Читать книгу Riigi saladus - Mika Waltari - Страница 4

Marcus Mezentius Tulliale. Tervitus.

Eelmises kirjas jutustasin sulle, Tullia, kuidas Egiptuses mööda jõge reisisin. Talveks jäin Aleksandriasse, kui olin sind kuni sügistormideni asjata oodanud. Olin oma armastuses lapsik, sest ei kõige rikkam kaupmees ega ka kõige uudishimulikum kodanik olnud sadamas Ostia ja Brundisiumi laevadel ustavamalt vastas, kui mina olin. Käisin sadamas iga päev kuni purjetamishooaja lõpuni, nii et tüütasin valvurid, tollimehed ja sadama ametnikud oma küsimustega hoopis ära.

Jah, aga mu teadmised täienesid ja ma kuulsin lugusid kaugetest maadest, kuid asjata merele vaadates hakkavad silmad vett jooksma, ja kui viimased laevad olid kohale jõudnud, siis olin sunnitud endale tunnistama, et olid mind petnud. Täna-homme, Tullia, saab aasta sellest, kui viimati kohtusime, ja sul õnnestus mind Roomast lahkuma sundida, valelike vannete ja tõotustega, nagu olen juba aru saanud.

Mõru meelega kirjutasin sulle selle kirja, kus jätsin igaveseks hüvasti ja tõotasin, et purjetan Indiasse, ilma et enam iial tagasi tuleksin. Seal on ju ikka veel Aleksandri väepealikutest põlvnevaid kreeklasi, kes kuningatena neid veidraid linnu valitsevad. Kuid praegu võtan omaks, et nii kirjutades ei olnud mul tõsi taga. Ma lihtsalt ei talunud mõtet, et ma sind enam kunagi näha ei saa, Tullia.

Üle kolmekümne jõudnud mees ei peaks olema enam oma armastuse ori. Ma olengi rahunenud, mu kõige tulisem kirg on kustunud. Aleksandrias viis see mind kahtlasse seltskonda ja sundis ennast kulutama. Ma ei kahetse seda, sest kõigele vaatamata ei saa inimene oma tegusid tagasi võtta ega tehtut muuta. Kuid seda sügavamalt tean, et ma sind armastan, sest miski muu ei võinud mind rahuldada. Seepärast meenutan sulle, mu armastatu Tullia, et ükskord kuhtub ka sinu nooruse õitseng, ükskord muutub ka sinu nägu kortsuliseks, pilk sinu silmades tuhmub, su juuksed lähevad halliks ja hambad kukuvad suust. Võib-olla kahetsed siis, et ohverdasid armastuse minu vastu auahnuse ja riikliku positsiooni nimel. Sest sa armastasid mind, seda ma usun, nendes märkides ei või ma kahelda. Muidu ei oleks millelgi enam siin ilmas mingit tähtsust. Sa armastasid mind, aga kas armastad ikka veel, seda ma ei tea.

Headel hetkedel mõtlen, et sa tõesti vaid minu enese pärast, et hoida mind ohtude eest, varanduse ja vahest ka elu kaotamise eest, sundisid mu valelike tõotuste abil Roomast lahkuma. Ma ei oleks läinud, kui sa poleks vandunud, et kohtud minuga Aleksandrias ja et me veedame talve üheskoos. Paljud teised suursugused abielunaised olid enne sind ilma oma meheta talveks Egiptusesse reisinud ja reisivad ka edaspidi, niipalju kui ma Rooma naisi tunnen. Sa oleksid ju võinud Rooma tagasi minna, kui purjetamishooaeg nüüd kevadel jälle algab. Me oleksime võinud mitu kuud koos elada, Tullia.

Selle asemel ma kulutasin ennast need kuud, nii ihu kui ka hinge. Mõnda aega reisisin ringi, kuni tüdisin kraapimast sinu nime ja oma armastust igivanadele mälestusmärkidele ja templite sammastele. Oma tüdimuses lasin end koguni pühitseda Isise salajasel talitusel, kuid olin küllap vanem ja paadunum kui unustamatul ööl Baiaes, kui end üheskoos Dionysose müsteeriumidel pühitsesime. Ma ei leidnud sedasama hurma. Ma ei suuda neid kiilaks aetud preestreid uskuda. Hiljem tundsin vaid, et olin liiga tühise tõe eest ülearu maksnud.

Ära siiski arva, et seltsisin vaid Isise preestrite ja nende templite naistega. Ma sõlmisin tutvusi ka näitlejate ja lauljatega, koguni härjavõitlejatega tsirkuses. Ma nägin ka mõnd vanadest aegadest pärit kreeka näidendit, mida võiks väga hästi ladina keelde tõlkida ja natuke ümber teha, kui ma niisugust kuulsust igatseksin. Ma jutustan sellest kõigest märgiks, et mul ei hakanud Aleksandrias sugugi igav. See on maailmalinn. Kultiveeritum, närbunum ja kurnavam kui Rooma.

Enamiku ajast veetsin siiski Museionis, nende raamatukogus sadama kõrval. Ma ütlen raamatukogus, kuigi parem oleks rääkida raamatukogudest. Need hooned moodustavad eraldi linnaosa. Mulle kurdeti, et raamatukogu on halvas seisukorras, sest vanainimesed elavad minevikus. Nad kinnitavad, et raamatukogud ei saavuta iial enam oma endist õitsengut pärast seda, kui Julius Caesar inimpõlv tagasi linna piiramise ajal siin sadamas Egiptuse laevastiku maha põletas. Ühes sellega põles ära ka osa raamatukogu hoonetest, sada tuhat korvamatut kirjarulli vanade teostega.

