Читать книгу Vaht - Émile Zola - Страница 1

Neuve-Saint-Augustini tänavas peatas sõidukitest tekkinud ummik kolme kohvriga koormatud üüritõlla, millega Octave oli lahkunud Lyoni vaksalist. Hoolimata sombuse novembripäeva üsnagi tuntavast jahedusest avas noormees akna. Teda üllatas äkiliselt laskunud hämarus selles kitsukeste, rahvasummast kihavate tänavatega linnaosas. Korskavaid hobuseid piitsutavate kutsarite kirumine, lõputu tõuklemine kõnniteedel, äriteenijatest ja klientidest kubisev katkematu poekeste rivi – see kõik uimastas teda. Oli ta ju unistustes näinud Pariisi palju puhtamana ega osanud arvata, et leiab eest niivõrd apla, kõvakäelistele sellidele kasulõikamiseks avatud kaubitsemise.

Kutsar kummardus tahapoole.

„Nii et Choiseuli passaaži?”

„Ei, Choiseuli tänavasse… Kui ma ei eksi, siis uus maja.” Üürisõidukil tuli vaid pöörata, sest maja oli nurga pealt teine, suur viiekorruseline kivihoone, mille kergelt kollakasvalged seinad tõusid esile vanade, kooruva krohviga naaberfassaadide taustal. Kõnniteele maandunud Octave mõõtis pilguga maja, esimest ja poolkeldikorrust hõivavast siidkangaste kauplusest kuni viienda korruse pisut sügavamal paiknevate akendeni, mis avanesid kitsukesele terrassile. Teisel korrusel toetus naisekujulistele sammastele rohkete kaunistuste ja malmääristusega rõdu. Aknaid raamis šablooni järgi valmistatud keeruline kivinikerdis ning allpool, veelgi rikkalikumalt ehitud sissesõiduvärava kohal hoidsid kaks putot numbritahvlit, mida öösiti valgustas gaasituluke.

Octave’i märganud, jäi uksest väljuv tüse heledapäine härrasmees seisma.

„Kuidas! Juba kohal?” hüüatas ta. „Aga mina ootasin teid alles homseks!”

„Teate, ma sõitsin Plassansist päev varem välja,” lausus noormees. „Kas tuba ei ole veel valmis?”

„On ikka… Ma üürisin selle juba kahe nädala eest ja möbleerisin otsekohe, nagu te palusite. Oodake, ma viin teid kohe pärale.”

Octave’i vastuväidetest hoolimata läks mees tagasi majja. Kutsar oli kolm kohvrit maha tõstnud. Hoolikalt raseeritud pikliku diplomaadinäoga auväärne härrasmees uuris majahoidja ruumis tõsiselt ajalehte Moniteur. Ometi suvatses ta märgata oma ukse alla pandud kohvreid ning päris majaelanikult, neljanda korruse arhitektilt, nagu ta teda kutsus:

„Härra Campardon, kas see ongi see isik?” „Jah, härra Gourd, see on härra Octave Mouret, kelle tarvis ma üürisin toa viiendal korrusel. Ta hakkab seal elama ja söömas käima meie juures… Saage tuttavaks – härra Mouret on mu naise vanemate hea sõber.”

Octave silmitses võltsmarmorisse rüütatud seinu ja rosettidega võlvkaari. Eemalt paistev sillutatud ja tsemendiga kaetud õu jahmatas külma ja elutu kõledusega. Hobusetalli ukse ees hõõrus kutsar nahatükiga hobuse suuraudu. Päike oli seal ilmselt harv külaline.

Samal ajal uuris härra Gourd kohvreid. Nüginud neid jalaga ning täis aukartust nende raskuse ees, teatas ta, et läheb kutsub pakikandja, kes kohvrid tagatrepi kaudu üles viib.

„Proua Gourd, ma lähen välja,” hüüdis ta toa poole. Majahoidja korter koosnes väikesest, puhtaks poleeritud klaaside, punaselillelise vaiba ja palisandermööbliga salongist, mille paokil uksest paistis nurgake magamistoast ja granaatpunase ripskangaga kaetud voodi. Lihav proua Gourd, juustes kollased lindid, lamaskles tugitoolis, käed kõhu peal.

„Mis siis ikka, lähme üles!” lausus arhitekt. Avanud fuajeest trepile viiva mahagonipuust ukse ning märganud, et härra Gourdi must sametmüts ja helesinised toatuhvlid olid noormehele muljet avaldanud, lisas ta:

„Teate, ta on hertsog Vaugelade’i endine toapoiss.” „Või nii,” kostis Octave. „Just nimelt, ja ta abiellus ühe Mort-la-Ville’i kohtuteenri lesega. Neil on seal isegi maja. Aga nad ootavad, kuni rendisest koguneb kolm tuhat franki, et siis seal vanaduspõlve pidada… Nii et täiesti ontlikud majavardjad!”

Koridor ja trepp olid karjuvalt luksuslikud. All seisis napollanna rõivais ülekullatud naisekuju, hoides pea peal amforat, millest kerkisid esile kolm mattkupli all põlevat gaasituld. Trepi taustal tõusid ülespoole roosa äärisvöödiga valgest võltsmarmorist seinapaneelid, mahagonipuust käsipuudega trepivõre aga jäljendas vana hõbedat ning oli ehitud kuldsete lehtedega. Astmeid kattis vaskaasadega kinnitatud punane vaip. Ent kõige rohkem hämmastas Octave’i kasvuhoonesoojus – lämmatav õhupahvak, mis talle vastu nägu lõi.

„Kuidas? Kas siin köetakse isegi trepikoda?” imestas ta. „Loomulikult,” vastas Campardon. „Niisugusest kulutusest ei loobu tänapäeval ükski endast lugupidav majaomanik… Maja on ülimalt korralik, ülimalt…”

Ta pööras pead, justkui hinnates seinu arhitektipilgul. „Mu sõber, küllap veendute ise, kui hea maja see on… Ja siin elavad üksnes korralikud inimesed!”

