Читать книгу Riigi saladus - Mika Waltari - Страница 5

Marcus Tulliale.

Kirjutan juutide paasapühal nende pühas linnas Jeruusalemmas, Antonia kindluses. Minuga on juhtunud midagi etteaimamatut ja ma ei ole ka ise veel päriselt aru saanud, mis minuga juhtunud on. Tullia, ma olen segaduses. Nõnda kirjutan, et iseenda ja ka sinu jaoks täpselt välja selgitada, mis õieti juhtus.

Ma ei halvusta enam endeid, nii nagu ma neid vist südames iial halvustanud ei ole, kuigi olen neist üleolevalt rääkinud ja kirjutanud. Usun hirmuäratava kindlusega, et mind juhatati sellele reisile ja et ma ei oleks saanud seda vältida, kui ma ka oleksin tahtnud. Kuid missugused jõud mind juhatasid, seda ma ei tea. Alustan algusest.

Üürisin niisiis Joppe turult endale kaaslaseks eesli ja surusin alla kõik mugavuse kiusatused oma reisi kergendada ning hakkasin viimaste reisiliste seas rannikult üles Jeruusalemma poole minema. Minu eesel oli väljaõpetatud ja sõbralik, nii et mul ei tõusnud kogu reisi kestel temaga mingit tüli. Minu arvates oli ta nii palju kordi Joppest Jeruusalemma ja tagasi rännanud, et teadis sellel teekonnal igat kaevu ja puhkepaika, küla ja võõrastemaja. Paremat teejuhti ei oleks ma osanud tahtagi ja näib, et ta tundis minu vastu sõbralikkust, sest ma ei roninud talle selga isegi mitte allamäge minnes, vaid marssisin värskenduse mõttes omal jalal.

Joppest Jeruusalemma on vaid vähem kui leegioni kahe päevamarsi jagu maad, kuigi mägine maastik väsitab rändurit rohkem kui tasane maa. Teisalt muudab see teekonna vaheldusrikkaks ning Judea on viljakandev ja kaunis maa. Mandlipuud küll enam orgudes ei õitse, aga kõikjal tee ääres õitsevad künkanõlvadel lilled ning nende magus ja kirbe lõhn saatis mind kogu reisi jooksul. Ma olin puhanud, tundsin end nooremana ja mulle pakkus rõõmu väsitada oma liikmeid, nagu tegin seda noorest peast spordiväljakul harjutades.

Nii kasvatus kui ka mu enese ettevaatlikkus, millele kutsus mind mu sullegi teada elukäik, olid õpetanud mind välistest vormidest mitte hoolima. Seepärast ei taha ma käitumise või riietusega teiste inimeste seas silma hakata. Niisugune edevus ajab mind naerma. Ma ei taha teenreid ja eesjooksjaid oma tulekut kuulutama. Rännates tõmbusin koos eesliga alandlikult teeserva, sel ajal kui suurelisemad oma orje ja veoloomi tagant sundides minust mööda kiirustasid. Minul oli rohkem rõõmu eesli targalt liikkuvatest kõrvadest, kui ta mind vaatama pööras, kui sellest, et rikkad ja suurtsugused oleksid peatunud ja tervitanud ja mind endale reisikaaslaseks palunud.

Juutidel on keebinurkades tutid ja selle järgi tunnevad nad üksteist esimesel pilgul ära kogu maailmas, kuigi muidu riietuvad niisamuti nagu meie. See tee aga, mille Rooma on parandanud suurepäraseks sõdurite teeks, on nii vana ja näinud nii palju rahvaid, et mulle ei pööratud tähelepanu, kuigi minu keebil tutte ei olnud. Ööbimiskohas, kus eesel koos minuga peatus, sain nagu ka kõik teised vett, et eeslile juua anda ning oma käsi ja jalgu pesta. Rahvarohkuses ei olnud võõrastemaja teenijatel aega võõraste ja juutide vahel vahet teha. Tundus, nagu oleksid kõik rahvad ja maa enese elanikkond rõõmsal meelel teel Jeruusalemma, et tähistada juutide vabanemist Egiptuse orjusest.

Oleksin teise reisipäeva õhtuks kindlasti Jeruusalemma jõudnud, kui oleksin kiirustanud. Kuid juutide rutt mind kui võõramaalast ei puudutanud. Mulle meeldis hingata Judea mägede värsket õhku ning lillede sära mäeveerudel rõõmustas mu silma. Pärast virelemist Aleksandrias oli mu vaim vaba ja ma nautisin iga hetke, nii et lihtne leib maitses mu suus paremini kui kõik Egiptuse maiused. Ja teekonnal ei tahtnud ma isegi vette veini segada, mis oleks mu meeli hägustanud, vaid paljas vesi maitses minu arvates hea.

Nõnda venitasin edasiminekuga ja tükk maad enne Jeruusalemma üllatas mind mäeveerudel karjaste pillirooflöötide hääl, kui nood karju ööseks kokku kutsusid. Oleksin väga hästi võinud natuke puhata ja hiljem kuupaistel edasi minna, aga mulle oli jutustatud, missugune imeline pilt avaneb reisilise silmadele, kui ta Jeruusalemma jõudes näeb, kuidas teisel pool orgu kerkib päikesepaistes linn ning mäel särab silmipimestavalt marmorvalge ja kuldne tempel.

Niisugusena tahtsin esimest korda näha juutide püha linna. Nõnda põikasin eesli imestuseks teelt kõrvale ja läksin juttu ajama karjusega, kes tihedalt kokku aetud lambaid ööseks mäeveerus olevasse koopasse viis. Ta rääkis talupojamurret, aga sai mu aramea keelest siiski aru ja kinnitas, et siin tihedalt asustatud piirkonnas hunte ei ole. Tal ei olnud isegi koera, kes oleks lambaid kiskjate eest kaitsnud, aga ta ütles, et magab šaakalite pärast igaks juhuks ise koopasuus. Tal oli söögiks vaid tahmast odraleiba ja palliks pigistatud kitsejuustu. Nii rõõmustas ta väga, kui murdsin ja pakkusin talle nisuleiba, meekooki ja pressitud viigimarju. Minu pakutud liha ta siiski sööma ei nõustunud, kui oli märganud, et ma ei ole juut, aga muidu ta mind ei võõrastanud. Me sõime koopasuus üheskoos ja mu eesel hakkas isukalt mäeveerul kasvavaid okkalisi põõsaid närima. Siis muutus kogu maailm üleni sinipunaseks nagu sinililledega kaetud mäeveer, saabus pimedus ja taevas süttisid tähed. Ühtaegu õhk jahenes ja ma tundsin, kuidas koopas õhkub tihedalt kokkusurutud lammaste soojust. Villa ja lambarasva ving muutus tugevaks, aga see lõhn ei olnud sugugi ebameeldiv. Pigem oli see turvaline, otsekui lapsepõlve ja kodu lõhn. Mu imestuseks tõusid mulle pisarad silma. Ja ma ei nutnud sinu pärast, Tullia. Ma süüdistasin vaid iseennast, et pingutav reis oli mu lõdvaks jäänud keha ära närtsitanud. Mu pisarad olid ainult väsimuse pisarad, mõtlesin.