Ometi kulus mul nädalaid, enne kui õppisin nende raamatute nimekirju kasutamagi ja leidma seda, mida otsisin. Neil on üksnes „Iliase” seletusi kümneid tuhandeid rulle, rääkimata Platoni ja Aristotelese seletustest, mille jaoks on oma hooned. Kuid lisaks sellele on kümneid tuhandeid rulle, mida ei ole iial nimekirjadesse kantud ja mida ei ole minu arvates keegi lugeda jõudnud pärast seda, kui nad raamatukokku hoiule pandi.

Riiklikel põhjustel, mis on ka mõistetav, ei tahtnud nad eriti välja otsida vanade ennustusi või mind nende otsimisel juhatadagi. Pidin neid ääri-veeri küsitlema ning kingituste ja söömaaegadega nende usalduse võitma. Nende kuluraha on napp ja nad on vaesed, nagu on kõige targemad õpetatud üldiselt ja on alati mehed, kes armastavad oma raamatuid rohkem kui iseenese elu ja silmade nägemisvõimet.

Nõnda läks mul korda leida raamatukogu peidikutest üles suur hulk ennustusi, nii kuulsaid kui ka unustatuid. On ilmne, et niisamasuguseid ennustusi on olnud kõige vanematest aegadest peale kõikidel rahvastel. Kõik nad on ähmased ja tülikalt mitmeti tõlgendatavad nagu oraaklite vastused. Kui aus olla, siis ennustuste kaoses unustasin end sageli lugema mõnd kreeka jutustust, mis reiside ja seikluste kohta muretult valetas. Mind valdas soov jätta mõrumeelsed ennustused sinnapaika ja hakata kirjutama nende eeskujul raamatut, mis põhineks mu enese väljamõeldul. Kuid hoolimata oma sünnipärast olen küllap liialt roomlane, et kirjutada vaid omaenese väljamõeldud asjadest.

Selles raamatukogus on lugusid ka armastuse kunstist, mis oleksid sundinud kadunud Ovidiust end lapsikuks pidama. Neid on nii kreeka omi kui ka egiptuse vanadest kirjutistest kreeka keelde tõlgituid, ja ma ei oska tõesti öelda, kummad on tähelepandavamad. Aga kui oled mõned neist läbi lugenud, siis tüdid ära. Jumal Augustusest peale on niisugused kirjarullid kogutud omaette salajastesse tubadesse ja neid ei tohi enam kopeerida. Nende lugemine on lubatud vaid õpetlastele.

Kuid ma jätkan ennustustega. Neid on vanu ja uusi. Vanu kohandati juba Aleksandri jaoks, rääkimata jumal Augustusest, kes maailma rahu tõi. Ennustuste selgitusi uurides olen hakanud üha rohkem mõistma, et suurim kiusatus uurijale on tõlgendada ennustusi oma aja ja oma soovide kohaselt.

Ühes asjas olen siiski veendunud, ja kõik, mis on meie ajal toimunud, toetab seda veendumust, mida kinnitavad ka tähed. Maailm on teel uude ajastusse, millel on teistsugused tunnusmärgid. See on nii selge ja ilmne tõsiasi, et nii Aleksandria, Kaldea, Rhodose kui ka Rooma täheteadlased on selles suhtes samal arvamusel. Nõnda on loomulik ja mõistetav ühendada maailmavalitseja sündimine just Kalade tähtkujude ajaga.

Võib-olla oli see keiser Augustus, keda provintsides kummardati kui jumalat juba tema eluajal. Aga nagu ma sulle juba Roomas rääkisin, nimetas minu kasuisa Marcus Manilius oma teoses „Astronomica” Saturnuse ja Jupiteri kohtumist Kalade tähtkujus. Riiklikel põhjustel ta küll kärpis ilmunud raamatust selle koha välja, kuid seda kohtumist mäletavad hästi ka siinsed astroloogid. Kui tulevane maailmavalitseja tõesti sündis nimelt siis, peaks ta olema juba kolmekümne seitsme aastane. Arvan, et temast oleks midagi kuulda olnud.

Sa kindlasti imestad, et ma oma kirjas nii avameelselt meenutan sulle asja, mille omal ajal kui sügavaima saladuse ühel varahommikul, kui Baiaes õitsesid roosid, sulle kõrva sosistasin, sest uskusin, et ükski inimene maailmas ei või iial mind paremini mõista kui sina, Tullia. Kuid olen kogenum kui tollal. Oskan suhtuda ennustustesse nagu täiskasvanud inimene. Poolpime taat raamatukogus ütleski mulle pilklikult, et ennustused kuuluvad noortele. Lugenud läbi tuhat raamatut, hakkab inimene aimama masendavat tõde. Kümme tuhat raamatut teeb ta kurvaks.

Ma kirjutan nii avameelselt ka sellepärast, et meie ajal ei suuda keegi ühtki saladust iseendale hoida. Ka kõige salajasemat jutuajamist võidakse pealt kuulata ja edasi rääkida. Ja ei ole olemas niisugust kirja, mida ei loetaks ja vajadusel ei võltsitaks. Me elame ju umbusu ajal. Nõnda olen jõudnud tulemuseni, et parim vahend allesjäämiseks on rääkida avameelselt ja kirjutada just nii, nagu mõtled.

Tänu testamendile, mida tunned, olen piisavalt rikas, et rahuldada ka oma luksuslikud vajadused, aga mitte nii rikas, et mind taga kiusata tasuks. Oma sünnipära tõttu ma ei saa ja ei tahakski, kui ka võiksin, taotleda riigiameteid. Niisugust auahnust minus ei ole.

Tähed näitasid itta. Sul õnnestus sundida mind Roomast lahkuma, et minust lahti saada, sa valelik Tullia, sest olin sulle tülikaks muutunud. Küllap vandusin oma trotslikkuses, et otsin tulevase maailmavalitseja üles, sest on viimane aeg, et ta ilmuks. Oleksin esimeste seas tema kõrval, pakuksin end tema teenriks ja küsiksin selle eest palka, et oleksin ükskord sinu neljandaks või viiendaks abikaasaks piisavalt hea. Küll sa võisid südames minu üle naerda.