Aeglaselt ülespoole minnes loetles ta elanike nimesid. Igal korrusel oli kaks korterit – üks tänava, teine hoovi pool ja nende lakitud mahagonipuust uksed seisid vastamisi. Esimesena mainis ta härra Auguste Vabre’it – majaomaniku vanemat poega. Kevadel oli too võtnud rendile alumisel korrusel paikneva siidiäri, mis hõivas ka terve poolkeldrikorruse. Teisel korrusel õue pool elab omaniku teine poeg härra Théophile Vabre koos oma prouaga ja tänava pool majaomanik ise, endine Versailles’ notar, kuigi tegelikult elab ta oma väimehe, apellatsioonikohtu nõuniku härra Duveyrier’ juures.

„Aga too pole veel neljakümneviienegi,” lausus Campardon korraks seisatades. „Kena, mis?”

Võtnud veel kaks astet, pööras ta end äkki ümber ja lisas: „Kõigil korrustel on vesi ja gaasilambid.” Igal trepimademel, mille Kreeka ornamendiga ääristatud aknaklaasidest paistis trepile päevavalgus, asus kitsas sametiga ületõmmatud pink. Arhitekt selgitas, et see on mõeldud eakamatele inimestele jalgade puhkamiseks. Kolmandast korrusest möödus ta elanikke nimetamata.

„Ja kes siin elavad?” päris Octave, osutades tervet korrust hõlmavale suurele korterile.

„Oh, siin elavad inimesed, keda keegi iial ei näe ega tunnegi… Maja saaks ka nendeta hakkama. Aga mis parata, päikeselgi on plekid…”

Ning lisas põlglikult kulmu kortsutades: „Härra kirjutavat raamatuid.” Kuid neljandal korrusel ilmus tema näole taas rahulolev muie. Õuepoolne korter oli jagatud kaheks: ühes osas elas proua Juzeur – tagasihoidlik, sügavalt õnnetu naisolevus; teise toa oli aga üürinud tähtis härrasmees, kes käis seal ainult kord nädalas mingisugust tööd tegemas. Selgitusi jagades avas Campardon vastaskorteri ukse.

„Aga siin elan mina!” lausus ta. „Oodake, ma võtan teie korteri võtme. Kõigepealt läheme teie tuppa, ja pärast näete ka minu naist.”

Paariks minutiks üksi jäänud, tajus Octave trepikoja harrast vaikust. Fuajeest tulvavas lämbes õhuvoolus nõjatus ta käsipuule, tõstis pilgu ja kuulatas, kas ülalt ei kosta mingitki häält. Ent trepil valitses täielikult isoleeritud kodanliku võõrastetoa hääletus, kuhu ei kandunud väljast vähematki heli. Tundus, et kaunite läikivate mahagonuste taga peituvad lausa korralikkuse sügavikud.

„Teil on suurepärased naabrid,” ütles võtmega saabunud Campardon. „Tänava pool Josserandid. Terve perekond – isa on SaintJosephi kristallivabrikus kassiir, neil on kaks meheleminekueas tütart. Ja teie kõrval väikeametnik Pichoni perekond, kes ei suple küll kullas, aga see-eest on nad korraliku kasvatusega… Isegi niisuguses majas tuleb ju iga nurk välja üürida, eks ole?”

Neljandast korrusest alates vahetas punase vaiba välja jäme hall linane põrandakate. See haavas natuke Octave’i enesearmastust. Trepp oli jõudnud temasse aukartust sisendada. Mõte sellest, et ta hakkab elama arhitekti sõnul sedavõrd auväärses majas, tekitas erutust. Kui ta Campardonile järgnedes oma toa juurde viivasse koridori astus, märkas ta paokil ukse vahelt lapsehälli juures seisvat noort naist. Samme kuuldes tõstis naine pilgu. Tal oli blond pea ja heledad ilmetud silmad. Octave’ile jäi meelde see pilk, justkui teolt tabatud noor naine aga punastas ning lükkas ukse häbelikult kinni.

Campardon kordas jälle: „Vesi ja gaasivalgus kõigil korrustel, mu sõber.” Seejärel osutas ta uksele, kust pääses tagatrepile. Kõrgemal asusid teenijate toad.

„Olemegi kohal!” ütles ta koridori lõpus seisma jäädes. Üsna avar nelinurkne tuba, mille seinu kattis hall siniste lilledega tapeet, oli väga lihtsalt sisustatud. Alkoovi kõrval paiknes pesemisnurk, kus jätkus ruumi vaid kätepesuks. Octave läks kohe akna juurde, millest langes rohekat valgust. All paistis nukker, puhtaks küüritud, sillutatud õu veevõtukohaga, mille vaskkraan oli läikima löödud. Kusagil polnud näha elusolendit ega kostnud ühtki heli, olid vaid ühetaolised aknad, mida ei ilmestanud linnupuurid ega lillepotid – aina ühesugused valged kardinad. Peitmaks naabermaja kõrget alasti seina, mis piiras õue vasakult poolt, olid sellele maalitud suletud aknaluukidega võltsaknad, mille taga näis jätkuvat kõrvalkorteritega sarnane seiskunud elu.

„Siin on ju suurepärane!” hüüatas Octave vaimustatult. „Eks ole ju?” kinnitas Campardon. „Jumaluke, ma ju püüdsin nagu iseenda jaoks, pealegi järgisin teie kirjades antud näpunäiteid… Nii et mööbel meeldib teile? Just see, mida üks noormees vajab. Küll näete.”

Kui Octave tal tänutundes kätt surus, vabandades tekitatud tüli pärast, manitses mees tõsisel ilmel:

„Ainult ei mingit lärmi, mu sõber, ja eriti veel naisi! Jumala eest, kui te siia mõne naise toote, siis puhkeb tõeline kisa!”