Kuid arvan, et nutsin iseenese pärast, kõige selle pärast, mis oli jäänud seljataha ja viimseni läinud, aga ka selle pärast, mis seisis veel ees. Sel hetkel oleksin midagi kartmata kummardunud jooma unustuse lättest.

Magasin öö aasal, katuseks tähistaevas, nagu kõige vaesem palverändur. Ma magasin nii sügavat und, et kui ärkasin, oli karjus jõudnud oma lambad juba karjamaale viia. Ma ei mäleta, et oleksin näinud ainsatki halvaendelist und, kuid ärgates tundus kõik, nii õhk kui ka maa teistsugune kui siis, kui puhkama heitsin. Mäeveer oli lääne pool ja jäi varju, samal ajal kui päike juba vastas olevate küngaste külgi valgustas. Mu keha oli nagu läbi pekstud, loid ja tahtetu, ning eesel seisis norguspäi ja kannataja näoga mu lähedal. Ma ei suutnud mõista, millest meeleolu muutumine tuli, sest nii viletsaks ei olnud ma ometi jäänud, et paaripäevane jalgsimatk ja üks öö magamist, voodiks kõva maa, oleks võinud mu keha nii palju muserdada. Mõtlesin, et ilm hakkab muutuma, sest olen olnud ilmamuutuste suhtes niisama tundlik nagu unenägude ja ennete suhtes.

Mu masendus oli nii tugev, et ma ei tahtnud süüa. Mulle tundus, et mul ei lähe tükk kurgust alla. Jõin nahklähkrist paar sõõmu veini, aga ka vein ei värskendanud mind. Kartsin, et olin joonud roiskunud vett või et hakkasin haigeks jääma.

Nägin, et kaugel tee peal lähevad mõned reisilised mäeveerust üles. Kuid võttis kaua aega, enne kui sain jagu sügavast tahtepuudusest, panin eeslile koorma selga ja pöördusin tee peale tagasi. Mäetippu tõusmine nõudis minult jõupingutust, aga kui olin lõpuks kohale jõudnud, siis mõistsin, mis oli juhtunud. Mulle puhus vastu kõrvetav kuum tuul, järelejätmatu kõrbetuul, mis, kui kord pihta hakkab, puhub päevade kaupa ja teeb inimesed haigeks, paneb pea valutama ja naised oksendama, vihiseb hoonete kõikides aukudes ja kolistab öösiti aknaluukidega.

Tuul kuivatas ühe hetkega ära mu näo ja pani silmad kirvendama. Juba kõrgele tõusnud päike tuhmus taevas punerdavaks palliks. Nii nägin siis juutide püha linna, mis müüridest ümbritsetuna oru tagant esile kerkis. Kipitavate silmadega ja tuule soolane maik suus nägin Herodese palee torne, suurlinna majade kobaraid mäeveerudel, teatrija tsirkusehooneid ning kõige muu kohal kõrguvat valget ja kuldset templit müüride, ehitiste ja sammastikega.

Aga tuhmunud päikese valgel ei säranud tempel mu silmis, nagu oli jutustatud. Marmor ei hõõgunud ja kuld ei sädelenud. Kahtlemata oli tempel võimas, vankumatu, uue aja ehituskunsti võrratult pidulik imetegu. Kuid minul ei olnud selles suhtes samasugust tunnet kui juutidel. Vaatasin seda pelga tülpimuse vallas, sest see kuulus asja juurde, kui olin templi nägemiseks pika reisi ära teinud. Ma ei olnud enam noor nagu siis, kui esimest korda Efesose templit nägin. Ma ei tundnud sedasama kauniduse ja ime hardust, sel ajal kui kuum tuul mulle soolast tolmu silma puhus.

Eesel pööras pead ja vaatas mind nõutult, kui ta liikuma sundisin. Kui olime mäeharjale jõudnud, oli ta iseenese tarkusest parimale vaatamiskohale seisma jäänud ja kindlasti ootas, et mul kulub tükk aega ilmestamisele ja rõõmuhüüatustele, ülistuslauludele ja palvetele. Manasin end tusatsemise ja kehaorjuse pärast, kuna ei suutnud lugematute inimeste kõige pühamat vaatepilti pelga ihulise kurnatuse ja vastiku tuule pärast väärikalt hinnata. Pahuralt kõrvu lidutades hakkas eesel mööda mäeküljel looklevat teed alla minema. Kõndisin looma kõrval, hoides valjastest kinni, nii töntsid olid mu jalad.

Mida allapoole orgu me jõudsime, seda vähem tuul kiusas, kuni seda oru põhjas enam õieti ei märganudki. Lõpuks, kui lähenes keskpäev, ühines Joppe tee Caesareast tuleva teega ja muutus Rooma maanteeks. Mööda teed rändas linna poole tohutu hulk rahvast. Värava ees nägin, kuidas inimesed salgakesi seisma jäid ja lähedalasuvat küngast tunnistasid, aga paljud katsid näo ja jätkasid kiirustades teekonda linna. Mu eesel hakkas tõrkuma. Tõstnud pilgu, nägin okkalisi põõsaid täis künka tipus kolme risti ja mu silm seletas ristidel väänlevaid kolme ristilöödu kehasid. Suur hulk rahvast oli kogunenud künka väravapoolsele veerule riste vahtima.

Ka teel oli tekkinud tunglemine, nii et ma ei pääsenud edasi värava juurde, kuigi oleksin tahtnud. Ma olen oma elus muidugi ristilöödud kurjategijaid näinud ja nende kannatusi pealt vaatama jäänud, et kannatuse nägemiseks meelt karastada. Tsirkuseareenil olen näinud veelgi julmemaid suremise viise, kuid neis on olnud raasukegi põnevust. Ristilöömise nägemises ei ole mitte midagi niisugust. See on vaid häbiväärne ja aeglane viis karistuseks tappa. Kui mul üldse on mingit rõõmu Rooma kodakondsusest, siis vähemasti kindlus, et mind hukatakse mõõgaga ja kiiresti, kui ma kunagi jään süüdi niisuguses teos, et mind selle pärast surma mõistetakse.

Teistsuguses meeleolus oleksin vist lihtsalt pea ära keeranud, unustanud halva ende ja teel kasvõi vägisi edasi läinud. Aga nende kolme ristilöödu nägemine suurendas minus seletamatul moel ilma tekitatud ahistust, kuigi mul ei olnud nende saatusega midagi pistmist. Ma ei tea miks, aga ma lihtsalt pidin nii tegema, et läksin eeslit talutades teelt staadioni võrra kõrvale ja trügisin läbi vaikiva inimhulga künkaveerust üles.

Mõned kaheteistkümnenda leegioni Süüria sõdurid logelesid ristide juures maas, loopides täringut ja juues haput veini. Tegemist ei olnud niisiis tavaliste orjade või kurjategijatega, sest sõduritest eemal oli valves ka tsentuurio.

Heitsin neile krampides tõmblevatele ristilöödutele esialgu hajameelse pilgu, aga keskmisele ristile, süüdimõistetu pea kohale oli kinnitatud kirjutustahvel. Sellele oli kirjutatud kreeka, ladina ja rahvakeeles: „Naatsareti Jeesus, juutide kuningas.” Ma ei saanud kohe aru, mida lugesin, olin nii vapustatud. Siis nägin, et norguvajunud pähe oli pandud okaskroon, mis matkis kuningakrooni. Okaste torgetest jooksid mööda nägu alla hüübinud verenired.

