Читать книгу Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb - Mihkel Raud - Страница 3

EESTLANE SÕIDAB BMWga

Kui eestlane hakkab võõrkeelt õppima, valib ta pigem inglise kui saksa keele. Õige kah, sest inglise keelt räägib emakeelena 360 miljonit inimest, saksat aga üle kolme korra vähem. Kui juba õppida, siis ikka selleks, et uue oskusega midagi peale oleks hakata. Ja need ajad, kui eestlane pidi sakslaselt korraldusi vastu võtma, on õnneks ammu möödas.

Ühte saksakeelset sõnaühendit teab aga iga eestlane. See on Bayerische Motoren Werke ehk BMW. Oma esimese bemmi ostis eestlane üheksakümnendail, kui paar nupumeest hakkas Saksamaalt kasutatud autosid tooma, et neid Tallinna autoturul arulageda juurdehindlusega edasi müüa.

BMW tähendab küll kvaliteeti, ent eestlase esimene bemm lagunes peagi juppideks. Kui ta selle tuttava autoremondilukksepa juurde viis, laiutas too käsi ja teatas, et bemmi varuosad maksavad palju ning targem on sellises olukorras juba uus bemm osta. Mida eestlane ka tegi.

Siis saabus aga uus probleem. Nimelt polnud eestlane ainus inimene, kes BMWd oma lastest rohkem armastas. Ka venelane otsustas bemmi osta ja olnuks see siis tavaline venelane! Aga ei, too kurivaim oli mafioosnik ehk kahemeetrise õladiagonaali ning kandilise kolbaga mehemürakas, kes ajaviiteks teisi samasuguseid surnuks armastas põmmutada. BMWst sai lühikese ajaga kuritegevuse sümbol ja kõige tipuks sai eestlase lemmikautost veel ka rumaluse võrdkuju, sest ootamatult hakkasid kõik põhiharidusega eesti noorukid vanu bemme soetama. Ju tahtsid vene kurjategijate moodi välja näha ning uue BMW jaoks polnud raha.

Ei jäänud eestlasel muud üle, kui BMWd vihkama hakata. Ta müüs oma auto maha ja ostis Datsuni, mis polnud sõiduomadustelt suurem asi, kuid ajas raskel ajal asja ära. Tänaval BMWd nähes vedas eestlane suu põlastusest kriipsuks ega suutnud aru saada, miks ta ise alles hiljuti sellisega sõitis. Justkui oleks auto süüdi, kui mõni idioot selle rooli otsustab istuda.

Möödus veel mõnikümmend aastat ja põhiharidusega kõurikutest said start up-ide tegevjuhid ning vene mafioosnikud tapsid üksteist ära. BMW muutus kiiresti eduka ettevõtja sõiduvahendiks, mistõttu otsustas eestlane vana armastuse juurde naasta. Ta kandideeris Riigikokku ja liisis tuliuue X5, millega on mugav valijatega kohtuma sõita. Ja kui valituks ei osutunud, liisis tuliuue bemmi ikkagi.

EESTLANE PEAB END E-EESTLASEKS

Eestlane on ülejäänud rahvastele maailmamuutvaid asju kinkinud, vähemalt meeldib talle nii mõelda. Skype, mobiil-ID, internetis mõne minutiga täidetavad maksudeklaratsioonid – kõik need imelised uuendused on pärit Eestist.

Eestlane on oma e-kuvandiga tublisti vaeva näinud. Juba Tallinna lennujaamas tervitavad turiste plakatid, mis saabujat tõelise e-vapustuse eest hoiatavad. On ka põhjust, sest kui mitte enamat, siis on vähemalt juhtmevaba internet pea igal pool tasuta saadaval. Teed aga läpaka keset kohisevat männimetsa lahti ja kukud bossi saadetud Exceli-faile alla laadima. Kas pole imeline?

Eriti vahvaks läheb asi siis, kui välismaalasega jutt poliitikani jõuab. Mitte et see eestlasele väga pinget pakuks või mõni poliitik teistest parem oleks (ühed vargad kõik!). Kuid siinne valimissüsteem väärib kaheksanda maailmaime tiitlit ja eestlasel on põhjust sellega iga turisti ees kelkida. Usu või mitte, aga Eestis asub valimiskast sinu arvutis ja oma hääle andmiseks tuleb lihtsalt vastav rakendus käima tõmmata! Vähe sellest, sa võid kas või sada korda ringi mõelda ja uuesti hääletada, mida eestlane puhtalt mängu ilu pärast alati ka teeb.