„Olge rahulik,” pomises noormees pisut murelikult. „Ei, lubage öelda, et sel juhul seate te mind ebamugavasse olukorda… Te ju nägite maja. Ainult korralikud kodanlased! Mis puutub kombekusse, siis omavahel öeldes pingutavad nad isegi üle. Ei iial valjemat sõna ega rohkem müra kui täna. Vastasel korral kutsub härra Gourd kohale härra Vabre’i, ja me mõlemad oleme plindris! Mu sõber, ma palun seda omaenda südamerahu pärast – austage maja kodukorda.”

Taolisest korralikkusearmastusest hardunud Octave tõotas soovitusest igati kinni pidada.

Umbusklikult ringi vaadates ja häält tasandades, justkui võiks keegi pealt kuulda, lisas Campardon kavalalt:

„Mujal tehke, mida tahate. Pariis on piisavalt suur, tegutsemisruumi jätkub… Mina olen ju kunstnikunatuur ja ma vilistan kõigele!”

Pakikandja tõi kohvrid üles. Kui asjad olid kohale seatud, jälgis arhitekt isalikult Octave’i riietumist. Püsti tõusnud, lausus ta:

„Ja nüüd lähme alla minu naist vaatama.” Neljandal korrusel teatas õbluke tumedat verd koketne teenijapiiga, et perenaine on hõivatud. Laskmaks noorel sõbral pisut kohaneda ning tundes mõnu selgituste jagamisest, näitas Campardon korterit, juhatades noormehe alustuseks valge ja kullaga ehitud avarasse võõrastetuppa, kus oli rohkelt kipskaunistusi ning mis asus töökabinetiks muudetud väikese rohelise salongi ja magamistoa vahel, kuhu nad ei sisenenud, kuid mille kohta ta märkis, et see on üsna kitsuke ja lilla tapeediga. Seejärel juhtis ta noormehe keeruliste, puitu matkivate nikerduste ja reljeefsete kaunistustega söögituppa, kus Octave hüüatas:

„Milline luksus!” Laekaunistuste vahel jooksis kaks sügavat pragu ning ühes nurgas paistis mahakoorunud värvi alt krohv.

„Jah, see on efektne,” lausus arhitekt aeglaselt, endal silmad lakke suunatud. „Teate, niisuguseid maju ehitataksegi efekti pärast… Ainult seinu ei maksa liiga üksikasjalikult uurida. Maja pole veel kahtteist aastatki vana, aga krohv juba pudeneb… Fassaad kaetakse kalli kiviga, tehakse rohkeid skulptuurseid kaunistusi, trepp lakitakse kolm korda üle, kortereid kullatakse ja värvitakse ning see ärgitab enesearmastust ja sisendab austust… No see maja on veel tugev, meie eluaja peab vastu!”

Campardon viis Octave’i uuesti esikusse, mida valgustasid mattklaasist aknad. Vasakul pool asus õuepoolne tuba, kus magas tema tütar Angèle. Sel novembrikuu õhtupoolikul õhkus üleni valgest toast kalmistunukrust. Koridori lõpus asus köök, kuhu Campardon tahtis teda tingimata viia, öeldes, et tutvuma peab kogu korteriga.

„Astuge aga sisse,” korrutas ta ust tõugates. Seest kostis kohutavat lärmi. Külmast hoolimata oli aken pärani lahti. Küünarnukkidega aknalauale naaldunud, küünitasid mustaverd toatüdruk ja vana lihav köögimoor end kitsa siseõue kohale, kuhu avanesid kõigi korruste köökide aknad. Mõlemad kisendasid kõigest väest, sooletaolisest ahtast õuesügavikust aga kostis labast uulitsakõnet ja sõimusõnu saatvaid naerupahvakuid. Lärmi voolas ojana nagu solgitorust. Kogu maja teenijad olid kogunenud akendele lõbu nautima. Octave’ile meenus paraadtrepi kodanlik suursugusus.

Vaistlikult pöörasid mõlemad naised ümber. Nähes oma peremeest koos kellegi võõra härraga, haaras neid hirm. Kostis vilistamist, aknad löödi kinni ja kohe valitses hauavaikus.

„Lisa, mis siin toimub?” päris Campardon. „Härra,” vastas ärritatud teenijatüdruk, „kõik ikka selle nurjatu Adèle’i pärast. Ta viskas küüliku sisikonna aknast alla. Härra peaks härra Josserandiga rääkima.”

Soovimata asjaga tegeleda, manas Campardon näole tõsise ilme. Koos Octave’iga väljus ta köögist ja siirdus oma töökabinetti, lausudes teisele:

„Nüüd olete te kõike näinud. Korterite paigutus on kõigil korrustel ühesugune. Mina maksan oma korteri eest kaks ja pool tuhat franki, ja seda neljandal korrusel! Üür kerkib lausa iga päevaga… Härra Vabre’ile toob maja aastas sisse vähemalt kakskümmend kaks tuhat franki. Ja küllap suureneb tulu veelgi, kuna plaanis on rajada lai tänav Börsi väljakust kuni uue ooperimajani. Aga krundi maja ehitamiseks sai ta kaheteistkümne aasta eest lausa võileivahinnaga pärast tulekahju, milles oli süüdi ühe apteekri teenija.”

Kui nad kabinetti astusid, köitis Octave’i tähelepanu akna vastas joonestuslaua kohal rippuv rikkalikus raamistuses pühapilt – jumalaema, kelle avatud rinnast paistis tohutu leegitsev süda. Suutmata imestust varjata, heitis Octave pilgu Campardoni poole, keda ta Plassansi päevilt mäletas ületamatu naljahambana.