Peaaegu sealsamas muutusid kirjutis ja ristilöödu näojooned mu silmis häguseks, sest päike kadus taevast ja keset päeva läks nii pimedaks, et seletasin kõige lähemal seisvaid inimesi suure vaevaga. Lindude hääled vaibusid nagu päikesevarjutuse ajal ja ka inimeste hääli ei olnud enam kuulda, nii et kostis vaid sõduri heidetud täringute kõlksatusi vastu kilpi ja ristilöödute lõõtsutavat hingamist.

Olin läinud otsima juutide kuningat, nagu sulle eelmises kirjas naljaga pooleks kirjutasin, Tullia. Jeruusalemma värava eest leidsin ta künkalt ristilööduna, veel elusana. Mõistnud kirjutise sisu ja nähes okaskrooni tema peas, ei kahelnud ma hetkegi, et olin leidnud selle, keda olin otsima läinud, mehe, kelle sündi tähtede ühinemine oli ennustanud, juutide kuninga, kes pidi nende kirjutiste kohaselt tõusma maailmavalitsejaks. Kuidas ma seda nii selgelt kohe mõistsin, seda on mul võimatu seletada. Kuid mu hingeahistus oli mind kindlasti hommikust peale selleks jubedaks pildiks ette valmistanud.

Olin taeva pimenemise üle rõõmus, sest ma ei pidanud tema häbi ja kannatust liiga täpselt nägema. Seda olin jõudnud juba tähele panna, et teda oli rängalt näkku pekstud ja Rooma kombel piitsutatud. Seepärast oli ta märgatavalt halvemas seisus kui mõlemad teised ristilöödud, kes olid toekad ja pargitud lihtinimesed.

Lühikeseks hetkeks vaibusid päikese pimenedes kõik looduse ja inimeste hääled. Siis hakkas pealtvaatajate hulgast kostma jahmatuse- ja hirmuhüüdeid. Nägin, et ka tsentuurio tõstis pilgu ja vaatas uudishimulikult taevast eri ilmakaartes. Mu silmad harjusid pimedusega ja ma hakkasin jälle eristama maastiku piirjooni ja inimesi enda ümber. Rahvahulga kohkumust märgates tungis teiste seast esile kõrges seisuses juute, kelles tundsin peakatete järgi ära võimumehi ja õppinuid, kellel olid keebinurkades tohutud tutid. Nad hüüdsid valjul häälel, et rahvast julgustada, ja hakkasid ristilöödut pilkama. Nad soovitasid tal näidata, et on kuningas, ja ristilt alla astuda. Nad hüüdsid talle veel teisigi õelusi, viidates sellele, mida ta küllap ise varem rahvale öelnud oli.

Nõnda püüdsid nad rahvahulka kaasa tõmmata ja juba kostiski siitsealt mõni üksik pilkehüüe. Kuid suuremalt jaolt oli rahvahulk tõrksalt vait, otsekui tahaks oma tunded maha salata. Rõivaste ja nägude järgi otsustades oli enamik pealtvaatajaist vaene rahvas, nende seas palju paasapühadele saabunud maainimesi. Mind valdas aimus, et südames tundsid nad oma ristilöödud kuningale kaasa, kuigi ei julgenud seda leegionäridele ja võimumeestele välja näidata. Teiste seas oli rohkesti naisi ja paljud neist olid katnud pea ja nutsid.

Hüüdeid kuuldes kergitas ristilöödu oma võdisevat pead ja otsis kehale ristilöödud jalgadest tuge. Ta oli risti löödud konksus põlvedega, et ta lämbumise tõttu liiga ruttu ei sureks. Ta tõmbas lõõtsutades õhku kopsudesse ja krambid panid ta verise keha rappuma. Avanud silmad, keeras ta pead ja vaatas ringi, otsekui oleks midagi otsinud. Kuid pilkesõnadele ta ei vastanud. Tal oli oma ihuliste piinade väljakannatamisega küllalt tegemist.

Kaks teist ristilöödut olid veel heas seisus. Vasakpoolne kasutas võimalust ja irvitas rahvale näkku. Kangust ilmutades keeras ta pea kuninga poole ja küllap püüdis oma uhkusele armetut rahuldust leida, kui pilkamisega ühines. „Kas sina pole mitte salvitud,” hüüdis ta. „Aita siis iseennast ja meid!”

Kuid parempoolne hurjutas teda ristilt ja kaitses kuningat öeldes: „Meie kannatame oma tegude pärast, aga see seal ei ole midagi halba teinud.” Siis kõnetas ta kuningat alandlikult ja kurvalt ning palus: „Jeesus, pea mind meeles, kui tuled oma riiki.”

Sellises olukorras ja piinarikka surma lähenedes rääkis tema tõesti veel riigist. Kui oleksin olnud nagu varemalt, siis oleksin nii kangekaelse usu pärast kindlasti naerma pahvatanud. Kuid mind ei ajanud naerma. See sõnavahetus niisugusel kujul oli liiga vilets ja vapustav. Kuid imestasin veel rohkem, kui juutide kuningas pööras leebelt oma kannatava pea tema poole ja lohutas teda, öeldes sumbuva häälega: „Ükskord oled koos minuga kuninga aias.”

Ma ei mõistnud, mida ta oma sõnadega öelda tahtis. Just siis astus minust mööda õppinud, kes uurival pilgul rahvahulka silmitses. Pidasin ta kinni ja küsisin: „Mida teie kuningas kuninga aiaga öelda tahab. Miks ta on risti löödud, kui ta midagi paha teinud ei ole?”

Õppinu pahvatas pilkavalt naerma ja ütles: „Kas sa oled Jeruusalemmas võõras? Kas sa usud röövli tõestust rohkem kui kõrgemat nõukogu ja Rooma maavalitsejat, kes ta süüdi on mõistnud? Ta ei ole juutide kuningas. Ta on ainult öelnud, et on kuningas, ja teotanud Jumalat. Ta teotab Jumalat veel ristilgi, sest räägib kuninga aiast.”

Ta kiskus keebi enda ümber koomale, et tutid ometi mu rõivaid ei puudutaks. See solvas mind ja ma ütlesin: „Ma uurin selle asja veel välja.”

Tema vaatas mind ähvardavalt ja hoiatas: „Katsu iseendaga hakkama saada. Sina pole nende oma. Ta on paljud hulluks ajanud, aga enam ei aja. Ära haletse teda. Ta on rahvaässitaja, mässuleõhutaja, hullem kui röövlid tema kahel pool.”

Siis pahvatas mu ahistus vihaks, andsin talle võmmu, unustades eesli ja oma positsiooni, läksin tsentuurio juurde, kõnetasin teda kindluse mõttes ladina keeles, näitasin näpuga juudi õppinu poole ja ütlesin: „Olen Rooma kodanik, aga see juut seal ähvardab mind.”

Tsentuurio vaatas mulle pimeduses uurivalt otsa, ohkas tüdinult ja astus relvade kolinal inimeste reast mööda, nii et rahvahulk pidi tagasi tõmbuma ja ristide ees rohkem ruumi tegema. Siis ta tervitas mind ladina keeles, et näidata oma haritust, kuid läks sedamaid kreeka keelele üle ja ütles: „Ära muretse, mu sõber. Kui oled tõesti kodanik, siis ei sobi sinu väärikusega, et hakkad juutidega praegu sabati eelõhtul tüli kiskuma.”