Ära muretse. Ka selle kavatsuse pärast ei ole kellelgi mõtet mind taga kiusata. Märke maailmavalitsejast ei ole olnud kuulda ega näha. Aleksandrias, maailma keskpunktis, laterdamise, filosoofia ja intrigeerimise tsentrumis, oleks sellest kuulda olnud. Lisaks on ka Tiberius ise teadlik Jupiteri ja Saturnuse kohtamisest kolmkümmend seitse aastat tagasi. Ka see mees, kelle nime ei ole kirjas põhjust nimetada, on kõigest teadlik. Kuid tema usub kindlalt, et idast maailmavalitsejat ei tõuse.

Tullia, mu armastatu, ma tean hästi, et ennustuste uurimine on olnud mulle üksnes selle aseaine, mida ma ei suuda saavutada, üksnes põgenemistee, et mõelda muule ja mitte sinule. Hommikul, kui ärkan, oled sina mu esimene mõte, õhtuti, kui uinun, oled mulle päeva viimane mõte. Olen näinud sind unes ja öid sinu pärast ärkvel olnud. Kirjarull ei asenda mehele naist, keda ta armastab.

Ennustuste juurest jõudsin juutide pühade raamatute uurimiseni. Aleksandrias tegutseb üks juudi filosoof Philon, kes tõlgendab neid kirjutusi niisamasuguse võrdpildina, nagu kreeklased ja roomlased tõlgendavad Homerost. Ta arvab, et muudab juutide usu mõistetavaks kreeka filosoofia abiga.

Juute ja nende usku sa tunned. Nad hoiavad ju ka Roomas teistest eraldi ja ei ohverda Rooma jumalatele. Paljud kardavad neid sellepärast. Mitmeteski peredes peetakse seitsmendat päeva puhkepäevaks, nagu on kombeks juutidel. Kuid suurem osa põlgab juute, sest neil on ainult üks jumal ja selle jumalal ei ole teadupoolest isegi kuju mitte.

Igatahes on nende pühades raamatutes on kõige vanematest aegadest peale kindlalt alles ennustus tulevasest maailmavalitsejast. Nende prohvetid on seda korranud ja korranud, nii et see ennustus on kõigi rahvaste ennustustest kõige paremini alles jäänud. Nad nimetavad tulevast maailmavalitsejat Messiaks. Kui tema on võimule saanud, siis hakkavad maailma valitsema juudid. Niisugust häbematust võib lugeda rahvusliku soovmõtlemise tulemuseks. Nii armetuid ja häbiväärseid aegu on see rahvas pidanud üle elama. Orjuse Egiptuses ja samasuguse orjuse Babülonis, kuni pärslane lubas neil omale maale tagasi pöörduda. Ka nende templit on palju kordi hävitatud. Viimati põletas selle maha Pompeius, kuigi tahtmatult. Nad erinevad teistest rahvastest ka selle poolest, et neil on vaid üks tempel. See on nende pühas linnas Jeruusalemmas. Sünagoogid, mis neil on maailma kõikides linnades, ei ole templid, vaid koosolekumajad, kus nad oma pühi kirjutisi valjusti ette laulavad ja neid üksteisele seletavad.

Ennustuse pärast, et maailma kuningas sünnib kord nende seast ja et nad tänu temale ükskord maailma valitsevad, vihkavad neid paljud. Seepärast nad enam ei kiitle valjul häälel oma ennustusega, vaid jätavad selle enda teada, hoides teistest rahvastest eraldi.

Aga nad ei salga oma ennustust ka maha. Märganud heasoovlikkust, aitavad nende õpetlased meelsasti võõrastel nende pühadest kirjutistest aru saada. Vähemasti Aleksandrias. Teatud õpetlased, ka Philon, tõlgendavad ennustust Messiast kui võrdpilti. Minule on siiski kinnitatud, et seda tuleb mõista täht-tähelt. Kui aus olla, siis peab olema lapsest peale nende usku sisse kasvanud, et neid mitmeti tõlgendatavaid kirjutisi uskuda. Kuid kui kõiki segaseid ennustusi omavahel võrdlesin, siis pidin ikkagi tunnistama, et juutide ennustus on kõige selgem.

Aleksandria juudi õpetlased on vabameelsed ja kahtlemata on nende seas tõelisi filosoofe, kes nõustuvad koguni koos võõramaalasega sööma. Ma sain ühe niisuguse õpetlasega sõbraks ja jõin koos temaga lahjendamata veini. Niisugust asja tuleb Aleksandrias ette. Purju jäänud, jutustas ta mulle õhinal tulevast Messiast ja juutidest kui maailmavalitsejast.

Tõestuseks, kui täht-tähelt juudid, kuni valitsejateni välja, ennustust Messiast usuvad, jutustas ta, et nende suur kuningas Herodes oli vaid mõni aasta enne surma lasknud tappa terve linna kõik poeglapsed. Mõned Kaldea teadusemehed olid nimelt tähe jälgedes sinna Judea linna reisinud ja kinnitasid oma süütuses, et tulevane kuningas on seal sündinud. Herodes tahtis kuningaks olemise oma suguvõssa jätta. Selle loo järgi otsustades oli ta niisama umbusklik kui üks teatud muistne valitseja, kes vanaduspõlves saarele üksindusse tõmbus.

Sa mõistad, Tullia, et see julm lugu erutas mind. Kuningas Herodese surivoodi järgi oli mul kerge arvutada, et tapatöö toimus just Saturnuse ja Jupiteri kohtumise ajal. Jutustus tõestab, et tähtede konstellatsioon tekitas juutide ning ida teadusemeeste seas rahutust niisamasugusel moel nagu ka Rhodosel ja Roomas.

Küsisin: „Kas arvad siis, et tulevane Messias tapeti juba hällis?”

Noor juudi õpetlane naeris, habe veinist märg, ja ütles: „Kes oleks võinud tappa Messiat. Herodes oli haige ja tema vaim segaduses.”

