kaitseb teda! Ja meid võtab kuulda, võtab veel kuulda kõigevägevam keiser ja päästab meid metsalise Pilatuse käest!”

„Oh ei!” ütles Pilatus valjusti ja iga sõna tõi talle kergendust: nüüd polnud enam vaja teeselda, polnud vaja sõnu valida. „Sa oled liigagi palju keisrile minu peale kaevanud, Kaifas, ja nüüd on tulnud minu kord! Nüüd lendab minu sõnum linnutiivul, ja mitte Antiookiasse asevalitsejale või Rooma, vaid otse Capreale, keisrile endale, ja ta saab teada, kuidas te siin Jeršalaimis paadunud mässajaid surma eest varjate. Ja see ei ole siis enam vesi Saalomoni tiigist, millega ma Jeršalaimi janu kustutan, nagu ma teie heaks kavatsesin. Ei, see ei ole siis enam vesi! Tuleta meelde, kuidas ma pidin teie pärast majaseintelt ära korjama kilbid keisri nimetähtedega, pidin vägesid ümber paigutama, pidin koguni ise vaatama sõitma, mis teil siin lahti on! Pea mu sõnu meeles, ülempreester. Sa näed siin Jeršalaimis veel palju rohkem kui ühte kohorti, palju rohkem. Linnamüüride alla tuleb kogu Fulminata leegion, tuleb araabia ratsavägi, ja siis sa alles kuuled kibedat nuttu ja halamist! Küll sa tuletad siis meelde päästetud Barabast ja kahetsed, et saatsid surma rahukuulutaja filosoofi!”

Ülempreestri nägu oli laiguline, silmad põlesid. Ta muigas, hambad irevil, just nagu prokuraatorgi, ja vastas:

„Kas sa ise usud seda, mida praegu räägid, prokuraator? Ei, sa ei usu! Ei olnud see rahu, ei olnud rahu, mida see rahva eksitaja Jeršalaimi tõi, ja sina, ratsanik, saad sellest väga hästi aru. Sa tahtsid ta vabaks lasta, et ta rahvast eksiteele ahvatleks, et ta usku teotaks ja viiks rahva roomlaste mõõkade ette! Aga mina, juuda ülempreester, ei lase usku teotada ja seisan rahva eest, kuni ma elus olen! Kas kuuled, Pilatus?” Kaifas tõstis võimukalt käe: „Kuula, prokuraator!”

Kaifas jäi vait ja prokuraator kuulis uuesti otsekui meremühinat, mis näis veerevat Herodes Suure aia müürideni. See müha kerkis kõrgemale, uhtis prokuraatori jalgu ja paiskus talle näkku. Tema selja tagant, lossi tiibhoonete tagant, oli aga kuulda ärevaid pasunahääli, sadade jalapaaride rasket astumist, rauakõlinat – ja prokuraator taipas, et see on Rooma jalavägi, mis tema käsku täites on juba hakanud minema mässajate ja röövlite jaoks kohutavale surmaeelsele paraadile.

„Kas kuuled, prokuraator?” kordas ülempreester vaikselt. „Ja kas sa tõesti ütled mulle, et seda kõike on teinud,” ülempreester tõstis mõlemad käed ja tume peakott langes tal peast, „et seda kõike on teinud armetu röövel Barabas?”

Prokuraator pühkis käeseljaga higist märga külma laupa, vaatas maha, tõmbas siis silmad pilukile ja vaatas taevasse, nägi, et hõõguv kera on tal peaaegu lagipea kohal ja et Kaifase vari lõvi saba juures on päris pisitillukeseks jäänud, ning ütles tasa ja ükskõikselt:

„Keskpäev on kätte jõudmas. Me sattusime jutlema, kuid nüüd oleks vaja jätkata.”

Valitud viisakusavalduste saatel ülempreestri ees vabandades palus ta teda magnoolia varjus pingil istet võtta ja oodata, kuni ta kutsub ülejäänud isikud, kes on vajalikud sellel viimasel lühikesel nõupidamisel, ja annab veel ühe, hukkamisega seotud korralduse.

Kaifas kummardas viisakalt, kätt südamele surudes, ja jäi aeda. Pilatus läks tagasi rõdule. Teda seal ootaval sekretäril käskis ta kutsuda aeda leegioni legaadi, kohordi tribuuni ja peale nende kaks Sanhedriini liiget ning templivalve ülema, kes ootasid väljakutset aia alumisel terrassil ümmarguse purskkaevuga lehtlas. Pilatus lisas, et ta tuleb ka ise kohe tagasi, ja läks seejärel lossiruumidesse.

Kuni sekretär nõupidamise kokku kutsus, oli prokuraatoril päikese eest tumedate kardinatega varjatud toas kokkusaamine mehega, kelle nägu kattis poolest saadik kapuuts, kuigi päikesekiired talle toas tüli teha ei võinud. Kokkusaamine oli väga lühike. Prokuraator ütles mehele tasa mõne sõna, mille järel mees lahkus, Pilatus aga läks läbi sammaskäigu aeda.