Siis pöördus ta rahvahulga poole, ilma et oleks oma sõnadega silmas pidanud nimelt võimumehi või õppinuid, ja hüüdis: „Hakake aga astuma ja minge ära koju. On juba küllalt suud pruugitud. Mis imesid siin enam juhtub. Jookske oma lambapraadi sööma ja jäägu teile kont kurku kinni.”

Mõistsin tema sõnadest, et vaenulike kõrval oli rahva seas ka niisuguseid, kes ootasid tõesti imesid ja lootsid, et kuningas astub veel ristilt omal jalal alla. Kuid nemad pidid vaikides kaugemale jääma, sest kartsid võimumehi ja õppinuid. Mõned uskusid tsentuuriot ja hakkasid ära linna poole minema. Ka tunglemine teel oli vähenenud.

Tsentuurio müksas mind tuttavlikult vastu külge ja pani ette: „Tule võta lõuatäis veini. See pole õieti meie asi, kuigi pean ameti poolest siin juures olema. Juudid on oma prohveteid tapnud alati. Kui nad tahavad oma kuninga roomlaste abiga vägisi risti lüüa lasta, siis pole roomlastel põhjust kätt vahele panna.”

Ta viis mind ristide taha, kus olid maas ristilöödute rõivad. Sõdurid olid need omavahel ära jaganud ja igaüks oma kompsu eraldi pannud. Tsentuurio võttis maast sõdurite veinilähkri ja pakkus mulle. Jõin viisakuse pärast lonksu haput leegioniveini ja ta jõi ka ise, ägises ja kinnitas: „Peaks end hoopis purju jooma. Õnneks kestab minu töö vaid õhtuni. On sabati eelõhtu ja juutidel pole kombeks surnukehi ööseks rippuma jätta.”

Ta ütles veel: „Kogu Jeruusalemm on nagu üks sisisev rästikupesa. Mida rohkem ma juute tundma õpin, seda kindlamini usun, et parim juut on surnud juut. Nõnda on vaid hea, et peo eelõhtul ripub teeservas puude otsas hirmutisi, mis neid hoiatavad, et nad lärmi ei lööks ja pahaaimamatuid meie omi surnuks ei torkaks. Aga see on süütu mees ja prohvet.”

Pimedus kestis, kuigi selgis aeg-ajalt punerdavaks ja tumenes siis jälle. Õhk oli kõrvetavalt kuum ja raske hingata. Tsentuurio vaatas taevasse ja seletas: „Vist on kõrbetuul idast liivapilve üles keerutanud, aga nii sünget pilve ei ole ma varemalt näinud. Kui oleksin juut, siis usuksin, et päike katab oma näo ja taevas on Jumala poja surma pärast leinas. See Jeesus on nimelt kinnitanud, et on Jumala poeg. Nõnda peab ta surema piinarikast surma.”

Väga lugupidavalt ta minuga ei rääkinud, vaid püüdis poolpimedas uurida mu rõivaid ja nägu, et ära arvata, mis mees ma õieti olen. Ta katsus naerdagi, aga naer jäi talle kurku kinni ja ta pöördus jälle taevast vaatama.

„Ka loomad on rahutud,” ütles ta. „Koerad ja rebased jooksevad küngastele ja kaamelid on hommikust peale värava ees tõrkunud ning keeldunud linna sisse minemast. See on halb päev kogu linnale.”

„Halb päev kogu maailmale,” ütlesin mina, hinges rusuv aimdus.

Tsentuurio ehmus mu sõnadest, tõstis tõrjuvalt käe ja kaitses end: „Tõepoolest, see on juutide ja mitte roomlaste asi. Prokuraator teda süüdi mõista ei tahtnud, vaid oleks ta vabaks lasknud. Aga rahvas röökis kooris: „Löö risti, löö risti!” Nende nõukogu ähvardas, et kaebab koguni keisrile, et ta soosib mässuleõhutajat. Seepärast pesi maavalitseja oma käsi ristimisvaagnas, et süütust verest puhastuda. Juudid ulgusid ja vandusid juubeldades, et võtavad prohveti vere oma arvele.”

„Kes õieti on praegu Rooma prokonsul Judeas?” küsisin. „Ma peaksin seda muidugi teadma, aga olen linnas võõras. Tulen Aleksandriast, kus olen talv läbi õppinud.”

„Pontius Pilatus,” vastas ta ja heitis mulle üleoleva pilgu. Küllap pidas ta mind rändavaks sofistiks.

Ma üllatusin. „Aga teda ma tunnen!” hüüdsin. „Või olen vähemalt ta naist Roomas kohanud. Kas tema naine pole mitte Claudia, Proculuste soost.” Olin tõesti mõne aja eest Proculuste Rooma kodus külas käinud ja ühe igava teose ettelugemist kuulanud. Selle eesmärk oli näidata, kui palju olid Proculused Aasias Rooma heaks ära teinud. Kuid vein ja muu, mis pakuti, olid suurepärased ja ma olin Claudia Proculaga õhinal juttu ajanud, kuigi ta on minust märgatavalt vanem. Ta tundus olevat õrna hingega naine ja me kinnitasime üksteise võidu teineteisele, et kohtuksime meelsasti uuesti. Ja see ei olnud üksnes viisakusest. Ühel ja teisel põhjusel me ei kohtunud enam. Mäletan, et olin justkui kuulnud, et ta haigestus ja sõitis Roomast ära. Sina, Tullia, oled veel nii noor, et vaevalt teda mäletad. Ta liikus ka keisri õukonnas, enne kui Tiberius Caprile kolis.

See teade üllatas mind nii väga, et unustasin hetkeks aja ja koha ning meenutasin oma noorust ja esimesi pettumusi. Tsentuurio tõi mu tegelikkusesse tagasi öeldes: „Kui sa oled prokonsuli sõber, kodanik ja linnas võõras, siis soovitan sulle siiralt minna paasapühade ajaks roomlaste sekka. Juutide kihk on nende usupühade ajal pöörane. Seepärast tuli prokonsul ise Caesareast Jeruusalemma, et võimalikud rahutused kohapeal viivitamata maha suruda. Ehk rahvas leebuks, kui püha mees risti lüüakse, aga rahvas ei võinud iial kindel olla. Tema toetajad on igatahes peitu pugenud ja vaevalt nad mässama hakkavad, sest see mees enam ristilt alla ei astu.”

Ta läks kaarega ristide ette, vaatas tähelepanelikult okaskrooniga kuningat ja mõlemat röövlit ning tähendas asjatundlikult: „Ta sureb varsti. Juudid peksid teda, kui ta öösel kinni võeti ja nende nõukogu ette viidi. Prokonsul laskis teda Rooma kombe kohaselt piitsutada, et rahvas talle kaasa tunneks ja et ta surm tuleks rutem. Nagu sa tead, on korralik piitsutamine enne ristilöömist halastustegu. Kuid neil mõlemal teisel tuleb sääreluud murda, nii et nad ilma jalgade toeta rippuma jäävad ja enne õhtut ära lämbuvad.”

