Читать книгу Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb - Mihkel Raud - Страница 2

Mihkel Raud
Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb

Suur tänu: Rain Siemer, Gertti Kogermann, Kristi

Siimon, Eve Oviir, Toomas Aasmäe, Jaana Maling,

Kristiina Karu ja Joosep Sibul.

Mihkel Raud

Eestlase käsiraamat: 100 asja, mida õige eestlane teeb

Pildid joonistanud Alvar Jaakson

Toimetanud Anu Rooseniit

Kujundanud Heisi Väljak

Trükk: Print Best OÜ

© Rahva Raamat AS

© Mihkel Raud

Kõik õigused kaitstud

ISBN 978-9949-9966-8-1

e-ISBN 9789949996698

Selle raamatu autor on eestlane. Sajast tõelise eestlase tunnusest on tal üheksakümmend kaheksa. Puuduva kahe kallal käib igapäevane tõsine töö.

EESTLANE VAATAB „AKTUAALSET KAAMERAT”

Eestlane võib ära unustada kaitseministri nime, ilmakaarte asukoha ja isegi selle, millal ta tegi viimati teadagi mida. Kuid seda, kes on Ivi Kreen, Endel Sõerde, Marite Kallasma, Margus Saar, Kadri Hinrikus, Astrid Kannel ja Priit Kuusk, teab eestlane une pealt. Miks ei peakski – kõik need inimesed on aastaid igal õhtul eestlase elutuppa ilmunud ja seetõttu peaaegu et pereliikmed.

Kui eestlane „Aktuaalse kaamera” ajaks koju ei jõua, on päev sama hästi kui tühja läinud. Kell üheksa õhtul valitseb tema kodus pinev vaikus, sest uudistesaate avaminuteil selguvad lõppeva päeva erutavaimad teemad.

Kui kaugele on Maaeluministeerium jõudnud kunstseemendamist reguleeriva seaduse muudatuseelnõu ettevalmistamisega? Milline on olnud tänavune kurgisaak? Millise Moldova ministri nägu on Kanadas sündinud kahe peaga vasikas? Millal esilinastub „Klassikokkutulek 9”? Mitmendale kohale jäid Türgis toimunud rannavolle turniiril eesti atleedid?

Kui diktor on tähtsamad teemad üksipulgi lahti seletanud, saabub ilmateate aeg. Kaadrisse ilmub ülikonnas noormees, kelle juttu ilmestavad väljendid „tihenev pilvisus”, „olulised sademed”, „äikeseoht” ning „sadu on tugev”. Ta keksleb reipalt Eesti kaardi ees ning markeerib käega, kuidas tuul järk-järgult edelasse ning seejärel läände pöördub. Lõpuks soovib ta eestlasele kena nädalavahetust ning valmistub järgmisel päeval täpselt sama juttu rääkima, olgu detsember või juuli.

Kui eestlasel palutakse mõnd oma väidet faktidega kinnitada, ütleb ta alati: „„Aktuaalses kaameras” räägiti!” Kõik, mida räägib ETV peamine uudistesaade, on absoluutne tõde. Isegi 1. aprillil, mil diktor teatab, et siseministri määrusega tuleb järgmisest päevast autode tulekustutid oluliselt suuremate vastu vahetada. „Aktuaalse kaamera” toimetus vaidles eelmisel päeval tundide viisi, milline libauudis 1. aprilli saates kõige naljakam võiks olla ning ühiselt otsustati tulekustutite kasuks. Alati leidub aga lihtsameelseid – eriti vanemate inimeste seas –, kes ka läbinähtavaimat nalja tõe pähe võtavad. No kuulge – see ei saa ju võimalik olla, et autode tulekustutitele uusi nõudeid kehtestatakse! Üleöö! Või äkki saab?

EESTLANE KOOSTAB ANAGRAMME

Mõnikord tekib eestlasel kümmekond vaba minutit. Vaba aeg on nagu lotovõit: sada tuhat eurot on liiga vähe, et midagi suurt osta, sada miljonit liiga palju, et selle eest pudi-padi soetada. Kümne minutiga on natuke sama moodi. Midagi olulist selle ajaga ära ei tee, isegi rahvaste pall võtab rohkem aega ning suitsetamise jättis eestlane juba kolm kuud tagasi maha. Väheolulise jaoks on kümme minutit aga surmavalt pikk aeg. Õnneks on leiutatud anagrammid ja nii haarabki eestlane vabal hetkel paberi ja pliiatsi ning vaatab, mida tuntud inimeste nimedest annab kokku klopsida.