„Ah jaa, ma unustasin mainida,” lausus mees kergelt punastades, „et mind määrati Évreux’ piiskopkonna arhitektiks. Raha poolest täielik viletsus – kõigest paar tuhat aastas. Aga ega seal suurt midagi teha ka ole, vahel lihtsalt kohale sõita, sest mul on kohapeal oma järelevaataja… Teate, on väga tähtis, kui saad oma visiitkaardile märkida „valitsuse teenistuses töötav arhitekt”. Te ei kujuta ette, kui palju tööd saan ma tänu sellele kõrgemas seltskonnas.” Rääkides silmitses ta leegitseva südamega jumalaema.

„Ausalt öeldes,” jätkas ta äkilises avameelsuspuhangus, „jätab see värk mind täiesti külmaks.”

Ent Octave’i naerma puhkedes haaras arhitekti korraga hirm: milleks selle noormehe ees avameelitseda? Ta heitis noormehele altkulmu pilgu ning manas öeldud sõnade pehmendamiseks näole tõsise ilme.

„Tõtt-öelda ei jäta see mind ka päris külmaks… Jumaluke, vahel tulevad sellised mõtted. Küllap näete isegi, mu sõber – elate siin maailmas ja peagi laulate sama laulu mis teised.”

Ning ta hakkas rääkima sellest, et on neljakümne kahe aastane, et ta elu on tühi, etendas pettunut, ent kõik see ei sobinud kuidagi kokku tema õitsva tervisega. Kunstniku välimus, mille ta endale oli kujundanud – lasknud juuksed pikaks kasvada ja kandes Henri IV moodi habet –, ei suutnud varjata kiilanenud pealage ja kandiliste lõuapäradega apla kodanlase kitsarinnalist mõistust. Nooremana oli ta ümbritsevaid väsitanud oma ohjeldamatu veiderdamisega.

Octave’i silmad peatusid plaanide keskel vedeleval Gazette de France’i numbril. Seekord veelgi suuremasse segadusse sattunud Campardon kutsus teenijatüdruku, et teada saada, kas proua on lõpuks vaba. Jah, doktor on lahkumas ja proua tuleb kohe.

„Kas proua Campardon on haige?” küsis noormees. „Ei, mitte just haige, aga niisugune nagu tavaliselt,” kostis arhitekt, hääles meelepaha.

„Ah nii, ja mis tal siis viga on?” Ebamugavust tundes jäi ta vastuse võlgu. „Teate ju neid naisi: ikka on neil midagi häda… Juba kolmteist aastat, pärast sünnitust on ta hädine. Välja näeb sellegipoolest suurepärane. Kohe veendute, et ta on isegi kosunud.”

Octave ei hakanud peale käima. Tuppa astus Lisa, kes tõi visiitkaardi, ning arhitekt vabandas, kiirustas võõrastetoa poole, paludes noormehel vahepeal vestelda tema naisega.

Hetkel, mil uks kiiruga lahti löödi ning see arhitekti järel sulgus, silmas Octave valge-kuldses võõrastetoas vilksatamas musta sutaanihõlma.

Samal ajal sisenes esikust kabinetti proua Campardon. Suurivaevu tundis Octave ta ära. Kui noormees naist lapsena Plassansis tema isa, teedevalitsuse ametniku härra Domergue’i juures oli näinud, oli ta olnud kõhn ja inetu plika, sarnanedes kahekümneaastasena pigem verevaese puberteedivaevustes tütarlapsega. Nüüd seisis tema ees prullakas, nunna puhanud heleda näolapi, looritatud silmavaate, põselohukeste ja meela kassi ilmega naine. Kuigi ta ei olnud lausa ilus, oli ta kolmekümnendaks eluaastaks õide puhkenud, omandanud sügisvilja mahlaka küpsuse ja meeldiva värske aroomi. Octave’ile torkas silma, et naine kõndis oma pikas reseedavärvi kodukleidis raskelt küljelt küljele taarudes ning see jättis vaevatud mulje.

„Teist on saanud tõeline mees!” lausus naine käsi ette sirutades lõbusalt. „Meie viimasest külaskäigust olete kõvasti kasvanud!”

Ning ta imetles pikakasvulist, hoolitsetud vurrukeste ja habemega tumedapäist noormeest. Kui noormees ütles oma vanuse – kakskümmend kaks aastat –, hüüatas naine, et ta paistab vähemalt kolm aastat vanem. Octave, keda täitis vaimustusega iga naise, olgu või viimase teenija juuresolek, naeris kõlavalt, hellitades naist oma tumepruuni sametpehme pilguga.

„Tõsi jah,” vastas ta koketeerivalt, „ma olen kasvanud, olen juba suur… Kas mäletate, kuidas teie nõbu Gasparine mulle kivikuulikesi ostis?”

Seejärel jutustas ta prouale tema vanematest. Härra ja proua Domergue elavad õnnelikult sellessamas majas, kuhu nad vanaduspõlveks elama asusid, kaevates ainult üksinduse üle, kuna mingisuguste tööasjade tõttu Plassansi tulnud Campardon oli viinud kaasa nende väikese Rose’i. Octave püüdis uuesti juttu teha naise nõost, et rahuldada tollal väikese poisina tärganud uudishimu lapsepõlves arusaamatuks jäänud loo vastu. Talle meenus arhitekti kirg Gasparine’i, tolle ilusa, kuid vaese tüdruku vastu ning seejärel ootamatu abiellumine luidra Rose’iga, kellel oli kolmkümmend tuhat franki kaasavara, järgnenud tormiline pisarate valamine, tülitsemine ning hüljatud neiu põgenemine Pariisi õmblejannast tädi juurde. Ent proua Campardon, kelle rahulik näoilme jäi muutumatult kahvaturoosaks, tegi näo, nagu poleks millestki rääkida. Noormehel ei õnnestunudki temalt midagi teada saada.

„Aga teie vanemad – härra ja proua Mouret – kuidas neil läheb?” päris ta omakorda.

