Читать книгу Vanglas - Mihhail Hodorkovski - Страница 2

Kord tuli mul saata vabadusse silmatorkamatu noormees Nikolai. Nikolai istus niinimetatud rahvaparagrahvi alusel – narkootikumide hoidmise eest. Selliseid on vanglates peaaegu pooled.

Oli selge, et ta tuleb tagasi, sest oli jõudnud oma lühikese, 23-aastase elu jooksul veeta viis aastat okastraadi taga. Ta ei kavatsenud loobuda sellisest elust ka edaspidi. Kuigi poiss polnud üldse rumal, oli ta lapsepõlvest peale läbi imbunud oma hüljatuse, mittevajalikkuse tundest ning harjunud võitlema sellega samasuguste heidikute kollektiivis.

Möödub pool aastat ning ma kohtun Koljaga uuesti, kuid juba kohutava armiga kõhul.

„Kolja, mis juhtus?“

„Ah, jälle võeti himkaga vahele.“

Siinkohal Kolja kohmetub, kuid ikkagi räägib loo, mida pealtnägijad pärast kinnitasid. Olles tabanud korduvalt kinni istunud inimese, otsustasid operatiivtöötajad talle kauba peale kaela määrida veel mõne süüasja. Sellised vestlused toimuvad tihti ja on üpris avameelsed: „Sulle kirjutatakse otsa vaid kaks aastat, me palume kohtunikku, kuid sina võta mõni rööv enda peale ja saad selle eest külaskäigu või võimaluse vanglat valida.“ Tavaliselt käib jutt kelleltki käest rebitud mobiiltelefonist. Kolja nõustus pikemalt mõtlemata. Kuid isiku kindlaksmääramisele toodi eakas pensionär, kellelt oli mingi tüüp käest rebinud koti kahe tuhande rublaga. Mutikesel ei olnud muidugi midagi meeles ning ta „tundis“ kergesti ära selle, keda operatiivtöötajad talle näitasid.

Siin aga ajas Kolja äkki sõrad vastu: „Ma ei ole kunagi vanemaid inimesi puutunud, ainult eakaaslasi. Vanakeselt viimast võtta – ei, sellele pole ma alla kirjutanud ja ei kirjutagi. Lööge või maha!“ Operatiivtöötajad jahmusid: „Kolja, see on ju seaduse järgi sama. Summa on sama ja karistusaeg. Mida sa põikled? Me ei saa ju sinu jonni pärast kõike ümber mängida.“

„Ei,“ ütles Kolja.

Ja, andnud talle „korra huvides“ veidi kolki, saadeti kongi mõtlema.

Mõne aja pärast koputas ta uksele, kui söögiluuk avanes, lendasid sealt välja soolikad. Kolja lõikas end lahti, kusjuures päriselt. Tõeline harakiri. Sõrmejämedune ja poole kõhu pikkune arm.

Kuni arstid jooksid, püüti kongis väljakukkunud soolikaid tagasi toppida…

Ta päästeti mingi ime läbi. Nüüd on ta invaliid, kuid ei kahetse seda. „Kui mutikese kott oleks mulle väänatud, oleksin niigi surnud,“ räägib Kolja, mõeldes siin oma eneseuhkust, milleta ta elu ette ei kujuta.

Ma vaatan seda korduvalt kohtu all olnud inimest ja mõtlen kurvastusega paljudele inimestele vabaduses, kes hindavad oma au palju odavamaks, paari tuhande äravõtmist vanamehelt või vanamutilt ei pea aga üldse eriliseks patuks. Olgu see röövimine siis tarkade sõnade taha peidetud. Neil ei ole häbi.

Ja ma olen tahtmatult Kolja üle uhke.

Tihti hakkab lihtsalt õudne, kui mõtled neile tulutult raisatud inimeludele. Saatustele, mis on lõhutud oma kätega või hingetu Süsteemi poolt.