Читать книгу Vanglas - Mihhail Hodorkovski - Страница 3

Nagu teada, on vangla paik, kus kohtuvad kõige erilisemad inimesed. Erinevaid tüüpe ja huvitavaid inimsaatusi on nende aastate jooksul silme eest läbi käinud.

Tihti hakkab lihtsalt õudne, kui mõtelda neile tulutult raisatud inimeludele. Saatustele, mis on lõhutud oma kätega või hingetu Süsteemi poolt. Ma püüan jutustada mõnest inimesest ja situatsioonist, olles veidi muutnud detaile ja nimesid, arvestades tegelaste elukäiku. Kuid karakterite ja olukordade sisu jätsin selliseks, nagu neid ise nägin ja tajusin.

Vanglasaatus viis mind kokku 30-aastase noormehega, kes oli kohtu all süüdistatuna narkootikumide müügis.

Sergei on staažiga narkomaan, kuigi tema puhul on seda raske märgata. Oma vanuse kohta näeb välja veidi noorem, väga liikuv, haritud. Ema poolt mustlane, isa poolt venelane, mis lõi kultuurilises mõttes väga huvitava situatsiooni. Emal tuli mustlaslaagrist lahkuda, ta töötab arst-röntgenoloogina haiglas.

Poiss räägib mustlaskeeles, tunneb traditsioone, suhtleb diasporaaga, kuid ei pea end selle hulka kuuluvaks. Pruugib narkootikume ammu (nagu ka enamik noortest tema asulas), kuid peres külge poogitud meditsiinikultuuri ja tugeva tahtejõu abil, jälgib hoolikalt „toote“ puhtust, ei unusta õigesti toituda ning regulaarselt „tagasi tõmmata“ ehk hoidub tarvitamisest mõne nädala jooksul – alandab vajalikku doosi.

Tegelikult palus ta end ise minu kongi saata, et järjekordselt „tagasi tõmmata“, kuna ülejäänud vangla seda tema sõnul ei soodusta. Paar päeva oli tal nähtavalt raske, siis hakkas kergem ja ta rääkis oma loo, mis sarnanes kümnete teistega: tarvitas, ostis ühelt diilerilt, miilits nõudis tarnija väljaandmist, ta keeldus, ta veeti lõksu ja tehti hankijaks. Praegu käib ta kohtus ja saab 8–12 aastat, kuigi ei ole midagi müünud. Märgitud raha sokutati talle salaja, narkootikumid olid üldse teab kust pärit.

Selliseid lugusid olin kuulnud väga palju. Noogutasin viisakalt, sellega jutt lõppes.

Möödus paar päeva. Ootamatult tuli Sergei kohtust tagasi, olles ilmselgelt šokis. Selgus, et kohale toodi tunnistaja – see, kes ta ette söötis. Tunnistaja oli 50-aastane. Ka tema arreteeriti mingi muu süüasja tõttu ning vaadati vanglahaiglas läbi. Avastati ravimatu haigus. Tunnistajapingis rääkis inimene oma juhtumist. Pärast aga teatas: „Mu karistus on nii pikk, et suren vanglas. Suren varsti. Pattusid on mul hinge peal palju ja veel ühte juurde võtta ma ei taha. Räägin tõtt, las tapavad mu, ma ei karda enam.“ Ja seejärel rääkis 40 minutit sellest, kuidas ta inimesi reetis, kuidas kauples narkootikumidega militsionääride tellimusel, kuidas raha neile andis, kuidas koristati teelt konkurente ja konkurentide kliente. Saali kogunes publik koridorist. Kõik kuulasid haudvaikuses seda jubedat pihtimust. Inimene aga näitas sõrmega seal istuvate operatiivtöötajate peale ja ütles: „Siin nad on.“ Need tõusevad ja püüavad väljuda. Kohtuametnik ei luba neil lahkuda: „Võib-olla soovib kohtunik teid kinni pidada.“ Kohtunik peatab istungi ja tühjendab saali. Mõne minuti pärast astub Sergei juurde kongi tema advokaat ja ütleb: „Kohtunik kutsub.“

„Mida sa tahad?“

„Teadagi mida, vabadust.“

„Nii see ei käi,“ lausub advokaat ja väljub. Tuleb tagasi tunni pärast.

„Sulle pakutakse 6 aastat.“

„Ei sobi.“

Advokaat lahkub, aga tuleb tagasi üsna ruttu.

„Kolm aastat, üle aasta oled juba ära istunud, siis saad tingimisi vabaks.“

„Nõus.“

„No ja nüüd?“ küsin ma Sergeilt.

„Kolm aastat, kohtuotsus tehakse homme. Ehk oleks pidanud enda eest lõpuni seisma?“

„Ei, Sergei, sa võtsid vastu õige otsuse. Süsteem ei tööta teisiti.“

„Homme“ anti kolm aastat ja tingimisi vabastamise avaldus. Nädala pärast läksid meie teed lahku. Ta väitis, et pöördub tagasi oma töö − raudteetöölise ameti – juurde ning teeb narkootikumidega lõpu. Ma soovisin talle edu.

Selline Süsteem. Sellised inimesed. Kuni Läveni. Lävel. Mis meid kõiki kunagi ootab.