Sealsamas kuulsin nii kohutavat loomahäält, et ei olnud niisugust iial enne kuulnud. Pimedus selgines kalbelt võbelevaks punaks ja rahvahulk võpatas kohkunult. Nägin, et mu eesel oli lõhkuma hakanud ja jooksis koos koormaga mööda teed tagasi, Jeruusalemmast ära. Mõned teekäijad pidasid ta jõuga kinni. Pea õieli, hüüdis eesel kohutava häälega veel korra, otsekui oleks kogu loomariigi häda tema kisas väljapääsu otsinud. Ma läksin jooksuga teele. Eesel ei rabelenud enam, aga ta värises üle keha ja oli higist läbimärg. Püüdsin teda patsutada ja rahustada, aga leebe loom ajas pea vihaselt õieli ja tahtis mind hammustada. Keegi neist, kes olid ta kinni võtnud, tähendas, et loomad olid täna kui mõistuse kaotanud. Seda juhtub vahel, kui puhub kõrbetuul.

Värava juurest tormas appi eesliajajate ülemus, vaatas eesli valjaid ja kõrvamärki ning ütles vihaselt: „See on meie eesel. Mis sa talle teinud oled ja sa pead kahju tasuma, kui eesel haigeks jääb ja ta ära tuleb tappa.”

Ma olin eesli pärast ka ise mures, sest polnud iial näinud, et ükski elusolend nõnda kummaliselt käituks ja väriseks. Hakkasin tal koormat seljast maha võtma ja kaitsesin end öeldes: „Teie, Jeruusalemma elanikud, olete kõik hulluks läinud. Mina ei ole eeslile midagi paha teinud. Ta kardab vere ja surma lõhna, sest olete oma kuninga risti löönud.”

Kuid meie tüli katkes ja kandam kukkus mul käest teele maha, sest kogu maailma täitis veider heli otsekui tohutu ohe ja maa lõi jalge all kõikuma. Ma olin niisuguse asja kord varem üle elanud ja oletasin, et tean, millest tuli päikese pimenemine, loomade marruminek ja mu enese ahistus, mis pani mu lõõtsutama. Sain aru, et eriti praegu ei oleks tark minna linna ja katuse alla, kuigi oleksin kõige meelsamini voodisse heitnud, pea teki sisse mähkinud ja kogu maailma unustada püüdnud.

Andsin eesliajajale hõbedinaari ja ütlesin: „Jätkem riid niisugusel hetkel, kui maa piinast väriseb. Võta mu asjad ja pea nende eest hoolt. Värava juures võtan nad sinult tagasi.”

Ta püüdis eeslit löökide ja jalahoopidega liikuma saada, aga loom ei astunud sammugi. Nii sidus eesliajaja looma esijalad kokku, võttis koorma endale selga ja läks tagasi oma üüritud kohta värava juures.

Ma ei tea, kas ma ei julgenud linna sisse minna üksnes hirmust maavärisemise ees või oli mul vaid tungiv vajadus minna tagasi künkale ristilöödute juurde, nii vastumeelne kui see kannatus mulle ka vaadata oli. Palusin südames jumalaid, nii mulle teadaolevaid kui ka tundmatuid, ka oma perekonnale pühitsetud looriga jumalaid, ja ütlesin: „Mu enese tahe sundis mind ennustusi uurima, aga teie enne saatis mu Aleksandriast teele ja juhatas mu siia kohta just praegusel hetkel. Ma tulin otsima tuleviku kuningat, et tema kõrvale astuda ja selle eest tasu saada. Olgu mul nii palju kannatust, et jaksan teda kuni tema surmani austada, kui ma selle eest ka mingit tasu ei saa.”

Läksin niisiis pikkamisi künkanõlvast üles, et rahvahulgaga ühineda. See oli hõredamaks muutunud ja ma nägin teiste taga nutvate naiste salka. Nende nägusid ma ei näinud, sest naiste pead olid kaetud. Neid kaitses ja lohutas vaid üks noor mees, kelle ilus nägu oli hirmust ja hingevalust moondunud. Küsisin, kes nad olid. Ühe õppinu teener seletas lahkesti, et naised olid Jeesusega kaasa tulnud Galileast, kus ta oli rahvast üles kihutanud ja seadust rikkunud.

„See mees on tema õpilane. Aga teda ei tohiks solvata, sest tema ja tema perekond on ülempreestri tuttavad ja tema ise on vaid eksiteele sattunud noor mees,” seletas teener, näitas siis pilkavalt sõrmega naisele, keda noor mees toetas, ja ütles: „See on minu arvates ristilöödu ema.”

Seda kuuldes ei jätkunud mul julgust minna ja neid kõnetada, kuigi olin väga uudishimulik ja oleksin meelsasti tahtnud selle Jeesuse kohta tema enda poolehoidjate käest midagi teada saada. Kuid mind heidutas mõte, et tema ema pidi oma poja häbiväärset surma pealt vaatama. Nii palju lugupidamist ema kannatuste suhtes tundus ka kuninga vastalistel olevat, et jätsid naiste lohutu salga rahule.

Jäin niisiis inimeste sekka ja aeg kulus. Taevas tõmbus jälle veelgi pimedamaks kui varem ja kuum kuiv õhk muutis hingamise raskeks. Ristilöödute silmadesse ja haavadesse oli kogunenud vastikuid kärbseid ja muid putukaid ning nende kehad tõmblesid krampides. Kuningas Jeesus ajas end veel kord ristil sirgu, avas kinnivajunud silmad, liigutas ägedalt pead ja hüüdis valju häälega: „Mu jõud, mu jõud, miks oled sa mu maha jätnud.”

Ta hääl oli nii murdunud, et sõnadest oli raske aru saada.

Pealtvaatajad liigahtasid ja küsisid üksteiselt, mida ta oli hüüdnud. Mõned väitsid, et ta hüüdis, et Jumal oli ta maha jätnud, aga teised kinnitasid, et ta kutsus Eelijat. Eelija olevat olnud juutide prohvet ja läinud tulise vankriga taevasse. Nõnda hakkasid kõige õelamad teda jälle pilkama ja soovitasid ka temal ära taevasse minna, kui ma ikka õigesti aru sain. Kuid uudishimulikud ja imeootajad sosistasid omavahel ja lootsid tões ja vaimus, et prohvet Eelija taevast alla talle appi tuleb. Paljud olid nii hirmul, et tõmbusid püha õuduse vallas ristidest kaugemale, valmistudes oma näo kinni katma.

Taas ütles kuningas ristil midagi. Lähemal seisjad kuulsid, et ta kurdab janu. Keegi helde jooksis risti poole, pigistas sõjameeste lähkrist käsna sisse haput veini, pani käsna kepi otsa ja tõstis selle talle suu ette. Sõjamehed ja tsentuurio seda ei keelanud. Ma ei tea, kas ta suutis veel juua, sest pimedus oli nii tihe, et ta näojooned ei paistnud ristilt enam välja. Igatahes oli vein ta huuli niisutanud, sest ta hääl oli selgem ja jubedas surmavalus otsekui vabanenud, kui ta mõne aja pärast end veel kord jalgadele toetas ja hüüdis: „See on täidetud.”

Jälle hakkasid inimesed vaidlema, mis ta oli hüüdnud. Üks ütles seda, teine toda. Kuid kuulsin pimedusest rõksatust, kui ta keha käte toele rippuma kukkus ja pea rinnale vajus. See oli pimeduses kohutav hääl ja ma teadsin, et ta hakkab surema ega tõsta enam pead. Olin tema pärast selle üle õnnelik, sest kindlasti oli ta piisavalt kannatanud, oli ta siis oma rahva seadusi kuitahes palju rikkunud.