Seal, kõikide juuresolekul, keda ta näha oli soovinud, teatas prokuraator pidulikult ja kuivalt, et ta kinnitab Ješua Ha-Notsri surmaotsuse, ja küsis Sanhedriini liikmetelt ametliku järelepärimise korras, kelle kurjategijaist nad soovivad ellu jätta. Kuulnud, et see on Barabas, ütles prokuraator:

„Väga hea,” ja käskis selle sekretäril siinsamas protokolli kanda, pigistas pihku pandla, mille sekretär oli maast üles võtnud, ja lausus pidulikult: „On aeg!”

Kõik sealolijad astusid alla laiast marmortrepist, mille ääres seisid nagu sein kõrged, imalalt lõhnavad roosipõõsad, ja läksid lossimüüri ja värava poole, mis viis suurele kiviplaatidega sillutatud platsile, mille lõpus paistsid Jeršalaimi võidusõiduväljaku sambad ja kujud.

Niipea kui kõik olid jõudnud aiast platsile ja seisid platsi kohal avaral kivikõrgendikul, vaatas Pilatus lauge peaaegu paotamata ringi, et olukorrast ettekujutust saada. See maa, mille ta nüüdsama oli läbi käinud – vahemaa lossimüürist kõrgendikuni –, oli tühi, kuid otse oma jalgade ees ei näinud Pilatus enam platsi – rahvahulk oli selle neelanud. Ta oleks valgunud ka kõrgendikule ja sellele tühjaks tehtud ribale, kui teda poleks tagasi hoidnud kolm rida Sebaste sõdureid Pilatusest vasakul ja Ituuria abikohordi sõdurid temast paremal.

Niisiis astus Pilatus kõrgendikule, tarbetu pannal masinlikult pihku pigistatud ja silmad vidukil. See polnud päikeselõõsk, mis sundis prokuraatorit silmi vidutama, ei! Millegipärast ei tahtnud ta näha hukkamõistetuid, keda just nüüd, nagu ta hästi teadis, tema järel kõrgendikule toodi.

Niipea kui kivirüngal inimmere kohal ilmus nähtavale valge, vereva palistusega mantel, lõi pimesi seisvale Pilatusele kõrvu helilaine: „Aa-a-a...” Selle algus polnud vali, laine sündis kuskil kaugel, hipodroomi juures, kuid paisus siis kõuemürinaks, hõljus mõne viivu õhus ja hääbus aeglaselt. „Nägid mind,” mõtles prokuraator. Lõpuni vaibumata, paisus laine äkki uuesti, kerkis õõtsudes eelmisest kõrgemale, ja nagu vaht laineharjal üles pahiseb, nii tõusid selle teise laine pinnale vile ja naiste oiged, mis kõminast läbi kostsid. „Nad toodi üles,” mõtles Pilatus, „oiged tulevad aga sellest, et mõni naine tallati jalge alla, kui rahvas ettepoole trügis.”

Ta jäi ootama, teades, et ükski vägi ei sunni vaikima rahvahulka, enne kui see pole välja paisanud kõike, mis on temasse kogunenud, ja ise vait jääb.

Kui see hetk saabus, tõstis Pilatus parema käe ja see liigutus kustutas viimse kui kahina.

Siis võttis Pilatus oma jõu kokku, tõmbas kopsud kuuma õhku täis ja hüüdis, nii et tema katkev hääl üle tuhandete peade kaikus:

„Valitseva keisri nimel!”

Seepeale raksatas talle kõrvu raudne hakitud hüüd – odasid ja kohortide embleeme kõrgele tõstes hüüdsid sõdurid kohutaval häälel:

„Elagu keiser!”

Pilatus ajas pea selga, nii et päike talle otse näkku lõõskas. Tema laugude all süttis roheline leek, aju tundus tuld võtvat, ja üle rahvahulga kandus kähe arameakeelne kõne:

„Neli kurjategijat, kes on Jeršalaimis kinni võetud veretöö, mässule ässitamise ja seaduste ning usu teotamise pärast, on mõistetud häbistavasse surma – nad puuakse risti! Surmanuhtlus viiakse nüüdsama Kolgata mäel täide. Kurjategijate nimed on Dismas, Hestas, Barabas ja Ha-Notsri – ja siin nad seisavad teie ees!”

Pilatus sirutas käe paremale, ilma et oleks ühtegi kurjategijat näinud, kuid teades, et nad on seal, kus nad olema peavad.

Rahvahulga vastuseks oli kestev kõmin, mis väljendas otsekui imestust või kergendust. Kui kõmin vaibus, jätkas Pilatus:

„Neist neljast hukatakse ainult kolm, sest seaduse ja tava järgi annab suuremeelne keiser ja valitseja paasapühade auks ühele surmamõistetule, kelle on välja valinud Väike Sanhedriin ja kelle valimise on heaks kiitnud Rooma võim, tagasi tema näruse elu!”