„Tänan küsimast, väga hästi,” vastas noormees. „Mu ema ei tule üldse oma aiast välja. Kui näeksite praegu Banne’i tänava maja, ei leiaks te sealt ilmselt mingeid muutusi.”

Proua Campardon, kellel oli ilmselgelt raskusi püstiseismisega, võttis istet kõrgel joonestamisjäril, sirutas jalad välja ja kattis need kleidisiiluga, noormees aga tõmbas lähemale madala pingikese, kergitas pead, et rääkida naisega talle nii omasel vaimustatud ja jumaldaval ilmel. Vaatamata laiadele õlgadele peitus temas naiselikkust, ta mõistis naisi ning istutas end kiiresti nende südamesse. Kümne minuti möödudes vestlesid nad juba nagu vanad sõbrad.

„Nüüd olen ma siis teie leival!” lausus ta, siludes oma ilusa korralikult maniküüritud käega habet. „Me sobime hästi, küll näete… Kui armas, et te polnud unustanud väikest poissi Plassansist ja kohe esimese märguande peale tema elukorralduse eest hoolt kandsite!”

„Ei, ärge tänage mind,” vaidles Rose vastu. „Ma olen liiga laisk ega liigu peaaegu üldse. Kõik korraldas Achille. Pealegi piisas täielikult mu ema teatest, et te soovite olla kostil mõnes perekonnas, ja nii me otsustasimegi teid enda juurde võtta. Te tunnete end siin nagu kodus ja meilgi on lõbusam.”

Siis jutustas Octave oma asjadest. Saanud lõpuks vanemate rõõmuks kätte bakalaureusediplomi, oli ta veetnud kolm aastat Marseilles, ühes suures sitsiga kauplevas ettevõttes, mille vabrik asub Plassansi lähedal. Kaubandus huvitab teda, eriti naiste luksuskaupade müük – tegevus, milles tuleb mängu panna võlumiskunst, osavad sõnad ja meelitavad pilgud. Võiduka naeru saatel vestis ta, kuidas oli teeninud viis tuhat franki, ilma milleta see armastusväärse fassaadi taha peitunud juudilikult arvestav noormees poleks iialgi söandanud Pariisi tulla.

„Kujutate ette – neil oli üht Pompadouri stiilis sitsi, vanaaegne muster, tõeline ime… Mitte keegi sellest ei huvitunud, seisis juba kaks aastat laos… Ja siis, kui mul oli ees sõit Varisse ja Alam-Alpidesse, tuli mulle mõte omaenda riisikol kogu partii ära osta ja seal maha müüa. Ja milline menu, täiesti enneolematu! Naised lausa rebisid kuponge; praegu pole seal ühtki naist, keda ei ehiks minu sitsist kleit. Peab ütlema, et ajasin neile seal kõvasti mesijuttu! Nad olid minu heaks kõigeks valmis ning soovi korral võinuks ma nendega teha mida tahes!”

Ning ta puhkes naerma, samal ajal kui võlutud proua Campardon, kehutatud mõttest Pompadouri-mustrilisest sitsist, talle küsimusi esitas. Kas sellel on väikesed lillekimbud kreemjal põhjal? Ta oli seda kõikjalt suvise kodukleidi jaoks otsinud.

„Tervelt kaks aastat veetsin ringi sõites,” jätkas noormees. „Aeg on asuda Pariisi vallutama! Ma hakkan kohe ringi vaatama.”

„Kuidas?” hüüatas naine. „Kas Achille siis ei rääkinud? Tal on ju teie jaoks töökoht, ja veel siit paari saamu kaugusel!”

Noormees tänas, tundes end nagu imedemaal, küsides naljaga pooleks, kas õhtul ei oota teda toas ees pruut koos saja tuhande frangise rendisetuluga. Sel ajal avanes uks ja tuppa astus neljateistkümneaastane pikk ja inetu, tuhmide heledate juustega tüdruk, kes tõi kuuldavale üllatushüüde.

„Tule, ära karda,” lausus proua Campardon. „See on härra Octave Mouret, kellest me oleme rääkinud.”

„Minu tütar Angèle…” lausus ta noormehe poole pöördudes. „Me ei võtnud teda eelmine kord kaasa. Ta oli nii õrnuke! Aga nüüd on ta natuke kosunud.”

Tänamatus eas tütarlapse tusase häbelikkusega peitis tulija end ema selja taha. Aeg-ajalt heitis ta naerva noormehe poole vargseid pilke. Üsna varsti astus tuppa erutatud Campardon, kes, suutmata end tagasi hoida, rääkis mõne sõnaga naisele oma suurest vedamisest: tema juures käis Saint-Rochi kiriku abee Mauduit ühe töö asjus; lihtne restaureerimine, mis võis edaspidi tuua kaasa tõsisema tellimuse. Siis aga, pahasena enda peale, et oli Octave’i kuuldes liigselt lobisenud, hõõrus ta erutatult käsi, lausudes:

„Ja mida me siis nüüd teeme?” „Aga te olite ju välja minemas,” lausus Octave. „Ma ei taha teile tüli teha.”

„Achille,” päris proua Campardon tasasel häälel, „kuidas on selle kohaga Hédouinide juures?”

„Ah jaa! Muidugi!” hüüatas arhitekt. „Mu sõber, vanemmüüja koht kaubamajas. Mul on seal tuttav, kes kostis teie kasuks… Teid oodatakse. Kell pole veel neligi, kas tahate, et tutvustan teid seal?”

Octave, kes üle kõige muretses korraliku väljanägemise pärast, lõi kõhklema, kartes, kas ta lips on ikka kõigi reeglite järgi seotud. Kui aga proua Campardon oli kinnitanud, et tema väljanägemine on täiesti sobiv, otsustas ta siiski minna. Rammetu liigutusega sirutas Rose oma lauba mehe poole, kes suudles seda ülepakutud õrnusega, lausudes:

„Nägemiseni, mu kiisuke! Nägemiseni mu kallike…” „Arvestage, et lõunasöök on kell seitse,” ütles Rose, saates neid võõrastetuppa, kus mehed võtsid oma kaabud.