Aga et ta on kindlasti surnud, seda teadsin ma sellest, et maa ohkas taas ja värises mu jalge all. Meie alt kostis kume maa-alune kõmin, äikesemürinast kohutavam, ja kaugenes linna poole. Ma kuulsin lõheneva kalju ja veerevate kivide mürtsumist ja viskusin koos teistega maha, sest kuigi see maavärin oli lühike ja läks ruttu mööda, oli see väga hirmus.

Seejärel laskus maale täielik vaikus, kuni teelt hakkas kostma lõa katki rebinud veohärgade sõrgade klobinat. Taevas selgines pikkamööda, muutus võrdlemisi valgeks ja inimesed ajasid end rõivaid raputades maast jalgele. Ristid olid püsti, aga piinatud ja kannatanud juutide kuningas Naatsareti Jeesus rippus käsivarsi pidi ristil ja ei hinganud enam. Ka sõdurid tõusid maast üles ning kogunesid imestunult ja kohkunult teda vaatama, sosistades omavahel.

Arvan, et tsentuurio tõlgendas nende tundeid, kui ütles kartmatult:

„See oli vaga mees.” Hirmunud juute vaadates ta vihastas nende peale, vihkas oma ametit ja hüüdis: „Tõepoolest, ta oli Jumala poeg.”

Kuid mina meenutasin ennustusi, mida olin talv otsa uurinud, imestasin väga ja sosistasin endamisi: „Rahu sinule, maailma valitseja, juutide kuningas. Sinu riiki siis ei tulnudki.”

Ühtaegu otsustasin võimaluse korral välja selgitada, kuidas ja miks oli nii juhtunud, ja missugused olid olnud teod, mille tõttu ta risti löödi ja nii häbiväärsel moel surmati, ilma et keegi tema kaitseks kätt oleks tõstnud. Tema poliitiline plaan pidi minu meelest olema väga algeline või ei olnud tal siis ühtegi kogenud riigimeest nõuandjaks. See iseenesest oli mõistetav, sest vaevalt oleks ükski arukas mees end juudi kõrvale seadnud, eesmärgiks maailma vallutamine.

Päike tuli jälle välja, kuid selle valgus oli endistviisi imelik ning inimeste näod olid selles valguses kalbed ja hirmuäratavad. Ja ma pean sulle üles tunnistama ühe seiga, Tullia. Kindlasti tegin sellega vea. Ma ei suuda kirjeldada sulle juutide kuninga välimust. Nägin teda oma silmaga, ja nii kohutavas olukorras, nagu ta kannatades ka oli, peaksin ma ometi suutma mäletada ta nägu. Kuid ma ei oska ka kõige suurema pingutusega öelda tema kohta muud, kui et ta nägu oli löökidest tursunud ja siniseks tõmbunud ning okaskrooni vajutatud haavadest voolanud verega määritud. Midagi jumalikku pidi tema näos siiski olema, sest lugenud ristil olevat kirjutist, ei kahelnud ma enam hetkegi selles, et ta tõesti oli juutide kuningas.

Tagantjärele tahaksin öelda, et temas oli leebet väärikust, kuid kardan, et olen need sõnad hiljem välja mõelnud. Pigem võin meenutada alandlikku alistumist, mis näitas, et ta on oma saatusega rahulikult leppinud. Kuid kuidas võib kuningas, kes teab, et on sündinud maailma valitsema, olla alandlik ja alistunud, kui sureb pärast nurjumist häbiväärsesse surma. Ka tema viimased sõnad vaevavad mind. Millest ta arvas, et see on täide läinud? Või sai ta vaid aru, et hakkab hinge heitma.

Niisiis ei vaadanud ma tema nägu nagu terava pilguga tähelepanekute tegija, vaid olin ise segaduses. Tundus, nagu oleks lugupidamine takistanud mind liiga täpselt vaatamast tema nägu, kui ta kannatas. Tuletan ka meelde, et kogu aeg oli peaaegu pime, kohati nii pime, et silm ristil rippuvaid kujusid vaevu seletas. Kui päike jälle välja tuli, siis ta oli juba surnud, ja austus ei lubanud mul ta hingetut nägu solvava tähelepanelikkusega vaadata.

Kui kuningas oli surnud, läks suur hulk inimesi sealt ära, nii et ristide ümber tekkis vaba ruumi. Juudi õppinud ja valitsusmehed ruttasid tegema ettevalmistusi sabatiks ja jätsid vaid mõned teenijad valvama selle üle, mis edasi saama hakkab. Üks ristilöödud röövel hakkas talumatute kannatuste pärast haledasti kurtma. Paar halastajat naist astus kannuga tsentuurio juurde ja palus luba joota mehele veel kord uimastavat veini. Nad kasutasid sedasama käsna ja keppi mis varemalt, tegid käsna kannus märjaks ja jootsid mõlemat kurjategijat.

Päikese järgi nägi ära, et kolmas tund on juba möödas. Tsentuurio hakkas end kärsitult liigutama, sest tema peamine ülesanne oli täidetud ja ta tahtis ka mõlemast kurjategijast võimalikult ruttu lahti saada. Varsti tuligi Antonia kindlusest sõduri saatel timukas, laud kaasas, vaatas asjatundlikult Jeesust, kinnitas, et ta on surnud, ja hakkas siis külmavereliselt lauaga mõlema sääreluid purustama. Murduvate kontide heli oli vastik kuulata ja mõlemad kisendasid ja ohkisid, aga timukas lohutas neid ja ütles, et see töö on vaid halastus. Teda saatnud sõduri nimi oli Longinus. Ta ei rahuldunud timuka hinnanguga, vaid pistis oma oda alt ülespoole kuninga külje sisse ja torkas ta südame kogenult läbi. Kui ta oma oda jälle välja sikutas, voolas läbitorgatud rinnaõõnsusest verd ja vett.

Valves olevad sõdurid hakkasid oma kraami ja hukatute rõivaid kokku korjama, omavahel kergendatult nalja heites, sest tüütu valvuritöö oli lõpuks läbi. Aga kui röövlite kaebed olid vaibunud, kasutasid mõned rahvasumma hiilinud fanaatikud juhust ja hakkasid hüüdma roomavastaseid lööklauseid. Sõdurid läksid laisalt inimeste sekka ja hakkasid neid kilpidega peksma. Ühel fanaatikul murdus selles mürglis lõualuu. See sundis neid suu koomal hoidma ja nad läksid ära, karjudes ähvardusi ning lubades, et löövad templis maha kõik roomlased ja nende käsilased, kui vaid relvi saavad. Nad ei olnud kuningas Jeesuse poolehoidjad, vaid mõlema ristilöödud kurjategija kuritöökaaslased, seletas tsentuurio mulle.