Pilatus karjus oma sõnu ja kuulas ise, kuidas kõmina asemele saabus suur vaikus. Nüüd ei kostnud tema kõrvu enam ühtki kahinat ega hingetõmmet ja silmapilguks näis Pilatusele koguni, et kõik ümberringi on kadunud. Linn, mida ta vihkas, on surnud, ja ainult tema üksi seisab veel püstloodis langevate kiirte lõõmas, nägu vastu taevast. Pilatus laskis vaikusel hetke püsida ja karjus siis:

„Selle nimi, kes praegu teie silma all vabaks lastakse, on...”

Ta tegi veel ühe pausi enne nime ütlemist, tuletades meelde, kas kõik on öeldud, sest ta teadis, et pärast tolle õnneliku nime teatamist ärkab linn surnuist ja siis pole võimalik enam ühtegi sõna kuuldavaks teha.

„On nüüd kõik?” sosistas Pilatus iseendale hääletult. „Jah, kõik. Nimi!”

Ja r-tähte vaikiva linna kohal müristades karjus ta:

„Barabas!”

Nüüd näis talle, et päike plahvatas kumisedes tema pea kohal ja kallas ta kõrvad tuld täis. Selles tules möllasid möirged, ulgumine, oiged, naer ja vile.

Pilatus pööras ringi ja läks tagasi trepi poole, vaadates ainiti kõrgendiku põranda värvilisi mosaiikplaate, et mitte komistada. Ta teadis, et tema selja taga sajab sinna pronksmünte ja datleid, ulguvas rahvahulgas tallavad inimesed üksteist jalge alla, ronivad üksteisele selga, et oma silmaga näha seda imet – meest, kes oli juba surma küüsis ja ometi pääses sealt! Et näha, kuidas leegionärid mehe köidikuid lahti päästavad, tahtmatult tema ülekuulamistel väljaväänatud kätele kibedat valu tehes, ja kuidas ta nägu krimpsutab ja ägab ning sealjuures ometi naeratab – totralt nagu nõdrameelne.

Ta teadis, et konvoi saadab sellal kõrvaltrepi poole kolme ülejäänut, kelle käed on kinni seotud, et toimetada nad teele, mis viib läände, linnast välja Kolgata mäele. Alles siis, kui ta oli kõrgendiku taha jõudnud, tegi Pilatus silmad lahti, sest nüüd ei ähvardanud teda enam oht – nüüd ei olnud enam võimalik hukkamõistetuid näha.

Rahvahulga juba vaibuma hakkava rüma seast kostis kuulutajate räigeid, selgesti äratuntavaid hüüdeid – nad kordasid aramea ja kreeka keeles kõike, mida prokuraator oli kõrgendikul karjunud. Peale selle kandus tema kõrvu tihe lähenev kabjaplagin ning lühike ja rõõmus pasunasignaal. Neid hääli tervitasid poisikesed läbilõikava vilega kõigil majakatustel turult hipodroomile viiva tänava ääres ja saatsid hõiked „hoia alt”.

Sõdur, kes ihuüksinda seisis rahvast tühjaks tehtud platsiribal, embleem käes, viibutas seda ärevalt ja siis jäid prokuraator, legaat, sekretär ja konvoi seisma.

Üha laiemat traavi lastes kihutas ratsaväeaala platsile, et selle äärest rahvahulka riivamata üle sõita ja viinapuuväätidesse mähkunud müüri alla peitunud põiktänavat mööda kõige otsemat teed Kolgata mäele ratsutada.

Traaviva hobuse seljas jõudis Pilatuse ette aala komandör, süürlane, väike nagu laps ja tõmmu nagu mulatt, hõikas midagi peenikesel häälel ja tõmbas mõõga tupest. Tige must vahuleaetud hobune kargas kõrvale ja ajas end tagujalgadele püsti. Süürlane torkas mõõga tuppe, nähvas hobusele vastu kaela, sai looma uuesti sõna kuulama ja kihutas kapates põiktänavasse. Tema järel lendasid tolmupilves mööda ratsanikud kolmekaupa reas, nende kergete bambuspiikide otsad tantsisklesid, prokuraatorist möödavilksatavad näod näisid valgete turbanite all hästi tõmmud, hambad välkusid rõõmsalt.

Tolmusambaid üles keerutades kadus aala põiktänavasse ja viimasena ratsutas Pilatusest mööda sõdur, päikese käes kiiskav pasun õlal.

End tolmu eest käega varjates ja rahulolematult nägu krimpsutades sammus Pilatus edasi lossiaia värava poole, tema järel tulid legaat, sekretär ja konvoi.

Kell oli umbes kümme hommikul.