Aga juba ta kohkus ka ise ära, vaatas ringi ja lisas: „Ära ometi arva, et Messias sündis siis. Aega ei ole teatavaks tehtud. Kindlasti oleksime temast juba kuulnud. Lisaks sünnib iga põlvkonna ajal mõni valemessias ja tekitab Jeruusalemma lihtsa rahva seas rahutust.”

Kuid mõte jäi teda vaevama, ja kui olime veel veini joonud, ütles ta tähendusrikkalt: „Herodese ajal põgenesid paljud Jeruusalemmast ja mujalt Egiptusesse. Paljud jäid siia, aga oli rohkesti neid, kes pärast Herodese surma kodukohtadesse tagasi pöördusid.”

„Kas sa tahad öelda,” küsisin, „et sündinud Messias toodi Herodese tagakiusamise eest Egiptusesse varjule?”

Ta ütles: „Ma olen saduser.” Ta ütles seda, et näidata, et on maailmamees ja mitte liialt juutide traditsiooniliste kommete kütkes.

„Nõnda et ma kahtlen,” jätkas ta. „Ma ei usu hinge surematust nagu variserid. Kui mees sureb, siis ta lamab pikali maas ja teda ei ole enam. Nii on kirjutatud. Kuna me elame maailmas vaid selle ainsa korra, siis on arukas sest elust rõõmu tunda. Meie suured kuningad ei keelanud endale midagi, kuigi pulbitsev elunauding muutis targa Saalomoni lõpuks süngemeelseks. Kuid lapseliku vagaduse nurgake peitub ka kõige õppinuma hinges. Just nimelt lahjendamata veini juues, mis on samuti patt, usud seda, mida kaine peaga ei usu. Seepärast jutustan sulle muinasjutu, mida jutustati mulle, kui kaheteistkümneselt täiskasvanuks sain.”

Ta jutustas: „Hingamispäeval ei tohi keegi meil kätega tööd teha. Kuningas Herodese ajal põgenes Judea Petlemmast vana käsitööline koos oma noore naisega, kaasas äsjasündinud poeglaps. Egiptuses asusid nad elama keset palsamiaedu. Mees elatas end oma käte tööga ja keegi ei teadnud neist midagi halba rääkida. Kuid ühel sabatil tabasid küla juudid kolmeaastase poisi savist pääsukesekujusid voolimast. Nad otsisid üles tema ema, sest poiss rikkus seadust ja sabatit. Kuid poiss puhus savilindudele ja need vuhisesid elavate pääsukestena lendu. Varsti pärast seda kadus pere sealt kandist.”

„Kas tahad öelda,” küsisin hämmastunult, sest pidasin end eelarvamusteta meheks, „kas tahad öelda, et peaksin seesugust lastejuttu uskuma?”

Ta raputas pead ja vaatas oma kummis juudisilmadega enda ette. Ta oli ilus ja uhke mees nagu paljud vanade suguvõsade juudid. „Seda ei taha ma hoopiski mitte öelda,” kinnitas ta. „Niisugune lastemuinasjutu sündimine annab minu arvates vaid märku, et Herodese ajal põgenes siia Egiptusesse üks eriti vaga või oma välisest tagasihoidlikkusest hoolimata mõnel muul moel inimeste tähelepanu äratanud perekond. Kui legendi sündimist mõistusega seletada tahan, siis ehk kaitses ema pisikest sabatirikkujat kirjutistele viidates nii tabavate sõnadega, et sundis süüdistajad vaikima. Kuid seletus oli võib-olla nii keeruline, et see ununes. Meie kirjutiste abil võib ju tõestada mida tahes. Pärast seda, kui perekond oli kadunud niisama salaja, nagu ta oli Judeast saabunud, muutsid inimesed seda kohta nii, et ka lapsed sellest aru said.

Ta lõpetas vestluse öeldes: „Kui ometi minul oleks lapse meel ja ma usuksin kirjutisi nagu laps. Nii oleks kergem, kui kõikuda kahe maailma piiril. Kreeklast ei saa minust kunagi ja südames ei ole ma enam Aabrahami laps.”

Järgmisel päeval mu pea valutas ja mu ihu oli armetus seisus, aga see ei olnud Aleksandrias esimest korda. Veetsin päeva supelasutuses. Pärast vanne ja masseerimist, võimlemist ja head söömaaega valdas mind unetaoline tunne, otsekui oleks see tegelik maailm minust kaugenenud ja minu enese keha varjutaoliseks muutunud. Niisugune tunne on mulle tuttav ja tuleb mu sünnipärast. Ega mu nimi asjata Mezentius ole. Niisuguses seisundis on inimene kõige tundlikum endeid vastu võtma, kuigi ka siis on kõige raskem valede ja õigete ennete vahel vahet teha.

Kui supelasutuse sammassaali jahedusest välja astusin, pahvatas mulle vastu tänava kuumus ja pärastlõunane päike lõi silmadesse nagu välk. Mu hingeseisund ei muutunud. Rändasin kärarikastel tänavatel teadmata, kuhu lähen. Kui ma seal nõnda äraolevana päikesepaistes kõndisin, pidas üks reisijuht mind Aleksandras võõramaalaseks, haaras mu keebihõlmast kinni ja jagas mulle ülevoolavalt soovitusi, et käiksin ära Kanopose lõbumajades või Pharose tuletornis või vaatamas Apise härga tema templis. Reisijuht oli kangekaelne ja ma ei saanud temast lahti, enne kui vali hüüd ta kõne katkestas. Mees osutas oma räpase sõrmega hüüdjale, naeris ja ütles: „Sa vaata juuti.”

Taimeturu nurgal seisis nahkrõivais mees. Ta habe ja juuksed olid pulstunud, nägu paastumisest kõhn ja lõhenenud jalad haavu täis. Ta muudkui hüüdis oma üksluist sõnumit aramea keeles, silmad peas pahupidi. Reisijuht ütles: „Sa ei saa kindlasti aru, mida ta kuulutab.”