Angèle järgnes neile mornil ilmel. Teda ootas muusikaõpetaja – ning kohe asuski ta oma puiste sõrmedega klahve taguma. Muusika mattis enda alla Octave’i hääle, kes peatus esikus, et veel kord tänusõnu lausuda, ning jäi teda saatma trepilgi: lämbes vaikuses vastasid ülakorruse klaverihelidele proua Juzeuri, Vabre’ite ja Duveyrier’de juurest kostvad klaverihelid. Nagu kusagilt kaugusest kõlasid igal korrusel koraale meenutavad mitmesugused meloodiad, mis jõudsid siia läbi tihedalt suletud uste.

Tänavale jõudnud, pööras Campardon Neuve-Saint-Augustini tänavasse. Ta kõndis vaikides ja keskendunult nagu mees, kes ei tea, millest alustada.

„Kas te mäletate preili Gasparine’i?” küsis ta viimaks. „Ta on Hédouinide juures vanemmüüjanna. Kohe näete teda.”

Octave otsustas, et nüüd on aeg oma uudishimu rahuldada. „Või nii!” lausus ta. „Kas ta elab teie juures?” „Ei-ei!” hüüatas arhitekt kähku ja nagu haavunult.

Kuna noormees paistis järsust vastusest üllatatud olevat, jätkas ta ebamugavust tundes, kuid sootuks leebemalt:

„Ei, tema ja minu naine ei kohtu enam. Teate ju, kuidas vahel juhtub… Mina aga kohtasin teda ja loomulikult ei saanud ma jätta oma abikätt ulatamast. Seda enam, et vaene tüdruk ei suple just kullas. Nii et nüüd kuulevad nad vastastikku uudiseid minu kaudu. Selliste vanade tülide puhul on aeg parim arst.”

Octave kavatses just pärida tema abiellumise kohta Rose’iga, ent arhitekt katkestas, teatades:

„Olemegi kohal!” Neuve-Saint-Augustini ja Michodière’i tänava nurgal asuva kaubamaja peauks avanes Gailloni väljaku kitsale kolmnurgale. Kahe alumise korruse akna kohal oli silt, millele oli suurte kuldsete tähtedega maalitud „Kaubamaja Daamide Õnn, asutatud 1822”, esimese korruse peegelklaasist vitriinaknalt aga võis lugeda punaste tähtedega omanike nimesid: Deleuze, Hédouin ja Co.

„Siin ei aeta taga viimast moodi, kuid firma on aus ja lugupeetud,” selgitas Campardon rutakalt. „Endine müüja härra Hédouin on abielus kahe aasta eest surnud Deleuze’i vanema tütrega, nii et firmat juhivad praegu noored, nende vana onu ja üks teine kompanjon on ärist tagasi tõmbunud. Kohe kohtute proua Hédouiniga. Vaat see on peaga naine! Astume sisse!”

Härra Hédouin oli parajasti Lille’is kangaid ostmas. Neid võttis vastu proua Hédouin. Kirjutussulg kõrva taha pistetud, andis ta seistes korraldusi kahele töötajale, kes seadsid kangatükke riiulitele; erakordselt kaunis, korrapäraste näojoonte ja siledalt lahkukammitud juustega naine mustas kleidis, millel torkas silma madal krae selle alla seotud meeste kaelasidemega, naeratas sedavõrd väärikalt, et sugugi mitte argade kilda kuuluv Octave suutis tervituseks üksnes pomiseda. Mõne minutiga oli asi joonde aetud.

„Aga nüüd,” lausus naine ostjatega suhtlemises kogenu asjalikul toonil, „tutvuge kauplusega, kui teil aega on.”

Ta kutsus Octave’ile saatjaks ühe müüjatest. Vastanud viisakalt Campardoni küsimusele, et preili Gasparine on asju ajamas, pööras ta mehele selja ja jätkas poolelijäänud tööd, jagades tasasel, kuid kindlal häälel korraldusi.

„Mitte sinna, Alexandre… Siidkangad pange ülespoole… Vaadake, see on juba teist liiki kangas!”

Kõhklevalt paigal seisev Campardon lausus Octave’ile, et tuleb talle lõuna eel järele. Tervelt kaks tundi veetis Octave kauplusega tutvudes. Ta leidis, et see on halvasti valgustatud, ahtakese ruumi kõik nurgad on täis kuhjatud kaupu, millele polnud laos ruumi jätkunud, nii et müüridena kõrguvate kaubapallide vahele olid jäänud ainult kitsukesed läbikäiguteed. Mitmel korral sattus ta kokku ringi askeldava proua Hédouiniga, kes osavalt, ilma kleidisabaga kuhugi takerdumata kõige ahtamatestki piludest läbi lipsas. Ta paistis olevat äri hing ja selle töörütmi kindlustaja, kellele kogu personal tema valgete käekeste vähimagi märguande peale kuuletus. Octave oli solvunud, et naine kordagi temale pilku ei pööranud. Kolmveerand seitsme paiku, kui ta viimast korda laoruumist üles tuli, öeldi talle, et Campardon ootab teda üleval preili Gasparine’i juures. Seal asus pesuosakond, mida preili juhatas. Keerdtreppi mööda üles minnes aga jäi noormees nagu naelutatult sümmeetriliselt püramiidi laotud kalinguripakkide taga seisma, kuna kuulis arhitekti Gasparine’i sinatamas.

„Ma vannun, et ei!” hüüatas end korraks unustanud mees häält tõstes. Järgnes vaikus. „Kuidas ta elab?” päris noor naine. „Mis sest rääkida! Ikka seesama. Kord parem, kord halvem… Nüüd taipab ta isegi, et nii jääbki. Paranemist pole loota.”