Esmalt võtab ta ette poliitikud, sest nendega saab alati palju nalja. Jüri Ratas on „Jari Üritas”, Martin Helmest saab „Metalne Hirm” ning Sven Mikser on „Riknev Mess”. Ka välismaised poliitikud on tänuväärne anagrammimaterjal: Angela Merkelist saab „Aeglane Kreml”, Justin Trudeau on „Tundetu Surija” ning Vladimir Putini nimi on tähti ringi sättides „Invalidi Trump”.

Seejärel mängib eestlane tuntud meelelahutajatega. Tanel Padarist saab „Pada Latern”, Ott Sepast „Topp Est”, Eda-Ines Ettist „Neitsite Aed”, Kerli Kõivust „Lõkke Rivi”, Jüri Homenjast „Mürina Ojjeh” ning Märt Avandist „Mind Äratav”.

Spordihuvilisena keerab eestlane ka mõne atleedi nime peapeale ning näeb üllatusega, et Gerd Kanter on tegelikult „Karge Trend”, Andrus Veerpalu „Lupard Veresaun”, Heiki Nabi „Hea Bikini” Andrus Värnik „Ränk Sundravi” ning Rasmus Mägi on „Ammu Särgis”.

Siis saavad aga kümme ootamatut vabaduse minutit läbi ning eestlasel tuleb anagrammide imelisest maailmast tagasi tegelikku ellu sukelduda. Pole hullu, sest järgmisel nädalal, äärmisel juhul ülejärgmisel, saab eestlane taas lemmiktegevuse juurde naasta.

EESTLANE RÄÄGIB NAABRITE KOHTA ANEKDOOTE

Kui eestlase üle nalja tehakse, võib olukord pingeliseks minna. Eriti siis, kui naljaviskaja satub soomlane, lätlane või venelane olema. No ei meeldi eestlasele, kui naaber tema kulul keelt teritab.

Ajab ikka raevu, kui põder ligi astub ja jaurama pistab: „Kuidas tuvastada ekstravertset eestlast? Ta vahib vestluse ajal enda jalanõude asemel sinu omi.”

Või ujub kuuevarbaline külje alla ja pistab kaagutama: „Eestlane võtab peale hääletaja. „Kas Tallinn on kaugel?” küsib hääletaja. „Ei.” Nad sõidavad tunni, kaks, kolm. „Kas Tallinn on veel kaugel?” küsib hääletaja uuesti. „Nüüd juba on.””

No ei ole naljakas. On hoopis pahatahtlik ja tänamatugi, sest reeglina levitavad selliseid nalju turistid, kes on tulnud eestlase külalislahkust nautima.

Eks eestlasel ole oma naabrite kohta kah mõned anekdoodid, aga need on heatahtlikud. Muheda lõõpimise vastu ei ole ju kellelgi midagi! Pealegi on eestlase anekdoodid hüsteeriliselt naljakad ja nende peale on võimatu solvuda. Näiteks see:

Läti ansambli Brainstorm liikmed otsustavad eestlasteks hakata. Ega neil peale Eesti mujal publikut nii ehk naa polnud ja nii lähevad popstaarid arsti juurde.

„Tee meid eestlasteks, siis saame Eestis veel rohkem omadeks,” palub ansambli solist Renars Kaupers arstionu.

„Pole probleemi,” vastab see. „Selleks tuleb teie ajud kaks korda suuremaks teha. Lihtne operatsioon, kõik toimub narkoosi all ja ärgates olete eestlased mis eestlased.”

Küll on tore, rõõmustavad Brainstormi poisid ja panevad operatsiooniks aja kinni. Mõni nädal hiljem tehakse lõikus ära, kuid midagi läheb sassi ja selle asemel, et meeste ajud suuremaks teha, lõigatakse need kogemata hoopis poole väiksemaks.

Kui Renars Kaupers narkoosist ärkab, teatab ta kõva häälega: „Voi helvetti, kyllä minulla on nyt hyvä olo!”

On ju vahva lugu?

Sarnane tore tögamine on eestlasel venelase kohta:

Mis vahe on sibulal ja venelasel? Sibulat lõigates tuleb pisar silmi.

Vaat need on anekdoodid, mis anekdoodi nime väärivad. Mitte nagu see südametu mõnitamine, mida soomlased ja lätlased, aga ennekõike just venelased naljadeks peavad.

EESTLANE KUULAB ARVO PÄRTI

Mõista, mõista, mis see on: nimelt „Spiegel im Spiegel”, stiililt tintinnabuli, olemuselt minimalistlik. On see Saksamaal ilmuv tabloid, peopesasuurune peegel või isetäituv pastakas? Ei ükski! „Spiegel im Spiegel” on Arvo Pärdi meistriteos, mida eestlane hommikuti tööle sõites kõrvaklappidest kuulab. Vähemalt nii ta kinnitab, kui keegi küsib, kust eestlane igapäevase energia ammutab. Ikka Pärdist, kust mujalt, taob eestlane käega vastu rinda, nagu oleks ise Arvo Pärt. Mõnes mõttes ongi, sest eks pärine ju „Spiegel im Spiegeli” geniaalsus eestlase kollektiivsest psüühest.