Ta pidas vajalikuks olla viisakas, tuli minu juurde ja palus ka märuli pärast andeks. Ta lootis, et ma märkasin, kui lihtsalt ta selle oli lõpetanud. Prokonsul on juutide tapmise ära keelanud, kui see just tingimata vajalik ei olnud. Ja tavalisi meeleavaldajaid ei viitsi isegi kinni võtta, sest nende kannul käib alati ka käratsev rahvahulk ja need seavad end linna väravasse laagrisse ning karjuvad ja mürgeldavad. Ja üldse peab vahelesegamist vältima, eriti juutide pidustuste ajal. Pontius Pilatuse poliitika on kujunenud selliseks pärast seda, kui ta alguses püüdis käiku lasta vägivaldsemaid vahendeid ja sai sellest üksnes häda kaela, koguni keisri etteheiteid. Lõpuks ütles tsentuurio:

„Mu nimi on Adenabar. Kui siin lõpetan, saadan su meelsasti lossi ja prokonsuli ette, kui talle ühtaegu teate viin. Üksi on sul paha linna minna. Need lurjused nägid, et räägime omavahel ja et sa ei ole juut. Tuleks ainult ebameeldivusi, kui nad su läbi peksaksid või Rooma kodaniku tapaksid. Siis peaks hakkama asja uurima ja neid karistama, ja selles neetud linnas on sada tuhat peidupaika.”

Ta puhkes naerma ja tõttas pehmendama: „Hoidugem siis asjata vaevast, aga su nägu meeldib mulle ja ma austan õppinud mehi. Ma oskan ka ise lugeda ja kirjutada, aga mu ladina keele oskus on nõrk. Lossis on küll kitsas, aga kindlasti leiame sulle väärilise peavarju.”

Ta lisas selgituseks veel, et prokonsul on kommete poolest vähenõudlik ja lepib Jeruusalemmas käies sellega, et ta majutatakse Antonia kindluse garnisoni kaitse alla. Herodese ehitatud tohutu palee oleks küll võrratult luksuslikum elupaik, aga garnison oli nii väike, et kurbadest kogemustest õppinud prokonsul ei taha oma mehi kahe koha vahel jagada. Antonia on vallutamatu kindlus ja valitseb kogu templi ala. Templi eesõues aga algavadki alati kõik rahutused.

Ta osutas pöidlaga selja taha ristil rippuva surnukeha poole ja rääkis: „Üks minu elu naljakamaid pilte oli, kui see prohvet Jeesus punus köitest piitsa, ajas tuvikaupmehed templi eesõuest minema ja keeras rahavahetajate lauad kummuli. Seekord ei julgenud võimumehed talle vahele astuda, sest tal oli palju poolehoidjaid kaasas. Kui ta eesli seljas Jeruusalemma sisse ratsutas, siis laotasid hullunud inimhulgad oma rõivad talle tee peale ette, lehvitasid palmioksi ja austasid teda kui Taaveti poega. Nad ei julgenud mingil teisel moel välja näidata, et peavad teda kuningaks. Teatavasti oli ta tõesti Taaveti soost nii isa kui ka ema poolt.”

Adenabar osutas ettevaatlikult peaga künkaveerule jäänud naistesalga poole ja ka tema tähendas: „Seal on tema ema.”

Kui rahvahulk oli laiali läinud, olid naised otsekui üle jõu käivast piinast kurnatuna maha langenud. Aga enam nad oma nägusid ei peitnud, vaid tõstsid näod risti poole. Ja ma ei pidanud oletama, kes oli tema ema. Ta ei olnud veel vana naine ja sel hetkel oli ta nägu minu jaoks kõige ilusam naisenägu, mida ma elus näinud olin. Ka leinast märgituna oli näos midagi kirgast ja ühtaegu ligipääsmatut, otsekui ei ütleks see naine elus enam ühtegi asjatut sõna. Tal polnud tarvis tõestada, et on kuninglikust soost. Selle tõestus oli tema nägu, kuigi tema rõivas oli niisama lihtne nagu teistelgi maanaistel.

Oleksin tahtnud, et saatjad ta sealt ära viiksid, oleksin tahtnud minna teda lohutama ja ütlema, et tema poeg on surnud ja ei kannata enam. Kuid see nägu oli nii õilsalt kaunis ja sügavas leinas, et mul oli võimatu talle läheneda. Tema kõrval maas oli teine naine, kelle kirglik nägu tõmbles lakkamatult ja silmad tunnistasid risti, otsekui ei mõistaks ta ikka veel, mis oli toimunud. Kolmas naine oli vanem. Tema karmil juudinäol oli rohkem viha ja pettumust kui leina. Näis, nagu ootaks ta kuni viimase hetkeni imet ega võinud veel andestada, et ei olnud juhtunud midagi. Ülejäänud naised olid kaugemal.

Mu pilk pöördus tagasi kuningas Jeesuse emale ja ma jäin teda vahtima nagu nõiutud, nii et ei kuulnud, mida Adenabar kõneles. Alles siis, kui ta mu käsivart puudutas, vabanesin lummusest. Ta ütles: „Mina olen oma töö teinud ja rohkem ma siin koledas kohas olla ei taha. Juudid koristagu ise oma surnukehad, kui nad ei taha, et need sabati ajal siin ristipuul ripuvad. See ei ole enam meie, roomlaste asi.”

Ta jättis siiski veel mõned mehed riste valvama. Arvan, et ta läks ära timukale appi, sest see ei julgenud vaid kahe patrullimehe saatel kindlusse tagasi minna. Arvata oli, et röövlite sõbrad võisid teda tagasiteel varitseda. Tee oli tühjenenud ja värava ees ei olnud enam rahvahulka. Linna majadest õhkus küpseva liha lõhna kuni künkani välja, aga minul ei olnud kõht sugugi tühi.

Adenabar vaatas päikese seisu ja märkis: „Õhtuni on veel aega. Juutide sabat algab alles siis, kui taevas paistab kolm tähte. Täna õhtul nad söövad paasalammast, kuigi nende seas on lahk, kes sõi oma lamba ära juba eile õhtul. Nende tempel on tohutu suur tapamaja. Eile ja täna on seal tuhandetel ja tuhandetel talledel veri välja lastud, nagu neil on kombeks. Igast tapetud loomast saavad nende preestrid abatüki ja Jumal rasva.”

Mu asjad olid värava juures alles ja Adenabar andis värava kõrval logelevale eesliajajale käsu mu pamp turjale visata ja asjad kindlusse tassida. Mees ei julgenud vastu hakata. Nõnda marssisime üles kindlusse, sel ajal kui leegionäride rautatud jalanõud ühes taktis vastu sillutist mütsusid. Need olid kogenud sõdurid, sest ma ei näinud, et keegi käies eriti lõõtsutama oleks hakanud. Mul endal oli kindluse väravaaluse juurde jõudes hing kinni, sest osa teest oli väga järsk. Juut viskas mu asjad väravaalusesse ja ei nõustunud kindlusse sisse astuma. Andsin talle tasuks paar veeringut, kuigi Adenabar kinnitas, et see oli täiesti asjatu. Minu lahkusest hoolimata jäi mees, kui oli väravast kindlasse kaugusesse jõudnud, seisma ning raputas rusikaid ja kirus roomlasi valjul häälel. Kui valvur ähvardavalt oma oda kergitas, pistis mees jooksu ja leegionärid pahvatasid mürinal naerma, kui juuti jooksmas nägid.