Valimistulemuste selgudes variseb eestlase maailm küll alati kokku, sest parlamenti pääsesid taas need, kes seal terve elu istunud on. Ehk siis pole sulide ja kelmide eest pääsu isegi elektrooniliselt hääletades. Aga hiljemalt järgmisel hommikul on eestlane e-valimiste nimel valmis kas või surema ja igaüks, kes tolle ime usaldusväärsuses kahtleb, on loll või Kremli agent.

Välismaalases võib eestlase e-valimiste jutt ju umbusku tekitada (küberrünnakutest olete midagi kuulnud?), kuid ülejäänud e-värk ajab ka kõige skeptilisemal turistil suu ammuli. E-pangad töötavad nagu kellavärk, suhtlus riigiasutustega käib helikiirusel ning peale esimest päeva Eesti arvutivõrkudes tahab välismaalane siia elama tulla, mis e-residentsuse abil ka lihtsasti õnnestub.

„E-eestlane olen ja e-eestlaseks jään, kui mind e-eestlaseks loodi,” laulab välismaalane Uus-Meremaal või Brasiilias arvutisse logides ja pea kõiki Eesti hüvesid nautima asudes, Eesti miinuseid sealjuures talumata. Öeldagu veel, et eestlane külalislahkusest midagi ei tea!

EESTLANE PEAB OMA KEELT ILUSAKS

Eesti keel on üks äraütlemata ilus keel. Temas on tohutult kaunikõlalisi sõnu, millest annab veel kaunima kõlaga lauseid moodustada. Neid sõnu on koguni nii palju, et spetsiaalne nõukogu pidi kokku tulema ja otsustama, millised need kõige ilusamad on.

Üle oja mäele, läbi oru jõele. Kalli ema hella soojust jagub üle mitme põlve. Kuula, kulla külanaine – kuuled külla tulnud vaime. Pöidlad pihku, pöialpoisid! Ja nii edasi. Tõmbab silma niiskeks küll, kui „ämber läks ümber” või „tilluke talleke tatsas tasasel pinnal” üle huulte libistada.

Eesti keeles on mõistagi ka laenatud sõnu ja muud pahna, mis üldiselt kaunist keelt natuke koledamaks kipuvad tegema. No mis pagana asjad on „ribonukleiinhape” ning „ombudsman”? Või kas pole hull, kui keegi midagi „viljeleb” või kedagi „väisab”? Inetud on ka kõik need „taristud”, „manused” ja „selmetid”, mida keeleuuendajad eestlasesse üritavad istutada.

Ent mõni üksik tõrvatilk potis ei tee mett olematuks. Eesti keel on üks ilusamaid keeli maailmas. Kõige ilusam, kui päris täpne olla.

Eesti keel on nimelt ametlikult valitud maailma kõige ilusamaks keeleks ning itaalia keel on teisel kohal. Või oli see vastupidi. Igatahes olla mingisugusel võistlusel eesti keelt väga kõrgelt hinnatud. Millal ja kus selline võistlus peeti, kes hindasid, mida hinnati ja millised olid kriteeriumid, on sealjuures tähtsusetu. Ükski eestlane ei tea, kes või mis asjus eesti keele maailma (teiseks) ilusaimaks keeleks valis. Aga et valis, on sada protsenti kindel. Kuidas saakski teisiti olla.

EESTLANE ÕPIB KOGU ELU

Nõukogude okupatsiooni aastad on eestlasesse jätnud sügava jälje. Vene võim mõjus talle halvasti ja nii kipub ta kõiges, mis hästi ei lähe, nõukogude aega süüdistama.

Ometi on eestlane neist pimeduse aastaist ka midagi head pärinud. Juba lapsepõlvest on tal meeles, et inimene peab õppima, õppima, õppima. Too tarkus kuulub Vladimir Iljitš Leninile ja pioneerijuht korrutas seda igal koondusel, kus eestlane kohusetundlikult viibis. Õigesti tegi, sest nagu elu näitas, tuleb pidevalt muutuvas maailmas kogu aeg ümber õppida. Püüa ise ellu jääda, kui ettevõte, milles sa töötad, ühel päeval kummikuid ja järgmisel mobiiltelefone toodab!

Iseseisvuse taastamise ajast on eesti rahvas kaheks jagunenud: kullaotsijad ning need, kes kullaotsijaile labidaid müüvad. Neid viimaseid kutsutakse koolitajateks. Koolitajad valmistavad eestlast ette kõige hullemaks ehk päevaks, mil ta töölt lahti lastakse.