Aga nagu sa tead, pärast nooruseaastaid Antiookias räägin ja mõistan ma aramea keelt hästi. Tol ajal mõtlesin tõsiselt karjäärile mõne prokonsuli kirjutajana, kuni sattusin Rhodosele ja hakkasin paremini aru saama, mida elult õieti tahan.

Nõnda sain tolle kõrbest tulnud juudi lahkusulise kuulutusest hästi aru. Ta muudkui hüüdis oma käheda, murduva häälega: „Kel kõrvad, see kuulgu. Riik on lähedal. Tehke tee valmis.”

Reisijuht seletas: „Ta kuulutab juutide kuninga tulekut. Neid arukaotanuid tuleb karjas kõrbest linna nii palju, et politseinikud ei viitsi kõiki peksta. Lisaks on hea poliitika juudid omavahel tülli ajada. Nii kaua, kui nad üksteisele kepiga annavad, nii kaua saame meie, gümnaasioni omad, rahus olla. Ei ole tapahimulisemat rahvast kui juudid. Meie õnneks vihkavad nende usulahud üksteist veel rohkem kui meid, keda nad kutsuvad paganateks.”

Kähe, murdunud hääl muudkui hüüdis neidsamu sõnu, nii et need mulle meelde sööbisid. Hääl kuulutas riigi lähenemist ja oma hingeseisundis pidasin hüüdmist tahes-tahtmata endale endeks. Tundus, nagu oleksid kõik ennustused, mida ma talve jooksul olin uurinud, heitnud endalt ühe hetkega hämarate sõnade valerõivad ja lühenenud selgeteks sõnadeks: Riik on lähedal.

Reisijuht seletas edasi, hoides mu keebihõlmast kõvasti kinni. „Juutide paasapühad on tulekul,” rääkis ta. „Viimased karavanid ja laevad asuvad peagi teele, et palverändureid Jeruusalemma viia. Saab näha, mis möll seal tänavu aset leiab.”

Ütlesin: „Küll tahaksin juutide püha linna ükskord ära näha.”

Reisijuht sattus mu sõnadest sedavõrd vaimustusse, et kukkus hüüdma: „See oleks tark tegu, sest Herodese tempel on maailmaime. Kes ei ole seda oma reisidel näinud, ei ole näinud midagi. Ja sa ei pea möllusid sugugi kartma, ütlesin seda naljaks. Judea teed on turvalised ja Jeruusalemmas valitseb Rooma distsipliin. Terve leegion on toodud nende maale korda pidama. Tule minuga vaid paar sammu kaasa, ja kui ma oma head suhted käiku panen, siis õnnestub mul kindlasti korraldada sulle veel koht reisilaeval, mis purjetab Joppesse või Caesareasse. Nad muidugi ütlevad, et kõik kohad on praegu, enne paasapühi välja müüdud. Aga ma kostan su eest. Oleks häbi, kui sinusugune suurtsugu roomlane ei saaks reisilaevale kohta osta.”

Ta kiskus mind keebihõlmast niisuguse õhinaga, et läksin tahtmatult temaga kaasa Süüria reederi kontorisse, mis oli köögiviljaturust vaid mõne sammu kaugusel. Seal selgus, et ma ei olnud ainus võõramaalane, kes tahtis pääseda paasapühade reisile Jeruusalemma. Lisaks kõigist maailma maadest pärit juutidele tahtis sinna minna ka igati tavalisi reisilisi, kes ihkasid näha midagi uut.

Kui reisijuht oli minu nimel kaubelnud nii vihaselt, nagu vaid kreeklane süürlasega kaubelda võib, märkasin ma, et olin endale Judea rannikule purjetavale palverändurite laevale magamiskoha ostnud. Mulle kinnitati, et see oli ainus ja viimane laev, mis veel Aleksandriast välja sõidab. Viivitus tuli sellest, et laev oli uhiuus ja vajas vaid viimistlemist ja pidi järgmisel hommikul oma esimesele reisile sõitma, nii et mul ei tulnud karta pindunud mustust ja söödikuid, mis reisi piki neid rannikuid ebameeldivaks muudavad.

Reisijuht pressis mult nende teenete eest välja viis drahmi, aga ma maksin talle need heal meelel, sest olin saanud ende ja teinud otsuse. Rahulolevalt jäi ta reederi esindajalt ka vahendustasu välja pressima. Veel enne õhtut korraldasin endale pankuri kontorist ka reisiraha ülekande väljamaksmiseks Jeruusalemmas, sest olen nii palju kogenud reisija, et ei võta täiesti võõrale maale minnes kaasa tarbetult palju sularaha. Maksin ära oma arve võõrastemajas ja muud võlad ning jätsin õhtu jooksul hüvasti mõne tuttavaga, kellega kindlasti pidin hüvasti jätma. Et nad mind pilkama ei hakkaks, ei öelnud ma, kuhu minna kavatsen, ütlesin vaid, et teen reisi ja tulen kõige hiljem sügisel tagasi.

Olin sel õhtul kaua ärkvel ja tundsin selgemalt kui kunagi varem, kuidas Aleksandria talve hurm oli mu ihu ja hinge ära kurnanud. Olgu Aleksandria oma vaatamisväärsustega pealegi maailmaime, ma tundsin, et minul oli viimane aeg sealt ära minna. Muidu oleksin iseenda sellesse naudinguhimulisse, Kreeka tarkusest väsinud linna palavikku ära kaotanud. Minusugune kaunikesti tahtejõuetu mees võib ära väsida ja eluks ajaks Aleksandriasse jäädagi, kui viibib seal liiga kaua.