Gasparine vastas osavõtlikult: „Vaeseke! Sulle tuleb kaasa tunda. Aga sa oled osanud asjad teistmoodi korraldada… Ütle talle edasi, kui kahju mul on, et ta kogu aeg haige on.”

Laskmata naisel lõpetada, haaras mees tollel õlgadest ning suudles teda madala lae all levivas lämmatavas gaasileitsakus ahnelt huultele. Naine vastas suudlusele, pomisedes:

„Kui sa saad, siis tule homme kell kuus… Ma ootan sind voodis. Koputa kolm korda.”

Hämmastunud, kuid juba taipama hakanud Octave köhatas ning ilmus nähtavale. Nüüd ootas teda ees uus üllatus: nõbu Gasparine’ist oli saanud kuivetunud, kõhn ja kondine, esiletükkiva lõua ja karmide juustega naine; kunagi kaunis, nüüdseks mullakarva tooni omandanud näos olid alles ainult suured ilusad silmad. Naise karmid näojooned ning tundlike huulte isemeelsus ja tulisus tekitasid temas samasugust segadust kui rauge blondiini Rose’i hilinenud õidepuhkemine.

Octave’i vastu oli Gasparine viisakas, ilmutamata siiski kohtumise üle liigset rõõmu. Ta meenutas Plassansi ja seal elatud aastaid. Kui nad koos Campardoniga tema juurest lahkusid, surus naine nende mõlema kätt. Alumisel korrusel lausus proua Hédouin Octave’ile lühidalt:

„Homseni, härra!” Tänaval, keset sõidukite müra ja möödujate pidevat tõuklemist ei saanud noormees jätta tegemata järeldust, et daam on väga ilus, kuid armastusväärseks ei saa teda siiski pidada. Värskelt uuendatud kaupluste valgustatud vaateaknad heitsid pimedale ja räpasele tänavale elustavaid laike, samal ajal kui vanad, ähmaste vaateakendega poekesed, mille sisemuses hingitsesid kauge tähe valgusena suitsevad petroolilampide tulukesed, mõjusid nagu varjumülkad. Neuve-Saint-Augustini tänavas, natuke maad enne Choiseuli tänavasse keeramist tervitas arhitekt ühe niisuguse poekese ees seisvat naist.

Sale, noor ja elegantne siidmantlisse mähitud naine seisis lävel, hoides enda ligi kolmeaastast poissi, et see rataste alla ei satuks. Naine vestles ühe katmata peaga vanema naisega, ilmselt poeomanikuga, kellega oli sina peal. Varjava ukseorva ja lähedal põlevate gaasilaternate vilkuvas hämaruses ei suutnud Octave näojooni eristada, ometi tundus, et naine on ilus, kuigi näha polnud muud kui kaht säravat silma, mis kahe leegina teda korraks sihikule võtsid. Naise selja taga kössitas rõske keldritaoline poeke, millest hõngus kerget salpeetrilõhna.

„See on proua Valérie, majaomaniku noorema poja härra Theóphile Vabre’i abikaasa – mäletate ju, nad elavad teisel korrusel,” ütles Campardon paar sammu eemale jõudes. „Võluv daam! Ta sündis siinsamas poekeses, kvartali kõige paremal järjel pudupoes, mida tema vanemad härra ja proua Louhette igavuse peletamiseks veel praegugi peavad. Julgen kinnitada, et nad on siin üsna kenasti raha kokku ajanud!”

Kuid Octave ei mõistnud sedasorti kauplemist kusagil vana Pariisi unustatud nurgas, kus kunagi piisas sildiks vaid lihtlabasest riidetükist. Ta vandus endamisi, et ei hakka mingi hinna eest niisuguses urkas elama. Siit võib ju igasuguseid haigusi külge saada!

Juteldes olid nad trepist üles jõudnud. Neid oodati. Koketse soenguga proua Campardon oli riietunud halli siidkleiti, näidates kogu oma olemusega, et kannab enda eest hoolt. Armastava abikaasa õrnusega suudles Campardon teda kaelale.

„Tere õhtust, mu kiisuke! Tere õhtust, mu kallike!” Mindi söögituppa. Lõuna oli meeldiv. Alguses rääkis proua Campardon Deleuze’idest ja Hédouinidest, kogu kvartalis lugupeetud perekonnast, kelle liikmed on üldiselt tuntud – üks nõbudest peab Gailloni tänavas kirjutustarvete äri, onu kaupleb Choiseuli passaažis vihmavarjudega ning õe- ja vennatütredki on ümbruskonnas mitmesugustes ametites. Seejärel võttis vestlus uue suuna, räägiti Angèle’ist, kes istus kangena oma toolil ja tõstis nurgeliste liigutustega toitu suu juurde. Ema kasvatas teda kodus – nii on kindlam. Ning soovimata sellel pikemalt peatuda, pilgutas proua silma, andes mõista, et pansionaatides õpivad preilid igasuguseid halbu kombeid. Angèle oli vargsi oma taldriku noa peale sokutanud ning asus seda seal edasi-tagasi kõigutama, nii et laua juures teenindav Lisa oleks nõu äärepealt põrandale pillanud.

„See kõik on teie süü, preili!” Angèle’i nägu moonutas suurivaevu tagasihoitud naeruturtsatus. Proua Campardon vangutas üksnes pead, ning kui Lisa magustoidu järele läks, ei olnud ta kiidusõnadega kitsi: väga arukas, töökas, tõeline pariisitar, kes üheski olukorras jänni ei jää. Tegelikult võiks köögitüdrukust Victoire’ist loobudagi, on ju too vanaduspäevil üsna räpakaks muutunud, kuid ta teenis perekonda juba majahärra sündides ning seetõttu peeti teda perekondlikuks reliikviaks. Kui teenijanna küpsetatud õuntega tagasi tuli, sosistas proua Campardon Octave’ile kõrva:

„Laitmatu käitumine. Siiani pole talle midagi ette heita… Ma annan talle ühe vaba päeva kuus, et ta saaks külastada oma vana tädi, kes elab kusagil kaugel.”