Eestlane mäletab hästi, kui tema kuulsaim rahvuskaaslane kodumaalt minema kolis. Pärti kiusati Nõukogude Liidus taga ning partei soovitas mehel tungivalt riigist lahkuda, et veelgi suuremaid ebameeldivusi vältida. Ei jäänud vanameistril muud üle, kui asjad kokku pakkida ja Austriasse sõita. Suur kaotus eesti kultuurile, aga mis sa hädaga teed.

Eestlane tahtis taolise ebaõigluse peale kõva häälega karjuda, ent jättis igaks juhuks karjumata. Mine tea, mida partei temaga seepeale teinud oleks. Vaikiv vastupanu on kah vastupanu, ega kõik pea Lagle Parekid või Tunne Kelamid olema, kes igal pool lõugu laksutavad.

Nii luges eestlane ajalehest Pärti sarjavaid artikleid ja vandus endamisi, et kui Eesti kunagi vabaks saab, räägib ta lastelastele, kuidas südames kõik Pärdile kaasa elasid. Sai ja räägibki. Ning hoiab raamaturiiulil vinüülplaati „Spiegel im Spiegeliga” – seda on külaliste saabudes hea tolmust puhtaks raputada.

EESTLANE KÄIB ASUTUSE SUVEPÄEVADEL

Eestlane töötab asutuses ja asutus korraldab igal aastal suvepäevad. Asutuse suvepäevad on sama vana traditsioon nagu asutus ise ning kes suvepäevi ei korralda, see hiljemalt aasta pärast pankrotti läheb.

Keegi asutuse töötajatest – tavaliselt personali osakonna juhataja asetäitja – hakkab suvepäevi juba pool aastat varem organiseerima. Ta korraldab asutusesisese küsitluse, et teada saada, milliseid sportlikke tegevusi teha soovitakse, milline ansambel võiks suvepäevalisi tantsutada ning mis võiks olla selleaastase viktoriini teema.

Kui kogu vajalik info käes, hakkab organiseerija helistama. Smilers on kinni, 2 Quick Start liiga kallis ja The Sun lõpetas tegevuse. Imekombel on saadaval ansambel Sada ja Seened, mis on tegelikult parim võimalik variant, sest esiteks on selles ainult kaks liiget ja teiseks on nad võimelised mängima nii Smilersi, 2 Quick Starti kui The Suni repertuaari. Järgmiseks valmistab personali osakonna juhataja asetäitja ette viktoriini küsimused ja ongi kõik suvepäevadeks valmis.

Juuli eelviimase reede ennelõunal täitub puhkebaasi esine parkimisplats autodega. Töötajatele jagatakse tubade võtmed ning kell neli toimub suvepäevade ametlik avamine. Asutuse direktor peab kõne, räägib esimese poole aasta saavutustest ning kirjeldab visiooni ülejäänud aastaks.

Järgneb viktoriin, mille selleaastaseks teemaks hääletati ülekaalukalt „kaheksakümnendad”. Meeskondadeks jagunenud asutuse töötajatel tuleb ära arvata, kas 1986. aasta EKP XIX kongressil valiti Keskkomitee II sekretäriks Arder Väli, Georgi Aljošin või Leonid Lentsman.

Viktoriini lõppedes kuulutakse välja vaba aeg ning kell seitse serveerib catering’i-ettevõte Mekimeistrid OÜ õhtusöögi. See on rikkalik ning koosneb keedetud kartulitest, lihasoustist ja ohtra õliga segatud kapsasalatist.

Kell üheksa toimub autasustamine ning selgub, et viktoriini peaauhind – kastitäis Rehe talu maasikaid – läheb jagamisele kahe meeskonna vahel, sest nii „Piltoka beibed” kui „Hoia raha hoiukassas” teadsid, et EKP XIX kongressil valiti Keskkomitee II sekretäriks Georgi Aljošin. Lohutusauhind antakse „Viru ärikatele” ehk kolmandale osalenud meeskonnale ja lavale astub ansambel.

Pidu kestab hommikuni ning järgmise päeva sportlikest ettevõtmistest võtab osa rekordiliselt vähe asutuse töötajaid. Aga pole hullu, sest suvepäevade eesmärk on saavutatud: asutuse töötajatel on avanenud võimalus tööväliselt suhelda ning moraal on järgnevateks kuudeks kõrge. Näeme esmaspäeval!