Nõnda mõtlesin, et merereis ja paar päeva muretut rännakut Judea roomlaste teedel teeks mulle nii vaimselt kui ka ihuliselt head. Aga nagu tavaliselt läheb, äratati mind hommikul liiga vara, et laevale jõuaksin, mu öö jäi liiga lühikeseks ja ma siunasin end, et olen püstihull, kuna jätan tsiviliseeritud elu mugavused ja reisin võõrale vaenulikule juutide maale, otsima eksikujutelma, mille segased ennustused mu hinges olid loonud.

Seda selginenud meeleolu ei parandanud sadamas sugugi tähelepanek, et mind oli hullemini petetud, kui aimata oskasin. Leidsin laeva üles alles pika otsimise ja paljude küsimiste peale, sest ei suutnud kohe uskuda, et see viimane pehkinud küna oleks võinud olla uhiuus esimeseks reisiks valmistuv alus, mida süürlane oli silmas pidanud. Viimistlemist oli see vajanud muidugi, sest vaevalt oleks laev ilma tihendamise ja pigitamiseta enam vee peal seisnud. Hais, mis laevast vastu õhkus, meenutas kõige rohkem Kanopose lõbumajade lõhna, sest reeder laskis põletada tekil odavat viirukit, et muid lõhnu tunda ei oleks. Pehkinud laevakülgi katsid kirevad kangad ja lilleturult oli toodud koorem närbunud õisi, et laeva lahkumist pidulikuks muuta.

Otse välja öeldes meenutas see kiiruga pigitatud ja merekõlblikuks kohendatud lootsik vana sadamalibu, kes julgeb päevavalgusesse tulla vaid pealaest jalatallani kirjudesse kangastesse mähituna, kortsus põsed värviga kaetud ja juba kaugele odavate lõhnaainete järgi lõhnates. Sedasama salakavalat ja kõigist eksikujutelmadest vabanenud pilku oleksin nagu näinud ka laeva majandusülema silmis, kui ta mind vastu võttis, kinnitas, et olen õige laeva üles leidnud, ja juhatas mulle kätte mu nari keset mitmekeelset kisendamast, hõiskamist, pisaraid, tülitsemist ja hüvastijätmiste suminat.

Seda kõike nähes ei suutnud ma lõpuks enam isegi mitte vihastada, vaid pidin tahes-tahtmata naerma. Inimesel ei ole küll mingit sundi ohte otsida, vaid ta võib neid arukalt vältida. Teisalt aga, kui igat ohtu karta, muudab inimene oma elu talumatuks. Ma olen jõudnud kuulda nii paljude filosoofide õpetust, et minus on välja kujunenud teatud veendumus. Ma ei usu, et inimene ka kõige suuremat ettevaatlikkust järgides võiks vaksagi võrra pikendada elu, mis talle välja on mõõdetud.

On muidugi ka veel meie ajal isekaid ja ebausklikke rikkaid, kes rikuvad Rooma seadusi ja lasevad oma nimel ohverdada kolme peaga jumalannale noore orja, et pikendada oma elu orja poolelijäänud elu võrra. Ükskõik millisest suurest linnast idas võib leida nõia või eksiteele sattunud preestri, kes teab loitse ja on raha eest valmis niisuguse ohverduse sooritama. Kuid selline asi on minu arvates vaid enesepete ja julm sonimine. Samas on inimese võime end petta ja uskuda tõeks, mida soovib, äraarvamatu. Ma ei usu, et ma ka vanast peast, kui ma üldse vanaks elan, kardaksin surma sedavõrd, et end nõnda eksitada laseksin.

Mu naeruväärses olukorras lohutas mind teadmine, et laev purjetab ranniku läheduses ja et ma olen hea ujuja. Mind valdas vallatu lõbusus ja ma ei olnud enam vihane pettuse pärast, mille ohvriks olin langenud. Otsustasin, et pööran asjalood enda kasuks ja naudin reisi, nii et võin ükskord jutustada sellest lõbusa loo, läbielatud raskuste ja ebamugavustega koguni liialdades.

Ankur hiivati, aerud hakkasid üksteise vastu kolksudes ebaühtlases taktis liikuma, ahter eemaldus sadamasillast ja laevnik viskas üle parda tervitusjoogi õnnejumalannale. Paremat ohvrianni saajat ei oleks ta valida võinud, sest kindlasti teadis ta ka ise hästi, et jõuame kohale üksnes hea õnne abiga. Juudi soost reisijad tõstsid käsi püsti ja hüüdsid pühas keeles oma jumalat mere ohtudes appi. Vööritekil hakkas üks pärjaga tüdruk lüürat sõrmitsema ja noormees tema kõrval flööti puhuma ning õige varsti kõlaski juba muusikariistade saatel Aleksandria kõige uuem lööklaul. Õudusega märkasid juudi palverändurid, et koos nendega oli laevas rändnäitlejate trupp, aga nende kurtmine ei aidanud. Lisaks oli meid, nende jaoks saastaseid, laevareisijate enamus ja need hiljaks jäänud palverändurid ei olnud rikkad juudid. Nad pidid meie lähedaloleku välja kannatama ja rahulduma sellega, et pesid lakkamatult oma toidunõusid.

Üksindus on meie ajal haruldane luksus. Seepärast ei ole ma iial talunud enda ümber orje, kes jälgiksid igat mu sammu ja näoilmet, ja mul oli kahju inimestest, kes pidid oma seisuse ja mugavuseiha pärast elama orjadest ümbritsetuna ööpäev läbi. Laevareisi ajal olin sunnitud oma luksusest loobuma ja jagama laeva magamisruumi kõige erinevamate ja kahtlustäratavamate inimestega. Juudi soost reisijatel oli õnneks oma magamisruum ja tuletegemise võimalus liivakastis, kus nad oma toitu küpsetasid. Muidu oleksid nad jõudnud Judea randa nii pealaest jalatallani saastunult, et võib-olla ei olekski julgenud teekonda oma pühasse linna enam jätkata. Nii ranged olid nende seadused ja puhastumisreeglid.