Octave silmitses Lisat. Märganud teenijanna vintsutatud nägu, lamedat rinda ja tumedaid silmaaluseid, mõtles Octave, et lustist selle vana tädikese juures just puudu ei tulnud. Samal ajal kiitis ta innukalt takka pereemale, kes jätkas oma mõtetega kasvatuse kohta: tütarlapse kasvatamine on niivõrd vastutusrikas ülesanne: kogu aeg tuleb valvel olla, et tänava mõjutusi eemal hoida. Iga kord, kui Lisa vestluse kulgedes taldriku vahetamiseks lauale lähenes, näpistas Angèle teda õela mõnuga reiest, ilma et kumbki seejuures silmagi pilgutanuks.

„Vooruslik tuleb olla eelkõige iseenda pärast,” kuulutas arhitekt dotseerides, justkui väljaütlemata jäänud mõtete kokkuvõtteks. „Mina isiklikult vilistan teiste arvamuse peale – ma olen kunstnik!”

Pärast lõunasööki istuti kuni keskööni võõrastetoas. See oli erakordne tavadest kõrvalekaldumine, kuna tähistati Octave’i saabumist. Proua Campardon näis väga väsinuna ning pikkamööda kustus ta täiesti, vajudes kanapeele pikali.

„Kas tunned end halvasti, kiisuke?” muretses abikaasa. „Ei, nagu ikka,” vastas naine vaevukuuldavalt. Heitnud mehele pilgu, päris ta tasakesi:

„Kas sa nägid teda Hédouinide juures?” „Jah… Ta küsis, kuidas sa elad.” Rose’i silmisse valgusid pisarad. „Mis temal sellest! Tema on ju terve!” „No kuule nüüd,” lausus arhitekt, jagades juuresolijat täiesti unustades naise juustele kergeid suudlusi. „Nii võib sul veel halvemaks minna… Sa ju tead, et ma armastan sind ikka, mu vaene kallike!”

Octave oli vargsi akna juurde läinud, teeseldes tänavale vaatamist. Tagasi oma kohale istunud, silmitses ta huviga proua Campardoni nägu, püüdes mõistatada, kas too teab. Ent Rose oli taas omandanud lahke kurbliku ilme ning ta kössitas kanapeel niisuguse naise alistunud moel, kes on sunnitud rahulduma osaks langevate hellituskübemetega.

Viimaks soovis Octave neile head ööd. Seistes trepil, küünlajalg käes, kuulis ta äkki astmetel siidkleidisahinat. Viisakalt tõmbus ta kõrvale. Küllap olid need neljanda korruse daamid proua Josserand ja tema kaks tütart, kes naasid peoõhtult. Octave’iga kohakuti jõudnud, heitis ema, korpulentne uhke hoiakuga daam, talle uuriva pilgu, vanem tütar hoidis mornilt kõrvale, noorem aga näitas küünlaleegi valguses trotslikku naeratust. Kärsitu ilme, heleda jume ja kuldselt helkivate kastanpruunide juustega neius oli söakat elavust, peoõhtult naasva noore naise sundimatut vabadust, kuigi tal oli seljas keeruline lehvide ja pitsidega ülekuhjatud kleit, millist meheleminekueas neidudel polnud kombeks kanda. Seelikusabad kadusid trepilt ning uks sulgus nende järel. Kelmikast pilgust lõbustatud Octave seisatas veel hetke ning hakkas siis trepist üles minema.

Valgust andis ainult üks gaasilamp ning trepikoda kümbles rambes leitsakus. Nüüd jättis trepikoda oma ausaid kodukoldeid kaitsvate luksuslikult läikivate ustega veelgi sügavama mulje. Kuulda polnud vähimatki häälekest. Sellist vaikust oskasid pidada üksnes hästikasvatatud inimesed, kes oma hingetõmbeidki vaos hoiavad. Ent Octave’i kõrv eristas siiski vaikset sahinat, ta kummardus ning märkas sametmütsikest kandvat toatuhvlites härra Gourdi, kes kustutas ära viimase gaasilambi. Otsekohe uppus kõik pimedusse ning väärikas ja kombekas majas hakkas valitsema pidulik unerahu.

Octave aga ei saanud kaua sõba silmale. Ta vähkres palavikuliselt, mõtted päeval kohatud uute nägude juures. Miks, pagana pihta, Campardonid tema vastu nii lahked olid? Kas nad loodavad hiljem oma tütre talle naiseks anda? Äkki võttis mees ta kostile selleks, et ta tema naist lõbustaks? Ja mis tõbi võiks seda vaest naist vaevata? Mõtted läksid aina suuremasse sasipuntrasse ning vaimusilma kerkisid kujud: tühja ja ilmetu pilguga naabriproua Pichon, mustas kleidis, korrektne ja tõsine ilus proua Hédouin, proua Valérie kirgas silmavaade ja preili Josserandi rõõmus naer. Kui palju naisi oli ta mõne tunni jooksul Pariisis kohanud! Ta oli alati unistanud naistest, kes ulatavad talle käe ning aitavad teda äriasjus edasi. Ent nähtud näod tulid aina tagasi, segunedes omavahel kangekaelse ja väsitava pealetükkivusega. Ta ei teadnud, millist neist valida, ent püüdis alal hoida oma mahedat häält ja leebeid liigutusi. Ning kaotanud kannatuse, andis ta äkki vaba voli teeseldud jumaldamise varjul hinges peituvale toorusele ja põlgusele naiste vastu.

„Kas nad lasevad mul lõpuks magama jääda!” hüüatas ta end selili keerates. „Mul ükspuha, olgu või esimene ettejuhtuv! Või kõik korraga, kui see neile lõbu valmistab! Ja nüüd magama, homme on ka päev…”