Kui olime kindluse eesõue võimsale sillutisele jõudnud, jäi Adenabar kõheldes seisma ja vaatas mind hindavalt. Ma tundsin ka ise, et ei näe prokonsuli ette astumiseks eriti usaldusväärne välja, nii hästi kui me ka hukkamispaigal tsentuurioga läbi olime saanud. Kuid õuel valitses Rooma jäikus ja kord ja ma tundsin kasarmu lõhna. See metalli, naha, puhastusvahendite ja suitsu lõhn ei ole ebameeldiv, kuid see paneb mehe peagi oma tolmuseid jalgu vaatama ja käega keebivolte kohendama. Õue peal oli ka leegioni altar ja ma tervitasin seda lugupidavalt, aga keisri kuju ei paistnudki.

Adenabar vabandas kindluse viletsate pesemisvõimaluste pärast, sest vett tuli kokku hoida, aga viis mind ohvitseride klubisse ja käskis orjadel hoolitseda selle eest, et saaksin end pesta ja rõivaid vahetada. Ta ütles, et läheb vahepeal prokonsulile ette kandma, ja lubas ühtaegu teatada minu tulekust.

Võtsin rõivad seljast ja pesin ennast, võidsin ja kammisin juukseid, panin selga puhta ihurõiva ning lasksin harjata oma keepi. Panin pöidlasse ka kuldsõrmuse, kuigi ma tavaliselt seda avalikult ei kanna, et mitte asjata tähelepanu äratada. Ma kiirustasin, pöördusin eesõuele tagasi ja jõudsin kohale just siis, kui prokonsul Pontius Pilatus tornist koos oma saatjatega mööda treppi alla tuli, näol kärsitu ilme. Üks rikas juut tahtis tema jutule saada, aga polnud nõus õuelt edasi kindlusesse tulema, et end sabati eelõhtul mitte roojaseks teha.

Ta oli kindlasti mõjuvõimas mees ja roomlastega heas läbisaamises, kui maavalitseja ta nõnda vastu õhtut jutule võtma nõustus. Läksin neile lähemale ja ühinesid muiduvahtivate sõjameestega. Ka see asi oli seotud päevaste sündmustega, sest rikas vana mees palus rahulikult ja väärikalt, kas ta võiks Naatsareti Jeesuse surnukeha ristilt maha võtta ja selle enne sabati algust hukkamispaiga lähedale oma aeda matta.

Pontius Pilatus küsis ümberringi seisjatelt veel kord, kas juutide kuningas on ristil ikka kindlasti surnud, ja ütles siis: „Temaga on olnud piisavalt tüli ja pahandust. Ka minu naine on selle asjatu sekeldamise pärast juba täitsa haige. Võta ta ja vii ära, nii et saan sellest ebameeldivast asjast lõpuks lahti.”

Juut andis oma kingituse prokonsuli kirjutaja kätte ja lahkus niisama väärikalt, nagu oli tulnudki. Pilatus küsis hämmastunult oma kaaskonnalt: „Kas see Arimaatia Joosep ei ole mitte sellesama nõukogu liige, mis Jeesuse süüdi mõistis? Kui tal tõesti oli salaja nii kõrges seisuses soosijaid, siis oleksid nad võinud oma mõjuvõimu aegsasti kasutada. Oleksime pääsenud loost, mis ei tee meile au.”

Adenabar viipas mulle. Astusin ette, tervitasin teda lugupidavalt kui prokonsulit ja ütlesin oma nime. Ta vastas ükskõikselt mu tervitusele ja ütles, et oma hea mäluga kiidelda: „Muidugi, muidugi, ma tean sind. Su isa oli see tähetark Manilius, aga sa oled ka kuulsast Maecena soost. Et sa ka nii halval päeval Jeruusalemma tulid. Õnneks ei teinud maavärin linnas nimetamisväärset kahju. Noh, sa nägid siis oma silmaga, kuidas Naatsareti Jeesus suri. Kuigi mis seal ikka. Aasta pärast ei mäleta teda enam keegi.”

Ta ei vaevunud mu vastust ära kuulama, vaid lisas sedamaid: „Mu naine rõõmustab sind nähes. Ta ei ole terve, aga tõuseb kindlasti voodist ja tuleb koos meiega sööma. Ka mu enese tervis ei ole kõige parem. Vana reuma vaevab, ja nagu sa ise näed, on ametiasjade ajamine Jeruusalemmas üksainus jooksmine järskudest treppidest üles ja alla.”

Ta liikus siiski tarmukalt ja vaevata ja temas oli midagi rahutut, nii et ta ei suutnud paigal püsida. Ta keha on kõhetu ja ta hakkab kiilaks minema, kuigi püüab seda varjata ja laseb oma juuksed tagantpoolt laubale kammida. Ta silmad on külmad ja uurivad. Ma teadsin, et ta karjäär ei ole olnud hoopiski särav, kuid ta on saanud tulusa prokuraatori ameti tänu abielule. Päris prokonsul ta muidugi ei ole, vaid on Süüria prokonsuli alluv. Aga ta ei ole sugugi ebameeldiv mees. Ta oskab kuivalt naeratada ja enese üle nalja heita. Arvan, et kui roomlane tunneb ta kohustust mürgeldavate võõramaalaste seas õigust mõista. Seepärast Naatsareti Jeesuse juhtum vaevas teda.

Ta ütles mõrult: „Kui püüan üles oma tubadesse minna, siis vean kihla, et varsti sunnivad juudid mind oma pidustuste pärast jälle tagasi alla jooksma. Mis viga Roomast soovitada, et nende kombeid peab austama, aga see teeb minust pigem nende käsualuse kui käskija.”

Ta hakkas rahutult mööda õue ringi kõndima, kuid andis käeliigutusega märku, et lubab mul kaasas käia. „Kas sa oled nende templit näinud?” küsis ta. „Selle eesõuele on meil paganatel vaba pääs, aga sisemisse õue ükski ümberlõikamatu surmanuhtluse ähvardusel astuda ei tohi. Raske uskuda, et elad Rooma riigis. Me ei või isegi keisri kuju nähtaval pidada. Ja surmanuhtluse ähvardus ei ole lihtsalt nali. Meil on selles asjas halbu kogemusi. Mõni tobe reisiline võtab aeg-ajalt pähe riietuda puhtast uudishimust juudiks vaid selleks, et näha templi keelatud seesmist osa, kuigi seal õieti midagi näha ei ole. Suures tunglemises pidustuste ajal võib see ka õnnestuda, kuid vahelejäänud loobitakse kividega armutult surnuks. Neil on selleks õigus ja see ei ole sugugi meeldiv viis surra. Loodan, et sinul niisugust kavatsust ei ole.”

Adenabar küsis minult ettevaatlikult Rooma uudiseid ja rahunes silmanähtavalt, kui oli kuulnud, et olin veetnud talve Aleksandrias ja filosoofiat uurinud. Ta mõistis, et olen riiklikus mõttes ohutu, ja et näidata oma poolehoidu, tuli oma reumatismi unustades koos minuga üles kindluse võimsasse torni, kust paistis kätte kogu templi ala. Nii vastu õhtut oli tempel oma paljude õuede ja sammaskäikudega ehituskunsti suurepärane saavutus. Ta näitas mulle kaupmeeste ja võõramaalaste õue, naiste õue ja juutide õue ning püha osa peaehitist, kus paikneb juutide pühamast püham. Sinna võib ka nende ülempreester vaid kord aastas sisse astuda.