Kui meil ei oleks olnud soodsat leebet tuult ja purje abiks, siis ei oleks me arvatavasti iial pärale jõudnud, sest laeva sõudjad olid niisamasugune rämps nagu laev ise, kähisevad, lõõtsutavad vanamehed, sandid ja viletsad. Nad kõik ei olnud isegi mitte orjad, vaid veel odavam sadama rahvarämps, kes oli lasknud end muu elatisvahendi puudumisel seda tööd rügama palgata. Tegelikult oleks sõudjate rühm võinud olla naljaka pilanäitemängu koor. Isegi sõudmismeister, kes kõrgemalt jalaaluselt neile takti lõi, naeris, nii et hing kinni, nähes, kuidas nad üksteist ja iseennast aerudega klobisid ja poole sõudmise pealt pingi alla magama jäid. Ka piitsaga nähvas ta neid minu arvates vaid kombetäiteks, sest neist ei olnud tõesti rohkem võtta, kui neist tuli.

Mul ei ole reisist jutustada palju muud kui seda, et sõidult saadud kogemused ei kinnitanud küll mingil moel minu harrast meelt ega valmistanud mind ette ennustuste püha linna jaoks. Oli tarvis juutide vagadust ja austust oma templi vastu, et nad jaksaksid tõsta käsivarred palveks hommikuti, õhtuti ja korraks ka keskpäeval ning laulda nukraid ja juubeldavaid laule oma jumala auks. Muul ajal päevast kõlasid vööritekilt, kus näitlejad harjutasid, kreeka lööklaulud. Ja millal aga sõudjad hetkeks aerudele käsutati, kostis laeva alumiselt korruselt lakkamatu summutatud ja kähe kaebekoor.

Pärg peas ning lauldes ja lüürat mängides reisi alustanud kreeka tüdruku nimi oli Myrina. Ta oli kõhn, lühikese ninaga tüdruk, kelle rohelised silmad olid külmad ja uurivad. Noorusele vaatamata oskas ta mängida ja laulda ning oli andekas akrobaat ja tantsija. Oli rõõm vaadata tema igapäevast harjutamist vööritekil, et painduvus ei kaoks, kuigi vagad juudid katsid näo ja kaeblesid valju häälega, sest see ärritas neid.

Myrina oli amatsooni nimi. Ta rääkis ise avameelselt, et oli saanud selle nime, kuna oli nii kõhn ja rindadeta. Ta oli varem esinenud Juudas ja teisel pool Jordanit Perea kreeka linnades. Ta rääkis, et Jeruusalemmas on Herodese rajatud teater, kuid neil ei olnud erilist lootust sinna esinema pääseda, sest publiku puuduse tõttu rahastati etendusi vaid haruharva. Juudid vihkavad teatrit, nagu ka kogu Kreeka tsivilisatsiooni kuni veejuhtmeteni välja, ja nende suurtsuguseid on liiga vähe selleks, et teater täis saaks. Seetõttu olid nad teel Jordani teisele kaldale, roomlaste ehitatud linna, kus kaheteistkümnes leegion puhkas ja kus oli alati oodata vaimustatud, kuigi toorevõitu publikut. Nad lootsid, et saavad esineda ka Tiberiase vürstilinnas Galilea mere kaldal ja tagasiteel võiks ehk õnne proovida roomlaste Caesareas Judea rannikul. Kui ma olin nõnda Myrinaga sõbralikult lobisenud, hiilis ta öösel minu kõrvale ja sosistas, et võiksin ta mõne hõberahaga õnnelikuks teha, sest nad olid väga vaesed ja näitelaval vajalike rõivaste ja jalatsite hankimine tegi talle muret. Muidu ei oleks ta niimoodi minu poole pöördunud, sest ta oli korralik tüdruk.

Kui pimedas oma rahakotti otsisin, jäi mu sõrmede alla raske kümnedrahmine münt ja ma andsin selle tüdrukule. Ta rõõmustas ülimalt, kallistas ja suudles mind ja ütles, et minu lahkuse tõttu ei saa ta mulle enam vastu panna, vaid ma võin temaga teha mis tahan. Märganud, et mina ei taha temalt midagi, sest ausalt öelda olin talve jooksul Aleksandrias naistest tüdinenud, imestas tüdruk väga ja küsis süütult, kas tahaksin meelsamini enda kõrvale tema venda, kes oli veel noor ja habemeta. See kreeka pahe ei ole mind kunagi vaimustanud, kuigi mul oli olnud Rhodosel koolis käies oma platooniline austaja. Kinnitanud, et rahuldun üksnes sõprusega, arvas ta, et olen ühel või teisel põhjusel andnud teatud ajaks kõlblusetõotuse, ja ei kiusanud mind enam. Vastutasuks jutustas ta mulle juutide kõlblusest ja kinnitas, et haritud juudid ei pea sugukõlvatust võõramaa naistega pattuks, kui nad vaid juudi naistesse ei puutu. Seda nende seadus ei luba. Oma sõnade tõestuseks sosistas ta magamisruumi pimeduses mulle kõrva mõne loo, kuid mina ei pidanud neid päris tõeks. Nii palju oskasin nüüd juute austada, kuna olin nende õppinutega Aleksandrias läbi käinud.

Kui vääriskivina särava mere tagant hakkasid kumama Judea mäed, usaldas tema, Myrina, nii nagu noor tütarlaps usaldusväärsele vanemale sõbrale kunagi, mulle oma unistuse. Ta sai hästi aru, et tantsijanna õitseaeg on lühike. Seepärast tahtis ta raha koguda ja asutada ükskord kuhugi vabameelsesse rannikulinna tagasihoidliku lõhnaainete poe ja selle juurde vaikse lõbumaja. Ta vaatas mulle süütute silmadega otsa ja seletas, et tema ootamisaeg lüheneks, kui ta õnnekombel rikka armukese leiaks. Soovisin talle niisugust õnne kõigest südamest.