Koolitajaid leidub igale maitsele ja rahakotile. Üldiselt on koolitused kallid, sest ega koolitaja mõni lasteaiaõpetaja pole, keda võib miinimumpalgaga mõnitada. Ent päris tuhandet ei pea mõnetunnise koolituse eest välja laduma, saab ka natuke soodsamalt.

Koolitus toimub mõne Tallinna hotelli konverentsikeskuses. Eestlane on kohal pool tundi enne algust, sest kavas oli kirjas „tervituskohv ja suupisted”. Eestlane saab kohvisabas teise omasugusega jutu peale ning ühiselt nõustutakse, et tööjõumaksud on Eestis arulagedalt kõrged. Seejärel liigub eestlane saali ja show algab.

Koolitaja astub lavale, näitab slaide, tsiteerib filosoofe, toob elulisi näiteid, viskab nalja, mõjub inspireerivalt, on moodsalt riides, kõnnib edasi-tagasi, tõstab häält, teeb grimasse, kuvab infograafikuid, jagab rühmatööks ülesandeid, annab tagasisidet ja soovitab lõpuks paari teemakohast raamatut, mille autor ta puht juhuslikult satub olema ning mida saab tema käest 15%-lise allahindlusega nüüd ja kohe osta.

Eestlane vaatab, jätab meelde, noogutab, nõustub, naerab, innustub, imetleb, jälgib, muheleb, kirjutab üles, paneb prillid ette, osaleb rühmatöös ülesande lahendamisel ja ostab paar teemakohast raamatut.

Koju jõudes ütleb eestlane abikaasale, et midagi nii tiivustavat pole ta aastaid kogenud. Ta paneb end kirja järgmisele koolitusele ja seejärel järgmisele. Elukestev õpe ju seepärast elukestev ongi, et ta terve elu kestab. Ja kui pihlakamarjade pakendamisega tegelev ettevõte, milles eestlane kakskümmend aastat on rüganud, ühel päeval hotelliärisse sukeldub, saab eestlasest selle tegevjuht. Igatahes on nii talle koolitustel lubatud.

EESTLANE PIINAB ENNAST

Masohhist läheb sadisti juurde ning anub: „Piina mind, piina!”

„Ei piina,” vastab sadist mõnuledes.

Valust naudingu tundmine on sügaval eestlase psüühes, sest kuidas teisiti seletada kalduvust end igal võimalusel pisendada. Üks asi on eneseiroonia, kuid eestlane astub enesepiitsutamisel kaugemale kui süütu nali iseenda üle.

Näiteks meeldib eestlasele oma rahvaarvu üle ilkuda. Eestis elab täpselt poole vähem inimesi kui Brooklynis ja Brooklyn pole mõni riik ega isegi linn, Brooklyn on linnaosa! Kas on kusagil mõni rahvus, mille arv on pool Ihastet? Ei ole ju! Aga pool Brooklynit näed on! Umbes nõnda kipub eestlane halama, kui pimedal novembriõhtul äng peale tuleb.

Teine teema, millel masohhistlik eestlane peatuda jumaldab, on Eesti majandus. See on nimelt nii väike, et piinlik on seda majanduseks nimetadagi. Eesti riigieelarve tulude maht on umbes 10 miljardit ehk veerand kuulsa ameerika tehnoloogiafirma aastakäibest. Eesti sisemajanduse koguprodukt on paarikümne miljardi ringis ja isegi lätlastel on see suurem, mis siis veel „päris” riikidest rääkida. Ameerikas on SKP number nii suur, et eestlane (ega keegi teine) seda kirjutadagi ei mõista. Eesti keskmine palk on natuke üle tuhande ja Soomes on see kolm korda suurem. Kolm korda! „Mis majandusest me räägime, kulla sõbrad,” katkub eestlane juukseid.

Kolmas nähtus, mis eestlase vere vemmeldama paneb, on poliitikud. Taevas halasta, sa ainult vaata neid! Ei oska nad võõrkeeli, ei saa nad globaalsetest teemadest aru (kohalikest rääkimata), ei suuda nad normaalseid riideid osta. Tööl ei käi, närivad ainult üksteise kõri kallal ja ajavad rahva raha taskutesse. Kes kurat nad sinna riigikokku valis? Isegi venelastel on paremad poliitikud, kuulutab masenduses eestlane Facebookis. On see Putin, mis ta on, aga no kurat, vähemalt hoolib oma rahvast, mitte nagu need meie omad.