Kas tänu laevniku ohvriannile või soodsale juhusele või juudi palverändurite tungivatele palvetele jõudsime söödikutest puretuna, näljastena, janustena ja räpastena, kuid ilma et oleks juhtunud mingeid muid õnnetusi, kolm päeva enne paasapühi Joppe sadamasse. Sel aastal langevad paasapühad kokku nende sabatipäeva, laupäevaga, ja on sellega eriti pühad paasapühad. Juutidel oli minekuga nii kiire, et nad kärsisid vaevu puhastuda ja koos oma hõimurahvaga süüa, enne kui vastu ööd Jeruusalemma poole minema hakkasid. Öö oligi mahe, mere kohal põlesid lugematud tähed ja kuuvalgel oli kindlasti kerge rännata. Sadam oli laevu tungluseni täis, teiste hulgas ka suured laevad Itaaliast, Hispaaniast ja isegi Aafrikast. Taipasin selle järgi, kui ma juba varem taibanud ei olnud, et juutide armastus templi vastu on kõikvõimalikele reederitele tulus äri.

Sa tead, et ma ei ole peenutseja, aga mul ei olnud tahtmist ühineda kreeka näiteseltskonnaga ja koos nendega hommikul teele asuda, nii hardalt kui nad mind ka palusid, lootes minust oma seltskonnale kaitset, sest keegi neist ei olnud kodanik. Nõnda otsustasin, et kirjutan Joppes rahulikult lõpuni selle kirja, mille kirjutamist alustasin juba laevas aja kuluks ja selleks, et mõistaksid, mis äkiline mõte mind sellele reisile oli toonud.

Leidsin niisiis endale võõrastemaja ja olen siin kirjutanud seda kirja, et laevareisi vintsutustest puhata. Olen kümmelnud ja tarvitanud rohkesti söödikutepulbrit ning rõivad, mida laevareisil kandsin, kinkisin vaestele, sest märkasin, et tekitan pahameelt, kui neid ära põletada tahtsin. Hakkan end tundma nagu varem ja olen ka lasknud oma juukseid kähardada ja võida ning ostnud uued rõivad. Kuna olen kommetelt lihtne, ei ole mul palju asju kaasas, on vaid rohkesti puhast papüürust ja kirjutusvahendid ning mälestusesemeid Aleksandriast, mida võin vajadusel kingituseks anda.

Siin Joppe turul on võtta sõiduriistu Jeruusalemma suursugustele ja alematele. Võiksin üürida endale kandetooli ja saatjaskonna, võiksin reisida tõllas, mida veab härgade paar, võiksin rännata koguni reisijuhi talutatud kaameli seljas. Kuid ma olen juba öelnud, et minu suurim luksus on üksindus. Nõnda kavatsen homme rentida eesli, oma vähesed asjad talle selga laduda, veinilähkri ja moonakoti niisamuti, ning hakata jalgsi Jeruusalemma poole rändama, nagu palverändurile sobibki. Pärast Aleksandria roiutavaid päevi kulub kehaline pingutus mulle igati ära ja röövleid ei pea ma kartma, sest teed on tulvil täis rahvast, kes kõik rändavad paasapühadele, ja teed kaitsevad kaheteistkümnenda leegioni patrullid.

Ja Tullia, mu armastatu, ma ei jutustanud sulle Myrianast ja Aleksandria naistest sugugi mitte selleks, et sind solvata või armukadedaks teha. Kui sa vaid minu pärast natukenegi piinleksid, kui see sul natukenegi hinge riivaks, aga ma kardan küll, et oled ainult rahul, et minust salakavalalt lahti said. Kuid ma ei tea, mida sa mõtled, ja on ju võimalik, et sinuga on juhtunud midagi, mis su reisi takistas. Nõnda vannutan sind, et tuleval sügisel ootan sind Aleksandrias jälle kuni purjetamishooaja lõpuni. Jätsin koguni oma asjad sinna, nii et ei võtnud kaasa ühtegi raamatut. Mu aadressi saad roomlaste reisikontorist või minu pankurilt, kui ma sind sadamas ei oota, aga mu süda teab, et sügisel olen jälle igal Itaaliast saabuval laeval vastas, niisamuti nagu möödunud sügisel.

Ma ei tea sedagi, kas jaksad seda kirja lõpuni lugeda, kuigi olen püüdnud kirjutada nii vahelduvalt, kui olen osanud. Tegelikult olen tõsisemas meeleolus, kui mu kirja järgi otsustada võiks. Eluaeg olen kõhelnud Epikurose ja stoikute, naudingu ja kasinuse vahel. Aleksandria liiane nauding, nii ihu kui ka hinge asjatu maiustamine kõrvetas mu hinge. Sina tead ja mina tean, et nauding ja armastus on kaks eri asja. Naudingu võib ära õppida nagu jooksmise või ujumise, aga pelk nauding muudab inimese kurvaks. Haruldane, koguni uskumatu on leida inimene, kelle jaoks oled sündinud. Mina sündisin sinu jaoks, Tullia, ja mu meeletu süda kinnitab üha, et ka sina sündisid minu jaoks. Meenuta Baiae öid, kui õitsesid roosid.

Ära siiski võta liiga tõsiselt kõike, mida ennustustest kirjutasin. Luban meelsasti su uhkel suul sosistada: „Marcus on seesama parandamatu unistaja.” Aga kui ma ei oleks niisugune, siis sa ei armastaks mind. Juhul, kui sa veel armastad, ma ju ei tea.”

Joppe on igivana sadamalinn, läbinisti Süüria oma. Kuid sinule kirjutades on mulle siin meeldinud. Tullia, mu armastatu, ära unusta mind. Ma võtan kirja kaasa ja saadan ära Jeruusalemmast, sest laevad pöörduvad Brudisiumi tagasi alles pärast juutide paasapühi.